lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. Heade sigimisnäitajatega, uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Eesti lambatõugude parandajad tõud.
Suffolk – lai, sügav rind, arenenud kintsud, viljakad. Oksforddaun – suure tailiha sisaldusega rasked lihakehad, jäme vill (Taani). 2 Eesti valgepealise tõu parandajad: Teksel – suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suur villatoodang ja kvaliteetne vill. Dorset – lihakeha kvaliteedi tõstja tailiha hulga suurenemise läbi, head emaomadused, talledel hea kasvukiirus, pikk innasessioon. Dala (Norra valgepealine) – tallede hea kasvukiirus, uttede kõrgem viljakus, kõrge villajõudlus ja kvalikteetne vill. 5) Lammaste paaritamine, innasesoon. Innasesoon – ajavahemik, mil uted indlevad. Lihalambal 6 kuu pikkune. Seotud valguspäeva pikkusega. Valguspäeva lühenemise tingimustes augusti algusest detsembri lõpuni. Inna tsüklid pikkusega 16-17 päeva. Inna kestvus keskmiselt 36 tundi. Lammaste innasesoon on seotud käbinäärme hormooni melatoniini sisaldusega veres.
m. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodangug a, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealiste l lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a.jõ udluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli(head lihavormid), dorset(tailiha palju, hea liha kvaliteet, uttede suur tallede üleskasvatamis e võime) dala (kõrge viljakus tallede hea kasvukiirus)ja soome maalambatõug.Teised kavatatavad tõud:Suffolki tõug, Oksforddauni tõug;VP: Tekseli lambatõug, Dorseti tõug , Dala tõug Lihajõudluse määrab lammaste toituvus ja kehakaal
pääsema jalustusaladele aastaringselt, kui kliimatingimused seda võimaldavad Silo söötmine väljas (karjamaal). Heina, silo söötmiseks kasutatakse ümarsõimi, mis vähendavad sööda mahatallamist Silo söötmine väljas (karjamaal) Silo söötmine laudas, silorullid tuuakse lauta, kus need ülessulavad, silo laotatakse söödalavale. Ute kohta peab olema tagatud 0,4 m söödafronti Silo söötmine laudas Skandinaavia tüüpi metallsõim, millest saab sööta lammastele kõiki söötasid Skandinaavia tüüpi metallsõim. Täiskasvanud lammaste ja tallede sõime pääsemise hoiavad ära kaldu paigaldatud metallvardad Skandinaavia tüüpi sõime võib ehitada ka puidust. Seda tüüpi sõimes toimub sööda valimine sõime sees ja söödajäägid jäävad sõime alles ja neid võib kasutada kas allapanuks või teiste loomade söötmiseks Metallist ümarsõim on hea heina, põhu või silo
peenusega 31 Nm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a. jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sundis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg Tõufarme 2005 22, 2007 20, lambaid 2005 1630 (43%), 2007 2906 (45%) 4. Eesti lambatõugude parandajad tõud Tumedapealised lihalambatõud: Suffolki tõug, Oksforddauni tõug Valgepealised lihalambatõud: Tekseli tõug, Dorseti tõug, Dala tõug 5. Lammaste paaritamine, innasesoon Innasesoon Lamas indleb innasesoonil, kusjuures võib ühel innasesoonil omada mitut innatsüklit (16-17 päeva pikkusega)
Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Suffolki tõug, pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn dauni tõugu kuuluvaks (Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksforddauni, hämpsirdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113-150 kg), uted 80-110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30-36 µm, pikkus 7-8 cm, villatoodang 2,5-3 kg. 2001
keskmise peenusega 31 m. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a.jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli(head lihavormid), dorset(tailiha palju, hea liha kvaliteet, uttede suur tallede üleskasvatamise võime) dala (kõrge viljakus tallede hea kasvukiirus)ja soome maalambatõug. 4.Teised Eestis aretatavad lambatõud Swifter viljakad lihatõud. Islandilambad (aborigeensed tõud)-võivad aastaringselt õues olla ja iseseisvalt toimetulevad
väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma. 1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu. Teised tõud või liinid olid praktiliselt sellest defektist vabad Söötmine mõju liha kvaliteedile Söötmisstressi all mõeldakse vähest söötmist, mis ei vasta looma vajadustele, tasakaalustamata keemilise koostisega sööta või riknemistunnustega sööta. Olenevalt sööda koostisest võib ühe söödakomponendi üleküllus teise vajadust leevendada või süvendada. Energiarikas söödaratsioon vähendab valgu tarvet. Ülemäärane valgusisaldus energiadefitsiidi korral põhjustab ainevahetushäireid. Normaalseks füsioloogiliseks tegevuseks peab sööt sisaldama piisavalt toit-, kiud- ja ballastaineid, et tagada seedetrakti motoorika ning mikrofloora. Söötmisstress tekib ratsiooni järsu muutuse, söötmisreziimi rikkumise korral.
madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma. 1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu. Teised tõud või liinid olid praktiliselt sellest defektist vabad Söötmine mõju liha kvaliteedile Söötmisstressi all mõeldakse vähest söötmist, mis ei vasta looma vajadustele, tasakaalustamata keemilise koostisega sööta või riknemistunnustega sööta. Olenevalt sööda koostisest võib ühe söödakomponendi üleküllus teise vajadust leevendada või süvendada. Energiarikas söödaratsioon vähendab valgu tarvet. Ülemäärane valgusisaldus energiadefitsiidi korral põhjustab ainevahetushäireid. Normaalseks füsioloogiliseks tegevuseks peab sööt sisaldama piisavalt toit-, kiud- ja ballastaineid, et tagada seedetrakti motoorika ning mikrofloora. Söötmisstress tekib ratsiooni järsu muutuse, söötmisrežiimi rikkumise korral.
3.1. Lammaste talvine söötmine ja pidamine 3.2. Lammaste karjamaad ja karjatamine 3.2.1. Lammaste karjatamisest üldiselt 3.2.2. Karjamaade vajadus: 3.2.3. Karjamaade rajamine 3.2.4. Seemnesegud 3.2.5. Karjatamise läbiviimine 3.2.6. Lambakarjamaade väetamine 3.2.7. Karjatamisviisid 3.2.8. Terviseprobleemid karjatamisel 3.3. Lammaste paaritussesoon ja paaritamine 3.3.1. Lammaste kunstlik seemendus 3.3.1.1. Kunstliku seemenduse viisid: 3.4. Lammaste poegimine 3.5. Tallede võõrutamine ja võõrutatud tallede pidamine 4. Lammaste pidamistehnoloogiad ja lambalaudad 2 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis Lambakasvatus on olnud Eestis veise-ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatus-haruks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma
arenguks. Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus.
Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist. Võib eristada kahte sorti talleliha: 1. Rasked talled enamustes riikides on lambakasvatuse suund raskete talledel, tapetakse u 6-8 kuu vanuses, kehamassil 42-45 kg. 2. Kerged talled Vahemereäärsed riigid. Tallesid kasvatatakse 3,5 kuud, tapaeelne kehamass on 22-25 kg Lammaste lihajõudluse hindamine Saame hinnata kas elusatel lammastel või siis tapajärgselt erinevate lihajõudlusnäitajate järgi. Lihajõudluse hindamine elusalt: · Toitumuse hindamise järgi (0,5 p. täpsusega), kusjuures
ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda. Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu-, metall- või plastmasskünast, mida nad ei saa ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde, et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset. Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel peavad põrsad saama vett soovi järgi. 5) Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine. Emast ilmajäämine, söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja ümbergrupeerimine – need on stressorid, mis toimivad negatiivselt võõrdepõrsaste adaptatsioonile uutes tingimustes
neid tiinestada võimalikult noores eas. Mullikate optimaalne ESMAKORDSE SEEM.VANUS eesti veisetõugudel peaks olema 15...18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist. EPK mullikatel vähemalt 350 kg ning EHF mullikatel 380...400 kg. Et sellist kehamassi saavutada, peaks noorveiste ööp.iiive olema esimesel eluaastal keskmiselt 700 g, teisel eluaastal 500 g. Selleks, et neid nõudeid täita, tuleb noorloomi õigesti sööta ja pidada. . Noorpullidelt alustatakse sperma võtmist 12-14kuul. 10. VEISTE IND EHK ÖSTRUS Ind on emasl.füsioloogiline seisund, otsib isasl. lähedust ja laseb ennast paaritada. Ind on seotud munarakkude valmimisega munasarjas. Sel ajal eritub munasarjadest verre innahormoon östrogeen, mis põhjustab muutusi emasl. käitumises. Lehm muutub rahutuks ja hüppab selga teistele lehmadele või vastupidi. Indleva lehma tunnus - laseb end teistel endale selga hüpata
Optimaalne õhu relatiivne niiskus veisekasvatushoonetes on 50-70%. Temperatuur. Sobiva mikrokliima saavutamiseks laudas on lüpsilehmadele sobiv temperatuur +10oC. Vasikalautades kuni +12oC. Lehmad on kõrge temperatuuri suhtes väga tundlikud, mis võib põhjustada piimatoodangu vähenemist või söödakulu suurenemist. 49. Lehmade puhastamine ja sõrgade hooldamine. Puhtus on looma tervise, toodangu ja sigivuse tähtsaim eeldus. Looma puhtana hoidmiseks peab laut olema puhas ja ase kaetud allapanuga. Allapanuks kasutatakse põhku, saepuru, höövlilaaste või purustatud freesturvast. Kuiva allapanu korral püsib loomade karvkate puhas. Puhastamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Enamlevinud on käsitsi puhastamine. Harjaga puhastatakse algul pea, kael, turi ja seljaosa kuni sabani, seejärel kere, külg ja jalad ülalt alla. Kui üks pool on puhas, tehakse samasuguses järjekorras puhtaks teine külg
Arenevad kiirelt suguorganid ja hormonaalsüsteem, tekivad sekundaarsed sugutunnused, kujunevad välja seksuaalrefleksid. Täiskasvanu periood algab 4..5 aastaselt. Vananemis- e raukumisperiood saabub haruharva, sest enamasti nad enne bioloogilist vananemist praagitakse. 9) KASVU JA ARENGU SEADUSPÄRASUSED I seaduspärasus: organid, mis kasvavad aeglaselt looteperioodil, kasvavad kiiremini lootejärgsel perioodil ja vastupidi. Keskkonnateguritest mõjutab kasvu kõige enam söötmine. Sööt peab sisaldama kõiki toitaineid, millest ehitatakse üles luu- ja lihaskude ning siseorganud. II seaduspärasus: puudulik söötmine või haigus mingil kasvuperioodil pidurdab kõige enam nende luude ja organite kasvu, milliste kasvuintensiivsus on sel perioodil suurem. Puuduliku söötmise või haiguse negatiivse mõju suurus luude ja organite kasvule sõltub ebasoodsate tingimuste kestvusest. Mida kauem see on kestnud ja mida
Middendorff tõi 1862. aastal angli tõugu veiseid oma mõisatesse. Kuna eesrindliku teadlasena oskas ta luua neile head söötmis- ja pidamistingimused, siis oli tulemuseks hea piimatoodang. Angli tõug muutus peagi populaarseks ning hakkas parandava tõuna kiiresti levima kogu Lõuna- Eestis. Seega algas Eestis kohaliku karja parandamine välismaalt ostetud suguloomadega vältava ehk ümberkujundava ristamise teel. 19. saj. lõpul varuti lehmadele märksa rohkem sööta kui varem, mis võimaldas suurendada piimatoodangut. Tõuke piimakarjakasvatusele andis nõudmise suurenemine piima ja piimasaaduste järele Peterburi ja Tallinna turgudel. 1885. aastal anti Tartus välja Balti kubermangudes aretatud veiste kohta tõuraamat, mis oli loomulikult saksakeelne. Esimene eestikeelne tõuraamat avaldati trükis 1918. aastal Tartus. Selles tõuraamatus olid andmed angli ja eesti maatõugu veiste kohta aastaist 1914...1918
lisasoojendusega vaid lüpsikojas ja vasikaruumis · Põrandapinda peab olema 5,5-6,5 m2 looma kohta · Õhuruumi 18-25 m3 looma kohta · Valgustatus - akende ja põrandapinna suhe 1:12 - 1:15 · Ventilatsioonikorstna ristlõikepindala peab olema 200-300 cm2 looma kohta · Õhu liikumise kiirus laudas 0,2-0,4 m/s Lautade tüübid allapanu ja sõnnikukäituse alusel Puhaslaudad Veiseid peetakse betoonist või laudadest asemetel, sõnnik koguneb renni ning eemaldatakse laudast iga päev. Eelised: Olukord laudas on stabiilne - asemetele kuhjunud allapanu ja sõnnik ei põhjusta olukorra muutust ja puudub vajadus suuremahuliste hooajatööde läbiviimiseks. Sellest tingituna on tööde organiseerimine lihtne. Allapanu kulub vähe ja kasutada saab turvast. Ilma lisanditeta allapanu on lihtne jaotada mehhaniseeritult. Puudused: Asemed on külmad ja kõvad - sageli esineb liigestepõletikke. Sõnnikurennid on
Esmalt kodustati need liigid, keda oli vaja jahipidamisel, et tagada inimesele toiduhankimine. Seepärast arvatakse, et kõigepealt kodustati koer (10-12 tuh.a.e.m.a.). Veise kodustamise ajaks võis olla umbes 6-2 tuhat aastat e.m.a. Kodustamise kolleteks on Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. Väidetakse ka Põhja-Aafrikat ja Sahara kõrbe. Mesopotaamias kodustati kitsed, lambad ja siga. Indias ja Hiinas - seebu, pühvel, kana ja siga. Neilt aladelt levisid kodustatud loomad ka Euroopasse. Kodustamise tagajärjel tekkinud muutused loomadel on märgatavad. Neid põhjustasid nii looduslikud tegurid, kliima, mullastik, maapinna reljeef, taimestik kui ka inimese poolt loodud söötmis- pidamistingimused. Käivitavaks jõuks nende muutuste esilekutsumisel oli looduslik ja kunstlik valik. Viimane saavutas järjest enam ülekaalu ning tulemuseks oli koduloomade väga suur muutlikkus ja mitmekesisus.
· eri tasemega pindasid, · varjude teket, · kanalisatsioonikaevude kaasi, suuri veeloike ja muid nähtavaid takistusi. Soovitused sigade tapaeelsel pidamisel: · anda sigadele enne laadimist vabalt vett juua; · pidada sead söömata 8 kuni 12 tundi enne tapmist; · on oluline, et sigu ei veetaks enne söötmist kui söögiaeg tuleb veo ajal, hakkavad sead tahtma süüa sõidu ajal; · enne vedu tuleks anda kerget süsivesikurikast sööta, et tekiks täiskõhutunne. Veiste ja lammaste tapaeelne pidamine eelbaasis Veiste tapaeelsel pidamisel võiks arvestada, et nad ei karda inimest, veist väsitab teine veis ja tundmatu olukord. Veistel on karjas/grupis kindel juht. Juhul kui segatakse erinevate sulgude/lautade loomi, ehk kui karja satub võõras loom, algab karjajuhi väljaselgitamine, võitlus. Lehmadel kestab see kuni paarkümmend minutit, pullidel isegi 56 tundi. Selle tagajärjeks on
Sellised toimingud nagu sabakärpimine ja hammaste eemaldamine ei tohi mahepõllumajanduses teha. Sest mahepõllumajanduses on siiski tähtsal kohal looma heaolu. Ning ka loomal on omad õigused. Looma kannatusi tuleb minimeerida ning toiminguid peavad tegema kvalifitseeritud töötajad looma seisukohalt kõige sobivamas eas. 6. Loomade tervis Loomade tervishoid põhineb haiguste ennetusel. Selleks tuleks valida kohased tõu- ja aretusliinid, sööta kõrge kvaliteediga sööta ning luua loomadele soodne elukeskkond. Haigestunud looma tuleb ravida ning ka mahetootmises on lubatud tavapärased veterinaarravimid või antibiootikumid. Sel juhul rakendub ravimile ettenähtud keeluaeg kahekordselt. Kui keeluaega pole määratud, on see 48 tundi. Kui loomale tehakse aasta jooksul rohkem kui kolm sellist ravikuuri, või kui looma tootlik eluiga on alla ühe aasta
seksuaalrefleksid. Kehavormid muutuvad soole vastavaks. Kasv kõige kiire *Täiskasvanuperiood- saavad 4..5 aastaselt, suguorganid ja piimanöörmed on saavutanud funktsionaalse täiuse. Sigivad , annavad järglasi, jõudlus suurim. *vananemis e raukumisper- väga individuaalne, sõltub söötmisest ja pidamisest 9. Kasvu ja arengu seaduspärasused. 1.Organid, mis kasvavad aeglaselt loote perioodil, kasvavad kiiremini lootejärgsel perioodi ja vastupidi. Kui tiineid lehmi puudulikult sööta, sünnivad väiksed, lühikeste jalgadega vastikad-embrüonalism. Sünnijärgsel perioodil vähesöödetud vasikad jöövad kõrgejalgseteks ja kitsakehaliseteks - infantilism. 2. Puudulik söötmine või haigus mingil kasvuperioodil pidurdab kõige enam nende luude ja organite kasvu, milliste kasvuintensiivsus on sel perioodil suurim. Mida kauem puudulik söötmine või haigus on kestnud ja mida puudulikum on areng, seda vähem on võimalik mahajäämist kompenseerida. 11
Vastsündinuperiood: kestab 2...3 nädalat, mil loom kohaneb väliskeskkonna tingimustega. Noorloomal kujuneb termoregulatsioon, vereloome kandub maksast ja põrnast luuüdisse, arenevad närvi, hormonaalne, fermentatiivne ja kaitsesüsteem. Esialgu söödetakse vastsündinut ternespiimaga, mis varustab teda antikehade. Piimaperiood: põhiliseks söödaks liigile omane täispiim või sellele lähedase koostisega sööt. Perioodi teisel poolel kohanevad noorloomad liigile omaste põhisöötadega. Sugulise küpsemise periood: arenevad intensiivselt suguorganid ja sekundaarsed sugutunnused. Kujunevad sugupoole omadused. Täiskasvanuperiood: suguorganid on saavutanud funktsionaalse täiuse, mil loomad annavad kõige paremaid järglasi ja neil on kõrgeim jõudlus. Vananemisperiood: ilmneb ainevahetuse langus ja toodangu vähenemine, mis on tingitud
Hingeldamisvõime puudub hobusel ja seal, närilistel ja väikeimetajatel. 1. Loomaruumide sisekliima ja pidamiskeskkonna tegurite mõju tervisele: temperatuur, õhuniiskus, õhu liikumise kiirus, kahjulikud gaasid (CO, NH 3, H2S, CO2), müra, valgustus, tolm ja mikroobid Õhutemperatuur Mõjutab olulisel määral organismi soojusregulatsiooni ja kehatemperatuuri säilimist normaalsel tasemel. Loomakasvatus on seda efektiivsem, mida paremini kasutavad loomad sööta toodanguks ja mida vähem kulub söödaenergiat kehatemperatuuri säilitamiseks. Keskkonna temperatuurivahemikku, milles organism hoiab termoregulatsiooni abil kehatemperatuuri suhteliselt stabiilsena, nim regulatsioonialaks. Regulatsiooniala madalamatel temp toimib keemiline termoregulatsioon, kus a/v intensiivistamisega toodetakse täiendavat soojust. Regulatsiooniala kõrgematel temperatuuridel käivituvad mehhanismid, mis aitavad juhtida üleliigset soojust kehalt ära
koguneb lüpsi ajal piim ämbrisse (lüpsikannu) ja transporditakse sealt edasi piima jahutusnõusse. b) torusselüps: kasutatakse nii asemetel kui platsil- ja välislüpsil. Udarast liigub piim piimatorustikku ja sealt edasi läbi filtri piimatanki (piima jahutus- säilitusnõu). 44. Lehmade lüpsmine - kindlatel kellaaegadel; laudas peab olema kord ja puhtus. Jõusööta anda enne lüpsi, silo ei tohi sööta vahetult enne lüpsi. vältida võõraste isikute viibimine laudas, ette valmistada kogu vajaminev lüpsiinventar, jälgida, et kogu lüpstehnika oleks töökorras. Lüpsmisel tuleb kinni pidada kahest nõudest: 1) Lüpsiaparaati ei tohi lehmale enne alla panna, kui lehm on sõõrdunud. 2) Lüpsiaparaat tuleb koheselt alt ära võtta, kui piimavool on udarast lõppenud. Ettevalmistus lüpsiks: pesta udar kasut. udarapesulappe või dussi. vett , kuivatada
Hingeldamisvõime puudub hobusel ja seal, närilistel ja väikeimetajatel. 2. Loomaruumide sisekliima ja pidamiskeskkonna tegurite mõju tervisele: temperatuur, õhuniiskus, õhu liikumise kiirus, kahjulikud gaasid (CO, NH 3, H2S, CO2), müra, valgustus, tolm ja mikroobid Õhutemperatuur – Mõjutab olulisel määral organismi soojusregulatsiooni ja kehatemperatuuri säilimist normaalsel tasemel. Loomakasvatus on seda efektiivsem, mida paremini kasutavad loomad sööta toodanguks ja mida vähem kulub söödaenergiat kehatemperatuuri säilitamiseks. Keskkonna temperatuurivahemikku, milles organism hoiab termoregulatsiooni abil kehatemperatuuri suhteliselt stabiilsena, nim regulatsioonialaks. Regulatsiooniala madalamatel temp toimib keemiline termoregulatsioon, kus a/v intensiivistamisega toodetakse täiendavat soojust. Regulatsiooniala kõrgematel temperatuuridel käivituvad mehhanismid, mis aitavad juhtida üleliigset soojust kehalt ära
noorpull ja alustada kas puhtatõuliste veiste edasiaretamist või nende ristamist mõne teise tõuga lihatootmise eesmärgil; Osa karja aretamine puhtatõulisena, osa lihatootmisena Kuidas saada enam tulu? Õppida tundma lihaveiste eluprotsesse ja reageerida kohe, kui milleski tekib vastuolusid; Kasutada karjas ainult heade tõuomadustega puhtatõulist sugupulli; Suveperioodil peab loomadele olema piisavalt karjamaasööta; Talveks samuti kvaliteetset sööta; Lihaks realiseeritavaid noorpulle sööta sünnist alates tugevalt; Igalt lehmalt tuleb saada igal aastal vasikas; Laudad puhtad, kuivad ja valgusküllased; Loomi kohelda rahulikult Möödalaskmised Lihaveisekasvatusega alustamisel ei tutvuta enne mõne teise farmiga, et sealt kogemusi omandada; Ei kasutata emasloomade paaritamiseks puhtatõulist sugupulli; ristandpullidel on jõudlusnäitajad tagasihoidlikumad; Lihaveiseid on ostetud
Suvel haljassööt (peamiselt karjamaarohu näol), jõusööt ja mineraalsöödad. Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225...230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15...20. maini. Sel perioodil on lehmade ratsioonis rohusöötadest suuremal või vähemal hulgal heina. Päevased heina kogused olenevad silo ja põhu kogustest ratsioonis. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad lehmad seda keskmiselt 10...13 kg, maksimaalselt kuni 15 kg päevas Nii palju ei ole harilikult otstarbekas sööta, sest suure toorkiusisalduse tõttu ei ole võimalik ainult heinaga söötes saada lehmadelt eriti suuri toodanguid Heina kõrval antakse veistele talvel ka suviviljapõhku, mida varasematel aegadel veiste söödana rohkesti kasutati. Napi heinavaru korral söödeti lehmadele ja mullikatele 4...5 kg põhku päevas. Ka praegu antakse tavaliselt lehmadele ja vanemale noorkarjale ööseks vabalt põhku ette. Silo on väga hea talvine mahlakas sööt. Viimastel
protsessideks. Osaliselt lagundatud ained jäävad seedimata ja imendumata ning väljuvad organismist rooja, uriini või higiga. Metabolism on ainete lagundamise ja sünteesimise protsess. Toitumiseks nimetatakse toitainete ettevalmistamist ning saamist söötadest, kui neid süüakse. Süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, kaltsium ja fosfor moodustavad taime- ja loomaorganismist põhiosa (98,5%). Keemilise koostise andmed näitavad, palju toitaineid sööt sisaldab. Nende andmete põhjal on võimalik teataval määral otsustada sööda toiteväärtuse üle. Kõige enam vajab organism hapniku kõrval vett. Vee roll on osaleda lahustaja ning transpordivahendina organismis. Lisas lihtsustab see veel loomal ka sööda mälumist. Kui organismis on rasv või pool valkude kogusest lammutatud, jääb organism ellu. Kui organism kaotab 1/10 oma veekogusest, tähendab see organismi surma. Loomorganismi veesisaldus veise kehas on
5. Kalasööda koostis ja olulised söödalisandid forellikasvatuses. a. Forellisööt valmistatakse ekstrudeerimise meetodil valdavalt kalajahust, millele lisatakse kalaõli, taimseid jahusid (soja, nisu) ja lisandeid mineraalaineid ja vitamiine sisalda-vaid premikseid, gluteeni, punaseid pigmente, immunostimulantide segusid (Biofocus, Ergosan) ja haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööt on väga kontsentreeritud, tema veesisaldus on umbes 8%. Põhja-Euroopas, sh Eestis, nõuavad tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid. Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets)
supikana. Üldtuntud tõde on see, et lihakana sobib eeskätt grillimiseks ja kanaprae valmistamiseks, munakana aga kanasupi ja puljongi keetmiseks. Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Iseloomustus Neljas tase Viies tase Munatõugu kana kaalub keskmiselt 2,5-3,5 kg, kukk 3,5-4,5 kg, munevus on 250- 300 muna/aastas, muna mass 65-85 g. Munemisperiood ~ 300 päeva, sulgimisperiood munemispaus ~ 2 kuud aastaring täis ja algab uus munemisperiood. Kanade pidamise üldised nõuded Kanade pidamise ruum või ehitis ning vahendid ja seadmed, millega kana kokku puutub ei tohi kana tervist ega heaolu ohustada. Ruumi või puuri põrand peab olema materjalist, mis pakub piisavalt tuge kanade eesmistele varbaküünistele
4. Tiined mullikad 0,12 3 5. Ternesvasikad (kuni 20 0,06 1 päeva vanad) 6. Kokku 29 Kokku on karjas 29 looma, nendest 28 lehma ja 1 vasikas. 6 2. PIDAMISVIIS KÕIGIL LOOMARÜHMADEL 2.1. Üldnõuded pidamisviisile Loomi tuleb pidada nii, et nad oleksid terved, väärindaksid sööta toodanguks minimaalsete kadudega ning neid saaks hõlpsasti ja ökonoomselt talitada. Pidamisviisi valik sõltub majandamise tingimustest. Pidamisviisi valikul, farmi ja loomahoone planeerimisel tuleb arvestada kliimat, kasutatavaid ehituskonstruktsioone ja tööde mehhaniseerimise seadmeid [1, lk 27]. 2.2. Veiste pidamisviis Pidamisviisiks on valitud lõaspidamine. Sel pidamisviisil on igal lehmal eraldi ase, millel ta on lõaga fikseeritud. Seal looma söödetakse, joodetakse ja ka lüpstakse
SAPP Sapi koostises on Na, K, Cl, bibarkarbonaadid, mitmed orgaanilised ained (sapphappe soolad, fosfolipiidid, kolesterool, lima, sapipigmendid) tema pH on 7,43 7,91. Seedes on oluline osa sapphappe sooladel ja fosfolipiididel, sapphappe soolad on sapphapped, mis on ühendatud glütsiini või tauriiniga ning emulgeerivad rasvu, et need saaks imenduda. Sapi ööpäevane produtseeriv koguhulk sötub sööda koostisest. Tüüpilist Europpas kasutatavad sigade sööta (koostised oder, nisukliid, kalajahu) tarbinud sigadel on ta 48 ml/kg kehamassi kohta, kuid sigadel, kellele söödeti nö puhastatu segu, mis koosneb tärklisest, sahharoosist, kaeiinist, maisiõlist ja tselluloosist, moodustab sappi vähem 30 ml/kg. PANKREASENÕRE Pankreasenõre: Sisadlav süsiveskute, rasvade ja proteiini seedeks vajalikke ensüüme Neutraliseerib moats peensoolde suubuva happelise küümuse et ensüümid saakis toimet avaldada
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
