Viimastel aastatel on probleemiks tõusnud lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Aastal 2010 moodustasid sellised karjad 59% lammaste üldarvust. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres, kus OÜ Kopra Karjamõisa kuuluvas mahefarmis peetakse 2300-2400 põhikarja utte. 2010 Lammaste arv kokku 87140 Karjas 1-2 lammast 0,3% Karjas 3-9 lammast 3,2% Karjas 10-19 lammast 7,3% Karjas 20-29 lammast 7% Karjas 30-39 lammast 9,8% Karjas 50-99 lammast 13,6% Karjas üle 100 lamba 58,8% Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom – Euroopa, Uus-Meremaa, USA ida osariigid. Villalambad – meriino lambad; peenvilla –Austraalia, Lõuna-Ameerika. Villa osatähtsus on langenud
2000. aastal peeti ületalve 28,2 tuhat lammast 2010 ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72400 lammast Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha-ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel. Karjade suurus 2001.a. 4850 lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes pidasid 26790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Lammaste arvu suurenemisega muutuvad suuremaks ka karjade suurused. Keskmine karja suurus oli 2001.aastal 9 lammast, 2003.aastal 14 ja 2005. aastal 21 lammast karja kohta. Kasvatuse suunad
ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda. Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu-, metall- või plastmasskünast, mida nad ei saa ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde, et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset. Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel peavad põrsad saama vett soovi järgi. 5) Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine. Emast ilmajäämine, söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja ümbergrupeerimine – need on stressorid, mis toimivad negatiivselt võõrdepõrsaste adaptatsioonile uutes tingimustes
Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Suffolki tõug, pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn dauni tõugu kuuluvaks (Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksforddauni, hämpsirdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113-150 kg), uted 80-110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30-36 µm, pikkus 7-8 cm, villatoodang 2,5-3 kg. 2001. aastal on Eestisse toodud kolm suffolki jäära ning 2002
) villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti. 8.Lammaste paaritussesoon ja paaritamine Lammas on sesoonselt polüestriline loom:· indleb innasesoonil, kusjuures võib ühel innasesoonil omada mitut innatsüklit (16-17 päeva pikkusega). Kui indlevat utte ühel inna ajal paaritada ei õnnestunud, siis indleb utt uuesti 16-17 päeva pärast · innasesoon on seotud valguspäeva lühenemisega, mida kontrollitakse peaajus oleva käbinäärme hormooni melatoniini tootmisega · Melatoniini toodetakse rohkem lüheneva päeva tingimustes kui pikeneva päeva puhul (kevad, varane suvi) · Lihalambatõugudel innasesoon ca 6 kuu pikkune (juuli keskpaigast kuni detsembri lõpuni), mille jooksul on ca 10-11 innatsüklit · Inna kestvus
Riigipoolselt on ute kasvatamise toetust makstud alates 1999. aastast alates kui toetuse suurus oli ute kohta 289.-kr., 2000.-a. 169.-kr, 2001.a. 281.-kr., 2002.a. 230.- kr., 2003.a. 223.-kr. 2003.a. maksti toetust 1073 lamba-ja kitsekasvatajat 17147 ute ja kitse eest. Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambafarmide väike suurus. Eesti Statistikaameti poolt läbi viidud põllumajandusloenduse andmeil (tabel 2) oli Eestis 2001.a. 4850 lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes pidasid 26790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Tabel 2. Lambafarmide suurus ja nende struktuur 15.juuli 2001.a. Põllumajandusloenduse järgi (Eesti Statistikaamet, 2001) Nimetus Kokku Karja suurus
Tumedapealine lammas on saadud eesti maalamba ristamisest Suurbritanniast pärit lihatõugu sropsiiri tõuga. 1926. 1950. Aastani toodi sropsiiri lambaid Eestisse eesmärgiga saada lihatüübilised lihavillalambad. Tõumärgiks on ET. Eesti valgepealine lambatõug (EV) Heade lihavormidega, valge villaga, suuruselt mõnevõrra kui Eesti tumedapealine lammas. Ta on üldiselt viljakam, kui tumedapealine. Valgepealine lammas on saadud eesti maalammast ristates sevioti lambaga. Ka sevioti tõug on pärit Ühendkuningriikidest. Chevioti mägedest, mis asuvad Inglismaa ja Sotimaa piiril. Eesti maalammas väikese kehamassiga, täiskasvanud uttedel 30-40 kg. Vill ebaühtlik, sarvedega, valge villaga loomade kõrval oli ka pigmenteerunud villaga lambaid. 30- aastatel kutsus Eesti riik kokku komisjoni, kes pidi otsustama mis maalambast saab, kuna kasvatajad ei tahtnud seda lammast kasvatada, sest ta oli nii palju väiksem, halvema liha ja villajõudlusega
arenguks. Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus.
Tänu viimastel aastatel toimunud muutustele on lambakasvatajad hakanud oma põhikarja suurendama, on tekkinud juurde palju uusi kasvatajaid, kes on lambakasvatusse teinud suuri investeeringuid. Farmide suurus Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambafarmide väike suurus. Eesti Statistikaameti poolt läbi viidud põllumajandusloenduse andmeil (tabel 2) oli Eestis 2001. a 4850 lambafarmi - uttedega majapidamisi, kes pidasid 26 790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Tabel 2. Lambafarmide suurus ja nende struktuur 15. juuli 2001. a Põllumajandusloenduse järgi (Eesti Statistikaamet, 2001) Karja suurus, utte Nimetus
· Kaugused piirist · Kõrgusjooned · Pääsud krundile, tarad · Säilitatavad puud, puhkealad · Põhja-lõuna suund, tingmärgid 2. Veisefarmide planeerimine (soojustatud laut, soojustamata laut). Külm laut ehk soojustamata . Tööde automatiseerimise ja mehhaniseerimise tase on hõlpsasti maksimumini viidavad. Iseteenindusliku söötmise korraldamine lihtne vastavalt ettevalmistatud silohoidla ja heinahoidla on ühtlasi söötmiskohaks hoitakse kokku suur hulk tööjõudu ja sööt on alati värskem kui sõimes või söödalaval söötmisel. Madala temperatuuri tõttu on pidurdatud haigustekitajate areng ja loomad samas karastunumad viirus ja nakkushaigusi vähem, pidev liikumine tagab lihaste ja liigeste hea toonuse vähe liigestehaigusi ja raskeid sünnitusi Madal õhutemperatuuri tõttu on inimestel talvel sellises laudas ebamugavalt külm töötada, söödakulu on talvel mõnevõrra suurem, sest loomad kulutavad osa sellest täiendava koguse
Mitu kg toodab üks munavutt aastas munamassi koos koorega? 4 kg Kana, muskuspardi ja vuti muna haudumise kestus? 21, 34, 17 päeva Kus peetakse kesikuid? Rühmasulus Kui pikk on sigade tiinusperiood? Keskmiselt 111-117 päeva Palju on keskmise viljakusega seal põrsaid? 10-12 Mis oli lammaste arvukus Eesti keskmiselt 2008. aastal? 70 tuhat Mida on vaja uttede söödaratsioonis 4. ja 5. kuul teha? Vähendada rohusöötade osakaalu ja suurendada jõusöötade osakaalu Kui palju peab saama tall ternespiima ühel jootmiskorral? 50 ml talle kg sünnimassi kohta Mis on alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapasaagis? 45-50% Kui vanalt saab lehm täiskasvanuks (keskmiselt)? 4-5 aastaselt Eesti holsteini tõugu veiste osatähtsus piimaveiste üldarvust on ca? 2/3 Lihatõugu veistele on iseloomulik hingamistüüpi konstitutsioon? Vale Kui suur on keskmiselt normaalse lehmapiima kuivaine sisaldus? 11-12% Kas uus lüpsiperiood algab lehma tiinestumisega? Ei
kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli(head lihavormid), dorset(tailiha palju, hea liha kvaliteet, uttede suur tallede üleskasvatamis e võime) dala (kõrge viljakus tallede hea kasvukiirus)ja soome maalambatõug.Teised kavatatavad tõud:Suffolki tõug, Oksforddauni tõug;VP: Tekseli lambatõug, Dorseti tõug , Dala tõug Lihajõudluse määrab lammaste toituvus ja kehakaal. Mida väiksem on rasva sisaldus ja Suurem valgu sisaldus, seda kvaliteetsem on liha. Villajõudlus- orienteeruvalt saadakse lambalt 3-5 kg villa aastas. Vill kaalutakse kohe peale pügamist.Piimajõudlus on kõige suurem peale uttede võõrutamist. Paljudes maades kasvatatakse lambaid piima pärast,millest valmistatakse juustu ja jogurtit, kohupiima.Reproduktsioonijõudlus on lammaste sigivus ja võime anda järglasi
Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt. Juba 17. sajandil kasutati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Esimene tõuraamat ilmus1886. Aastal
pääsema jalustusaladele aastaringselt, kui kliimatingimused seda võimaldavad Silo söötmine väljas (karjamaal). Heina, silo söötmiseks kasutatakse ümarsõimi, mis vähendavad sööda mahatallamist Silo söötmine väljas (karjamaal) Silo söötmine laudas, silorullid tuuakse lauta, kus need ülessulavad, silo laotatakse söödalavale. Ute kohta peab olema tagatud 0,4 m söödafronti Silo söötmine laudas Skandinaavia tüüpi metallsõim, millest saab sööta lammastele kõiki söötasid Skandinaavia tüüpi metallsõim. Täiskasvanud lammaste ja tallede sõime pääsemise hoiavad ära kaldu paigaldatud metallvardad Skandinaavia tüüpi sõime võib ehitada ka puidust. Seda tüüpi sõimes toimub sööda valimine sõime sees ja söödajäägid jäävad sõime alles ja neid võib kasutada kas allapanuks või teiste loomade söötmiseks Metallist ümarsõim on hea heina, põhu või silo
loomadel. Kogu ulukite kehaehitus on suunatud sellele, et kindlustada vastupidavus looduslikule valikule - olla vähemärgatav vaenlastele, vastupidavam keskkonna mõjudele, head kiiruslikud omadused, jne. Koduloomadel seevastu on väljaarenenud eeskätt need organid või organsüsteemid, mis kindlustavad kõrge jõudluse inimeste vajaduste rahuldamiseks, näiteks piimanäärmete areng. Lihastik on neil nõrgalt arenenud ja tagab üksnes loomade liikuvuse ja võime koguda sööta. Seevastu lihaveistel on piimasekretsioon arvestatud ainult järglaste toitmiseks. Neil on väga mahukas lihaskude ja hästiarenenud rasvkude. Märgatavad muutused on toimunud sigimises. Koduloomadel on Näiteks sigadel ja kodulindudel on järglasi oluliselt rohkem kui nende ulukeellastel. Olulisi erinevusi on ka sigimistsüklis. Ulukitel on enamasti sesoonne (sigivad teatud kindlal aastaajal) sigimistsükkel. Koduloomadest on see säilinud lammastel, hobustel ja karusloomadel
saaduste tootmine-Kogut. saadakse loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis võimaldab loomade arvu vähendada Eestis veiste arv pidevalt väheneb. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis PRIA andmetel oli 2007. aasta seisuga 254,4 tuhat. Piimaveiste jõudluskontrollis oli 2011 seisuga 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg. Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluv koduloomade rühm mingil territooriumil. Neil on sarnane välimik ja majanduslikult kasulikud omadused.
Võetakse kepiga. Kere sügavus (ks) selja keskosast viimase roide ogajätke kohalt vertikaaljoont mööda kõhu alaservani. Võetakse kepiga. Ümbermõõdud . Rinna ümbermõõt (rü) abaluude tagant vertikaaljoont mööda, mis riivab abaluukõhrede tagumisi punkte. Võetakse lindiga. Kämbla ümbermõõt (kü) kämblaluu kõige peenemast osast. Võetakse lindiga. Eesti holsteini ja eesti punast tõugu 1.laktatsiooni lehmade kehamõõtmed ja kehamass Kehamõõtmed Eesti holsteini tõug Eesti punane tõug Ristluu kõrgus (rk), cm 141,8 135,0 Turja kõrgus (tk), cm 134,4 127,0 Kere põikpikkus kepiga (kppk), cm 155,0 149,0 Rinna ümbermõõt (rü), cm 194,5 182,0 Laudja laius 1 (ll1), cm 50,2 46,9 Laudja laius 2 (ll2), cm 47,6 43,7 Laudja laius 3 (ll3), cm 30,2 29,1 Laudja pikkus (lp), cm 49,1 46,0 Kehamass, kg 592,6 485,0 9. SUGUKÜPSUS JA ESMAKORDSE SEEMENDUSE IGA Veistel SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Siis ei ole õige noorl
kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonnatingimuste suhtes. Peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest erinevate isolatsioonivormide kaudu. Tõugude kujunemise protsess on mitmepärane. I etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Selle etapi lõpus saadakse suur ja omavahel sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. II etapp toimub tõu ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine eesmärgipärase valiku teel. Lõppeb tõu tunnustamisega ja nime andmisega, alustatakse tõuraamatu pidamist. III etapp kultuurtõu perioodil on kehaehitus väljakujunenud kõige paremal tasemel. Vajadusel täiustatakse tõu genofondi sugulastõugudega. IV etapp tõu mandumine, ei toimu enam vajalike tunnuste paranemist. Tõug on saavutanud maksimaalse taseme. 5) VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn.
piimasaaduseid kasutatakse piiratud kogustes peamiselt sigadele ja lindudele. Söödad sisaldavad mitmesuguseid keeruka ehituse ja koostisega ühendeid, milliseid nimetatakse toitaineteks või toitefaktoriteks. Loomade normaalseks elutegevuseks on tingimata tarvis: * energiat, mida loomad saavad sööda süsivesikutest, rasvast, proteiinist, * proteiini ja selle koostises leiduvaid nn. asendamatuid aminohappeid (põllumajandusloomadel 9, lindudel 11), * rasv ja selle koostises leiduvad asendamatud rasvhapped, * neliteist vitamiini (A-, B1-, B2-, B6-, B12-vitamiin, pantoteenhape, niatsiin, koliin, müoinosiit, foolhape, biotiin, D-, E-, K-vitamiin), * kakskümmend neli mineraalelementi (kaltsium, fosfor, magneesium, kaalium, naatrium, kloor, väävel, raud, tsink, mangaan, vask, koobalt, jood, seleen, molübdeen, vanaadium, nikkel, tina, alumiinium, kroom, fluor, räni, arseen, liitium), * vesi ja õhuhapnik.
lihaveisetõud. Bos primigenius ürgveis ehk Tarvas Vietnami poiss vesipühvliga ratsutamas Tiibeti jakid ratsa-, töö-, villa-, liha- ja piimaloomad Bantengid Birmas riisipõldu harimas ja rohumaal India seebulaadsed veised Aafrikas Beefalo lihaveise pulli poolt paariataud piisonilehm risandvasikaga Täiskasvanud ameerika piisoni ja koduveise ristand beefalo VEISTE TÕUDJA TÕURÜHMAD Tähtsamad lihatõud: Herefordi tõug ... - aretatud Inglismaal, hea kohanemisvõimega ja maitsva lihaga tõug, levinud kogu maailmas. Herefordi tõug on punaka-pruunika värvusega. Pea, kael, rind, kõhualune, jalad ja saba on valged. Pruuni ja valge ülemineku piir on tugevasti liigendatud. Liha on marmorjase mustriga (rasvarakkude kogumid paiknevad hajutatult lihastes lihaskimpude vahel - kõrge kulinaarse väärtusega). Aberdiini-anguse tõug ... - aretatud Sotimaal
loomade arvu vähendada. Lisaks loomade produktiivsusele suurendatakse pidevalt ka taimede saagikust, et ratsionaalsemalt kasutada põllumaad. Eestis on seoses turumajandusele üleminekuga veiste arv pidevalt vähenenud. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis 2011.a seisuga on Eestis 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg. Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõug- ühte liiki kuuluvate koduloomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine,
jne. Pärast sperma kvaliteedi hindamist tehakse otsus selle kasutamise kohta. 2. Emiste viljakus 3. Emiste piimakus Emis toodab 2-kuuse imetamisperioodi jooksul üle 300 kg piima. Piimaand oleneb väga paljudest teguritest, nagu: I. Imetavate emiste kehavarude suurus resp. emiste tiinusaegse söötmise tase. Paljude katsete põhjal on selgunud, et tiinusperioodil tugevamini söödetud emised lahjuvad järgneval imetamisperioodil rohkem. Üldiselt soovitatakse emiseid tiinusperioodil sööta mõõdukalt, et nad hiljem imetamisel liigselt ei lahjuks. Keskmise kehamassiga emistele (200220 kg) piisab 2,22,5 kg kuivsöödast päevas kogu tiinusperioodi ajal. II. Emiste isu sõltub nii söödast (selle koostis, maitse), tervisest kui ka keskkonna temperatuurist. Imetavad emised (keskmise kehamassiga) tarbivad ligikaudu 55,5 kg kuivsööta päevas. Tiinusperioodil ülesöödetud ja rasvunud emistel on laktatsiooniperioodil halb isu ja nende piimatoodang väheneb. Tiinusperioodil
· Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima. · Veiseliha kogutoodang maailmas 2010 aastal oli 21,2 %. · Lõuna-Ameerikas 24,1% kogu maailma veiseliha toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 9,2 kg veiseliha. (vanad andmed) Maailmas on üle miljardi veise. Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias ja kõige vähem on veiseid Okeaanias. Veiseliha osakaal kogu lihatoodangust 24 %. Piima annavad lehmad maailma kogutoodangust 85 %. Elaniku kohta 80,5 kg aastas. Veise liha süüakse maailmas inimese kohta 9 kg päevas. 43 % piima kogutoodangust tuleb Euroopast ja 40 % kogu lihatoodangust tuleb Aasiast. 3. Veisekasvatus Euroopa Liidus (2009) Prantsusmaal on kõige rohkem veiseid (19 199 000), Saksamaal (12 987 000) ja piimalehmi kõige rohkem Saksamaal (4 169 000). Eestis on veiseid 235 000 ja piimalehmi 96 000. 2005. aasta andmete järgi oli Eestis lihalehmi 10 000. 2005
Vastsündinuperiood: kestab 2...3 nädalat, mil loom kohaneb väliskeskkonna tingimustega. Noorloomal kujuneb termoregulatsioon, vereloome kandub maksast ja põrnast luuüdisse, arenevad närvi, hormonaalne, fermentatiivne ja kaitsesüsteem. Esialgu söödetakse vastsündinut ternespiimaga, mis varustab teda antikehade. Piimaperiood: põhiliseks söödaks liigile omane täispiim või sellele lähedase koostisega sööt. Perioodi teisel poolel kohanevad noorloomad liigile omaste põhisöötadega. Sugulise küpsemise periood: arenevad intensiivselt suguorganid ja sekundaarsed sugutunnused. Kujunevad sugupoole omadused. Täiskasvanuperiood: suguorganid on saavutanud funktsionaalse täiuse, mil loomad annavad kõige paremaid järglasi ja neil on kõrgeim jõudlus. Vananemisperiood: ilmneb ainevahetuse langus ja toodangu vähenemine, mis on tingitud
5. Kalasööda koostis ja olulised söödalisandid forellikasvatuses. a. Forellisööt valmistatakse ekstrudeerimise meetodil valdavalt kalajahust, millele lisatakse kalaõli, taimseid jahusid (soja, nisu) ja lisandeid mineraalaineid ja vitamiine sisalda-vaid premikseid, gluteeni, punaseid pigmente, immunostimulantide segusid (Biofocus, Ergosan) ja haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööt on väga kontsentreeritud, tema veesisaldus on umbes 8%. Põhja-Euroopas, sh Eestis, nõuavad tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid. Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets)
viimased tarvad surid välja 17. Sajandil, ta oli suure kehaga, raske pea ja tugev massiivne kael, sügav rinnak, pikk kere. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis Valdav osa veiseid arengumaades, kus toimib ekstensiivne veiseliha tootmine. Arenenud maades toimib intensiivne veiseliha tootmine. Eestis on veiste arv pidevalt vähenenud. 2010 seisuga 240 tuhat veist, lihatõugu veiste arv on samas kasvanud. Piimatootmine koondunud suurtootjate majapidamisse. 4. Tõu mõiste ja kujunemine Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik ja majanduslikult kasulikud omadused. Tal peab olema kindel leviala. Tõude kujunemine 1. Etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Toimub plaanipärane ristamine ja ristandite hulgast valitakse sobivad loomad, et kujundada uut tõurühma. Etapi lõpuks saadakse suur ja sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. 2
Veisekasvatus KOKKUVÕTE arvestuseks *Koduveisel piimas umbes 4-5% rasva. *Eestis veiseid umbes 260-280 000. Nendest lihaveiseid ca. 70 000. *EHF (Eesti Holsteini tõug) – SUURIM PIIMAJÕUTOODANG. maailmas enimlevinud, Hollandi friisi tõug ristatud Eesti maatõuga *EPK (Eesti punane veisetõug) *EK (Eesti maatõug) *Koduloomadel, erinedes ulukloomadest on hästi välja arenenud inimestele vajalikud organid nt. piimanäärmed, HEA VEREVARUSTUSEGA UDAR, nõrk lihastik tagab ainult liikuvuse ja võime sööta. Lihaveistel tugev lihaskude, piim ainult järglastele. Tänu parematele keskkonnatingimustele koduloomade kasvukiirus on suurenenud, varasem suguküpsus ja majandusliku kasutamise küpsus.
protsessideks. Osaliselt lagundatud ained jäävad seedimata ja imendumata ning väljuvad organismist rooja, uriini või higiga. Metabolism on ainete lagundamise ja sünteesimise protsess. Toitumiseks nimetatakse toitainete ettevalmistamist ning saamist söötadest, kui neid süüakse. Süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, kaltsium ja fosfor moodustavad taime- ja loomaorganismist põhiosa (98,5%). Keemilise koostise andmed näitavad, palju toitaineid sööt sisaldab. Nende andmete põhjal on võimalik teataval määral otsustada sööda toiteväärtuse üle. Kõige enam vajab organism hapniku kõrval vett. Vee roll on osaleda lahustaja ning transpordivahendina organismis. Lisas lihtsustab see veel loomal ka sööda mälumist. Kui organismis on rasv või pool valkude kogusest lammutatud, jääb organism ellu. Kui organism kaotab 1/10 oma veekogusest, tähendab see organismi surma. Loomorganismi veesisaldus veise kehas on
ähvardava ohuga. Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega. Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress. Geneetilised (tõug, liin, kult ) jt. pärilikud tegurid Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud. Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires. Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma. 1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu
Veiste kodustamine ja põlvnemine. Kodustati 6-2 aastatuhat e.m.a. Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia. Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. P-Aafrika ja Sahara kõrb. Veiste ulukeellased:Tarvas ehk ürgveis, Jakk,Kaugaasia veised (Banteng ja Gaur),Piisonid (euroopa ja ameerika), aasia pühvild ja aafrikapühvlid. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Maailmas: Veised: 1338, Pühvlid 158,6 (milj)Eestis: Veiseid: 240 tuhat, kellest 200 piimav ja lihav 40,5 Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluvate koduloomade küllalt suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik , maj kasulikud om ja ühesugused nõuded keskkting suhtes. Tal peab olema kindel levila e. Areaal. (peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest ja ei tohi toimuda sugulsaretus) Veisetõugude klassifikatsioon. Aluseks lihajõudlus ja piimajõudlus (piimatõud,lihatõud, komb. Tõud). Arenguastme j:primitiivsed tõud, üleminekutõud ja aretustõud. Piima- ja lihatõud
3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub aregumaades,kuna seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega.Arenenud riikides on levinud intensiivne veisekasvatussaaduste tootmine.Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja üleminekuga turumajandusele veiste arv vähenenud.Lihatõugu veiste üldarv on pidevalt kasvanud ning neid oli ca 50 tuhat. Eestis rohkem kasvatatakse herefordi,aberdiin-anguse ja limusiini tõugu. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuulvate koduloomade küllalt suur rühm,kellel on ühesugune põlvnemine,välimik,majanduslikult kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonatingimuste suhtes.Tal peab olema kindel levila ehk areaal.Tõug peab olema isoleeritud teistest populatsioonides erinevat isolatsioonivormide kaudu.Tõud on oma arengus väga erinevates etappides. KUJUNEMINE: I etapp –toimub aretuskomponentide valik ja paaridevalik vastavalt aretuseesmärrgidele
Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega. Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme – transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress. Geneetilised (tõug, liin, kult ) jt. pärilikud tegurid Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud. Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires. Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma. 1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu
mass Väga suur XL Suurem kui 73 7, 3kg Suur L 63-73 6,4kg Keskmine M 53-63 5,4 kg Väike S Alla 53 4,5 kg · Muna morfoloogiline koostis koor 10% · Keemiline koostis valk 12,5 % rasv 10, 5% Lähteandmed: munevus 85% munade massi kategooriad 50% M, 50% L Arvutuskäik: aastas mune: 365 * 0,85= 310 muna M: 310/2 = 155 L=155m M munade mass: 155* 58 L munade mass: 155 * 63 Kokku koorega munamasse: 19,53 kg kooreta munamassi: 19, 53 19, 53/10= 17, 58 kg valku: 17,58* 0,125= 2,2 kg rasva: 17,58 * 0,105= 1,8kg 5. Kanamunade massikategooriad ja erinevate linnuliikide munade mass. Munamass 100 muna minimum