KUNST 19. JA 20. SAJANDIVAHETUSEL (0)

KUNST 19. JA 20. SAJANDIVAHETUSEL
Aastate 1890-1905 paiku loodud kunst erineb eelmiste aastakümnete realismist ja impressionismist, aga ka järgnevatest uuenduslikest kunstivooludest.
19. ja 20. sajandi vahetuse kunst ei ole oma taotluselt, ideedelt ega visuaalsete vormide poolest ühtne, vaid väga mitmekesine. Piir ametliku ja sõltumatu kunsti vahel muutus siis ebaselgemaks kui varem. Esmalt sellepärast, et osa ametlikke, aga mõõdukalt uuenduslikke kunstnikke võttis omaks realistide ja impressionistide saavutused, järjekindlad konservatiivid aga jäid truuks akadeemilisele klassitsismile. Teisalt sellpärast, et sõltumatus kunstis ilmnes samuti erinevalt, isegi vastandlikke taotlusi. Seetõttu on selle perioodi kunsti kohta käibel mitmeid nimetusi, millest tähtsamad on sümbolism, juugenstiil ja postimpressionism. Kaks esimest nimetust sobivad tähistama kunsti paljudes maades, postimpressionosmist saab rääkida aga ainult prantsuse kunsti ajaloos.
Uusromantismi ideoloogia. Tolleaegse kunsti mitmekesisuse üheks põhjuseks on haritlaste jagunemine erinevate ideoloogiate pooldajateks. Osa jäi truuks positivistlikule filosoofiale ning usule teaduse ja tehnika progressi, paljud kirjanikud ja kunstnikud hakkasid aga pooldama uusromantilist ideoloogiat . Nagu romantikute esimene põlvkondki, uskusid ka uusromantikud, et maailm on müsteerium, mida teaduslik mõtlemine ei suuda haarata.
Osalt põhjustas selliseid mõtteid pettumise kaasajas ja arvamus, et teaduse ja tehnika areng pole muutunud ühiskonda humaansemaks ega inimesi õnnelikumaks. Uuesti tugevnes religiooni autoriteet, kuid traditsioonilisest kristlusest olulisemaks said tihti eklektiliselt mõistetud Euroopa-välised usundid (Idamaadest, aga ka Vana-Egiptusest ja Mesopotaamiast) ja parateadused ( spiritism , teosoofia). Populaarseks osutusid filosoofid , kes olid teaduslikule tunnetusele vastandanud sesekaemuse, irratsionaalse tahte või intuitsiooni.
Kunsti ei näinud uusromantikud enam kui teaduse liitlast, vaid omaette väärtust, mis suudab lahendada inimeste eksistentsiaalseid probleeme või vähemalt ületada igapäevase elu tühisust. Tugevnes estetism , mis peab kunsti ülimaks väärtuseks ja elule mõtte andjaks.
Sümbolism. Uusromantiliste ideede üheks väljundiks oli sümbolistlik kunst. Sümbolistid põlgasid nähtava maailma erapooletut jäljendamist, järelikult realismi ja impressionismi. Sümbolistid käsitlesid meelsasti nn. suuri ja igavesi teemasid nagu sünd, erootika , armastus, üksindus, surm, elu ringkäik, inimese osalus looduses. Selliseid teemasid lahendati süžeede abil,mis olid ebatavalised, tahtlikult mitmetähenduslikud ja salapärased. Sellega taheti rõhutada, et elu on müsteerium.
Enam kui realism soosis sümbolism fantaasiat, kuid see avaldus peamiselt põnevate süžeede väljamõtlemises. Sümbolistidele oli esmatähtis, mis on pildi peal kujutatud, mitte aga kuidas seda on tehtud. Kujutavat kunsti, mis ületähtsustab süžeede abil loodavat tähendust, on nimetatud literatuurseks ja sümbolism oli literatuurne kunst. Mõned sümbolistid kasutasid akademistlikku, idealiseeritud vormi, teised kujutasid väljamõeldud süžeede detaile realistlikult, kolmandad uut moodi, juugenlikku vormi. Järelikult ei ole sümbolism stiil, vaid omapäraste teemade ja süžeedega kunstivool.
Prantsuse sümbolismi eelkäijaks oli PIERRE PUVIS de CHAVANNES (1824- 1898 ), kes oli tunnustatud ametlik kunstnik, Aegamööda asendusid tema töödes kindla tähendusega kristlikud süžeed sellistega, mille tähenuds on mõistatuslik ja avatud. Ohjeldamatu fantaasiaga paistsid silma GUSTAVE MOREAU (1826-1898) ja ODILON REDON (1840-1916), kes andsid mütoloogilistele või religioossetele tegelastele ebatavalise ja isikliku tõlgenduse. Nende loomingus ei jäljenda värvid tavalist loodust, vaid on salapärase muinasmaailma loomise vahendiks .
1890.aastail oli Pariisis peamiseks sümbolistide esinemispaigaks Roosiristlaste ordu järgi nimetatud salong, mille žürii keeldus vastu võtmast sellist kunsti, mis kujutas reaalset elu või tavalisi inimesi, kuid tunnustas kõiki teoseid, mis kujutasid midagi imepärast või müstilist, hoolimata nende stiilist.
Mitu rahvusvahelist tuntud, enamasti akademistliku vormikäsitlusega sümbolisti olid pärit Belgiast. Juugendliku vormiga teoseid lõi šveitslane FERDINAND HODLER (Päev I, Väljavalitu, Tormist üllatatud) ( 1853 -1918) ja eriti hollandlane JAN TOOROP (1858-1928). Saksamaal töötanud sümbolist ARNOLD BÖCKLIN (Surnute saar, Villa mere ääres, Püha hiis ) (1827-1901) kasutas tihti realismilähedast vormi. Kuulsaim vene sümbolist MIHHAIL VRUBEL ( Istuv Deemon , Luik- tsaaritar ) (1856- 1910 ) kujutab inimhinge siseheitluste traagikat, isikupärane, nagu mosaiigitaoline oli tema värvikäsitlus.
Maaliliselt oli kõige huvitavam ja uuenduslikum belglane JAMES ENSOR (Autoportree maskidega, Pierrot , Luukered ahju juures end soojendamas) (1860-1949). Eredate ja kaunite värvidega maalis ta aga kummituslikke, groteskseid nägemusi skelettidest, monstrumitest, maskeeritud inimestest või lihtsalt maskidest.
Suure skulptori AUGUSTE RODINi (1840-1917) loomingut on enamasti peetud impressionistlikuks. Seda on õigustatud Rodini loobumine klassikaliselt siledatest vormidest. Tema kujude pinnatöötlus on maaliliselt varjundirohke ja krobeline, mis aitab luua liikumise ja muutumuse tunnet .
Rodini teoste temaatika on aga pigem sümbolistlik. Sellele viitavad paljude teoste tähendusrikkad üldistatud pealkirjad , aga eelkõige see, et erinevalt impressionistidest süveneb Rodin inimeste hingeellu ja näitab selle tihti dramaatilist sisu. Calais’ kodanike traagiline enesealandus oma linna päästmiseks avaldus samanimelise skulptuurigrupi igas kujutletud inimeses erinevalt. Balzaci monumendist õhkub trotslikku elujõudu. Michelangelo maalitud Viimse kohtupäeva pilt Sixtuse kabeli idaseinal on kaudseks eeskujuks Rodini „Põrguväravatele”, mille kallal ta töötas väga kaua, Michelangelo teoses lahutab võidukas Lunastaja õndsaid ja patuseid, Rodini keskne tegelane on aga traagiliselt sünge „mõtleja” (algselt Dante ), millest tuletatud omaette kuju „Mõtleja” on eriti kuulus.
PIERRE PUVIS de CHAVANNES (Vaene kalur , Valged kaljud)
GUSTAVE MOREAU (Rändav poeet , Oidipus ja svinks )
ODILON REDON (Ophelia, Idamaa naine)
FERDINAND HODLER (Päev I, Väljavalitu)
ARNOLD BÖCKLIN (Surnute saar, Villa mere ääres)
MIHHAIL VRUBEL (Istuv Deemon, Luik-tsaaritar)
JAMES ENSOR (Autoportree maskidega, Pierrot)
AUGUSTE RODIN (Balzac, alasti etüüd, Suudlus )
JUUGENDSTIIL
Sümbolism oli stiililiselt mitmekesine, kuid uusromantiline ideoloogia soodustas ka uut moodi stiili tekkimist. See levis esialgu peamiselt tarbekunstis ja arhitektuuris ning tärkas Suurbritannias, kus tööstuslik tootmine oli hakanud välja tõrjuma esemete käsitsi valmistamist.
Esimeste põlvkondade vabrikutoodete välimus oli tihti eklektiline ja kohmakas . See tekitas protesti mõnedes uusromantikutes, kelle arvates tööstustoodang polnud üksnes ebaesteetiline, vaid ka ühiskondlikult kahjulik. Näiteks kirjutas nii mõjukas kunstiteadlane John Ruskin ja ülistas keskaegset käsitööd, kus olid ühendatud töö ja kunst, ilu ja praktika. Vastandina uusajale , kus kujutav kunst on olnud lahutaud tarbekunstist ja arhitektuurist, olid keskajal kõik visuaalsed kunstid tihedalt seotud ja neis valitses ühtne stiil.
19.sajandi keskel sündis Ruskini ideede mõjul kunstnikerühmitus „ Prerafaeliidid ”, mille liikmed tahtsid vabaneda kõrgrenessansi ja sellele toetunud kunsti mõjust ning luua keskaegse või vararenessansiga sarnast kunsti. Selle rühma liikmetest püüdsid eriti WILLIAM MORRIS (1834-1896) ja EDWARD BURNE - JONES (1833-1898) luua uut kunstide sünteesi, muuseas asendada tahvelmaal monumentaal-dekoratiivse maaliga, mis oleks seotud ka sisekujundusega. W.Morris pühendas oma energia ja varanduse hääbuvate käsitöötraditsioonide taaselustamisele. Suurbritannias levis käsitööharrastus—Arts and Crafts Movement. Loodi esemeid, mis olid vabad klassitsismi ja eklektika eeskujudest. Esemed pidid olema lihtsad, funktsionaalsed ja materjaliehtsad nagu keskajal. Ka arhitektuuris loobuti klassitsistlikest fassaadidest. Hoonete välisilme pidi järgima siseruumide paigutust ja ehitusmasside jaotus võis seetõttu olla ebasümmeetriline. Visuaalses keskkonnas ühtse stiili loomisel peeti oluliseks vahendiks ornamentikat. Käsitööesemed ei tõrjunud siiski välja tööstustoodangut, nagu W.Morris oli lootnud, vaid muutusid vabrikus valmistatud esemete kallimaks, kuid isikupäraseks alternatiiviks. Nõnda pandi alus 20.sajandi tarbekunstile, milles tarbefunktsioon on tihti taandunud puhtesteetiliste kaalutluste ees.
Uue stiili arengus oli tähtis koht Šotimaa Glasgow ’ koolkonnal. Sealne arhitekt ja dekoraator ARTHUR MACMURDO ( 1851 -1942) joonistas 1883.a.motiivi, mis tähendas uue ornamendi sündi. See on ebasümmeetriline ja näib lähtuvalt orgaanilisest loodusest, meenutades nõtkeid, painduvaid või hõljuvaid taimevarsi, lehti ja õisi, mõnikord ka tuleleeke. Arhitekt ja mööblikunstnik CHARLES RENNIE MACINTOSH (1868-1928) juhtis Glasgow’ kunstikooli ja kavandas selle hoone, kus funktsionaalsus on seotud ehitusmahtude julge paigutamisega ja keldi rahvakunstist mõjutatud geomeetrilise ornamentikaga.
1890.aastail hakkas kogu Euroopas levima stiil, mis kandis eri maades erinevaid nimesid (näiteks Inglismaal-Modern Style, Prantsusmaal-art nouveau , Saksamaal-1896.a. ilmuma hakanud ajakirja „ Jugend ” järgi Jugendstil, millest on tulnud eesti keelde juugendstiil). Uues stiilis kujutati kõike—mööblit, tekstiili, riietust , klaasi, keraamikat, raamatuid, tapeete, ajakirju, plakateid. Esemed, mida seni ei olnud seostatud kunstiga, omandasid uue kunstilise tähenduse ja kvaliteedi.
Juugendliku arhitektuuri tähtsad esindajad töötasid Austrias ja Belgias, viimases näiteks VICTOR HORTA (1861-1947). Kõige fantaasiaküllasem ja äärmuslikum oli katalaan ANTONI(O) GAUDI (1852-1926) looming Barcelonas, kus arhitektuuris valitsevad orgaanilisele loodusele omased kõverjooned. Paljudes Euroopa linnades kaunistati majade fassaade juugendliku ornamentikaga, näiteks ka Riias. Kuulsad on HECTOR GUIMARD ’i (1867-1942) loodud Pariisi metroo sissepääsud.
Juugendstiil oli tekkinud kui mäss tööstuse vastu, kuid arhitektid hakkasid üha enam kasutama uusi tööstuslikke ehitusmaterjale, eriti raudbetooni ja klaasi, mis võimaldasid enneolematud ruumilahendusi ja hiigaslike akende sillustamist. Uusi tehnilisi võimalusi kasutati esialgu tööstushoonetes, raudteejaamades ja kaubamajades. Uudsed materjalid ja tehnoloogiad vähendasid paljude juugendarhitektide huvi ornamentika vastu. Leiti, et kui ilu aluseks on vormi tulenemine funktsioonist ja materjali omadustest, võib neile rajada nii ehitiste kui esemete esteetilise mõju (saksa arhitekt PETER BEHRENS, 1868-1940). Nõnda muutus hiline juugendstiil 20.sajandi tööstuskunsti (disaini) alguseks ja 1920.aastail tärganud funktsionalismi eelastmeks.
Kujutavas kunstis tähendas juugendstiil looduse jäljendamise allutamist dekoratiivse terviku loomisele. Pildid ja kujud pidid seostuma sisekujundusega, pilt ei tohtinud pakkuda ruumilise sügavuse illusiooni (olla „aken”), vaid laotuma seina pinnale. Pildil kujutatud figuurid muutusid siluetideks ning nende kontuurid said rütmilise lineaarse ornamendi osaks. Värvid on ebatavalised ja arvestavad rohkem sisekujundust kui looduses nähtavaid värve. Juugendliku vormi üheks omapäraseks variandiks oli süntetism. Nii hakati nimetama maalimisviisi, kus peaaegu ilma ruumikujutusteta piltidel eraldati puhaste ärvidega kaetud pinnaosad tumedate kontuuridega. Süntetism toetus arhailisele või Euroopa-välise monumentaalkunsti eeskujudele. Süntetism loodi Prantsusmaal Bretagne ’is 1880.aastate lõpul tegutsenud Pont-Aveni koolkonnas, kuhu kuulusid Emile Bernard ja ajutiselt Paul Gauguin .
Paljud 19. ja 20.sajandi vahetuse kunstnikud olid sisult sümbolistid ja vormilt juugendstiili esindajad, näiteks juba nimetatud Jan Toorop ja Ferdinand Hodler. Juugendlik ornamentaalss oli äärmuslikult ilutsev, aga mõnikord dekadentlik inglase AUBREY BEARDSLEY (1872-1898) must-valges graafikas ja austerlase GUSTAV KLIMTi (1862-1918) maalides. Juugendlikku lineaarsust ja stiliseerimist esines aga ka selliste kunstnike loomingus, kes ei kujutatud sümbolistlikke süžeid, vaid oma kaasaega.
WILLIAM MORRIS (Tikitud padi , Kuninganna Guinevere)
DANTE GABRIEL ROSETTI (Beata Beatrix, Kodu aasadel)
EDWARD BURNE-JONES (Kuldne trepp , Ingel )
ARTHUR MACMURDO ( Savoy hotell, )
CHARLES RENNIE MACINTOSH (Plakat ajakirjale, Glasgow´ kunstikool )
VICTOR HORTA(Hotel Tassel, Hotel Solvay)
ANTONI GAUDI (Pink Güelli pargis Barcelonas, Casa Batallo)
HECTOR GUIMARD (Metroo sissekäik Pariisis, Castel Beranger)
PETER BEHRENS (AEG turbiinitehas, AEG elektriteekann)
AUBREY BEARDSLEY (Salomee Ristija Johannese peaga)
GUSTAV KLIMT (Juudit I, Suudlus)
RAHVUSROMANTISM JA SÜMBOLISM PÕHJAMAADES
19.sajandit on nimetatud rahvusriikide kujunemise ajaks. Lääne-Euroopas oli rahvusriiklus edenenud juba kaua, kuid mujal Euroopas arvestasid riigipiirid rahvustega hoopis vähem. Venemaa ja Austria-Ungari olid paljurahvuselised impeeriumid ning Saksamaa oli killustatud paljudeks väikeriikideks. Eriti Saksamaalt lähtus ideoloogia, mille kohaselt rahvuse ühteliitumise kindlustab rahvuslik eneseteadvus ja selle loomise oluliseks vahendiks on kunstikultuur . Paljud rahvad otsisid oma iseseisvusele õigustust oma ajaloost ja kultuuri omapärast.
Rahvuslikult meelestatud kunstnikud tahtsid täita oma rahva ootusi. Nad said tuge uusromantismi ideoloogiast, mis pidas väärtuslikuks eksootikat ja ürgset primitiivsust. Seda suutsid pakkuda Euroopa äärealade rahvad, sealhulgas meie naabrid Põhjamaades. Lääne-Euroopa uusromantism soosis individualismi ja kunstniku originaalsust, Põhjalas aga põimus uusromantism rahvuslusega. See tõi kaasa sümbolistlike teemade asendumise rahvusromantilistega. Sümbolismile olid tähtsad kordumatu üksikisiku elamused või hoopis ajatud, üldinimlikud, kosmopoliitilised teemad. Rahvusromantism aga tahtis väljendada kollektiivseid ideaale ja tõlgendas oma rahva ajaloo, rahvaluule ja mütoloogia tegelasi kangelastena ning rahvusliku ühtsuse sümbolitena.
Põhja-Euroopas levis rahvusromantism eriti nende rahvaste kunstis, kellel tollal veel polnud iseseisvat riiki, seega norra ja soome kunstis. Norra maalikunstnikud tahtsid esialgu rahvuslust teenida realismi vahenditega. ERIK WERENSKIOLD (1855-1938) ja tema mõttekaaslased püüdsid võimalikult täpselt edasi anda Norra looduse ja inimeste omapära. 1890.aastate paiku aga hakkas paljude kunstnike töödes objektiivne, erapooletu realism asenduma Norra looduse fantastilisema ja üldistatuma tõlgendusega. E.Werenskiold ja THEODOR KITTELSEN (1857-1914) lõid tänaseni mõjukad kujundid muinasjuttude ja legendide tegelastest.
Norra maalikunstnik ja graafik GERHARD MUNTHE (1849-1929) püstitas eesmärgi luua originaalne rahvuslik kujundusstiil, mis toetuks viikingiaja rahvakunstile. 1890.aastate alguses tutvustas ta seda akvarellide ja kavanditega, mille järgi loodi vaipu, sisekujundusi, mööblit, trükiti tapeete ja kujundati raamatuid. Munthe stiil on täiesti tasapinnaline, inimeste, loomade ja esemete siluette on kujutatud väga tinglike, üldistatud ja nurgeliste kontuuridega ning lokaaltoonidega. Munthe stiil mõjutas ka teisi Põhjamaid. Norra arhitektid uurisid keskaegseid püstpalkkirikuid ning kasutaisd nende tehnikat ja ornamentikat, näiteks viikingilaevadele omaseid lohepäid uusehituses.
Soome sattus 19.sajandi lõpul jõhkra venestamise surve alla. Kunst muutus siis eriti oluliseks vaimse vastupanu vahendiks. Soome kunstnikke innustas Karjala, sest seal oli kogutud suurem osa eepose „Kalevala” laule ning sealne elulaad oli kõige ürgsem ja loodus suurejooneliselt metsik.
Arhitektid ELIEL SAARINEN (1873-1950) ja eriti LARS ELIEL SONCK (1870-1956) kasutasid eeskujudena arhailist soome puitarhitektuuri ja keskaegseid maakirikuid ning võttes omaks ka rahvusvahelise juugendstiili mõjusid, ehitasid rohmakalt tahutud kiviplokkidest massiivseid hooneid. Sageli kaunistas neid nurgeline ornamentika, millesse põimiti taimemotiive ja muinasjutulisi elukaid. Saarineni tuntumaid töid on Helsingi raudteejaama hoone ning Sonckil Tampere toomkirik .
„Kalevala” ja rahvaluulekogu „Kanteletar” andsid peamise temaatika AKSELI GALLEN - KALLELA (1865-1931) loomingule. Olustikurealistina alustanud kunstnik lahendas mõned eepose teemad realismilähedaselt, kuid leidis varsti, et rahvaluulemaailm vajab tinglikumalt, ornamentaalsemat, aga ka jõulisemat ja tundeküllasemat stiili. Selle loojana saavutas ta üldrahvaliku tunnustuse .
A.Gallen-Kallela tõsise, isegi pateetilise meeleoluga kunstile lausa vastandlik on HUGO SIMBERGi (1873-1917) looming. Ka tema toetus rahvaluulele, kuid käsitles selle tõsiseid teemasid, sealhulgas surma, veidravõitu fantaasia ja nukra huumoriga.
Põhjamaade rahvusromantismiga sarnaseid ilminguid oli ka vene kunstis. Soome arhitekte võeti eeskujuks. 19.sajandi lõpul Peterburis kujunenud rühmitus „Mir iskusstva” seostus juugendstiili ja sümbolismiga. Selle kunstnikerühmituse liige NIKOLAI ROERICH ( 1874 -1947) maalis Põhjamaade rahvusromantikutega sarnases stiilis pilte Vana-Vene legendidega segatud ajaloost, eriti varjaagidest. Hiljem Indiasse siirdunud Roerich sai kuulsaks idamaa-ainelise sümbolismiga. Munthe ja Gallen-Kallela stiile käsitleti omal ajal puhtrahvuslikena, kuid tänapäeval tunnustatakse neid üleeuroopalise juugendstiili omapäraste variantidena.
Mõned rahvusromantilised kunstnikud (näiteks Akseli Gallen-Kallela) maalisid ka teoseid, mis kuuluvad pigem rahvusvahelise sümbolismi hulka. Põhiliselt sümbolistlik on aga norralase EDVARD MUNCHi (1863-1944) looming. Sünged lapsepõlvekogemused ja boheemlik seltskond eraldasid teda rahvuslastest ning välisreisid tutvustasid sümbolismi ja süntetismiga. Munchi teemadeks kujunesid inimese üksindus, armastuse kaduvus, hirmud , haigused ja surm. Sarjale 22-st sellise sisuga maalist andis ta nime „Elu friis ”. Tema tööde allikaks polnud niivõrd loodusevaatlus kui mõni mälestus või idee, mille väljendamiseks ta otsis visuaalset kujundit . Nähtust võttis ta üksnes sobivaid elemente. Ilmekaima kujundi otsinguil tegi ta palju kavandeid ja sama süžee üha uusi variante nii maalis kui graafikas. Maastikupildid on rahulikumad ja oma üldistatud sünteetilise vormi poolest meenutavad need rahvusromantikute töid. Munch sõnastas oma kunsti eesmärgiks avada oma hing teistele inimestele. Värvid ja vormid ei pea jäljendama loodust, vaid teenima kunstniku eneseväljendust. Oma loomingu ja ideedega on Munch üks olulisi ekspressionismi eelkäijaid.
ERIk werenskiold (Illustratsioon Olav Tryggvasoni saagale, Olivia)
theodor kittelsen (Must surm, Näkk)
gerhard munthe ( Kosilased , Allmaa hobune)
eliel saarinen (Suur-Tallinna projekt, Helsingi raudteejaam)
lars eliel sonck (Tampere toomkirik, Helsingi börsihoone)
akseli gallen-kallela ( Kullervo needmine, Lemminkäise ema)
hugo simberg (Surma aed, Haavatud ingel)
nikolai roerich (Meretagused külalised, Võitlus)
edvard munch (Vampiir, Elutants )
POSTIMPRESSIONISTID I
Postimpressionistideks nimetatakse kunstnikke, kes olid kokku puutunud impressionismiga, enamasti selle põhimõtted mõneks ajaks omaks võtnud, kuid hiljem impressionismis pettunud ja valinud sellest erineva loomingusuuna. Valitud suund oli aga igal kunstnikul erinev ning seetõttu ei saa postimpressionismi pidada stiiliks ega isegi mitte vooluks. Seepärast on õigem rääkida erinevatest postimpressionistidest, mitte aga postimpressionismist kui stiilist või voolust. Postimpressionistide poolt impressionismile vastandatud kunstiprogrammid avaldasid suurt mõju 20.sajandi kunstisuundadele. Eriti murrangulise tähendusega oli kolme suure postimpressionisti—Vincent van Goghi, Paul Gauguini ja Paul Cezanne ’i looming.
Vincent van Gogh ja Paul Gauguin olid õppinud impressionismi lähedaselt maalima Camille Pissarro juhendamisel. 1880.aastate lõpus hakkas mõlema kunstniku looming impressionismist eemalduma. Hollandlane VINCENT van GOGH (1853-1890) oli enne Pissarroga kohtumist maalinud rahutute pintslilöökidega ja tumeda, isegi porise koloriidiga pilte lihtrahva elust või tavalistest esemetest. Hoolimata lihtsatest motiividest on neis teostes tajutav kunstniku kirg ja pingestatud suhe kujutatavasse. Noorukina oli ta üritanud kristliku jutlustajana inimestega sidet otsida, tunda kaasa vaestele ja neid hingeliselt toetada. Sedasama tahtis ta teha oma maalidega. Aastad 1886 -1888 veetis van Gogh Pariisis, liitus impressionistidega ning tema maalide värvid muutusid heledamaks ja puhtamaks ning meeleolu rahulikumaks.
1889.a., kui kunstnik elas Lõuna-Prantsusmaal Arles ’i linnas, muutus ta looming isikupärasemaks, värvid veel intensiivsemaks ja joonistus tinglikumaks. Kirjades oma vennale Theole kordas van Gogh mõtet, et ta ei taha enam maalida ainult seda, mida ta näeb, vaid pigem väljendada värvidega oma tundeid. Kujutav kunst on kogu oma ajaloo vältel mingil viisil ühendatud nähtava tegelikkuse jäljendamist ja kunstniku eneseväljendust, aga van Gogh hakkas väljendamist jäljendamisele vastandama ilmselt sellepärast, et realism ja eriti impressionism olid „objektiivse tõe” taotluses arendanud jäljendamise äärmuseni ning muutnud kunstniku erapooletuks, jahedaks vaatlejaks. Tundlikule van Goghile tundus see ahistavana. Hingelised tagasilöögid, eriti tüli küllasõitnud Gauguiniga ning süvenev vaimuhaigus muutsid kunstniku olukorra meeleheitlikuks ja traagiliseks, kuid just viimastel eluaastatel maalis van Gogh oma kõige imepärasemd teosed. Ta uskus, et värvid võivad väljendada mitte ainult tundeid, vaid ka ideid. See innustas teda kasutama eriti kirkaid ja jõulisi värve. Vabastades värvid tegelikkuse jäljendamise kohustusest ja nähes neid eelkõige kunstniku väljendamisvahendit, sai van Gogh ekspressiivse, väljendusliku kunstisuuna rajajaks. Siiski uskus van Gogh kuni surmani, et ta kuulub impressionistide hulka, sest ta ei tahtnud ennast oma sõpradele vastandada.
Hoopis teisiti suhtus impressionismi PAUL GAUGUIN (1848-1903). Kui ta oli veel edukas pangaametnik, hakkas ta koguma impressionistide pilte, aga hiljem hakkas ise nende moodi maalima ja loobus tulusast tööst väga ebakindla kunstnikuelu kasuks. Pärast 1888.aastat hakkas ka Gauguin pidama impressionismi kunstivooluks, mis muudab kunstniku passiivseks nähtava maailma jäljendajaks. Oma muutunud hinnangut väljendas ta väga teravalt: „Impressionism—see on silmad ilma ajuta.” Selline põlastav (ja muidugi ülekohtune) ütlemine näitab Gauguini püüdluste suunda. Erinevalt van Goghist oli ta üsna egoistlik ja kõrge enesehinnanguga kunstnik. Ta oli sõbrunenud sümbolistlike kirjanike ja kriitikutega ning oli veendunud, et kunst peab kandma olulist hingelist ja vaimset sõnumit, soovitavalt midagi müstilist, igavest ja salapärast.
Sellise kunsti eeskuju ei lootnud Gauguin leida kaasaegsetest suurlinnadest, vaid primitiivsetest või eksootilistest kultuuridest. Nagu paljud romantikud enne ja pärast teda pida Gauguin läänemaist elulaadi ummikus olevaks ja tühiseks. „Kaotatud paradiisi ” läks ta otsima Bretagne’i kaluriküladesse, hiljem Okeaaniasse. Uusaegsest Euroopast erinevates kultuurides on pildid ja kujud olnud oma sisult tihedalt seotud mütoloogia või religiooniga, vormilt aga arhitektuuriga. Nõnda sai Gauguini eesmärgiks seinamaal või seinamaalitaoline tahvelmaal, mis kujutaks mingit müsteeriumi või vihjaks sellele. Koos sümbolistidega uskus Gauguin otsest vastavust tajude ja tundmuste vahel ning püüdis nähtavate vormide kaudu väljendada nähtamatuid tundeid.
Sellise eesmärgi saavutamiseks vähendas Gauguin oma piltides tsentraalperspektiivi ja varjude kasutamist, millega muutis kujutise peaaegu tasapinnaliseks ja siluetitaoliseks. Ta uskus, et lihtsates, arhailistes vormides sisaldub püsivaid, igavesi vaimseid tähendusi. Loobumine varjudest ja nähtava maailma värvivarjundite jäljendamisest võimaldas katta suuri osi pildi pinnast üheainsa, tihti puhta värvitooniga. Nõnda saavutas Gauguin 1889.a. paiku Bretagne’is monumentaalse ja värvitoreda üldistuse, millega ühendas mitmetähenduslikke vihjeid religioonile või legendile. See oli süntetistlik stiil.
Sümbolistlike süžeede osatähtsus vähenes Okeaanias, kuhu Gauguin asus elama 1891 .a. Lõunamaise looduse ja looduslähedaste inimeste ilu muutus Gauguini kunsti peamiseks aineks.
Kuigi Gauguini loomingus on sarnasust niihästi 19. ja 20.sajandi vahetuse sümbolismi kui ka juugendstiiliga, ulatud selle mõju palju kaugemale. Värvid, jooned ja vormid muutusid ka temal rohekm väljendamise kui jäljendamise vahendiks. Siiski ei ole Gauguini teoste väljenduslik sisu nii isiklik kui van Goghil või Munchil ega tema eneseväljendus nii spontaalne kui nendel. Ehkki Gauguini nimetas end uhkelt barbariks, on tema loomingus rohkem klassikalise harmoonia ja kaine kaalutluse mõju.
PAUL CEZANNE (1839-1906) alustas tumedate pastoossete piltidega, millel on tihti kujutaud vägivaldseid sündmusi. 1870.aastate alguses lähenes ta impressionistidele ja esines nende esimesel näitusel 1874.a., kuid sai kriitikute käest veel rohkem mõnitada kui tema rühmakaaslased, sest tema piltide joonstuses näis olevat rohkem moonutusi ja ruumikujutus tundus kohmakas. Kibestunult tõmbus Cezanne nüüd tagasi Lõuna-Prantsusmaale oma sünnilinna Aixi ja jäi sinna töötama paljudeks aastateks. Jõuka isa ainsa pojana oli ta elatisrahaga kindlustatud. Oma töid õnnestus tal ainult harva eksponeerida.
Aegamööda eemaldus Cezanne impressionismist, kuid jäi tunnustama selle mitemid saavutusi, eriti värvide ilu ja heledat valgusküllast koloriiti. Ta tahtis ühendada impressionistlikud värvid klassikalisele kunstile omase vormikindlusega. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile—silindrile, kuubile, koonusele. See on eriti märgatav Cezanne maalitud inmkehade kujul. Cezanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas. Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cezanne aluse tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud endastmõistetavaks vahendiks ruumiillusiooni loomisel, aga ühtlasi pani aluse konstrueerivale kunstitegemisele, mis vaatleb loodust üksnes toormaterjalina uue ehitise—pildi loomiseks.
Niihästi neoimpressionistid kui ka Cezanne pidasid süžeed teisejärguliseks või lausa ebaoluliseks. Pilt oli neile eelkõige visuaalne objekt ja selle vaimse tähenduse allikaks oli maaliline struktuur. Nende teoste motiivid on ülilihtsad— maastikud , natüürmordid, staatilised figuurid. Nõnda erines nende kunst ajastule iseloomulikumast literatuursest sümbolismist.
VINCENT van GOGH (Päevalilled, Tähisöö, Saapad ) (Traagilise saatusega hollandlane Vincent van Gogh (1853-1890) jõudis kunsti juurde alles keskeas . Oma tõelise väljendusvahendi - heledad, lausa taltsutamatult kirkad värvid - leidis ta pärast Prantsusmaale asumist. Seal, väikeses Lõuna-Prantsusmaa linnas Arles'is elas ta üle lühikese, vaid paar aastat kestnud loomingu tõusu. Kuid seal lõi välja ka ta ammu peidus olnud närvihaigus. Edasi järgnesid käigud ühest haiglast teise, nädalatepikkused haigushood, mille vahel selgetel hetkedel on maalitud van Goghi parimad teosed - maastikud, portreed, pildid kunstnikku ümbritsevatest lihtsatest esemetest.
Van Goghi looming näitab, milline omaette väljendusvõime on värvidel, kui kunstnik püüab oma tundeid ja meeleolusid väljendada eelkõige värvide kaudu. Punase, sinise ja rohelise kõrval oli van Goghi lemmikvärviks kollane kuldse viljapõllu, päevalillede, lõõmava lõunamaise päikese värv. Tundub, nagu oleks van Gogh meeletult kiirustanud: ta kasutas ägedaid jõulisi pintslitõmbeid ning vahel pigistas värvi lõuendile otse tuubist Kõik liigub ja võbeleb ta maalidel: tuul raputab küpresse, taevas veereb lõõskav päikeseketas või siravad suured lõunamaised tähed, isegi maapind näib voogavat. Tema tööde väljendusjõust leidsid inspiratsiooni 20. sajandi alguse ekspressionistid.)
PAUL GAUGUIN (Nägemuse pärats, Kollane kristus, Turg) (Nagu van Gogh, oli iseõppija ka prantslane Paul Gauguin (1848-1903), kes samuti hakkas maalima alles keskeas. Soovides luua värsket ja uudset kunsti, läks ta muljeid otsima lihtsate looduslähedaste inimeste juurde - algul Bretagne'i poolsaarele, hiljem aga Lõunamere saartele. Gauguin arendas välja oma isikupärase laadi . Ta maalid on väga dekoratiivsed , puhaste säravate värvidega, selgete ühtlaste värvipindadega, mida eraldavad tumedamad kontuurid. Tahiti saarel töötades ja sealseid inimesi kujutades lisas ta oma maalidele veel erilist salapära ja tähenduslikkust, milleks teda oli innustanud kohaliku rahva kultuur. Gauguinile ja van Goghile ei piisanud kõige nähtu täpsest jäljendamisest, vaid nad tahtsid luua ise midagi uut, midagi niisugust, mida looduses sellisel kujul polnud olemaski; nad tahtsid leida uusi vahendeid oma isiklike tunnete ja mõtete väljendamiseks. Oma püüdlustelt olid nad seega vastandlikud impressionistidele. Kui impressionistid olid väljastpoolt saadud muljete maalijad, siis postimpressionistid seevastu, tegelesid eneseväljendusega. Nad astusid teadlikult impressionismi vastu välja ja näitasid edaspidisele kunstile teed täiesti uues suunas.)
PAUL CEZANNE (Kaardimängijad V, Suplevad naised, Sinine vaas ) (Kõige rohkem on hilisemale ajale mõju avaldanud Paul Cezanne (1839-1906). Üksiku ja tundmatuna töötas ta Lõuna-Prantsusmaal oma sünnilinnas Aixis. Ta lõi maastikke, natüürmorte, portreesid. Seejuures tahtis ta luua “õigemat” kunsti kui impressionistid. Esemete muutliku pealispinna alt tahtis ta tabada nende muutumatuna püsivat ehitust. Looduses nähtavad esemed meenutasid talle geomeetrilisi kujundeid (kera, silindrit, koonust jne.). Nii inimese pea kui õun olid tagasi viidavad kerale, Aixi läheduses kõrguv Sainte-Victoire'i mägi oli tegelikult hiiglaslik lõunamaises päikeses helendav koonus jne. Niimoodi , soovides võimalikult täpselt loodust edasi anda, moonutas Cezanne seda siiski. See oli ka üheks põhjuseks, miks kunstiarvustajad suhtusid tema teostesse äärmiselt vaenulikult . Alles elu lõpul sai Cezanne'ile osaks ka juba tunnustust ja tema taotluste mõistmist. Lausa täht-tähelt võtsid tema teoreetilisi arutlusi 20. sajandi kubistid.)