POSTIMPRESSIONISM I (1)

POSTIMPRESSIONISTID I
Postimpressionistideks nimetatakse kunstnikke, kes olid kokku puutunud impressionismiga, enamasti selle põhimõtted mõneks ajaks omaks võtnud, kuid hiljem impressionismis pettunud ja valinud sellest erineva loomingusuuna. Valitud suund oli aga igal kunstnikul erinev ning seetõttu ei saa postimpressionismi pidada stiiliks ega isegi mitte vooluks. Seepärast on õigem rääkida erinevatest postimpressionistidest, mitte aga postimpressionismist kui stiilist või voolust . Postimpressionistide poolt impressionismile vastandatud kunstiprogrammid avaldasid suurt mõju 20.sajandi kunstisuundadele. Eriti murrangulise tähendusega oli kolme suure postimpressionisti—Vincent van Goghi, Paul Gauguini ja Paul Cezanne ’i looming.
Vincent van Gogh ja Paul Gauguin olid õppinud impressionismi lähedaselt maalima Camille Pissarro juhendamisel. 1880.aastate lõpus hakkas mõlema kunstniku looming impressionismist eemalduma. Hollandlane VINCENT van GOGH ( 1853 -1890) oli enne Pissarroga kohtumist maalinud rahutute pintslilöökidega ja tumeda, isegi porise koloriidiga pilte lihtrahva elust või tavalistest esemetest. Hoolimata lihtsatest motiividest on neis teostes tajutav kunstniku kirg ja pingestatud suhe kujutatavasse. Noorukina oli ta üritanud kristliku jutlustajana inimestega sidet otsida, tunda kaasa vaestele ja neid hingeliselt toetada. Sedasama tahtis ta teha oma maalidega. Aastad 1886-1888 veetis van Gogh Pariisis, liitus impressionistidega ning tema maalide värvid muutusid heledamaks ja puhtamaks ning meeleolu rahulikumaks.
1889.a., kui kunstnik elas Lõuna-Prantsusmaal Arles’i linnas, muutus ta looming isikupärasemaks, värvid veel intensiivsemaks ja joonistus tinglikumaks. Kirjades oma vennale Theole kordas van Gogh mõtet, et ta ei taha enam maalida ainult seda, mida ta näeb, vaid pigem väljendada värvidega oma tundeid. Kujutav kunst on kogu oma ajaloo vältel mingil viisil ühendatud nähtava tegelikkuse jäljendamist ja kunstniku eneseväljendust, aga van Gogh hakkas väljendamist jäljendamisele vastandama ilmselt sellepärast, et realism ja eriti impressionism olid „objektiivse tõe” taotluses arendanud jäljendamise äärmuseni ning muutnud kunstniku erapooletuks, jahedaks vaatlejaks. Tundlikule van Goghile tundus see ahistavana. Hingelised tagasilöögid, eriti tüli küllasõitnud Gauguiniga ning süvenev vaimuhaigus muutsid kunstniku olukorra meeleheitlikuks ja traagiliseks, kuid just viimastel eluaastatel maalis van Gogh oma kõige imepärasemd teosed. Ta uskus, et värvid võivad väljendada mitte ainult tundeid, vaid ka ideid. See innustas teda kasutama eriti kirkaid ja jõulisi värve. Vabastades värvid tegelikkuse jäljendamise kohustusest ja nähes neid eelkõige kunstniku väljendamisvahendit, sai van Gogh ekspressiivse, väljendusliku kunstisuuna rajajaks. Siiski uskus van Gogh kuni surmani, et ta kuulub impressionistide hulka, sest ta ei tahtnud ennast oma sõpradele vastandada.
Hoopis teisiti suhtus impressionismi PAUL GAUGUIN (1848-1903). Kui ta oli veel edukas pangaametnik, hakkas ta koguma impressionistide pilte, aga hiljem hakkas ise nende moodi maalima ja loobus tulusast tööst väga ebakindla kunstnikuelu kasuks. Pärast 1888.aastat hakkas ka Gauguin pidama impressionismi kunstivooluks, mis muudab kunstniku passiivseks nähtava maailma jäljendajaks. Oma muutunud hinnangut väljendas ta väga teravalt: „Impressionism—see on silmad ilma ajuta.” Selline põlastav (ja muidugi ülekohtune) ütlemine näitab Gauguini püüdluste suunda. Erinevalt van Goghist oli ta üsna egoistlik ja kõrge enesehinnanguga kunstnik. Ta oli sõbrunenud sümbolistlike kirjanike ja kriitikutega ning oli veendunud, et kunst peab kandma olulist hingelist ja vaimset sõnumit, soovitavalt midagi müstilist, igavest ja salapärast.
Sellise kunsti eeskuju ei lootnud Gauguin leida kaasaegsetest suurlinnadest, vaid primitiivsetest või eksootilistest kultuuridest. Nagu paljud romantikud enne ja pärast teda pida Gauguin läänemaist elulaadi ummikus olevaks ja tühiseks. „ Kaotatud paradiisi ” läks ta otsima Bretagne ’i kaluriküladesse, hiljem Okeaaniasse. Uusaegsest Euroopast erinevates kultuurides on pildid ja kujud olnud oma sisult tihedalt seotud mütoloogia või religiooniga, vormilt aga arhitektuuriga. Nõnda sai Gauguini eesmärgiks seinamaal või seinamaalitaoline tahvelmaal , mis kujutaks mingit müsteeriumi või vihjaks sellele. Koos sümbolistidega uskus Gauguin otsest vastavust tajude ja tundmuste vahel ning püüdis nähtavate vormide kaudu väljendada nähtamatuid tundeid.
Sellise eesmärgi saavutamiseks vähendas Gauguin oma piltides tsentraalperspektiivi ja varjude kasutamist, millega muutis kujutise peaaegu tasapinnaliseks ja siluetitaoliseks. Ta uskus, et lihtsates, arhailistes vormides sisaldub püsivaid, igavesi vaimseid tähendusi. Loobumine varjudest ja nähtava maailma värvivarjundite jäljendamisest võimaldas katta suuri osi pildi pinnast üheainsa, tihti puhta värvitooniga. Nõnda saavutas Gauguin 1889.a. paiku Bretagne’is monumentaalse ja värvitoreda üldistuse, millega ühendas mitmetähenduslikke vihjeid religioonile või legendile. See oli süntetistlik stiil.
Sümbolistlike süžeede osatähtsus vähenes Okeaanias, kuhu Gauguin asus elama 1891 .a. Lõunamaise looduse ja looduslähedaste inimeste ilu muutus Gauguini kunsti peamiseks aineks.
Kuigi Gauguini loomingus on sarnasust niihästi 19. ja 20.sajandi vahetuse sümbolismi kui ka juugendstiiliga, ulatud selle mõju palju kaugemale. Värvid, jooned ja vormid muutusid ka temal rohekm väljendamise kui jäljendamise vahendiks . Siiski ei ole Gauguini teoste väljenduslik sisu nii isiklik kui van Goghil või Munchil ega tema eneseväljendus nii spontaalne kui nendel. Ehkki Gauguini nimetas end uhkelt barbariks, on tema loomingus rohkem klassikalise harmoonia ja kaine kaalutluse mõju.
PAUL CEZANNE (1839-1906) alustas tumedate pastoossete piltidega, millel on tihti kujutaud vägivaldseid sündmusi. 1870.aastate alguses lähenes ta impressionistidele ja esines nende esimesel näitusel 1874 .a., kuid sai kriitikute käest veel rohkem mõnitada kui tema rühmakaaslased, sest tema piltide joonstuses näis olevat rohkem moonutusi ja ruumikujutus tundus kohmakas . Kibestunult tõmbus Cezanne nüüd tagasi Lõuna-Prantsusmaale oma sünnilinna Aixi ja jäi sinna töötama paljudeks aastateks. Jõuka isa ainsa pojana oli ta elatisrahaga kindlustatud. Oma töid õnnestus tal ainult harva eksponeerida.
Aegamööda eemaldus Cezanne impressionismist, kuid jäi tunnustama selle mitemid saavutusi, eriti värvide ilu ja heledat valgusküllast koloriiti. Ta tahtis ühendada impressionistlikud värvid klassikalisele kunstile omase vormikindlusega. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile—silindrile, kuubile, koonusele. See on eriti märgatav Cezanne maalitud inmkehade kujul. Cezanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas. Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cezanne aluse tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud endastmõistetavaks vahendiks ruumiillusiooni loomisel, aga ühtlasi pani aluse konstrueerivale kunstitegemisele, mis vaatleb loodust üksnes toormaterjalina uue ehitise—pildi loomiseks.
Niihästi neoimpressionistid kui ka Cezanne pidasid süžeed teisejärguliseks või lausa ebaoluliseks. Pilt oli neile eelkõige visuaalne objekt ja selle vaimse tähenduse allikaks oli maaliline struktuur. Nende teoste motiivid on ülilihtsad— maastikud , natüürmordid, staatilised figuurid . Nõnda erines nende kunst ajastule iseloomulikumast literatuursest sümbolismist.