Moodsa kunstivoolud 20.sajandil (0)

Moodsa kunstivoolud 20.sajandi Euroopa kunstis
Kristina Saluste
Paldiski Gümnaasium
ÕO. 10.klass
20.sajandi alguse maailma kunsti vaieldamatuks pealinnaks oli Pariis. Nii linnapildis kui ka muuseumides leidus rohkelt vana kunsti, seetõttu sündis ka seal enamik uusi kunstivoole. Ülemaailma maabus sinna noori kunstnikke, kes soovisid end täiendada või lihtsalt elada kunstist küllastunud keskkonnas, saades osa kunsti uuenemisest. Paljudele neist jäigi Pariis teiseks koduks , sulandudes sealsesse kunstiellu.
Impressionism
Realistid muutsid lõplikult reegliks kaasaegse elu kujutamise
põhimõtte. Impressionismi võib vaadelda realismi edasiarendusena. Kui
realist COURBET maalis ainult seda, mida nägi, siis 1860-ndail aastail
hakkasid mõned noored prantsuse kunstnikud seda põhimõtet rakendama
rangemalt kui Courbet ise. 1874 . aastal jõudsid need kunstnikud esimese
grupinäituseni. Näitusel eksponeeritud CLAUDE MONET´ töö
„ IMPRESSIOON . TÕUSEV PÄIKE“ (impressioon = mulje) mis andis
kriitikutele põhjuse nimetada seda kunstnikerühma pilkavalt
IMPRESSIONISTIDEKS. Kunstnikud aga leidsid selle nimetuse endile
sobiva olevat, sest oma nägemismulje kujutamist pidasid nad
esmatähtsaks. Järgmisel rühmanäitusel nimetasid nad juba ise end
impressionistideks. Aastani 1886 toimus veel seitse impressionistide
näitust, selleks ajaks oli rühmitus lagunenud. 1880. – 1890. aastatel jõudis
impressionism ka teiste maade kunstnikeni.
Impressionistid leidsid,et tuleb maalida sellistena nagu me neid näeme,
mitte nagu teame neid olevat. Pildis kujutati kõike valguse ja õhtu kaudu
ja kuna objekti on võimalik tajuda erinevas valguses erinevalt, on
võimalik ühest motiivist maalida rohkelt erinevaid pilte. Tavalises
päevavalguses ei näe me selgeid, teravaid piirjooni – seetõttu kaotati
maalist täpseid kontuure toonitav joonistus . Ka ei kasutanud
impressionistid kehade tugevat modelleerimist varjudega . Heideti eemale
lokaaltoonid. Visuaalset pilti maailmast püüti edasi anda visandlike ja
väikeste pintslitõmmetega. Teatud kaugusest pidi vaataja tajuma
värvilaike nii nagu seda näeb ta looduses. Akadeemilises ja realistlikus
kunstis oli selle ajani olnud valguse ja varju rõhutamine tähtsal kohal.
Erksad värvid olid esindatud ainult pildi valgustatud osas, see aitas pildi
ruumiliseks muutumisele kaasa. Impressionistid üritasid vältida plastilist
modelleerimist ja seetõttu värvisid varju värviliseks.
Tähtsaks osutus traditsioonilise kompositsiooni hülgamine. Realismi
säilitamiseks ei pidanud impressionistid vajalikuks midagi juurde mõelda
või komponeerida. Pilt pidi olema ühe elulõigu täpne ja aus kujutis. Nii
jõuti realismist hoopis erineva ideoloogiani, kus teose tähenduse allikas
pole süžee, vaid kujutamise viis. Impressionismi tagajärjel muutus kunstnike isiklik
alge kunstis subjektiivsemaks ja tugevnes . Taju oli subjektiivsem kui sõnaline
mõtlemine ja teadmine.
Postimpressionism
Postimpressionismi alla ühendatakse mitut suurt kunstnikku, kes impressionismis 1880-ndate lõpul pettusid . Pettumuse põhjuseks oli impressionismi liiga passiivne tegelikkuse peegeledus.
Postimpressionistid läksid eri suundades ja nende programmid panid aluse 20.sajandi kunsti erinevatele arenguliinidele.
Hollandist pärit kunstnik Vincent van Gogh ( 1853 -1890) põhimõttes oli mitte nii väga rõhutada seda, mida silmad näevad, vaid tähtsaimaks pidas ta väljendust oma hingeseisundile ja ideedele. Oma sünnimaal Hollandis maalis ta realistlikke tumeda koloriidiga pilte talupoegade elust. Maalidel oli tunda siirast ja kirglikku kaasaelamist, inimlikke tundeid õhkab ka hilisematest van Goghi töödest. 1886. aastal tuli ta Pariisi ja oma venna vahendusel tutvus ta impressionistidega. Camille Pissarro soovitusel hakkas van Gogh kasutama heledamaid värve. 1888. aastal töötas ta mõnda aega Lõuna-Prantsusmaal, lõunamaine selge taevas ja ere päike julgustasid teda kasutama suuremaid värvilaike ja tugevamaid kontuure värvipindade vahel. Sellega eemaldus tahtmatult van Gogh impressionistidest. Raske kroonilise haiguse tõttu jäi tema loomingu tee lühikeseks, kuid hoolimata oma loomingus toimunud muutuste tõttu jäi ta surmani impressionistide austajaks.
Vincent van Gogh teosed on näiteks “Maastik tähe ja küpressida” ja “Autoportree karvamütsi, kinniseotud kõrva ja piibuga”
Paul Gauguini (1848-1903) 1870-ndail aastail töötas pangaametnikuna, tema kusnti huvi väljendus kunstikogumises. Alles 1880-ndate aastate alguses otsustas asuda iseõppijana kunstniku elukutset proovida. Tema esialgne looming oli impressionismilähedane, kui 80-ndate lõpupoole astus ta kontakti sümbolistlike kirjanikega. Erinevalt van Goghist hakkas Gauguini ennast teadlikult impressionistidest vastandama ja süüdistas neid looduse passiivses jäljendamises.
Tuge otsis Gaugini eksootilisest elukeskkonnast ja Euroopa-välisest kunstist, teda innustas selles tema romantiline kaasajapõlgus. 1891. aastal asus ta elama Tahiti saarele . Lõunamaine loodus julgustas teda asuma uuele loomingulisele teele. Ta uskus lihtsais arhailistes vormides ja puhta värvi pindades väljenduvat püsivaid ja igavesi vaimseid väärtusi. Tema üheks teoseks on näiteks “Kollane Kristus``
Neoimpressionism
Neoimpressionistid püüdsid teisiti ületada impressionismi hajuvust ja taastada maalikunstis kompositsiooni tähtsus. Nad kasutasid vikerkaare-värve korrapäraste väikeste pintslitõmmetega. Punktide paigutamisel püüti arvestada rangeid reegleid . Neoimpressionistide maalid olid valgusküllasemad kui impressionistidel. Korrapärased värvilaigud muutsid maali mosaiigitaoliseks ja neis valitses kummaline tardumus.
Paul Cezanne kujutas oma maalidel tihti vägivaldseid sündmusi. 1870-ndate aastate alguses lähenes ta rohkem impressionistidele, kuid 1874. aastal nende esimesel näitusel sai ta kriitikutelt rohkem mõnitada kui teised. Tema piltidel näis olevat kohmakas ruumikujutis, millel esines palju moonutusi. Mõne aja pärast eemaldus Cezanne impressionismist, ta püüdis ühendada impressionistlikud värvid klassikalise vormikindlusega. Eelistas tumedate varjude asemel siiski selgete vormide loomist. Lähendas looduses leiduvaid vorme mõnele stereomeetrilisele põhivormile- koonusele, kuubile jne. Ta pidas võimalikuks mitmest vaatepunktist, et kujutada igat objekti sellisest küljest või nurgast, kus objekti vorm on piisavalt selge ja ilmekas. Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cezanne vundamendi tsentraalperspektiivist, millega lõhkus ta renessansi ajast Euroopa kunstis põhimõtted ruumiilu loomiseks. Ta pani aluse konstrueerivale kunsti tegemisele, mis vaatleb loodust üksnes toormaterjalina uue maali loomiseks. Tema töödeks on näiteks “Puuviljavaagen, klaas ja õunad”; “Suured suplejad”.
Sümbolism
Sümbolistid käsitlevad meelsasti “suuri”, üldisi ja igavesi eksistentsiaalseid teemasi , nagu sünd, erootika , armastus, üksindus, surm, elu igavene ringkäik, inimese ühtsus loodusega jne. Seda tehakse tahaliselt süžeede abil, mis on tahtlikult mitmetähenduslikud, hämarad, salapärased ja irratsionaalsed. Nende taotluseks oli see, et kunst ei pea olema tegelikkuse peegeldus , vaid müsteerium. Sümbolism on väga mitmekesine - ühed kasutavad akademistlikku, siledat ja idealiseeritud vormi, teised naturalismi , kolmandad juugendlikku stilisatsiooni.
Inglismaal ja Prantsusmaal domineerisid isikukesksed ja ajatud üldinimlikud tõlgendused. Saksamaal lisandus sellele rahva ajaloo ja rassi “hinge” väljendamise püüe. Ida- ja Põhja- Euroopas võis rääkida erilisest rahvusromantilisest sisust .
Gerhard Munthe (1849-1929) teostes väljendub nii rahvuslik kollektivism kui ka individualism . Akseli Gallen -Kallela (1865-1931) teostes toetus ta rohkem rahva etnograafiale, tema üks teos ``Vennatapja``. Rahvusromantilisi ideed innustasid ka eesti noori kunstnikke : Kristjan Raud(1865-1943), Nikolai Triik(1884-1940) ja Oskar Kallis (1892-1918)
Juugendistiil
Inglismaal sündis uus kunstivool , mis kattus osalt sümbolismiga ja mis püüdis uutmoodi vormi ja ühtse suure stiili loomisega anda kunstile rohkem kaalu ühiskonnas. Väljendades protesti esteetiliselt inetu, stiilitu vabrikutoodangu vastu ja püüet asendada kapitalistlik tootmisviis käsitööliste ühiskonnaga. Seda kunstivoolu iseloomustab kunsti naturalistlik detailitäpsus, naivistlik ruumikujutus, tinglik värvivalik ja ornamenditaoline kompositsioon . John Ruskin tuntud ühiskonna tegelane ja kriitik ülistas käsitööd, rõhutas töö ja loomingu, ilu ja praktika vajadust. Sellest ideest lähtudes lõi ta kunstirühmituse “ Prerafaeliidid ” . Prerafaeliidid eelistasid religioosseid või keerukaid kirjanduslikke teemasi, mis andsid neile mõnikord erootiliselt pingestatud allteksti. Selline stiil oli eriti oma itaalia päritoluga inglise maalikunstnikule ja luuletajale Dante Gabriel Rosetti (1828-1882) loomingule.
Teiseks selle voolu kuulsaks esindajaks oli kunstnik, kirjanik ja ühiskonnategelane William Morris (1834-1896), kes pühendas oma energia ja varanduse hääbuvate käsitööoskuste päästmisele ja taaselustamisele. Ta uskus, et vabrikutooted olid kohmakad ja ebaotstarbeka vormiga , erinevalt keskaegsete meistrite “ausate” ja ilusate teoste kõrval. Morrise mõjul hakkas levima Inglismaal käsitöö harrastamine. Hoolimata Ruskini ja Morrise pingutustest ei toimunud käsitöö taassünd, vabrikuid ja turumajandust ei suutnud see asendada. Nende ühiskondlikul tegevusel oli siiski tagajärg, käsitöö esemed ei kadunud kuskile, vaid muutusid esteetiliselt väärtuslikemaiks alternatiivideks. Nii pandi alus uusaegsele tarbekunstile, mille tarbefunktsioon taandus puhtkunstilistele ülesannetele. Selline romantiline tööstusevastane mäss oli lähtekohaks uusaegsele tööstuskunstile- disainile.

Fovism

Esimeseks üllatuseks 20. sajandi alguses osutus 1905. aasta Sügissalong. Teiste hulgas esines seal hulgas rühm noori, kes oli seni vähetuntud. Nende joonistus oli tinglik ja värvid erakordselt puhtad ja kõlavad. Erinevalt impressionistidest ja neoimpressionistidest polnud neil värvid lõuendile pandud ei “komade” ega “punktidena”, joonistustes ei olnud taotletud selgeid kontuure ega stiliseerimist. Praktiliselt segamata värvid olid lõuendile paisatud hoogsate, erineva suurusega laikudena. Kuna maalid mõjusid eriti jõulistena, kohati metsikutena, hakkasid kunstikriitukud selle uue kunstivoolu esindajaid kutsuma foovideks (prantsuse k. fauves – “ kiskjad ”,”metsikud”)
Foovide püüdsid väljendada kunstniku meeleolu, mis oli tekkinud mõne motiivi vaatlemisel. Seetõttu olid värvid sageli vastandid sellele, mida oli harjutud looduses nägema. Loobuti valguse ja varjuga modelleerimisest, perspektiivsetest lühendusdest ja ruumilise sügavase illusioonist. Loobuti peaaegu kõigest, mis oli seotud looduse jäljendamine. Kujutatud objekt oli saanud ettekäändeks puhaste ja tugevate värvipindade kombineerimisele.
Peamiseks foovide rühmituse esindajaks kujunes Henri Matisse . Tema arvates polnud looduse “kopeerimine” vajalik, tuli lasta ennast tegelikkusel mõjutada ja selle mõju tulemusel tekkinud meeleolu väljendada. Seega otseselt loodusest ei sõltunud värvid ja jooned lõuendil, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest lõuendil. Henri Mattise on öelnud: “ Eelkõige on mulle tähtis väljendus… Väljendus ei teki…mitte inimeste nägudel peegelduvast kirest, liiatigi mitte vägivaldsetest žestidest. Minu maalide kogu kompositsioon on väljendav. Modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad tühjad alad, suhted, need kõik on osalised väljenduses!” Tema tööd olid harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid hoolimata värvide “metsikusest”. Ta uskus, et kunsti põhimeeleolu peaks olema rahulik rõõm. Tema teosteks on näiteks “Kuldkalad” Ja “ Muusika ”.
Raoul Dufy kasutas oma töödes tema poolt armastatud muusika ja rahvapidudega seotud motiive , mille kaudu väljendas ta elurõõmu ja meelelist maailma. Tema värvide valik oli õrnem, magusam ja pintslitehnika visandlikum. Üks tema teos oli nt. “ Inglite laht”
Georges Roult oli foovide seas üks erinevuselt silmapaistvamaid. Üksnes mõned välised tunnused sidusid teda selle kunstivooluga. Ta püüdis teenida oma teostega katoliiklust, armastas maalida Piibli ainetel või luua kriitilisi, moraliseerivaid toeseid tolle aegse suurlinna elust. Tema teos on nt. “Vana kuningas”
Ekspressionism
Eksperssionismiks nimetatakse üldiselt foovidega tekkinud uut suunda Lääne-Euroopa kunstis, kuid enamasti kasutatakse seda terminit saksa väljenduskunsti kohta.
Sakslastele meeldis pildile juurdemõeldav tähendus ja sümboolika. Noorte kunstnike suurimateks eeskujudeks kujunesid Ferdinand Hodler ja Edvard Munch . Saksa eksperssionism järgis romantismi põhimõtteid ja vastandus nii naturalistlikule salongimaalile kui ka idealistlik -sümbolistlikule kallakule maalikunstis.
Esimese põlvkonna saksa eksperssioniste moodustas 1905.aastal Dresdenis rühmituse “Die Brücke”. Rühma loomise idee püsitas Ernst Ludwig ja sinna kuulusid Erich Heckel, Karl Schmidt -Rottluff, Max Pechestein ja mõnda aega ka Emil Nolde . Selle rühma kunstnikud tegelesid innukalt graafikaga. Nende lemmiktehnikaks olid lito ja puulõige, millele andsid nad ilmeka ja üldistatud joone.
“Väljendamisest” rääkisid mõlemad nii prantsuse kui ka saksa kunstnikud, kuid ometi see, mida väljendati oli üsna erinev. Prantsuse kunstnikud väljendasid eelkõige rahulikku õnnetunnet, saksa eksperssionistide põhisisuks oli aga rahutus , ühiskonnakriitika ja maailmavalu.
Ekspressionistd kujutasid kõike dramaatlises valguses. Inimeste ja esemete deformeerimise teel näitasid nad oma suhtumist ümbritsevasse. Joonistuse üldistamiseks ja moonutamiseks kasutati teravaid ja tooreid värvikontraste või tuhmiks muudetud koloriiti. Nende töödes oli inimene sageli jõhkra ilmega , mille taga võis aimata sisemist piina ja traagikat. Loodus, mis neid ümbritses oli kujutatud äreva ja pingestatuna. Ekspressioniste ei huvitanud harmoonia , dekoratiivsed väärtused ja maaliline ilu.
Futurism
Futurism kui programm sündis enne kui sellele vastav kunst . Seetõttu erineb futurism enamikest eelnevaist kunstivooludest, kus teooriad ja ideoloogiad tekkisid juba loodud teoste tõlgendusena. Futuristid kandsin oma plaane manifestidena, mida kanti ette rahvakogunemistel ja levitati ajakirjandus .
Filippo Tommaso Marienetti oli futuristlike manifestide tähtsaim autor ja nende ettevõtmiste peakorraldaja. Marinetti avaldused olid alati ülepakutud teatraalsuse ja tundeküllase stiiliga. Esimeses manifestis kuulutati, et tsivilisatsiooni saavutused on nii imepärased, et nõuavad uut tüüpi kunsti. Futuriste vaimustas tehnika areng ja nad väärtustasid seda rohkem kui inimhinge probleeme.
1910 . aastal toimus futuristlike maalikunstnike manifest, kus asuti neid ideid edasi arendama. Maalikunst pidi loobuma traditsioonilistest motiividest, näiteks aktimaalist. Ajastu dünaamika väljendamiseks tuli kujutada motiivi arengut ajas. Teiseks oli kohustuseks kasutada võimalikult teravaid värvikombinatsioone, et mõjuda jõulisemalt kui seda andsid edasi senised värvid.
Liikumise edasiandmiseks kujutavas kunstis oli põhimõtteliselt kaks valikut. Esiteks oli võimalik ühel pildil kujutada sama objekti mitmes erinevas asendis, pilti enam-vähem realistlikult väljendades. Sellist futuristliku teost võib ettekujutada kui joonisfilmi järjestikuste kaadrite koondamist üheks.
Teine võimalus toetus rohkem kubismile. Nähtav maailm lammutati geomeetrilisteks kildudeks või tahukesteks, kuid ei ehitatud kokku tasakaalukalt nagu tegid seda kubistid. Futuristlik pilt meenutas rahutult voogavat kriiskavavärvilist mosaiiki, nähtava maailma killud ägeda tuulehoo poolt lainetama pandud. Lagunenud piirjoontega esemed näisid hajuvat ümbritsevasse keskkonda. Selliste piltide liikumistunne oli palju sugestiivsem, kuid teisalt lähemal abstraktsele kunstile. Abstraktsust suurendasid mitmesugused geomeetrilised pinnad, jooned, kontsentrilised lained või ringid, mille abil püüti peale liikumise kujutada ka helisid .
Futuristimi tähtsaimateks esindajateks olid Umbert Boccini (“Kontinuiteedi unikaalsed vormid liikumises”), Carlo Carra (“Ema ja poeg”), Luigi Russolo (“Auto dünamism”), Giacomo Balla (“Koer keti otsas”) ja Gino Severini (“Tabarini balli dünaamiline hieroglüüf”) .
Kasutatud kirjandus:

Internet

“ Üldine kunstiajalugu ” Jaak Kangilaski