19.-20. saj kunst kokkuvõte (1)

1. 19-20 muutusel kunst väga mitmekesine (taotlused, ideed, visuaalsed vormid). Osa kunstnikke võtsid omaks realistide ja impressionistide saavutused, konservid jäid truuks akadeemilisele klassitsismile. Tekkis uusromantismi ideoloogia – need kes teadusesse ei uskunud arvasid, et maailm on müsteerium, mida teaduslik mõtlemine ei suuda haarata. Teaduses oldi pettunud – inimesed olid ikka õnnetud. Kunsti nähti kui omaette väärtust, seda peeti ülimaks väärtuseks ja elu mõtte andjaks. Uusromantistiliste ideede väljundiks oli sümboolne kunst . Teemad: sünd, erootika , armastus, üksindus, surm, elu ringkäik. Tähtis oli see, mida on kujutatud, mitte kuidas. Eelkäijaks PIERRE PUVIS de CHAVANNES . GUSTAVE MOREAU, ODILON REDON (Ophelia). FERDINAND HODLER (Päev, Öö), ARNOLD BÖCKLIN (Surnute saar). MIHHAIL VRUBEL ( Istuv Deemon ), JAMES ENSOR (Autoportree maskidega). AUGUSTE RODIN (Põrguvärav, Balzaci monument ).
2. Löödi rühmitus „Prerafaeliidid“ – eeskujuks keskaegne ja vararenessansi kunst. Sinna kuulus WILLIAM MORRIS, kes pühendas energia/ varanduse hääbuvate käsitöötraditsioonide taaselustamisele. Visuaalses keskkonnas ühtse stiili loomisel peeti oluliseks vahendiks ornamentikat. Šotimaa Glasgow ’ koolkonna arhitekt ARTHUR MACMURDO joonistas motivi, mis tähendas uue ornamendi sündi (ebasümmeetriline, orgaaniline loodus – paiduvad taimevarred jms). Sõna juugendstiil – Saksamaal ajakirja Jugend järgi, Inglismaal - Modern Style, Prantsusmaal - art nouveau . Arhitekt ANTONI GAUDI Barcelonas – kasutati tööstuslikke ehitusmaterjale. Kujutavas kunstis tähendas juugendstiil looduse jäljendamise allutamist dekoratiivse terviku loomisele. Pilt ei tohtinud pakkuda ruumilise sügavuse illusiooni. Värvid on ebatavased ja arvestavad rohkem sisekujundust kui looduses nähtavaid värve. AUBREY BEARDSLEY (must-valge graafika ).
3. Põhjalas põimus uusromantism rahvuslusega – teemad asendusid rahvusromantilistega. Levis rahvusromantism Soomes ja Norras – polnud iseseisvat riiki. Norralane GERHARD MUNTHE lõi originaalse rahvusliku kujundusstiili, mis toetus viikingiaja rahvakunstile. Akvarell, stiil oli tasapinnaline – inimeste/esemete siluettid olid kujutatud väga tinglike, üldistatud ja nurgeliste kontuuridega ning lokaaltoonidega ( Kosilased , Allmaa hobune). Arhitektid ELIEL SAARINEN ja LARS ELIEL SONCK kasutasid eeskujudena arhailist soome puitarhitektuuri ja keskaegseid maakirikuid. „ Kalevala “ ja rahvaluulekogu „Kanteletar“ andsid peamise temaatika AKSELI GALLEN- KALLELA (Leminkäise ema, Kullervo needmine , Sampo kaitsmine) loomingule. Talle oli vastandlik HUGO SIMBERG (Haavatud ingel , Surma aed) – käsitles tõsiseid teemasi veidravõitu fantaasia ja ja nurka huumoriga. Peterburis kujundes rühmitus „Mir iskusstva“, mille liige oli NIKOLAI ROERICH (Meretagused külalised). Põhiliselt sümbolistlik oli norralane EDVARD MUNCH (Madonna, Eluring , Tütarlapsed sillal ). Teemad: üksindus, armastuse kaduvus , hirmud, haigused ja surm. Sünged lapsepõlvekogemused (ema ja õe surm). Ütles, et tema eesmärgiks on avada oma hing teistele inimestele. Värvid on kunstniku eneseväljenduseks.
4. Post-Impressionistlikeks nimetatakse kunstnikke, kes olid kokku puutunud Impressionismiga, enamasti selle põhimõtted mõneks ajaks omaks võtnud, kuid hiljem IMPis pettunud ja valinud sellest erineva loomingusuuna. Hollandlane VINCENT van GOGH (Päevalilled, Tähisöö) värvis kõige rohkem maale Lõuna-Prantsusmaal Arles’i linnas. Ales seal muutus ta looming isikupärasemaks, värvid veel intensiivsemaks ja joonistus tinglikumaks (alguses rahutud pintslilöögid). Ta uskus, et värvid võivad väljendada ,mitte ainult undeid, vaid ka ideid. Sai ekspressiivse, väljendusliku kunstisuuna rajajaks. Oli poolhull. PAUL GAUGUIN (Kollane Kristus, K M tuleme oleme lähme?) oli algselt edukas pangaametnik, kes hakkas koguma imperssionistide pilte. Hiljem hakkas ise nende moodi maailma ja lõpetas tulisa pangaametniku töö ebakindla kunstnikuelu kasuks. Oli väga üleolev ja ego. Ta uskus otsest vastavust tajude ja tundmuste vahel ning püüdis nähtavate vormide kaudu väljendada nähtamatuid tundeid. Sellise eesmärgi saavutamiseks vähendas ta piltides tsentraalperspektiivi ja varjude kasutamist, millega muutis ta kujutise peaaegu tasapinnaliseks ja siluetitaoliseks. Loobumine varjudest ja nähtava maailma värvivarjundite jäljendamisest võimaldas katta suuri osi pildi pinnast üheainsa, tihti puhta värvitooniga. PAUL CEZANNE (Suplevad naised, Sinine vaas ) sündis Lõuna-Prantsusmaal, Aixi linnas. Ta alustas tumedate pastoossete piltidega, millel kujutati vägivaldseid sündmusi, aga sai kriitikute käest mõnitada. Ta läks kibestunult tagasi sünnilinna. Soovitas lähendada looduse vorme silindrile, kuubile, koonusele. Kujutas igat objekti nurga alt, kus selle vorm oleks võimalikult selge ja ilmekas (Egiptuse poos). Ei kasutanud tsentraalperspektiivi. Pildi vaimse tähenduse allikaks oli maaliline struktuur. Motiivid olid maastikud , natüürmordid, staatilised figuurid .
5. Tekkis uus kunst – PUÄNTILLISM ja neoimp (uus). NeoIMP rajaja oli GEORGES SEURAT (Pühapäeva pärastlõuna Grande -Jatte’i saarel). Eesmärk oli jäljendada võimalikult tõetruult nähtava maailma värve. Kasutas värviringi, sest mõistis, et värvilised objektid mõjutavad üksteist. Tegi punktitaoliseid laigukesi. Ei seganud värve, taotles optilist segu. Kohtus PAUL SIGNACiga (Tee Portieux’s, Antibes’i sadam) ja täiendasid üksteise meetodeid . Tema meelest tuli lõuendile kanda eseme omavärvuse punktid, siis päikesevalgus ja siis naaberesemete peegeldus . Teoste valguse edasiandmine oli intensiivne, aga figuurid ja esemed kummaliselt tardunud. HENRI de TOULOUSE-LAUTREC (Naiskloun La Goulue „Moulin Rouge ’is“) kasvas kääbuseks lapsepõlve luumurru tõttu. Sukeldus Montmarte’il toimuvasse, trotsides oma invaliidsust. Elades viletsuse piiril, säilitas ta aristokraatliku vabadusetunde ja üleoleku. Ta jälgis ümbritsevat. Loomingut mõjutasid impressionistid (Edgar Degas), art nouveau, jaapani värvilised puulõiked ja Paul Gauguin. Sai kuulsaks plakatitega – värviline litograafia. Nabiid (Les Nabis = Prohvetid) võtsin eeskujuks Gauguin’i. MAURICE DENIS ütles, et nabiide arusaam maalikunstist: eelkõige tasapind , millel paiknevad kindlas korras värvid. See, mida pilt kujutab on teisejärguline.