Kultuurilooline tõlge Portugal (0)

Kultuurilooline tõlge Portugal
19
11B
Diane Parmas
1970-ndate alguses oli veel tavaline näha üleni musta riietatud naisi oma peadel kanne kandmas, kalureid traditsioonilistes riietes , ja hobukaarikuid, kuid tänapäeval on need stseenid haruldased. Portugal on saanud Euroopa Liidu liikmesriigiks, teid on paremaks muudetud ja seega võimaldades senini isoleeritud regioonidel ligipääsu tänapäevasele elule, ja emigrandid on oma kodumaale naasnud uute kommetega. Kuid mitte kõik traditsioonilise elu tahud pole kadunud ja need, mis on püsima jäänud, annavad juurde Portugali reisi võlule. Neid võib näha keraamika -turgudel, rannikul, kus paadid on puupalkidel rannale üles tõmmatud, ja väikestes kõrvalistes külades, kus kaarikuid ikka veel kasutatakse. Need on eriti juurdunud kirdes, Alentejo’s ja Assooridel.
Portugal on säilitanud erinevaid traditsioonilise majutuste stiile vastavalt regioonile, kõige ilmsemalt põhjas ja lõunas, eriti Alentejo’s ja Algarves.
Maamajad
Põhi - Populaarseim ehitusmaterjal on graniit . Majad on massiivsed ja kahhelkivist katustega. Kuna korstnad on väga väikesed või isegi puuduvad, peab suits väljuma läbi katuses olevate avade , ukseava või akende . Väline trepp viib kivist rõduni või verandani, mis on piisavalt suur, et seda seda võiks elutoana kasutada. Trás-os-Montes’is on kiltkivi domineeriv materjal ja majadel on tahvelkividest katused. Douro orus olevates häärberites seisavad lihtsad maamajad kõrvuti elegantsete mõisahoonetega (solares), mis on tihti lubjatud.
Keskpiirkond: Estremadura ja Beira Litoral – Paekivi , mida nende regioonide majade ehituses kasutatakse, lisab nende välimusele meeldiva puudutuse. Fassaadid on tihti ornamenteeritud simmside ja stukkidega; välimised trepid on kadunud.
Alentejo - Majad, mis on ehitatud, et kaitsta asukaid suvekuumuse ja –valguse eest, on madalad ühekorruselised ehitised lubjatud seinte ja väikeste uste ja akendega. Ometi on talved nii karmid , et hiiglaslikud kandilised või silindrilised korstnad, nagu Mourão’s näha võib, on samuti kohalik tunnus. Ehitusmaterjalid varieeruvad olenevalt regioonist: tavaliselt taipa (kuivatatud savi) või adobe ( muda , mis on kokku segatud lõigatud õlgedega ja kuivatatud päikese käes), mida kasutati mauri aegadel . Telliseid kasutatakse kaunistusena korstnate, parapettide ja verandade detailidel, samas kui Estremoz ’i läheduses on marmor tavaline. Uste ja akende raamid värvitakse tihti siniseks, punaseks või kollakas -oranžiks.
Algarve – Valged majad on madalad, mitmed kõrvuti asetsevad kuubikud moodustavad iga eluaseme . Idas on ümardatud plaatidest katused mõnikord asendatud astanguga, et vihmavett koguda või kuivatada kala või puuvilju . Valged lamedakatuselised majad Olhãos ja Fusetas sarnanevad Põhja-Aafrika küladega. Vahel on need astangud asendatud neljakülgse teravaotsalise katusega ( telhado de tesoura), mis arvatakse olevat Hiina mõjutus. Teravatipulisi katuseid võib enim kohata Faros, Taviras ja Santa Luzia’s. Ukseavade peal on võlvkaar või karniisid. Korstnad on saledad ja elegantsed, kombekalt augustatud, valgeks värvitud või ehitatud tellistest, mis on laotud kaunistavasse mustrisse ja kroonitud palli, nõelja torniga, vaasiga või mingisuguse ornamendiga nagu näiteks piik või vikat.
Madeira ja Assoorid – Madeiras on traditsioonilistel mägielamutel õlgkatus kahe katuseräästaga, mis laskuvad otse maapinnani, seega kattes kogu maja. Maja esiküljel olev peauks on kahe väikese akna poolt piiratud ning vahel on kolmas aken peaukse kohal. Kõik need avaused on seina asetatud värviliste raamistustega. Majad Assooridel on sarnased Algarves asuvate majadega, pakkudes meenutusi saarte esimestest asukatest. Kuid Püha Vaimu Impeeriumid (Impérios) on eredavärvilised algupärased ehitised, stiililt sarnased kabelitele, millel on suured aknad ja mida kasutatakse Püha Vaimu kummardamiseks kasutatavate esemete majutamiseks. Hooned on üldiselt värvitud valgeks ning neil on mustad basaltkaunistused.
Traditsioonilised linnaiseärasused
Kõnnitee – Läbi terve riigi ning isegi Madeira saarestikus ja Assooridel on kõnniteed ja väljakud ilusti sillutatud mustriliste kompositsioonidega (kas vahelduvate kivide või musta basaldiga, kuldse liivakivi, valge paekivi ja halli graniidiga). Neid tuntakse emperadodena.
Viljahoidlad (Espigueirod) – Viljahoidlad, mida võib enamasti läbi terve Minho kohata, eriti Lindosos ja Soajos (Peneda-Gerêsi Rahvuspargis asuvas Sierra do Soajos), on väikesed graniidist ehitised, mis on vaiadele ehitatud. Neid kasutatakse maisi kuivatamise kohana. Katusel olev rist sümboliseerib maisi pühalikkust.
Tuuleveskid (Moinhod) – Mitme aasta eest oli Portugalis umbes 2000 tuuleveskit, kuid enamik neist on nüüdseks hüljatud ja on varemetes. Neid võib veel näha Nazaré, Obidose ja Viana do Castelo ümbruses olevatel mäetippudel. Tänapäeval on levinuim Vahemere-tüüp, kus silindriline kivist või kokkupressitud savist torn toetab pöörlevat koonilist katust, millel on mast. Mastil on 4 kolmnurkset purje.
Häbipostid (Pelourinhod) – Traditsiooniline häbipost seisab väikeste linnade ja külade keskel, kus vanasti röövleid paljastati. Keskajal olid häbipostid ka võidutseva munitsipaalvõimu sümboliks: ainult need, kellel oli võimu kohut mõista, võisid häbiposti püstitada. Paljud häbipostid seisavad raekodade, katedraalide ja mungakloostrite kõrval, mis olid tavaliselt õigusemõistmiste kohad.
12-ndal sajandil olid häbipostid pelgalt vaid sambad, mis toetasid puuri , kuhu õiguserikkujad lukustati. Puur kaotas aja jooksul oma tähtsuse ning see asendati raudkonksudega, kuhu kurjategijad aheldati.
Sambad, mis on tihti silindrilised, kuid võivad olla ka prismaatilised, püramiidikujulised, koonilised või keerdus (17. sajand), nad võivad olla kaunistatud sirgete või spiraalsete roodide, rooside , voolitud ketaste, soomuste, sõlmede või geomeetriliste motiividega. Pealisehitis on dekoratiivne , sageli pärinedes kujunduselt algupärastest puuridest ning võttes miniatuurse puuri vormi väikeste sammaste või mingisuguste kuusekäbidega, prismade või lihtsalt lameda klotsiga, mille otsas asetsevad väikesed sambad. Ülemine ots võib olla ka sile või taevasfääri mudel (Manueline’ ajajärgust), ja võib olla kroonitud tuulelipu või õiglusemõõka viibutava käega. Bragança regioonis on enamike häbipostide otsas neli kivist vappi, mis asetsevad ristikujuliselt ning millest ripuvad raudkonksud.
Kivist mälestusmärgid (Padrão/padrões - mitmus) – Need avalikud monumendid, mälestised kannavad Portugali risti ja vappi. Need püstitati Portugali maadeavastajate poolt, kui nad jõudsid uutele maadele. Neid võib näha endistes kolooniates, Madeiras ja Assooridel.
Käsitöö
Portugali kunstid ja käsitöö on märkimisväärselt varieeruvad ja pretensioonitud. Enamikes linnades peetavad iganädalased turud ja eriti laadad, mis on tuntud oma suure rahvahulga ja värvi poolest, annavad hea arusaamise Portugali käsitöö osavusest.
Keraamika ja pottsepatöö – Portugalis on palju külapottseppi (olario), kes teevad kodu- ja kaunistavaid savinõusid, mis erinevad nii kuju ja värvi poolest olenevalt nende lähteregioonist. Barcelos’is on potid glasuuritud, eredate värvide (kollane ja punane) ja ornamenteeritud kas lehtede, tüvede ja lilledega; kenad mitmevärvilised kuked on samuti kohalik toodang. Coimbra ümbruses kasutatakse rohelist värvi koos pruunide ja kollaste ülemtoonidega ja kaunistused on rohkem geomeetrilised . Caldas da Rainha pottsepad kasutavad ererohelist värvi ja teevad esemeid üllatavate kujudega. Jätkates Rafael Bordalo Pinheiro (vaata LISBOA, Museo Rafael Bordalo Pinheiro lk 208) alustatud traditsiooni, on veekannud, salatikausid ja taldrikud rohkelt kaunistatud lehtede, lillede, loomadega jne. Alcobacas ja Cruz da Legua’s töötavad pottsepad rohkem klassikaliste kujundustega, eristades oma toodangut erinevate siniste värvidega, mida nad kaunistamisel kasutavad.
Ülem-Alentejos (Redondos, Estremozis ja Nisas) on savi kaetud koorikuga, milles on säravad kvarts -osakesed või marmorkillud; Algarves põhinevad amforad ikka veel Kreeka ja Rooma mudelitel, samas kui Tras -os-Montesis lämmatavad pottsepad oma ahjud põletamise lõpus, et oma toodangule must värv anda.
Pits – On olemas populaarne ütlus : „Kus on olemas võrgud, seal on ka pits“ ja tõesti, pitsi valmistatakse praktiliselt ainult rannikul (Caminha, Póvoa de Varzim, Vila do Conde, Azurara, Peniche, Setúbal, Lagos ja Olhão) või sadamate läheduses (Valenca do Minho, Guimarães ja Sives). Ainuke erand on Nisa . Kasutatakse dekoratiivseid motiive , nagu näiteks kuusekäbid ja lilled, Viano do Castelos kasutatakse ristikheina, kus pits näeb rohkem tülli moodi välja, ja meriheina , merikarpe ning kalu Vila do Condes.
Tikand – Madeira tikand on eriti hästi tuntud, kuigi Portugali mandriosa toodab ka imelisi õlarätte, laudlinu ja voodikatteid. Tuntuimad voodikatted (colcha) on pärit Castelo Brancost ja nendele on linasele riidele tikitud siid . Traditsioon on pikaajaline ja töö ise on vaevanõudev. Voodikatted moodustavad pruudi kaasavarast olulise osa.
Populaarsed käsitööturud ja laadad
Barcelos – Keraamika laat neljapäeva hommikuti
Sao Pedro de Sintra – Antiigilaat kuu teisel ja neljandal pühapäeval
Estremoz – Keraamika turg laupäeviti
Estoril – Käsitöölaat (Feira do Artesonato) juulis ja augustis
Santarem – Põllumajanduslaat oktoobris
Golega – Hobuselaat novembris
Filigraan – Kuld - või hõbetraatide käsitsi töötlemine jõudis oma tipule kuningas João V (1706-50) valitsusajal ning see on ikka veel Portugalis kõrge au sees. Peamine keskus on väike küla Gondomar, mis asub mitte väga kaugel Oportost. Delikaatsed, keerulise ehitusega ehted , mis on südame-, risti-, kitarrikujulised ja eelkõige karavellikujulised on tehtud sellest eriti painduvast traadist. Minhos kantakse filigraankõrvarõngaid ja –sõlgi, et tõsta esile piirkonna riietust .
Kangakudumine ja vaibategemine – Käsitsi kudumine õitseb ikka veel mõnedes mägikülades. Et teha keepe ja kraesid, kootakse palju kalevit vanadel kangastelgedel. Guimarães spetsialiseerub karedast riidest eredavärvilistele klassikaliste motiividega ääristatud voodikatetele ja kardinatele. Kanepist või linal põhinevad vaibad Arraioloses, mis on villaga tikitud, on oma tüübist kõige paremini tuntud ja neil on lihtsam kujundus.
Puutöö – Alentejos on paljud asjad puust tehtud, lisaks ka kandikud, toolid ja kapid ning need on värvitud eredat värvi kohtlaste motiividega.
Värvitud helepuit on Portugali käsitöö oluline osa ning seda võib kõikjal üle maa näha. Näiteks härjaikked ( kuulsaimad on Barcelos’e piirkonnas), värvitud veovankrid (Alentejo’s ja Algarve’s) ning nikerdatud ja värvitud kalapaadid (Ria de Aveiro’s ja paljudes riigi randades).
Korvipunumine – Dekoratiivseid ja praktilisi punutud korve valmistatakse kõrkjatest, pajupuudest ja rukki kõrtest. Koormasadulaid võib näha Trás-os-Montes’is koos sügavate silindriliste kaksikkorvidega kummalgi pool.
Kork – Kus iganes korgitammed kasvavad (eriti Alentejo’s ja Algarve’s), on arenenud kohalik käsitöö, kus valmistatakse korgist karpe, võtmerõngaid, vöösid, kotte jne.
Portugallased, keda nii tihti võrreldakse rohkem ettearvamatute kastiillastega, hoolimata nende mainest, et nad on tagasihoidliku iseloomuga ning saudade või nostalgia kalduvusega, tervitavad sind alati viisakalt ja südamlikult. Neile meeldib olla sõprade poolt ümbritsetud ja jäävad kiindunult traditsioonide külge, mida perioodiliselt meenutavad loendamatud kohalikud festivalid, mida organiseeritakse üle terve riigi.
Fado
Ajalooline üldistus – Fado päritolu kohta on palju teooriaid : kas monotoonne skandineerimine, mis pärineb keskaja trubaduuride lauludest, või, laul, millel on mauri või afro-brasiilia juured.
Fado ilmus Portugali esimest korda 18. sajandi lõpus sentimentaalsete meremeeste lauludena. Siis arenes see 19. sajandi, Napoleoni sõdade rahutute aegade, Inglismaa ülemvõimu ja Brasiilia iseseisvusaja alguses. Need asjaolud selgitavad populaarset vastukaja nendele lauludele, millel oli tõsine ainestik, tavaliselt saatuse jõud (öeldakse, et nimi fado on tulnud ladinakeelsest sõnast faatum : saatus) või inimeste kired. See muutus populaarseks Lisbonis aastal 1820 koos lauljanna Maria Severa’ga. Aastal 1833 avati esimesed fadomajad (casas de fado) ja laul võttis oma praeguse vormi. Aastal 1870 võtsid aristokraadid selle omaks kui vahendi, millega väljendada nende romantilisi emotsioone. Sajandi lõpuks oli see muutunud kirjandusžanriks ning selle aja suured poeedid ja kirjanikud proovisid selles oma kätt. Romaanides hakkas ilmuma fastida figuur , kes eksles fadomajast fadomajasse, istus suitsupilve sees, jõi ja, silmad poolkinni, kuulas nostalgilisi viise. 20. sajandi alguses tähendas fado kriitikute võimalust väljendada nende ideoloogilisi sõnelusi.
Lauljanna Amália Rodriguez , kes suri aastal 1999, tõi fadole ülemaailmse kuulsuse, nii suure, et see on muutunud Portugali ja tema saudade sümboliks.
Fado laulmine ja mängimine – Laulja (fadista), tihti naine, on saadetud ühe või kahe pillimängija poolt. Portugali kitarr (guitarra) erined Hispaania omast (viola) selle poolest, et tal on 12 keelt, mitte 6, ja on seega peenem instrument . Fadista, kes on tihti musta riiatatud, seisab sirgelt , pea püsti, silmad poolkinni ja laulab tugeva, tihti sügava, häälega. Selle tulemus on väga ilus, meeltliigutav ja kütkestav. Mõned pühendunud on stiili moderniseerimise ja kergema fado, mille rütmis oleks rohkem varieeruvust, arendamise püüde peale kulmu kortsutanud.
Lisboni fado, mida võib linna vanade kvartalite restoranides kuulda, sarnaneb rohkem originaalse fado vormile, kui Coimbra versioon . Viimast, mis on vähehaaval välja suremas, lauldakse vaid meeste poolt, kes on riietatud suurtesse mustadesse õpilaste keepidesse. Ainestik on tavaliselt õpilaste armuafääridest töölisklassi naistega .
Fado majad – Alfama ja Bairro Alta kvartalites olevates Lisboni fado majades toimuvad esinemised igal õhtul. Kahjuks on paljud neist kohtadest muutunud üleni turiste täis olevateks ning fado on kaotanud osa oma hingest. Kuid vahel võib hea õnne korral leida väikse restorani, kus amatööridest fadistad laulavad nende endi lõbuks.
Piirkonnaelu ja rahvatants
Minho ja Douro rannik – Asukad , tagasitõmbunud kuid väga sõbralikud, tulevad viljalõikuse ajaks ja viinamarja korjamiseks kokku, ja laulavad, et endid ergutada sel ajal, kui nad töötavad. Seda sama lustakust leidub ka nende tantsudes, mis on kuulsad läbi terve Portugali. Virastel, ringitüüp, mis kuulub traditsiooniliste laulude garnituuri, on tugev rütm. Gota või vira galego on veel rohkem energiline . Malhão ja perim toovad esile ilusate kohalike tüdrukute ilu, kes kannavad veetlevaid küstüüme, mida on mõnikord täiustatud kuldkäevõru või mingisuguse muu ehtega.
Trás-os-Montes ja Beira – Kogukonna elu pole täiesti kadunud nendest provintsidest, kus elu on raske. Ühisahjud, – veskid ja –veinipressid eksisteerivad veel. Tantsud, chula ja dança dos Pauliteiros, illustreerivad naise vähenõudlikku suhtumist tema sotsiaalsesse positsiooni.
Beira Litoral, Estremadura ja Ribatejo – Lõbustused mängivad elus väiksemat rolli, välja arvatud Ovar’i ja Nazaré vahel, kus vira ilmub uuesti. Virat tantsitakse kalapüüdjate poolt, ning virat koos oma vilunud tantsijatega on lõbus Nazarés olles vaadata ning veel rohkem naudingut pakub tüdruktantsijate poolt kantud värviliste undrukite vastastikmõju.
Ribatejo laiad tasandikud on eredalt riietatud campinoste või karjakasvatajate, kes kasvatavad ja valvavad võitlushärgi, kodumaa.
Estremenho, või mees Estremadura’st, on hea kõneleja ja öeldakse olevat Portugali hoopleja; ribatejolane on rohkem tagasihoidlik ja tantsib üksi fandangos ja escovinhos. Naised riietuvad lihtsalt lühikestesse seelikutesse, heledavärvilistesse pluusidesse, madalatesse laiakontsalistesse kingadesse ja villastesse sallidesse, mis nende päid katavad.
Alentejo – Naised on riietunud rõivastesse, mis sobivad hästi raske tööga põldudel. Mehed, napisõnalised inimesed, tantsivad ning samal ajal laulavad aeglaseid ja leinalikke saiasi ja balhaseid.
Algarve – Algarve inimesed, tavaliselt väga tõsised, on rõõmsameelsed ja liikuvad festivalide ajal. Nende tantsul, corridinhol, on elav rütm.
Romariad
Romariad on religioossed festivalid, mida peetakse kaitseingli austamiseks. Tähtsaimad toimuvad Põhja-Portugalis, eriti Minho’s. väikesed romariad mägikabelites kestavad vaid ühe päeva, kuid suuremad, linnades toimuvad võivad mitu päeva kesta. Mõned seltskondlikud ja professionaalsed grupid, nagu näiteks Póvoa de Varzim’i kalamehed, peavad enda romariaid.
Korjandused – Mõni päev enne festivali korraldavad korraldajad korjanduse, et eelarvesse jääda. Erinevaid kingitusi kogutakse korvidesse, mis on kaunistatud lillede ja vanikutega ning mis siis pannakse oksjonile. Korjandusi, mis seega märgivad pidutsemise algust, elavdavad mängijad, nagu näiteks gaitero või torupillimees, fogueteiro või ilutulestikusüütaja, ja Alentejo’s, tamborileiro või tamburiinimängija. Tänavad on lilledega kaetud.
Küünal (Círio) – Religioosse tseremoonia olulisim osa on küünla pühalik kandmine, kust on arenenud ka nimi círio, et kirjeldada romaria keskset kohta, või loosungi ringkäiku, mõnikord kaugest kohast pühakotta. Küünalt kantakse härjaga veetaval vankril või lilledega kaetud taluvankril; taga, gaitero poolt juhitud, järgneb rongkäik, mis saadab pühaku või Neitsi Maarja kuju, mis on kaetud vanikute, pitsi ja kunstlilledega.
Kaitsepühakud – Et võita teatud pühaku soosingut, teevad usklikud patukehetsustegusid nagu näiteks käivad mööda pühakoda põlvili ringi. Vahast ex-voto’d nendel juhtudel on tihti nende organite või jäsemete, mille paranemist tahetakse, mudelid. Kosjasobitamise pühakud ( Püha Johannes, Püha Antonius , Püha Gonsalo) olid vanasti väga populaarsed; kuna pühakutefestivalid öeldakse loomi kaitsvad (Püha Mamede, Püha Markus, Püha Sylvester) olema, võtsid neid osa nii palverändurid kui ka nende loomad.
Püha Vaimu traditsiooniline kummardamine on eriti sügavalt juurdunud Assooridel ja Bariilias. Kuulus Tabuleirose festival (Festa dos Tabuleiros) Tomar’is, mida vanasti organiseerisid Püha Vaimu vennaskonnad ning mis asutati 14. sajandil, kestavad tänase päevani.
Populaarsed pidustused – Kui religioossed tseremooniad on läbi, siis pidustused, tavaliselt einestamine, tantsimine ja ilutulestik, algavad. Kohalik oskustöö on alati romaria ajal müügil.
Touradad
Portugallased keelduvad vaatamast inimese ja pulli vahelist võitlust kui võitlust intelligentsi ja instinkti vahel; neil on see oskuse, elegantsi ja vapruse näitamine; pull on ainult instrument. Erinevalt hispaania corridast on osa portugali tourada st sooritatud hobuse peal ning pulli ei tapeta. Võitlus surmani keelati 18. sajandil Pombali markii poolt peale seda, kui Arcose krahviga juhtus õnnetus. Touradad olid algselt loodud aadlike poolt, et treenida lahinguväljade jaoks, kasutades lusitaania hobuseid, kes on kuulsad oma väleduse ja intelligentsuse pärast.
Sündmuste järjekord – Ratsanike, toreerode ja forcadode, kes tervitavad publikut ja ametivõime, ringi sisenemine on tõeline tseremooniakoos spetsiaalse härjavõitleja muusikaga. Tourada algab sellega, kui esimene ratsanik (cavaleiro) suurepärase ehitud täku seljal ning kandes 18. sajandi stiilis riietust, mis koosneb kuldtikandiga siidist või sametist jakist, sulega kolmnurksest kübarast ja säravatest põlvsaabastest hõbedast kannustega. Teda saadavad touleirod kergetes riietes, vibutades oma roosasid ja kollaseid keepe. Cavaleiro provotseerib pulli ja läheb talle piisavalt lähedale, et asetada lehvikestega nooled või farad . See on võimas vaatepilt , kui hobune osavalt eemaldub, kui pull ründab. Pullid võivad tihti kaaluda umbes 500kg/1100lb ja ringis olles on nende sarved nahast rihmaga (embolada). Ratsanik vahetab hobuseid. Siis, kui touleirod ergutavad jalgsi pulle oma keepidega viibutades, pistab ratsanik 4,5 või 6 farpat eluka kaela, seega ajades looma vihale. Kuna ta töö on läbi ja pull näitab väsimuse märke, suundub cavaleiro rühma forcadodo poole, meeste poole, kes enne relvastati mingisuguse hargiga või forcadoga. Meeskond koosneb tavaliselt kaheksast mehest, kes on beeži, pruuni ja punasesse rõivastatud ning kes marsivad ringi. Nende ülesanne on pullist jagu saada, võistluse järk, mida tuntakse kui pega. Juht, kandes rohelist keepi pika teravikuga, jooksed pikkade kohmakate sammudega pulli juurde, õhutades teda karjumisega. Ta proovib elukat selle sarvede abil vallutada, samal ajal kui tema kaaslased teevad pulli liikumisvõimetuks; kui see on liiga raske, peab juht vallutama pulli küljelt samal ajal, kui üks meestest, rabejador, tõmbab pulli sabast ja keda tuisatakse kaasa. Mõnedel võistlustel selles etapis saadetakse ringi mõned lehmad , kelle vaskkellad helisevad, et meelitada pulli lahkuma . Siis pull kas tapetakse järgmisel päeval või saadetakse erru sigimiseks.
Traditsioonilistes touradades on 3 cavaleirot ja mitu toureirat. Osa võitlusest käib jalgsi ja edeneb sarnaselt võitlustega Hispaanias, erinevus on, et puuduvad picadorid ja mõõga asemel visatakse kunstlill.
Portugalis kestab härjavõitluse hooaeg lihavõtetest kuni oktoobrini; võistlusi peetakse tavaliselt 2 korda nädalas, neljapäeviti ja pühapäeviti. Tuntuimad võitlused toimuvad Lisbonis Praça de Touros’es, Santarém’is ja Vila France de Xira’s, kohtade, kus pulle Ribatejo’s sigitatakse, läheduses.