docstxt/135102981473.txt
(nt ühe DNA-ahela adeniini vastas on alati teise ahela tümiin ja guaniini vastas tsütosiin) Kromosoom – terviklik DNA-molekul ja sellega seotud valgud Kromatiin – rakutuumas asuv pärilikkusaine koos selle pakkimises osalevate valkudega Tuumake – rakutuuma piirkond, kus sünteesitakse ribosoomi-RNAd(rRNA) ja moodustuvad ribosoomid Geen - DNA-molekuli lõik, mis kodeerib valku või määrab mingi RNA-molekuli sünteesi. Valku kodeerivate geenide järgi sünteesitakse mRNA. Geenid asuvad kromosoomides. Genoom – liigiomases ühekordses kromosoomikomplektis sisalduv geneetiline materjal Genotüüp – organismi kõigi pärilike tegurite kogu ja koostoime Aluspaar – kaks omavahel vesiniksidemetega seotud nukleotiidi, mis esinevad vastastikustes komplementaarsetes DNA- või RNA-ahelates. RAKKUDE TEGEVUSJUHISED ON SALVESTATUD NUKLEIINHAPETESSE DNA EHITUS
Sageli muutub allajoonimine rutiinseks, kus valimatult joonitakse alla ka ebaoluline materjal. Allajoonimine aitab siis, kui seda tehakse mõtestatult. Uurimused näitavad, et kui õpilasel lasta alla joonida vaid üks kõige olulisem lause igas lõigus, suureneb õppimise efektiivsus, sest õpilasel tuleb sel juhul otsustada, milline lause on olulisem ja sisu läbi mõelda. Allajoonimise tõhusust saab saab suurendada tekstile ääremärkuste lisamise ja kodeerivate märgusüsteemide kasutamisega teksti võtmesõnade, koostisosade või nende seoste tähistamiseks. (Krull 2000: 372) Kodeerivate märgisüsteemide kasutamine on tõhusam kui allajoonimine sellepärast, et õpilasel tekib seos õpitava ja märgisüsteemi vahel ning õpitav jääb tänu sellele paremini meelde 2) Konspekteerimine sobib nii kirjaliku teksti õppimiseks kui ka loengul märkmete tegemiseks
sünteesita A/H sünteesi kodeerivad geenid asuvad nn. represseeritud operonides Kui a/h ei ole, siis operon aktiveeritakse ja alustatakse sünteesi E. coli trüptofaani (Trp) operon on kõige enam uuritud repressor operon Trp operon kirjeldas esmalt Charles Yanofsky et al.: Trp operon on ~7kb ja toodab 5 geeni produkti, mis vajalikud trüptofaani sünteesiks trpAE. Promootor ja operaator on üleval pool struktuursetest geenidest Juhtpiirkond (trpL) on trp AE kodeerivate ja operaatori vahel trpL sees on attenueeriv piirkond (att). TrpR (repressorvalgu geen) on promootorist eespool E. coli Trp operon'i skeem trp operoni regulatsioon: Kaks mehhanismi: 1. Repressor/operaator interaktsioon 2. Initseeritud transkripti terminatsioon 1. Repressor/operaator interaktsioon Kui trüptofaan olemas, siis see ühineb trpR geeni produktiga trpR valk ühineb trp operaatoriga ja takistab tarnskriptsiooni
Inimteadvus on aju suurte poolkerade koore tegevuse ehk kõrgema närvitegevuse funktsiooniks ning eeldab aju suurte poolkerade lateraalset spetsialiseerumist, kuid lisaks kindlasti veel ka ajutüve, keskaju ja vaheaju mittespetsiifiliste närvikeskuste aktiveerivat mõju ajukoorele. Võrreldes loomadega on inimese teadvuse esimeseks oluliseks tunnuseks võime eristada tegelikkuse olulisi tunnuseid, mis on võimalik abstraktsete informatsiooni kodeerivate süsteemide abil ja vahendusel. Inimteadvuse teiseks tunnuseks on eesmärgilisus. Inimene on võimeline planeerima ning ette nägema enda ja teiste inimeste käitumist, tagajärgi ja vastavalt sellele valima eesmärgi saavutamise vahendid (Bachmann, Maruste 2011: 38). Hollandi psühholoog F. Buytendijk viis läbi katse, kus looma ette asetati rida purke. Ühe alla neist paigutati peibutis. Loom nägi, et peibutis oli esimese purgi all. Teisel katsel näidati loomale sama rida
Formeeruvad kahest subühikust: suurest ja väikesest. Leiduvad rakkude tsütoplasmas, mitokondrite maatriksis, kloroplastide stroomas. Toimivad rakusiseste valgu sünteesi tsentritena. f. Aminoatsüül-tRNA tRNA koos amonohappega. 2. Geneetiline kood- mRNA ahelas olevate nukleotiidikolmikute ja neile vastavate aminohapete loetelu. a. Koodonite üldarv = 64, tripletne sellepärast, et tuleb kodeerida 20 amonohapet (4 2 = 16 ei oleks piisav, aga 43 = 64>20) b. Aminohappetid kodeerivate koodonite arv = 61 c. Ülejäänud 3 on nonsenss või stoppkoodonid. 3. a. Geneetilise koodi pidevus aluste järjestust loetakse fikseeritud lähtepunktist ning see on pidev (ei ole punkteeritud). Kattumatus - koodonisse kuuluvad nukleotiidid moodustavad komplekti, mida on translatsiooni staadiumis vaid üks kord. Degenereeritus - üks aminohape võib olla kodeeritud rohkem kui ühe koodoniga va. Trp ja Met. b
Varajases staadiumis sünteesitakse ennekõike nende viirusvalkude mRNA-sid, mis on vajalikud raku ainevahetuse muutmiseks ja viiruse paljundamiseks. Hilises staadiumis toimub viiruse genoomi kiire replikatsioon, struktuurvalkude süntees, viirusosakeste moodustumine ja vabanemine peremeesrakust ümbritsevasse keskkonda. 4. Milles seisneb viiruslike RNA-polümeraaside iseärasus ja mis sellest tuleneb? RNA-polümeraas vastutab viiruse genoomi replikatsiooni ja valke kodeerivate mRNA-de sünteesi eest. Viiruslikud RNA- polümeraasid sünteesivad RNA-d suure efekiivsusega, kuid lülitavad kuni iga sajanda nukleotiidi sünteesitavasse ahelasse valesti. See RNA-polümeraaside omadus tingib RNA-genoomiga viiruste suure geneetilise muutlikkuse. 1. Kirjeldage viiruste tekkimise hüpoteese. I hüpoteesi kohaselt on viirused tekkinud mõnede rakusiseste parasiitide taandarengu tulemusena. Taandarengu hüpotees seletab viiruste teket kaheetapilisena
mittekodeerivatel korduvatel DNA järjestustel. (50% maisi genoomist on retrotransposoonid). Inimese haploidne genoom sisaldab ~3,2x109 aluspaari, mis on jaotatud 23 kromosoomi vahel. Keskmine kromosoomi pikkus ~108 bp. Suurem osa tuuma DNA-st on vajalik kromosoomide ja genoomi struktuuri tagamiseks, aga mitte valkude kodeerimiseks. Kui intronid kodeerivast DNA-st välja arvata, siis mittekodeeriv on tavaliselt üle 90% DNA-st Maisil on kodeeriv osa ~1% genoomist. Regulaatorvalke kodeerivate geenide osa moodustab eukarüootides ligikaudselt 10-15% kogu geenide arvust. Eukarüootse DNA klassifikatsioon Kodeeriv DNA · üksikgeenid (võib esineda ainult üks koopia, 25-30% valku kodeerivate geenide arvust). · duplitseerunud ja divergeerunud geenid, 50% valku kodeerivate geenide arvust. (Duplitseerunud geenid, mis kodeerivad valgud sarnase, aga mitte identse aminohappelise koostisega nim geenide perekonnaks (Näit. Immunoglobuliinid,
Spetsiifilisele andmemassiivile sobiva programmi leidmine on oluline ülesanne võimalikult täpseks andmetõlgenduseks. Keeruliseks on osutunud ülesanne leida selline kombinatsioon sekveneerimisandmetest ja arvutialgoritmidest, mille väljundiks oleks võimalikult kõrge kvaliteediga koostu (assembly). Koostu peab olema kõrgkvaliteediline, sest vastasel juhul osutuksid selle informatsiooni põhjal tehtavad järjeldused vääraks. Genoomi funktsionaalsete elementide ennustamine, kodeerivate geenide ülesleidmine, evolutsioonilise päritolu selgitamine kõiki neid protseduure mõjutab oluliselt koostu kvaliteet. Koostu kvaliteedi probleemi muudab komplekssemaks järjest uuemate sekveneerimistehnoloogiate väljatöötamine. Uued sisendandmed, mis söödetakse programmidele, on teistsuguste iseärasuste ja vigadeprofiiliga kui sekveneerimise teerajajaks osutunud Sangeri meetodi lugemid (read). Seega
Kullman, B. (2002). Horisontaalsest geeniülekandest seeneriigis. In: I. Puura & T. Teder (toim), Võrkude teooria. Schola Biotheoretica 28: 21-33. Tartu, Sulemees. 88 lk. (ISBN 9989-9278-6-9) Horisontaalsest geeniülekandest seeneriigis Bellis Kullman Intratsellulaarse sümbiogeneesi käigus on enamus protomitokondri geene transformeerunud peremees–tuuma horisontaalse geeniülekande (HGT) käigus. Võrreldes erinevate seente mitokondriaalseid genoome (mtGenoom), on jälgitav kodeerivate järjestuste asendumine mittekodeerivatega kuni nende kadumiseni. Pärmirakus ei muutu mtGenoom ja tuumagenoom üksteisest sõltumatult. Võimalik, et HGT mitokondri ja tuuma vahel on siiani käimasolev protsess. Seenerakus esineb palju viirusi ja plasmiide, mis võivad osaleda geenide ülekandel erinevate organismide vahel. Plasmiid võib olla mtGenoomi koosseisus või iseseisvalt paljuneda ja omada kindlaid
*Olulisimad RNA tüübid: mRNA (informatsiooni-RNA), tRNA (transport-RNA), rRNA (ribosoomi-RNA). *mRNA ül: viia DNAs sisalduv info ribosoomidesse *tRNA ül: toob ribosoomidesse valgumolekuli sünteesiks vajalikud aminohapped *rRNA ül: kuulub ribosoomi ehitusse. *RNA peaül: edastada geenides sisalduv info tuumast ribosoomidesse, kus toimub valgusüntees. GEEN ON DNA-LÕIK *Geen on DNA-molekuli lõik, mis kodeerib valku või määrab mingi RNA-molekuli sünteesi. *Valku kodeerivate geenide järgi sünteesitakse mRNA. *Valke kodeerivad alad moodustavad 1,5% kogu inimese genoomist. *Geenid asuvad kromosoomides. PÄRILIKKUSAINE ASUB TUUMAS *Eeltuumsetel asub pärilikkusaine tsütoplasmas. *Päristuumsete rakkudes ümbritseb tuuma tuumamembraan. See lahutab üksteisest geenide avaldumise etapid ja kaitseb DNAd füüsiliste ja keemiliste mõjutuste eest. *Tuumamembraanis on tuumapoorid, mis reguleerivad ainete liikumist tuuma ja tsütoplasma vahel.
Translatsioon toimub ribosoomidel. RNA molekuli, millelt toimub translatsioon, nimetatakse mRNA- ks (inglise keelest messenger RNA). Prokarüootsetes rakkudes on primaarne transkript üldjuhul ka koheselt transleeritav. Eukarüootses rakus toimub aga primaarse transkripti,pre-RNA, protsessimine transleeritavaks mRNA molekuliks. Enamus eukarüootseid geene rakutuumas sisaldavad endis mittekodeerivaid alasid – introneid, mis vahelduvad kodeerivate piirkondadega – eksonitega. Intronjärjestusi sisaldavatelt geenidelt sünteesitakse transkriptsiooni käigus pre-mRNA, millest seejärel kõrvaldatakse mittekodeerivad järjestused splaissingu (splicing) teel. Slaissingureaktsiooni läbiviimiseks moodustub makromolekulaarne struktuur, mida nimetatakse splaissosoomiks. Enne splaissimist lisatakse pre-mRNA-le 5´-otsa 7-metüülguanosiin ja 3´- otsa polü-A järjestus – polüA saba, mis on 20-200 nukleotiidi pikk
Translatsioon toimub ribosoomidel. RNA molekuli, millelt toimub translatsioon, nimetatakse mRNA- ks (inglise keelest messenger RNA). Prokarüootsetes rakkudes on primaarne transkript üldjuhul ka koheselt transleeritav. Eukarüootses rakus toimub aga primaarse transkripti,pre-RNA, protsessimine transleeritavaks mRNA molekuliks. Enamus eukarüootseid geene rakutuumas sisaldavad endis mittekodeerivaid alasid introneid, mis vahelduvad kodeerivate piirkondadega eksonitega. Intronjärjestusi sisaldavatelt geenidelt sünteesitakse transkriptsiooni käigus pre-mRNA, millest seejärel kõrvaldatakse mittekodeerivad järjestused splaissingu (splicing) teel. Slaissingureaktsiooni läbiviimiseks moodustub makromolekulaarne struktuur, mida nimetatakse splaissosoomiks. Enne splaissimist lisatakse pre-mRNA-le 5´-otsa 7-metüülguanosiin ja 3´- otsa polü-A järjestus polüA saba, mis on 20-200 nukleotiidi pikk
filamentse bakteriofaagi pinnal pinnavalgu p3 koostises. Võeti kasutusele 90ndatel. 66. Mis on terapeutilised antikehad ja kuidas neid jaotatakse? Detailsed kirjeldused. Terapeutilised antikehad on immunoglobuliinid või nende fragmendid, mida kasutatakse haiguste raviks. Mono- ja polükloonsed lähtuvalt päritolust. Monokloonsed: pärit ühe B-raku järglaskonnast ja seega identsed ja kindla seondumisspetsiifikaga, jagunevad omakorda neljaks kodeerivate geenide päritolu põhjal (katselooma, kimäärsed, inimese ja humaniseeritud, vt 04.04 slaid 15). 67. Mis on biopannimine? Biopannimine ehk ristamine on antikeha- raamatukogu faagikuva kolmandas etapis kasutatav protsess, kus faagid valitakse välja märklaud antigeenide suhtes, seondunud faagid elueeritakse (keemias kasutatav protseduur, mille korral rakendatakse täidiskolonnis toimuvaid sorptsiooni ja desorptsiooni protsesse kasutades eluendi (gaas,
Argonaut sisaldab PAZ ja PIWI domeene – PAZ seondub küpse miRNA üheahelalise 3’otsaga, PIWI domeen interakteerub juhtahela 5’otsaga. Nad seovad küpse miRNA ja orienteerivad seda interaktsiooniks märklaud mRNAga. • • MikroRNAde geenid • miRNAde geenid paiknevad genoomis kas: – Eraldi geenidena – Geeniklastritena ja transkribeeritakse polütsistroonse primaarse transkriptina mis lõigatakse mitmeteks miRNAdeks. – Valke kodeerivate geenide intronites ja transkribeeritakse kodeeriva geeniga samalt ahelalt kui ka vastasahelalt. Kui miRNA on orienteeritud samas suunas kui ümbritsev geen, transkribeeritakse see juhuslikult koos peremeesgeeniga ja lõigatakse splaissimisel suuremast transkriptist, kus nad ennast peidavad. – Või ka mittekodeerivate geenide eksonites • miRNA transkriptsiooni viib läbi enamasti RNAP II, kuid harvemini ka RNAP III.
(tihti koostoimes teiste geenidega) ühe või mitme tunnuse arengu; DNA-molekuli funktsionaalne lõik, mis tavaliselt sisaldab informatsiooni (mRNA vahendusel) ühe valgu (või polüpeptiidi) sünteesiks (kuid on ka nt rRNA ja tRNA geenid, mis valgumolekule ei kodeeri). Intronid-lõigud, mis ei kodeeri aminohappeid. Alati geeni sees, mitte kunagi alguses. Algab GU Eksonid- lõigud, mis kodeerivad aminohappeid. Lõppeb alati AG Geenide katkendlikkus- kodeerivate nukleotiidijärjestuste (eksonide) vahel on mittekodeerivad järjestused (intronid); geeni pidevus mRNAs on tagatud pre-mRNA töötlusega tuumas (RNA protsessing, splaissing- intronite väljalõikamine mRNAs). 42.Geneetiline kood- info mis on vajalik teatud aminohappelise järjestusega polõpeptiidahela sünteesimisex. On salvestatud kood kujul DNA molekulis. Koodidex on DNA ahela teatud fragmendi nukleotiidide järjestuses. Kolmest järjestikusest nukleotiidist moodustunud geneetilise
parasjagu sünteesitavalt mRNA molekulilt algab kohe ka translatsioon. 28. mRNA protsessing mRNA protsessing – pre m-RNA süntees küpseks mRNA molekuliks. Protsessing toimub enne translatsiooni! Intronid – mittekodeerivad alad Eksonid – kodeerivad alad Protsessingu käigus lõigatakse intronid RNA-st välja. Selle tulemusel ühendatakse omavahel kodeerivad eksonite alad. Intronite väljalõikamist nimetatakse geeni splaissinguks. Valku kodeerivate geenide pre-mRNA splaissingp eab toimuma väga täpselt, et mRNA saaks kodeerida funktsionaalset valku. Intronite täpne väljalõikamine peab toimuma nukleotiidi täpsusega, vastasel juhul läheb lugemisraam paigast ära. Splaissingu läbiviimiseks moodustub makromolekulaarne struktuur, mida nimetatakse splaissosoomiks. Kõik nimetatud protsessid toimuvad tuumas. Protsessitud mRNA transporditaksetsütoplasmasse, kus ta transleeritakse. 29
mittekodeeriv!). Väikesed (~22 bp), tulenevad pikemast (70 bp) eellasmolekulist. Momendiks teada vähemalt 200 miRNA geeni. Ekspressioon sageli kas koe- või soospetsiifiline. Klasterdatud. Osa miRNA-sid katalüütilise aktiivsusega, telomeraasi RNA-d. Mitmed antisense RNA-d (umbes 500 geeni), mis osalevad geeniekspressiooni kontrollis (TSIX). piRNAd koos PIWI valkudega kontrollivad transposonite ekspressiooni. 14. Valke kodeerivate geenide omadused ja funktsioonid. Inimgeenide suurus on väga varieeruv. Geenide ekson-intron struktuur: Vähesed inimgeenid esinevad üheeksonilistena. Keskmine geeni pikkus 27 kb. Geenide vahe 75 kb, Keskmine eksonite suurus 200 bp. (väikseim 3 bp, pikim 10 kb). Keskmine eksonite arv 9 (suurim titiin 363), Intronite suurus sõltub osaliselt geenide suurusest (10 bp100kb), Geenides (intronites) esineb tihti kordusjärjestusi, Mõned introniteta. 15. Geenide grupeerimise alused
või mitme tunnuse arengu; DNA-molekuli funktsionaalne lõik, mis tavaliselt sisaldab informatsiooni (mRNA vahendusel) ühe valgu (või polüpeptiidi) sünteesiks (kuid on ka nt rRNA ja tRNA geenid, mis valgumolekule ei kodeeri). Intronid-lõigud, mis ei kodeeri aminohappeid. Alati geeni sees, mitte kunagi alguses. Algab GU Eksonid- lõigud, mis kodeerivad aminohappeid. Lõppeb alati AG Geenide katkendlikkus- kodeerivate nukleotiidijärjestuste (eksonide) vahel on mittekodeerivad järjestused (intronid); geeni pidevus mRNAs on tagatud pre-mRNA töötlusega tuumas (RNA protsessing, splaissing- intronite väljalõikamine mRNAs). 42.Geneetiline kood- info mis on vajalik teatud aminohappelise järjestusega polõpeptiidahela sünteesimisex. On salvestatud kood kujul DNA molekulis. Koodidex on DNA ahela teatud fragmendi nukleotiidide järjestuses. Kolmest järjestikusest nukleotiidist
Seda seaduspära võib nimetada ka tRNA'de standardiseerimiseks. Järgmine seaduspära koodonite kasutamisel seondub samuti valgusünteesiga ja seisneb nn. konteksti efektis. Nimelt ei ole koodonite järgnevus juhuslik, koodoni kolmas täht sõltub järgmisest koodonist. Kuna koodoni esimene ja teine täht määravad aminohappe, siis nende osas on valikuvabadus väiksem. Koodonite konteksti efekt on nii tugev, et seda on võimalik edukalt kasutada kodeerivate järjestuste leidmiseks. Kodeerivate järjestuste leidmine on sajandilõpu molekulaarbioloogias aktuaalne probleem suure hulga DNA järjestuse andmete akumuleerumise tõttu. Sageli ei ole nende järjestuste kohta kuigi palju teada. Veelgi enam, eukarüootsete geenide intron-ekson struktuuri tõttu ei ole kuigi ekrge kodeerivaid järjestusi ära tunda. Seetõttu kasutataksegi koodnite kasutamise ja koodonite konteksti andmeid kodeerivate piirkondade indentifitseerimiseks. Koodoni konteksti põhjused ei ole paraku veel selged
Pärast lõikust lisab ensüüm polü(A) polümeraas RNA molekuli 3´-otsa polü-A saba, mis koosneb kuni 200-st adenosiinmonofosfaadist. Polü-A sabad suurendavad mRNA molekulide stabiilsust ja neil on ka oluline roll RNA transpordil tuumast tsütoplasmasse. 60)Võrrelge eukarüootsete ja prokarüootsete geenide struktuuri. Eukarüootse RNA transkriptsioonijärgne modifikatsioon. Eukarüootsetes geenides paiknevad kodeerivate alade vahel mittekodeerivad alad, mida nimetatakse introniteks. 61)Intronite kõrvaldamine splaissingu teel. Intronite väljalõikamine võib toimuda kolme erineva mehhanismi alusel: 1) tRNA prekursorite puhul teeb katked RNA ahelasse spetsiifiline splaissingu endonukleaas ning eksoneid sisaldavad RNA segmendid ühendatakse splaissingu ligaasi abil. Need ensüümid tunnevad spetsiifiliselt ära tRNA prekursormolekuli kõrgemat järku struktuuri, mitte aga spetsiifilist nukleotiidset järjestust
Hübriidse DNA suhtelise hulga järgi on võimalik hinnata kahe võrreldava DNA homoloogsust. Ühte liiki kuuluvatel tüvedel on DNA homoloogsus 70% või enam. Kui see homoloogsus on madalam, siis ei kuulu võrreldavad tüved samasse liiki. Ühte perekonda kuuluvatel liikidel peaks DNA homoloogsus olema 40-60%. 6) Makromolekulide järjestused, (täisgenoomid, teatud geenide järjestused, valgujärjestused). rRNA järjestused . Juba ca 25 aastat on määratud rRNAd kodeerivate geenide (rDNA) järjestusi. rRNA geenid on head evolutsioonilised markerid, sest nende järjestused on vähe muutunud. Bakterite ribosomaalsete rRNAde ultratsentrifuugimisel eraldub 3 erinevat rRNAd: 23S, 16S ja 5S. Nende pikkused on 3300, 1650 ja 120 nt. Praegu on väga populaarne 16S rRNA sekveneerimine ja selle järjestuse kasutamine prokarüootide evolutsiooni uurimisel. 16S rRNA järjestuste sarnasust/erinevust saab kasutada just kõrgema järgu taksonite
· Tüüpilised elupaigad, · Kooselu teiste organismidega, · Patogeensus. · · Kirjeldatud on ca 6000 liiki baktereid. · Maakeral on ilmselt 100-1000 x rohkem bakteriliike, kui seni kirjeldatud on. · Organismi kõik geenid kokku geenikogum; temas kodeeritakse kõik organismi omadused; · Genoom koosneb geenidest; · Geen on DNA järjestus (nukleotiidide järjestus, lõik DNAd, piirkond DNAs), mis kodeerib kas valku või RNAd. · Valke kodeerivate geenide DNA järjestustelt on võimalik tuletada valgu aminohappeline järjestus. · Genoomide uurimisel on suureks abiks bioinformaatika. · Määratud DNA järjestusi ja valgujärjestusi säilitatakse andmebaasides, mis on enamasti avalikud ja veebi kaudu hõlpsasti kättesaadavad. Geenipank. · · · · · · · · · · · · EU- JA PROKARÜOOTSE RAKU VÕRDLUS: (loeng 3.) 10. September 2009 ·
org/wiki/Messenger_RNA#Prokaryotic_mRNA_degradation Translatsioon toimub ribosoomidel. RNA molekuli, millelt toimub translatsioon, nimetatakse mRNA- ks (inglise keelest messenger RNA). Prokarüootsetes rakkudes on primaarne transkript üldjuhul ka koheselt transleeritav. Eukarüootses rakus toimub aga primaarse transkripti,pre-RNA, protsessimine transleeritavaks mRNA molekuliks. Enamus eukarüootseid geene rakutuumas sisaldavad endis mittekodeerivaid alasid introneid, mis vahelduvad kodeerivate piirkondadega eksonitega. Intronjärjestusi sisaldavatelt geenidelt sünteesitakse transkriptsiooni käigus pre-mRNA, millest seejärel kõrvaldatakse mittekodeerivad järjestused splaissingu (splicing) teel. Slaissingureaktsiooni läbiviimiseks moodustub makromolekulaarne struktuur, mida nimetatakse splaissosoomiks. Enne splaissimist lisatakse pre-mRNA-le 5´-otsa 7-metüülguanosiin ja 3´- otsa polü-A järjestus polüA saba, mis on 20-200 nukleotiidi pikk
Enamikus eukarüootsetes geenides on mittekodeerivad järjestused e. intronid, mis lõigatakse RNA protsessingul RNA-st välja, ühendades sellega RNA-s geeni kodeerivad järjestused ehk eksonid. Hulkraksete intronid on reeglina palju pikemad (1500 nukleotiidi) kui eksonid (500 nukleotiidi). Intronite väljalõikamise protsessi nimetatakse geeni splaissinguks. Kogu info introni väljalõikamise (splaissmise) kohta paikneb intronis endas. Valku kodeerivate geenide pre-mRNA splaissing peab toimuma väga täpselt, et mRNA saaks kodeerida funktsionaalset valku.Intronite täpne väljalõikamine peab toimuma nukleotiidi täpsusega, vastasel juhul läheb lugemisraam paigast ära. Enne splaissingut lisatakse pre-mRNA 5’-otsa 7-metüülguanosiinmüts ja 3’otsa transkriptsioonijärgselt pärast splaissingut 20–200nukleotiidi pikkune polü-(A)-järjestus ehk polü-(A)-saba. 7-metüülguanosiinmüts aitab kaitsta kasvavat RNA-
transkriptsiooni ei ole või see lõpetatakse ära). Esimene piirkond amfiimne, mille külge kinnitub RNA polümeraas. Iga rna tegemiseks peab olema oma tRNA. Terminatsioonis on oluline konfiguratsiooni moodustamine, mis moodustub vastavalt sellele milline on lineaarne geenistruktuur. Ühel kohal tekib kaksikahel. Sekundaarne ja tertsiaalne struktuur tuleneb eelkõige nende primaarsest ahelast. Analoogne on ka valgu korral. Valku kodeerivate geenide transkriptsioon RNA II polümeraasiga : Transkriptsiooni produkt mRNA. Vajalik promootor ekspressiooniks. Põhielement (start, ~-25 bp) "TATA Box" = TATAAAA. Proksimaalne element ( ~-50 to -200 bp) "Cat Box" = CAAT and "GC Box" GGGCGG. Eri kombinatsioonid eri geenide promootorites. RNA peab olema lõpetatud molekul, muidu ta ei ole stabiilne. Lõppu pandakse mitte... järjestused. RNA polümeraas II Transkriptsioonifaktor sama mis sigma prokarüoodil;kõik RNA polümeraasid vajavad
seotus RNA-polümeraasiga. Terminatsioon: toimub siis, kui RNA polümeraas kohtab terminatsioonisignaali. Jaguneb kaheks: Rho-sõltumatu ja rho-sõltuv terminats. Rho-sõltuv terminats toimub ainult rho-proteiini olemasolu korral, mittesõltuva terminats toimumiseks pole rho-d vaja. 59. Võrrelge eukarüootsete ja prokarüootsete geenide struktuuri. Eukarüootse RNA transkriptsioonijärgne modifikatsioon. Enamasti paiknevad kodeerivate alade (= eksonid) vahel mittekodeerivad alad (= intronid), st eukarüootsed geenid moodustuvad katkendlikest kodeerivatest järjestustest. Prokarüootsed geenid koosnevad pidevatest kodeerivatest järjestustest. Eukarüootses rakus toimub primaarse transkripti (pre-RNA) protsessimine transleeritavaks mRNA molekuliks. Intronid eemaldatakse splaissingu teel. 60. Intronite kõrvaldamine splaissingu teel.
enam. Valgujärjestuse võrdlemise alusel saab koostada fülogeneeripuid mis näitavad, millised valgud võiksid olla ühise päritoluga. 17. 16S rRNA geenid bakterite evolutsiooni uurimisel ja süstematiseerimisel Kaasaegne prokarüootide süsteem baseerub 16S rRNA geenide järjestusel. 16S rRNA kuulub prokarüootse ribosoomi väikesesse alaühikusse. 18. Bakteri genoom Genoom koosneb geenidest. Geen on DNA järjestus, mis kodeerib kas valku v RNAd. Valke kodeerivate geenide DNA järjestuselt on võimalik tuletada valgu aminohappeline järjestus. Määratud DNA järjestusi ja valgujärjestusi säilitatakse andmebaasides, mis on enamasti avalikud ja veebi kaudu kättesaadavad. Geenipank. Genoomist tuvastatud geenide alusel saab koostada bakterirakule omase metabolismiskeemi. 19. Kuidas saab genoomseid andmeid kasutada bakterite kirjeldamisel ja iseloomustamisel? 16S rRNA järjestuse sarnasust/erinevust saab kasutada just
Seejärel transkriptsioonikompleks dissotseerub. Transkriptsiooni termineerivad signaalid on kas Rho valgust sõltuvad (teatud järjestuste moodustumine valgu abil) või sõltumatud (terminaatorid sisaldavad G-C rikast regiooni, millele järgneb 6 või enam A-T paari (A-d asuvad matriitsahelas). 60. Võrrelge eukarüootsete ja prokarüootsete geenide struktuuri. Eukarüootse RNA transkriptsioonijärgne modifikatsioon. Eukarüoodis: enamasti paiknevad kodeerivate alade – eksonite – vahel mittekodeerivad alad – intronid (geenijärjestused, mis jäävad mRNA koostisesse pärast splaissingut). Intronite sisaldus ja pikkus varieerub geeniti. Intronite pikkus võib varieeruda 50st nukleotiidist tuhandeteni. Prokarüootidel puuduvad intronid ja histoonid. 61. Intronite kõrvaldamine splaissingu teel. Intronite väljalõikamine võib toimuda kolme erineva mehhanismi alusel: 1) tRNA prekursorite puhul teeb katkeid RNA
Paramüksoviirused Hõlmab morbilliviiruse (leetrid), paramüksoviiruse (paragripp, mumps), pneumoviiruse (RSV ja metapneumoviirus) perekonda. Ühine morfoloogia, valgulised komponendid, võime indutseerida rakk-rakk fusiooni (süntsüütsiumite ja multituumsete hiidrakkude teket). Struktuur ja replikatsioon. Üheahelaline –RNA helikaalses nukleokapsiidis, mida ümbritseb 156…300 nm ümbris. Genoom segmenteerumata. Perekonniti erineb valku kodeerivate regioonide järjekord genoomis. Nukleokapsiidis –RNA koos nukleoproteiiniga, polümeraas-fosfoproteiin (P), ja suur (L) proteiin. L on RNA polümeraas, P võimaldab RNA sünteesi, NP aitab säilitada genoomset struktuuri. Virioni ümbrise sisemuses M-proteiin, millega nukleokapsiid seostub. Ümbrises kaks glükoproteiini – F fusiooniks ja HN (paragripp, mumps), H (leetrid) või G (RSV) (hemaglutiniin-neuraminidaas, hemaglutiniin või G-proteiin) seostumiseks. Replikatsiooni
tõuseb. Transkriptsiooni aktivatsioon 54 promootoritelt Esmalt kirjeldati 54 osalemist transkriptsiooni aktivatsioonil seoses lämmastiku metabolismis osalevate geenide regulatsiooniga (nif geenid bakteris Klebsiella pneumoniae). Sellest tulenevalt on kasutusel ka teine tähistus - N. Lisaks kontrollib 54 veel dikarboksüülhapete transporti, tolueeni ja ksüleeni katabolismi, glutamiini sünteesi, piilide, jne. sünteesi kodeerivate geenide avaldumist. Erinevate bakterite genoomide analüüsi põhjal võib väita, et 54 on levinud paljudes bakterites, ka graam- positiivsetes (näit. B. subtilis), puudub aga kõrge G + C sisaldusega bakterites Mycobacterium tuberculosis, Rickettsia prowazekii, Mycobacterium genitalium ja M. pneumoniae. Erinevalt 70-tüüpi promootoritest on 54-tüüpi promootorite järjestus märksa enam konserveerunud:
Kordamisküsimused Mikrobioloogia I kursuse kohta 2012 Mida prooviti tõestada Milleri-Urey katsetega? Et ürgse Maa atmosfäär oli tänapäevasest erinev see oli redutseeriv. Seal esinesid vesinik, ammoniaak ja metaan (hapnik puudus), millest tekkisid orgaanilise aine molekulid, mis olid aluseks elu tekkele. Selgita neid katseid. Miller ja Urey lõid laboris tingimused, mis oleks pidanud vastama tingimustele varasel Maal. Katses loodud redutseeriv atmosfäär koosnes veeaurust, vesinikust, ammoniaagist ja metaanist (hapnik puudus!). Veeaur juhiti läbi gaaside segu, elektroodidega tekitatud välgu ja seejärel jahutati. Vees moodustunud orgaanilised ained vähemalt osaliselt kaitstud kiirguse ja elektrilaengute eest. Vesi kolvis muutus algul kollakaks, hiljem päris pruuniks. Ammoniaak, vesinik, metaan ja vesi lihtsate orgaaniliste ainete abiootilises sünteesis. Gaasifaasis moodustusid laengute mõjul lihtsamad ained (nt. ammoniaagist ja metaanist ...
org/wiki/Messenger_RNA#Prokaryotic_mRNA_degradation Translatsioon toimub ribosoomidel. RNA molekuli, millelt toimub translatsioon, nimetatakse mRNA- ks (inglise keelest messenger RNA). Prokarüootsetes rakkudes on primaarne transkript üldjuhul ka koheselt transleeritav. Eukarüootses rakus toimub aga primaarse transkripti,pre-RNA, protsessimine transleeritavaks mRNA molekuliks. Enamus eukarüootseid geene rakutuumas sisaldavad endis mittekodeerivaid alasid introneid, mis vahelduvad kodeerivate piirkondadega eksonitega. Intronjärjestusi sisaldavatelt geenidelt sünteesitakse transkriptsiooni käigus pre-mRNA, millest seejärel kõrvaldatakse mittekodeerivad järjestused splaissingu (splicing) teel. Slaissingureaktsiooni läbiviimiseks moodustub makromolekulaarne struktuur, mida nimetatakse splaissosoomiks. Enne splaissimist lisatakse pre-mRNA-le 5´-otsa 7-metüülguanosiin ja 3´- otsa polü-A järjestus polüA saba, mis on 20-200 nukleotiidi pikk
Küsimuste esitamisel võib toetuda pealkirjadele, tekstis poolpaksult trükitud sõnadele ja oma märkmetele. (6) Korda üle. Õpitu kinnistamiseks korrakse see veel kord aktiivselt üle, esitades iseendale küsimusi ja vaadates segased kohad tekstis uuesti järele. 7. Millised on kaks põhilist võtet suulise esituse või kirjaliku teksti konspekteerimiseks kursuse käsitluse järgi? Allajoonimine (ääremärkuste lisamine ja kodeerivate märgisüsteemide kasutamine). Konspekteerimine (resümeerimine, struktuuri kaardistamine, konspekteerimisoskuste õpetamine koolis). Resümeerimine ja kaardistamine. 8. Milliste õpitegevuste sooritamisoskuse kujunemisele peaks õpetaja Dansereau kirjaliku teksti põhjal õppimise mudeli järgi tähelepanu pöörama? D. Dansereau' (Dansereau 1983; Dansereau et al., 1979) mudelid: 1) first degree MURDER a) loo meeleolu õppimiseks (set the mood);
Sel juhul seondub Rho valk kasvava RNA ahelaga, liigub transkriptsioonikompleksile järgi ning kui RNA polümeraas aeglustub või peatub terminatsioonijärjestuste juures, jõuab Rho valk RNA polümeraasile järele ja eemaldab sünteesitud RNA ahela transkriptsioonikompleksist. 60. Võrrelge eukarüootsete ja prokarüootsete geenide struktuuri. Eukarüootse RNA transkriptsioonijärgne modifikatsioon. Enamasti paiknevad eukarüootsetes geenides kodeerivate alade vahel mittekodeerivad alad, mida nimetatakse introniteks. Neid geenijärjestusi, mis jäävad mRNA koostisesse pärast splaissingut, nimetatakse eksoniteks. Intronite sisaldus ja pikkus varieerub geeniti. Intronite pikkus võib varieeruda 50-st nukleotiidist tuhandeteni. Prokarüootidel puuduvad intronid ja histoonid. Eukarüootses rakus toimub primaarse transkripti, pre-RNA, protsessimine transleeritavaks mRNA molekuliks. Intronid eemaldatakse splaissingu teel
uuesti järele. Märkmete tegemine on levinud õpimeetodiks nii teksti lugemisel kui ka loendu kuulamisel. Kui õpitavat materjali tuleb ka edaspidi kasutada, aitavad märkmed õpitud põhiseisukohti hõlpsamini meelde tuletada ja üle korrata. Allajoonimine – aitab õppimisele kaasa, kui seda tehakse mõtestatult. Sageli on aga automaatne, vähetõhus. Ääremärkuste lisamine ja kodeerivate märgisüsteemide kasutamine Konspekteerimise puhul saab kasutada kahte lähenemist: - Resümeerimine – lühikokkuvõtte tegemine põhiideedest - Struktuuri kaardistamine – rangem kokkuvõte sisust 5. Konspekteerimisoskuste õpetamine koolis. Resümeerimisoskuste kujundamist võib alustada tekstilõikudest ühelauseliste kokkuvõtete tegemisega pärast lugemist. Häid tulemusi
Ühte liiki kuuluvatel tüvedel on DNA homoloogsus 70% või enam. Valgujärjestuse võrdlemise alusel saab koostada fülogeneeripuid mis näitavad, millised valgud võiksid olla ühise päritoluga. 26. Mis on bakteri genoom? Kuidas saab genoomseid andmeid kasutada bakterite kirjeldamisel ja iseloomustamisel? Genoom koosneb geenidest. Genoomist tuvastatud geenide alusel saab koostada bakterirakule omase metabolismiskeemi. Geen on DNA järjestus, mis kodeerib kas valku v RNAd. Valke kodeerivate geenide DNA järjestuselt on võimalik tuletada valgu aminohappeline järjestus. Määratud DNA järjestusi ja valgujärjestusi säilitatakse andmebaasides, mis on enamasti avalikud ja veebi kaudu kättesaadavad. 27. Bakteri liigi määratlemine DNA homoloogia (sarnasuse) kaudu. Tüvedel vähemalt 70% homoloogia. V 28. Antonie van Leeuwenhoek Bakterite esmavaatleja. Leeuwenhoeki mikroskoop suurendas 200-300 korda. Esimeses kirjas kirjeldas ta hallitust
muutused antikehade V- regioonides, peamiselt tekivad mutatsioonid neis geenisegmentides, mis kodeerivad CDR3 alasid ja tõstavad antikeha afiinsust antigeeni suhtes. Selle kaudu paraneb oluliselt antikehade afiinsus antigeeniga seondumisel. Isotüübi vahetuse käigus vahetatakse antikeha konstantset regiooni kodeeriv segment. Algul on kõik antikehad IgM konstantse regiooniga, isotüübi vahetamise käigus toimub B- rakus genoomne reorganiseerumine konstantse regiooni kodeerivate geenide piirkonnas. Isotüübi vahetus muudab Ab effektor funktsiooni muutmata Ab spetsiifilisust ag suhtes. 22. Kirjelda I ja II tüüpi ülitundlikkuse reaktsioone. Tüüp I IgE vahendatud ülitundlikkus. Tüüp II IgG vahendatud tsütotoksiline ülitundlikkus (näiteks reesus konflikt). Allergia, ülitundlikkus: Immuunsüsteemi sobimatult suur reaktsioon väikesele ja ohutule tekitajale. Tüüp I: tekib väliskeskkonnast organismi sattunud antigeenide toimel juba
Diabeet kahjustab neerude, silmade, närvide ja vererakkude funktsioone. 1. Insuliinist sõltuv diabeet (tüüp I, IDDM). IDDM on autoimmuunhaigus, kus organismis toodetakse antikehi insuliini produtseerivate pankrease -rakkude vastu. Sellised haiged vajavad insuliini teraapiat. Geen IDDM1 on lokaliseeritud kromosoomi 6 ning see on aheldunud HLA regiooniga (koesobivusantigeenid). 11-ndas kromosoomis on insuliini ja insuliinilaadset kasvufaktorit IGF kodeerivate geenide lähedalt leitud ka geen IDDM2, mille defektsus põhjustab samuti diabeeti. IDDM esineb eeskätt haigetel, kes kannavad HLA alleele DR4 ja DR3 või DQ. Ühemunakaksikutel avaldub diabeet mõlemal korraga ainult pooltel juhtudel, mis näitab, et ka keskkonnal on suur osa haiguse väljakujunemisel. IDDM võib olla indutseeritud näiteks viiruste poolt, kui viirused nakatavad -rakke.
Diabeet kahjustab neerude, silmade, närvide ja vererakkude funktsioone. 1. Insuliinist sõltuv diabeet (tüüp I, IDDM). IDDM on autoimmuunhaigus, kus organismis toodetakse antikehi insuliini produtseerivate pankrease -rakkude vastu. Sellised haiged vajavad insuliini teraapiat. Geen IDDM1 on lokaliseeritud kromosoomi 6 ning see on aheldunud HLA regiooniga (koesobivusantigeenid). 11-ndas kromosoomis on insuliini ja insuliinilaadset kasvufaktorit IGF kodeerivate geenide lähedalt leitud ka geen IDDM2, mille defektsus põhjustab samuti diabeeti. IDDM esineb eeskätt haigetel, kes kannavad HLA alleele DR4 ja DR3 või DQ. Ühemunakaksikutel avaldub diabeet mõlemal korraga ainult pooltel juhtudel, mis näitab, et ka keskkonnal on suur osa haiguse väljakujunemisel. IDDM võib olla indutseeritud näiteks viiruste poolt, kui viirused nakatavad -rakke.
Terminatsiono toimub 1000-2000 nukleotiidi allavoolu valmiva transkripti 3' mRNA otsas, kuhu lisatakse polü(A) saba. Polüadenülatsioon, ca 200 pikk. Lisamine toimub pärast endonukleasset katket 11-30 nukleotiidi allpool konsensusjärjestusega AAUAAA. Endonukleaasi selles kompleksis nim. spetsiifiliseks komponendiks. Polü(A) saba lisatakse polü(A) polümeraasi abil. 117. Spiesserjärjestused ja juuksenôela struktuur. Speisserjärjestus - transkribeeritud järjestus, mis leidub kodeerivate RNA järjestuste vahel. Nad eemaldatakse pre-rRNA ja pre-tRNA protsessingu käigus, et sünteesida valmis molekule. Üks transcript võib sisaldada mitut geeni, nende vaheala on transkribeeritav speisser. Juuksenõel - (vt. 112) Paljudel mRNA-del on 3' otsas juuksenôelastruktuur, mis on mRNA-d stabiliseeriva toimega. Arvatakse, et see juuksenôelastruktuur ei pruugi alati sugugi olla transkriptsiooni terminaator, vaid hoopis pikema transkripti 3' - 5' suunas toimunud degradatsiooni produkt.
Kordamisküsimused MOLEKULAAR- JA RAKUBIOLOOGIA EKSAM 2011 KEEMILINE SIDE 1. Keemilise sideme tüübid (kovalentne, mitte-kovalentne vesinik-, ioon-, van der Waalsi ja hüdrofoobne side). Keemilise sideme omadused. Sideme energia, pikkus, küllastatavus, suund. 2. Miks vesi on hea lahusti (solvent)? Sest moodustuvad vesiniksidemed. 3. Termodünaamika II seadus. Isoleeritud süsteemis kulgevad kõik protsessid entroopia kasvu suunas. 4. Mis on kiraalsus ja kuidas seda kasutab loodus? Üks asümmeetriline aatom on kovalentselt seotud nelja erineva aatomi või rühmaga; enamik suhkruid on D isomeerid, aminohapped L isomeerid, ka ensüümid on kiraalsed. ravimitööstus? Sünteesitakse ravimühendte enantiomeere, mida ensüümid seoksid ning millel oleks vajalik toime. Tihti omab bioloogilist aktiivsust vaid üks isomeer ning ravimitööstuses kasutatakse seda bioloogiliselt aktiivsemate ainete saamiseks, looduses mitmekesisuse tõstmiseks....
Transkriptsiooni termineerivad signaalid on kas Rho valgust () sõltuvad või sõltumatud. Rho-sõltumatud terminaatorid sisaldavad G:C-rikast regiooni, millele järgneb 6 või enam A:T paari (A nukleotiidid asuvad matriitsahelas Rho valgust sõltuva transkriptsiooni korral on terminatsioonijärjestused (samuti G:C-rikkad) pikemad. 60. Võrrelge eukarüootsete ja prokarüootsete geenide struktuuri. Eukarüootse RNA transkriptsioonijärgne modifikatsioon. Eukarüootidel enamasti paiknevad kodeerivate alade – eksonid vahel mittekodeerivad alad – intronid. Intronite sisaldus ja pikkus varieerub geeniti Algsest RNA-st lõigatakse tuumas teatud segmendid välja ja seejärel viiakse lõikusjärgne RNA tsütoplasmasse. 34 Eukarüootide puhul ei ole transkriptsiooni käigus sünteesitud mRNA kohe lõplikult valmis, vaid vajab mitmeid modifikatsioone: 1. CAP struktuur 5’ otsas. Kaitseb mRNAd 5’otsa nukleaaside (lagundamise) eest On seondumiskohaks valkudele 2
Meetod sobib kasutamiseks keskkolli vanemates klassides. Märkmete tegemine on levinud meetodiks teksti lugemisel ja loengu kuulamisel. Allajoonimine on küllalt levinud õpilaste seas kuid õppemeetodina on see vähetõhus kuna see ei nõua õppijalt erilist vaimset aktiivsust, sageli rutiinne kus valimatult tõmmatakse alla ka ebaoluline materjal. Allajoonimine aitab kaasa kui seda tehakse mõtestatult. Allajoonimise tõhusust saab suurendada tekstile ääremärkusi tehes ja kodeerivate märgisüsteemide kasutamisel teksti võtmesõnade tähistamiseks. Konspekteerimine- sobib nii kirjaliku teksti kui ka loengutel märkmete tegemiseks. a) resümeerimine- lühikokkuvõtete tegemine loetud informatsiooni põhiideedest. Info resümeerimine soodustab õppimist, sest eeldab õpitava teadvustamist ja analüüsimist. Lähtuda põhimõtetest: välja jätta endastmõistetav, välja jätta kahtlusi tekitav,
Lisaks esineb ka endosümbioos kaks rakku ühinevad nii, et üks jääb teise sisse elama. Nii on tekkinud mitokondrid ja plastiidid. Ajapikku on liikunud mitokondrite ja plastiidide geenid peremeesraku genoomi. Tsütoplasmas tehakse valmis valgud ja seejärel transporditakse mitokondrisse. Esineb sagedasti prokarüootidel (arhed ja bakterid) 10. Millised on mittekodeeriva DNA olulisemad grupid inimesel? intronid mittekodeerivad järjestused kodeerivate (eksonite) vahel, splaissimisel kõrvaldatakse nad premRNA-st .pseudogeenid mittefunktsionaalsed koopiad kodeerivatest geenidest, pseudogeene on 1%. inaktiivsed transponeeruvad elemendid LINE, SINE, Alu, Sva 11. Mis on C-paradoks ja kuidas seda põhjendatakse? Kui prokarüootidel on genoomi suurus ja geenide arv hästi kooskõlas, siis eukarüootidel ei ole. Eukarüoodid võlgnevad oma genoomi suuruse mittekodeeruvale DNA-le (just transposoonidele).
Suur veesisaldus annab kudedele võime taluda suuri kompressiivseid koormusi (nt põlveliigese kõhr). 124. Kollageenid, elastiin ja fibronektiin: nende üldine iseloomustus ja tähtsus. Kollageenid – suur grupp valke, mille lokalisatsioon on koe-spetsiifiline. ECM-is moodustab fibrille, mis omakorda koonduvad jämedatesse kimpudesse. Annab koele vastupanuvõime rebimisjõudude suhtes– nt kõõlused. Erinevaid kollageene kodeerivate geenide mutatsioonid on mitmete haruldaste haiguste põhjustajad. Haiguspilt sõltub lokalisatsioonist, aga on enamasti seotud sidekoe ja tugiaparaadiga. Elastiin: On oluline kudedes, kus oluline on samaaegselt nii tugevus, kui ka elastsus nt nahk, kopsud, veresooned.Elastsuse tagab elastiini võime koes „keerduda ja sirutuda“. Cutis laxa V. haruldane haigus, mille põhjustajaks mutatsioon elastiini kodeerivas geenis.
1 MOLEKULAARBIOLOOGIA. 1. Kui aatom loovutab elektroni täielikult teisele aatomile, missugused keemilise sidemega on tegemist? Ioonside, sellised ained lahustuvad hästi, kuna ioonide hüdratatsioonienergia on suurem kui kristalli võreenergia 2. Miks vesi on hea lahusti (solvent)? Vesi on hea lahusti, sest ta lahustab nii tahkeid, vedelaid kui ka gaasilisi aineid. Vee molekul moodustab dipooli ning aatomid omandavad osalise laengu. Polaarsete ühenditega moodustab vesiniksidemeid, mis tagavad stabiilsust. 3. Termodünaamika II seadus. Kõik protsessid kulgevad tasakaalu e. minimaalse potentsiaalse energia poole e. entroopia kasvu suunas. Entroopia (S) on korrastamatuse mõõt [J/mol*K], korrastatud madal entroopia. Isoleeritud süsteemid püüavad korrastatud olekust korrastamata poole. Tasakaal on siis, kui entroopia on maksimaalne.E...
võrdlemisel baseerub kaasaegne bakterisüstemaatika. DNAde homoloogsuse (järjestuste sarnasuse) võrdlemine bakteritel võimaldab määratleda bakterite kuuluvust ühte liiki. Ühte liiki kuuluvatel tüvedel on DNA homoloogsus 70% või enam. Valgujärjestuste võrdlemisel saab ennustada, millised valgud on pärit sugulusorganismidest. Bakterite liigid Kirjeldatud ca 6000-7000 liiki, ilmselt on 100-1000x rohkem liike. 1995 sekveneeriti esimene bakteri genoom- Haemophilus influenza. Valke kodeerivate geenide DNA järjestustelt on võimalik tuletada valgu aminohappeline järjestus. Määratud DNA järjestusi ja valgujärjestusi säilitatakse andmbaasides. Geenipank. Kakaouba fermenteeriv bakter Acetobacter pasteurianus. Genoomi suurus oli 2.8 Mb + 7 plasmiidi. rRNA operone 5 korduses. Endoploügalakturonaas langundab pektiini. Pektiini lagundamine on vajalik kakaoubade fermentatsioonil. Kaasaegne prokarüootide süsteem Baseerub 16SrRNA geenide järjestustel
67 nukleotiidi. See on restriktsioonikoht, kus toimub DNA ahela lõikamine. Tekkivate lõikude pikkus ja arv sõltub eeskätt lõigatava DNA pikkusest ja ensüümi tüübist. Näiteks ribotüpeerimise korral teostatakse bakteri kromosomaalse DNA restriktsioon, millele järgneb elektroforees ja Southern’ hübridisatsioon. Hübridisatsiooniks kasutatakse sonde, mis seostuvad ribosoome kodeerivate geenidega. Restriktsioonile järgneb elektroforees agaroosgeelis, mis võimaldab tekkinud DNA fragmentide eraldamise nende suurusest lähtudes. PFGE – PULSED FIELD GEL ELECTROPHORESIS. Pulss-välja geelelektroforees on molekulaarsete tüpiseerimismeetodite standardiks. Terviklikest bakterirakkudest valmistakse nn. agarpunnid. Seejärel tehakse bakteri DNA-le restriktsioon. Elektroforees toimub pulseeriva elektrivälja tingimustes
Koosneb 6 etapist: 1.Vaata üle ; 2.Esita küsimusi; 3.Loe; 4.Mõtle; 5.Arutle ja meenuta; 6.Korda üle. Sobib kasutamiseks keskkooli vanemates klassides. Nooremad ei suuda veel analüüsida õpitava informatsiooni struktuuri, kasutada küsimusi oma arusaamise jälgimiseks ega planeerida õppimist jaotatud ajas, mis on vajalik õpitu kordamiseks. Märkmete tegemine on levinud õppemeetodiks nii teksti lugemisel kui ka loengu kuulamisel. Võimalusi palju: allajoonimine; ääremärkused; kodeerivate märgisüsteemide kasutamine teksti võtmesõnade, koostisosade, seoste tähistamiseks; konspekteerimine sobib nii kirjaliku teksti õppimiseks kui ka loengul märkmete tegemiseks. Mõlemal juhul saab kasutada kahte erinevat lähenemist: resümeerimine – lühikokkuvõtte tegemine info põhiideedest; struktuuri kaardistamine – olemuselt resümeerimisega sarnane, seab õpilasele info põhiolemuse väljatoomisel rangemad piirid. Põhiseisukohtade alluvusvahekorrad plokkskeemina
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
