Närvisüsteemi ülesehitus ja roll inimese psüühikas (0)

TARTU ÜLIKOOL
NÄRVISÜSTEEMI ÜLESEHITUS JA ROLL INIMESE PSÜÜHIKAS
Referaat
Õppeaine:
Õppejõud:
Tartu 2011
SISUKORD
Sisukord………………………………………………………………………………………..2
Sissejuhatus…………………………………………………………………………………….3
1. Närvisüsteemi ülesehitus……………………………………………...……………………..4
1.1 Närvisüsteemi funktsioon……………………………………………………………….....5
2. Inimese psüühika ja käitumine……………………………………………………………....6
3. Kõrgem närvitegevus psüühika alusena ……………………………………………………..7
3.1 Tingimatud refleksid……………………………………………………………………….7
3.2 Tingitud refleksid…………………………………………………………………………..7
Kokkuvõte……………………………………………………………………………………...9
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………...………10
Sissejuhatus
Närvisüsteem on väga pikk ja keeruline organsüsteem, mis juhib signaale terves meie kehas. Psüühiline tegevus, ehkki sisult sotsiaalsest ja praktilisest determineeritud, on talitluslikult sõltuv närvisüsteemist ( Bachmann , Maruste 2001 : 42). Rajades käesoleva sajandi alguses kõrgema närvitegevuse füsioloogia alused, avas I. Pavlov uue ajajärgu kesknärvisüsteemi tegevuse uurimises ja ühtlasi psüühika olemuse mõistmises (Saarma 1984 : 28). Pavlov’i 1891 -1900 aastatel meditsiinikoolis tehtud uurimustöö näitas, et närvisüsteem mängib domineerivat rolli füsioloogias ning edasiste uurimustega jõudis ta tingitud reflekside olemuseni (nobelprize www).
1. Närvisüsteemi ülesehitus
Närvisüsteemi ehituslik ja talitluslik ühik on närvirakk e. neuron. Närvirakk on spetsialiseerunud ärrituste vastuvõtmiseks ja erutusimpulsi edasijuhtimiseks. Oma kuju ja suuruse poolest erinevad närvirakud üksteisest õige ulatuslikult. Kõikidel närvirakkudel, olenemata suurusest , on ühesugused ehituslikud ja talitluslikud iseärasused: närvirakk koosneb rakukehast ja jätketest, närviraku välismembraan on võimeline genereerima närviimpulsse ning närvirakul on arvukalt ühendusi teiste rakkudega eriliste moodustiste, nn. sünapside abil ( Kivistik 1997 : 22). Närviraku kehas on tuum, mikrosoomid, plasmavõrgustik ja teised moodustised, mis sünteesivad raku tegevuseks vajalikke aineid ning varustavad teda energiaga. Rakukehast lähtub arvukalt jätkeid. Tüüpilisel närvirakul on kaht tüüpi jätkeid: dendriidid ja akson . Dendriidid on rohkearvulised, puuokste taolised hargnevad lühikesed jätked, mis raku ümbruses moodustavad põõsastiku. Närvirakule keskkonnast või teistelt rakkudelt saabuvate ärrituste põhiliseks vastuvõtuaparaadiks ongi dendriidid, mis juhivad need edasi rakukehale (Saarma 1984 : 8). Reeglina on närvirakul ainult üks akson. Aksonit mööda kulgeb närvierutuse impulss rakukehast edasi teistele rakkudele. Enamik aksonist on kaetud isoleeriva müeliinkestaga (Kivistik 1997 : 22).
Kaks peamist närvisüsteemi allsüsteemi on somaatiline ja vegetatiivne närvisüsteem. Somaatiline närvisüsteem juhib organite välist, kehalist tegevust, jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks. Tsentraalne osa koosneb pea- ja seljaajust ning on kõige olulisem käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ. Aju vahendab teadvuse sisu, mäluinformatsiooni, mõtlemist, taju, kujutlust , emotsioone jne, aga ka mitteteadvustatud psüühilisi protsesse. Perifeerne närvisüsteem on pea- ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundeid ja kudedes. Sensoorne allsüsteem on meeltesse või tajumisse puutuv, vahendades ärrituste vastuvõttu. Motoorne allsüsteem on liigutustesse või liigutamisse puutuv. Ta viib ellu reageerimist välisärritustele ja organismi omaalgatuslikku aktiivsust (Bachmann, Maruste 2001 : 43). Need kaks allsüsteemi on väljasuunatud vahendajad, mille kaudu saame me kehasse tagasisidet.
Vegetatiivse närvisüsteemi kaheks allsüsteemiks on sümpaatiline ja parasümpaatiline süsteem. Parasümpaatiline on närvisüsteemi osa, mis soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist. Sümpaatiline närvisüsteem seevastu reguleerib siseelundite talitlust ja kudede ainevahetust, kohandab organismi suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega ning loob valmisoleku kiireks ja otsustavaks reageerimiseks.
Kesknärvisüsteem tagab adekvaatse reageerimise ja kohanemise keskkonnaga ning on individuaalse ja liigimälu aluseks (Bachmann, Maruste 2001 : 43).
1.1 Närvisüsteemi funktsioon
Kaheks peamiseks psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks olevaks närviprotsessiks on erutus ja pidurdus. Nende protsesside kombineerimisel erinevates närvisüsteemi allsüsteemides erinevatel tasemetel kujunebki organismi informatsioonirohke ja kohastumuslikult mõttekas tegevus. Närvisüsteemi konkreetseteks ülesanneteks on väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste vastuvõtmine, erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine, mille põhjal kujunevad teabe tõlgendusprotsessid ja närviimpulsside saatmine organeisse vastusreaktsioonide elluviimiseks.
Eelmainitustest on tähtsaim funktsioon välisärrituste ja organismi vastureaktsioonide integreerimine, lähtudes kohastumuslikult ja sotsiaalselt vastuvõetavatest või otstarbekatest piirangutest. Väliskeskkonnas muutust – ärritust ehk stiimulit – vahendavad signaalid kutsuvad selleks kohandunud rakkudes ehk retseptorites esile seisundimuutused, mis omakorda käivitavad närviimpulsid. Närviimpulsid kujutavad endas elektrokeemilisi muutusi närvirakus ja selles väljaulatuvas osas, närvikius (Bachmann, Maruste 2001 : 44).
2. Inimese psüühika ja käitumine
Inimese käitumist juhib teadvustatud psüühika, mille tööprintsiibid määratakse nii looduslike-evolutsiooniliste tegurite kui ka kultuurilis -sotsiaalsete teguritega. Inimteadvus on aju suurte poolkerade koore tegevuse ehk kõrgema närvitegevuse funktsiooniks ning eeldab aju suurte poolkerade lateraalset spetsialiseerumist, kuid lisaks kindlasti veel ka ajutüve, keskaju ja vaheaju mittespetsiifiliste närvikeskuste aktiveerivat mõju ajukoorele. Võrreldes loomadega on inimese teadvuse esimeseks oluliseks tunnuseks võime eristada tegelikkuse olulisi tunnuseid, mis on võimalik abstraktsete informatsiooni kodeerivate süsteemide abil ja vahendusel. Inimteadvuse teiseks tunnuseks on eesmärgilisus. Inimene on võimeline planeerima ning ette nägema enda ja teiste inimeste käitumist, tagajärgi ja vastavalt sellele valima eesmärgi saavutamise vahendid (Bachmann, Maruste 2011: 38). Hollandi psühholoog F. Buytendijk viis läbi katse, kus looma ette asetati rida purke. Ühe alla neist paigutati peibutis . Loom nägi, et peibutis oli esimese purgi all. Teisel katsel näidati loomale sama rida purke, ning loom suundus purgi juurde, kus esimesel korral oli peibutis, kuid see oli tühi. Katse printsiip nägi ette peibutise paigutamist iga kord järgmise purgi alla, loom oleks pidanud omandama põhimõtte „järgmine“. Kolmandal katsel pandi peibutis kolmanda purgi alla . Jällegi suundus loom teise purgi juurde, kus ta viimati peibutise sai, ja alles siis, kui avastas, et peibutist seal ei ole, suundus ta kolmanda purgi juurde. Ja nii oli see kogu aeg. Katsete suurele arvule vaatamata ei õnnestunud loomade juures saada reaktsiooni „järgmine“ (Kivistik 1997 : 64).
Inimteadvuse kolmandaks oluliseks tunnuseks on ühiskondlik-ajaloolise kogemuse akumuleerimine, omandamine ja edasiandmine. Teadmised kõige laiemalt kanduvad edasi kultuurid ja selle kõige vahendusel omandab inimene teadmised ja vormib oma psüühika (Bachmann, Maruste 2001 : 39). Siit saame järeldada, et inimpsüühika saab tekkida ja areneda vaid sotsiaalses keskkonnas. Näitena saame tuua mitmesuguseid nn. Mowgli juhtumeid. Kui loom kasvatatakse ülesse kunstlikes tingimustes, säilivad siiski tema loomalikud omadused. Nii saame tutvustada lastele loomi loomaaias . Kuid kui inimene kasvab ilma sotsiaalse keskkonnata, ei pruugi tema juures täheldada peaaegu mitte mingisuguseid inimlikke omadusi. Inimese käitumist mõjutavad hulk ärritajaid ja psüühilisi nähtusi, millest osa jääb teadvuslikkuse piiri taha, olles mitteteadvustatud psüühika osa. Osa mitteteadvustatud psüühika sfääri kuuluvast on subjektiivselt läbi elatav (nt unenäod), osa mitte (Bachmann, Maruste 2001 : 39).
3. Kõrgem närvitegevus psüühika alusena
Nagu oli eelmises peatükis juttu , kujuneb kõrgem närvitegevus indiviidi elu vältel saadud kogemuste põhjal ning selle aluseks on suuraju koore analüüsi- ja sünteesiprotsessid. Kõrgema närvitegevuse algmehhanismiks on ajutiste seoste moodustamine. Ajutisteks seosteks nimetatakse närvikeskuste ühendamist uutes funktsionaalsetes kombinatsioonides. Soodustades valikuliselt erutuse levikut teatud suundades, luuakse eeldused uute, antud tingimustele adekvaatsemate kohanemisreaktsioonide väljatöötamiseks (Saarma 1984 : 29), see tähendab, et kogu aju tegevus on reflektoorne. Refleks on kõigi närvisüsteemi omavate organismide kohanemisreaktsioon, mis järgneb seaduspärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele (Bachmann, Maruste 2001 : 47). Neid indiviidi eluea jooksul välja kujunenud reflekse nimetatakse tingitud refleksideks, eristamaks neid kaasasündinud reaktsioonivormidest – tingimatutest refleksidest (Saarma 1984 : 30).
3.1 Tingimatud refleksid
Tingimatud refleksid on sünnipärased, pärilikult edasiantavad, püsivad ega vaja eelnevalt õppimist individuaalse aja jooksul (Kivistik 1997 : 33). Tingimatute reflekside kompleksidest moodustuvad instinktid (Bachmann, Maruste 2001 : 48). Tingimatuid reflekse pole palju, kuid nad on närvitegevuse põhifondiks, mis kindlustab organismi teatud, tõsi küll, suhteliselt piiratud kohanemise ümbritsevas keskkonnas. Mida kõrgem närvisüsteemi osa sooritab tingimatuid reflekse, seda keerukam on nende funktsionaalne süsteem ja seda mitmekesisemad on vastused (Kivistik 1997 : 33).
3.2 Tingitud refleksid
Tingitud refleksid kujunevad individuaalse elu jooksul ajutiste närviseoste alusel, mis luuakse närvisüsteemi kõige tundlikumais osades (Kivistik 1997 : 38). Tingitud refleksi bioloogiline mõte seisneb selles, et mitmesugused välisärritajad, mis iseenesest ei ole isendile, kui organismile olulised, kuid eelnedes isendi kogemuses tema eluliste vajadustega seotud mõjuritele (Bachmann, Maruste 2001 : 48). Tingitud reflekside kujunemist võime selgitada I. Pavlovi tuntud katse põhjal. Kui koerale anti korduvalt üheaegselt 2 ärritajat – kellahelin ja toit -, siis teatava arvu kordamiste järel sai koer aru, et kellahelin on toidu signaaliks (Kivistik 1997 : 38). Tingitud refleksi kujunemiseks on vaja, et indiferentne ärritaja langeks korduvalt kokku tingimatu refleksiga (Saarma 1984 : 30).
Kokkuvõte
Peaaegu kõik, mis meie kehas toimub, on seda tänu närvisüsteemi olemasolule. Närvisüsteem juhib meie liigutusi, mälu, käitumist, siseelundite talitlust, tundeid ja paljusid teisi protsesse. Ka psüühiline tegevus on sõltuv närvisüsteemist, sest psüühika on elusolendi närvisüsteemi tegevuse tulemus. Psüühika juhib inimteadvust ning seetõttu on meil võimed ja omadused, mis eristab meid loomadest. Meil on võime planeerida ja ette näha nii enda, kui ka teiste käitumist, võime analüüsida, eristada tegelikkust mittetegelikkusest ning mis kõige olulisem, me suudame omandada teadmisi ja vormida oma psüühika. Seetõttu on oluline, et meie närvisüsteem oleks korras ja terve, sest vaid sellisel juhul on meil võimalus elada täisväärtuslikku elu.
Kasutatud kirjandus
Bachmann, T., Maruste, R. 2001. Psühholoogia alused. Tallinn: Kirjastus Ilo
Kivistik, A. 1997. Üldpsühholoogia lugemik I. Tallinn: Eesti Riigikaitse Akadeemia kirjastus
Saarma, J. 1984. Närvid, närvid…. Tallinn: Valgus
Ivan Pavlov – Biography . Nobelprize.org
http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1904/pavlov-bio.html16.11.2011
10