Kobras (0)

Õppematerjal  II kooliastme loodusõpetuse tundide läbiviimiseks.
 Janne Änilane
Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi klassiõpetaja .
Kobras
Kobras on Eesti põlisasukas, kes poolteist sajandit tagasi liigse küttimise tagajärjel siit kadus – viimased andmed aastast 1841 – ja sajandi jagu hiljem (1957) taas meie jõgedele asustati ning samal ajal ka ise kagu poolt sisse rändas. Ta on jõudsasti levinud ja paiguti väga arvukas, ning seetõttu sattunud pahuksisse nii metsa- kui ka põllumeestega: tema hingele pannakse rohkesti pahandusi. Ent looduses on just kobras see, kes loob soodsaid elutingimusi paljudele teistele.
Välimus
Koprad on suured närilised : pikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk , esijäsemetel ujunahka ei ole. Tagajäseme teise varba küüs on kahestunud, moodustades omamoodi hargi. See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada.
Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad.
Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani.
Saba on kaetud suurte sarvsoomustega. Saba selgmisel keskjoonel kulgeb jäik sarvkiil. Sarvsoomuste vahel kasvab hajusalt lühikesi karme karvu.
Paariliste nõrega võiab kobras karvastikku, et kaitsta seda märgumise eest.
Purihambaid on 16: üla- ja alalõualuu kummaski pooles 4.
Elupaik
Koprad on poolveelise eluviisiga . Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit.
Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog ), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks.
Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa. Viimane tähendab mudaga kokku mätsitud savihunnikut, mille kõrgus võib ulatuda kolme ja läbimõõt kümne meetrini. On täheldatud ka vahevormi, poolkuhilpesi: hävinud laega urule kuhjatakse okstest katus.
Uruava või pesaväljakäik asub veepinnast allpool. Pesas on talvel temperatuur üle nulli, vesi ei külmu ja koprad saavad väljuda jääalusesse vette.
Eluviis
 
 
 Koprad ehitavad kas okstest kuhilpesa või kraabivad järsu kaldanõlva sisse uru. Pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk kopra pesas sumbunud. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega.
Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne.) ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil.
Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda . Iseseisvuvad noored teisel eluaastal ja suguküpseteks saavad kolmandal aastal. Maksimaalne eluiga on neil 15…20 aastat.
Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Selliselt väheneb vaenlasel võimalus kobrast ootamatult rünnata.
Tammid
 
 
 
 
Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks , ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tamme. Langetatud puude tüved, oksad ja risu seotakse savi ja mudaga. Mõnikord rajavad koprad kanaleid , mida mööda puitu parvetavad.
Koprad väldivad nii laiu ja kiire vooluga veekogusid, millele nad ei suuda tammi ehitada, ja samuti talvel põhjani jäätuvaid veekogusid.
5–7 cm läbimõõduga haava langetab kobras 2 minutiga, aga 10–12 cm läbimõõduga puu ühe ööga. Langetatud puul hammustavad nad küljest ja tükeldavad oksad. Osa oksi söövad nad kohapeal, osa veavad ära või parvetavad oma koopa või tammi juurde. Järele jäävad iseloomuliku kujuga känd ja laastud.
Koprad talu heaks tööle
17.06.1999
Sirje Pärismaa,
Maaleht
Sajad maamehed kiruvad: koprad on viimane nuhtlus. Tartumaa Rannu valla kolm taluperemeest on need kiuslikud tammiehitajad aga oma teenistusse värvanud.
Kobraste töölerakendamise mõte tekkis Rannu meestel mõni aasta tagasi maaparandusühistus neljajalgsete tammiehitajatega võitlust pidades. “Maaparandusega koos lammutasime tammid ja päästsime vee alt hulga hektareid põllu-, karja- ja metsamaad,” meenutab Koli talu peremees Jaan Erm.
“Kuid aasta pärast olid koprad tagasi ning maad jälle üle ujutatud. Põllumaa taastamise kulutused olid tühja jooksnud. Mõtlesime siis, et kuna põllumajandus on viidud sellisesse seisu, et seda kellelgi vaja pole, ei lähe varsti enam ka põllumaad vaja. Leidsime, et las siis parem koprad elavad edasi. Et ka ise elada, hakkame neid turistidele näitama.”
Võllanaljast heaks äriideeks
Esialgu võllanaljana tundunud idee sai tõuke tänavu kevadel, kui Euroopa Liit keelustas koprajahi, sest see loomaliik on kantud punasesse raamatusse. Jaan Ermiga lõid punti ka Kullaaugu talu peremees Tõnu Mikk ja Marjasoo talu peremees Toomas Jaadla. Üheskoos leiti, et Eesti on paras paik, kus kapitalistidele näidata, millist kahju see väike loom võib tekitada. Looduse vaatlusrada rajades mõeldi muidugi ka meie linnainimeste peale, kes maast võõrdunud on.
Rajale tulijale näidatakse kõigepealt , kuidas jahimehed loomade eest hoolitsevad. Vaadatakse jälgi ja loomade söötmiskohti. Siis jõutakse alale , mille koprad on hõivanud ja mis on muutunud seetõttu sooks. Mets hakkab seal juba hävima, sest koprad on tõstnud veepinna kõrgele . Mööda kraaviäärt kõndijal kaob vahepeal jalgealune, sest maa-alune on tihedalt koprakäike täis. Ümberringi on pliiatsiotsana äranäritud puud.
“Kes tahab, võib jääda ka vaatama, mis sünnib,” lausub Erm. “Meil on teada, millistes kohtades võib kobrast oma silmaga näha. Kui liikumatult istuda, siis tunni, kolme, nelja või viie pärast tõenäoliselt õnnestubki kobrast näha. Võib ka teisi metsloomi jälgida. Selleks on loomade ülekäiguradade juurde ehitatud vaatetornid.”
Sealt edasi minnakse kena soojärve Mustjärve äärde, mis on samuti kobrastel asustatud. Kuigi kobras eelistab vaid lehtpuid, on järve ääres kooritud isegi mände. Matk jätkub mööda raba . Enne seda läbitakse ürgmets, kus pole sada aastat raietöid tehtud.
Koprarajal käik lõpeb Marjasoo talus , kus Kristuse ajast pärit paari tuhande aasta vanusel turbal kasvatatakse metsamarju. Ermi sõnul näitavad viimased proovid , et see on kõige puhtam pinnas, mis Eestis üldse on. Matka lõpus pakutakse Marjasoo talus jõhvikaid, võib ka osta Kullaaugu talu mett või vahva mälestuseseme – kopra kihvadest, hammastest jms valmistatud ehte.
Noorematele inimestele, kes tahavad hästi suuri katsumusi, on eriti raske rada Valgjärve ümbruses. Seal liigutakse kaks tundi mööda vana kinnikasvanud järve. Vahepeal õnnestub ka kõhust saadik vees sumada. Et seda rännakut tuleb julgestada (isegi helikopteriga), on ka hind märksa soolasem.
“Ühtegi looma meil kinniseotult näidata ei ole, “ naerab Erm. “Näeme seda, mida loodus parajasti tahab näidata. Välisturistidki on meie rajal juba käinud. See puutumatu loodus meeldib neile väga. Nad kuulavad ääretut vaikust , mis võib isegi kõrvadele hakata, ning tuule ja metsa muusikat.”
Põnevaid fakte
 
Eesti suurim näriline.
Vabas looduses elutsev kopraperekond on keskmiselt kuue- kuni kümneliikmeline.
Veetase kopra elupaigas peab olema püsiv ja seda reguleeritakse ülejooksudega.
 
Ükski teine meie alal elav loomaliik pole võimeline muutma oma elukeskkonda nii suures ulatuses, kui seda teeb kobras, ehitades paise , kuhikpesi, urge ja kanaleid, langetades puid ja põõsaid. Koprapaisude tõttu muutub veekogu ja selle kaldaala taimkate , tekivad uued elupaigad .
Pesad on Eestis umbes paari meetri kõrgused, kuid maailma suurim koprapesa Ameerikas olevat lausa 13 meetri kõrgune ja kujutavat endast tõelist kobraste linna.
2007/2008. aasta loenduse järgi on Eestis 19 400 kobrast.
Loodusrahvastel on uskumus , et kobrastes elavad edasi lahkunud inimeste hinged . Võib-olla ongi nii, miks muidu on nad nii arukad!
Kasutatud allikad
 bio.edu.ee ; www.kopra.ee ; www. loodusajakiri.ee ; www.maaleht.ee ; www.rmk.ee ; www.virumaateataja.ee