Eesti kirjandus 19.sajandil (1)

Eesti kirjandus 19. sajandil
Eesti rahvuskirjandus sündis 19.sajandil, kuid see ei tekkinud tühjale kohale. Enne seda, kui sule haarasid esimesed eesti kirjanikud , olid juba kujunenud eesti kirjakultuur ja eesti kirjakeel. Valgustus - ja romantismikirjanduse tekkimine 19.sajandi alguses tõi kaasa ka eestikeelse kirjavara teisenemise. Haritlased asutasid lugemisringe ja teadusühinguid, maarahvale hakati välja andma kalendreid ja ajalehti, ilmusid esimesed eestikeelsed ilmaliku sisuga juturaamatud . Tõsi küll, juturaamatute autorid olid peamiselt kohalikud saksa haritlased – pastorid ja kooliõpetajad. Et enamasti oli selleaegne eesti kirjandus tõlkeline ning kirjamehed eestihuvilised muulased, nimetatakse kõnealust perioodi estofiilide ajaks.
Eesti keele ja rahvaluule aktiivsem uurimine algas Pärnu pastori Johann Heinrich Rosenplänteri tegevusega. Tema alustas esimesena ka eestikeelsete ja eesti keelt puudutavate käsikirjade kogumist. Tänu Rosenplänterile on säilinud Kristjan Jaak Petersoni luuletused ja päevaraamatud, Otto Wilhelm Masingu kirjad jm.
Kristjan Jaak Peterson oli esimene eesti luuletaja. Tema luule on jäänud eesti kirjanduses erandlikuks. Petersoni luulepärand ei ole suur: ühtekokku on säilinud 21 eestikeelset luuletust, nende hulgas 10 oodi ja 5 pastoriaali. Kõik Petersoni eestikeelsed luuletused jäid tema eluajal avaldamata. Need hoidis alal Rosenplänter. Nüüd on Petersoni käsikirjad Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis .
Esimene mees, kes hakkas eesti rahvaluulet kasutama kirjandusteoste algmaterjalina kindlatel rahvuspoliitilistel eesmärkidel, oli Friedrich Robert Faehlmann . Ta on nimetatud eesti kirjandusloos suureks algatajaks: ta oli üks Õpetatud Eesti Seltsi asutajaid, lõi eesti rahvusmütoloogia, algatas eepose „Kalevipoeg” koostamise mõtte ja visandas eepose põhisündmustiku.
Veel tähtsaid nimesid eesti kirjanduse algusaastatest:
Carl Robert Jakobson , kes asutas oma ideede levitamiseks ajalehe „Sakala”. Ta kirjutas ka õpikuid eesti koolidele.
Johann Voldemar Jannsen – järjepideva eestikeelse ajakirjanduse rajaja. Toimetas ajalehti „ Perno Postimees ” ja „Eesti Postimees”. Eesti hümni sõnade autor.
Jakob Hurt oli rahvusliku liikumise mõõduka suuna juht, kelle eriliseks teeneks oli rahvaluule kogumise algatus . Tema pani aluse eesti rahvaluule teaduslikele väljaannetele.
Friedrich Reinhold Kreutzwald , kellest sai eesti rahvuseepose looja. Esimese eesti romaani „Mihkel Põllupapp” autor.
Lydia Koidula, kelle looming sündis ajal, kui eesti kirjakeel oli alles kujunemisjärgus. Ühtekokku on Koidula kirjutanud 300 luuletust. Oma näidendiga „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola” jagab ta eesti rahvusliku draamakirjanduse alusepanija au C.R.Jakobsoniga.
19.sajandi lõpuks kasvas kirjanduse maht oluliselt, ulatudes juba rohkem kui 300 eestikeelse trükiseni aasta kohta. Eesti kirjandus sai rahva igapäevase elu osaks ja iseseisvaks nähtuseks. Puudusid küll niisugused mõjukad autorid, nagu olid olnud Kreutzwald ja Koidula, kuid seda enam leidus nende jäljendajaid.