Eesti Rahvaluule Eesti rahvaluule on eesti rahva vaimne pärimus, milles on sünkreetiliselt ühendatud uskumused, teadmised, kogemused, tavad ja esteetika. Eesti keeles kasutatakse vahel sünonüümsetena ja vahel eri tähenduses mõisteid rahvaluule ja folkloor. Esimene neist tähistab eeskätt rahva pärimuslikku suulist loomingut, teine võib tähistada laiemalt kogu vaimset pärandit, sh rahvausund, tavandid, muusika jm. Traditsioonilises käsitluses mõistetakse rahvaluule all eeskätt talupojaühiskonnas levinud pärimust (muinasjutud, muistendid, naljandid, pajatused, vanad rahvalaulud, mõistatused, vanasõnad, kõnekäänud). Tänapäevane käsitlus loeb rahvaluule hulka ka tänapäeval levivad anekdoodid, keerdküsimused, linnalegendid jms.
seas.Seitsmekümnendatel esitasid folklaulu mitmed noored näitlejad.Üheks oluliseks eestvedajaks folklaulu propageerimisel oli Peeter Tooma.Talle järgnesid Tõnu Tepandi, Priit Pedajas, Andres Ots, Urmas Alender, Tarmo ja Toomas Urb jt.Lisaks vendadele Urbidele on praegu tuntumad eesti folklaulikud Jaak ja Mart Johanson. Eesti Folgiliikumisele on olnud iseloomulik eesti luuletajate tekstide kasutamine.Armastatuimaks sõnade autoriks hando Runnel. Folkloor 5 Rahvaluule ehk folkloor on laias, traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on seega pärimuslik ehk traditsiooniline vaimne looming (esemeline pärimuslik looming kuulub etnograafia valdkonda). Enamasti peetakse rahvaluuleks siiski ainult rahva poeetilist sõnaloomingut: rahvalaule,
1.Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas (mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid; rahvaluule defineerimises rõhuasetuste muutused ja nende põhjused). Eesti folkloristikas lähtutakse folkloori mõiste piiritlemisel kolmest asjaolust: 1. aineloend 2. tunnuste loend 3. pärimuskultuuri toimimise kirjeldamine Rahvaluule · tugineb traditsioonile · varieerub ulatuslikult iga esitlus on ainulaadne · võtab kindlakujulisi kunstilisi vorme · on tavaliselt anonüümne · kujundab maailmavaadet ÜLDDEFINITSIOON:
Folkloristika aluste kordamisteemad I. Üldküsimused: ajalugu, teooria, mõisted, uurimisviisid 1. Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas: mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid; rõhuasetuste muutused ja nende põhjused. Rahvaluule mõiste on kujunenud kahte telge pidi: vertikaalne telg kujunes sõltuvalt eesti rahvaluule ja kultuuriajaloo, sh. teadusajaloo üldisest arengujoonest (19. sajandi kultuurimurrang; rahvaluule aine rohkus arhiivis; filoloogilise suuna domineerimine); horisontaalset telge kujundasid rahvusvahelised teaduskontaktid (saksa, nõukogude, soome, viimase vahendusel Põhjamaad ja Ameerika). Eestikeelne rahvaluulealane terminoloogia kujunes 19. sajandil saksa keele mõjul. Hurt 1896. a oma kõnes toob lõpuks saksakeelsetele terminitele eestikeelsed vasted. Kreutzwald ,,vana vara" Hurt ,,rahvamälestused" (kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: need on nii
Folkloristika 03.09 ,,Regivärsist netinaljadeni: sissejuhatus rahvaluulesse" Soovituslik kirjandus! Sissejuhatud rahvaluule mõistesse ja teadusloosse I Rahvaluule terminoloogia. Folkloori mõiste ja selle kujunemine Vanavara, ka vana vara termini tõi kasutusele Fr. R. Kreutzwald (1803-1882) 1861,a. Edukad inimesed ei tegelenud rahvaluulega, see on laste ja naiste pärusmaa. Tegi eesti keeles esimese üleskutse, et rahvaluulet koguda. Väärtustamine sai alguse rahvusliku ärkamisajaga. Propageeris laialt Jakob Hurt(1839-1907) (arusaam, rahvaluule on midagi vana ja väärtuslikku). Hurt on kõige olulisem rahvaluule(rahvamälestused) kogumise initsiaator. Folkloor Termini võttis kasutusele William John Thoms 1846.a. (ing.k folk + lore). Eestis kasutusel esmaslt toorlaenuna. Hakkas hindama rahva hulgas levinud teadmisi. 1878.a loodi esimene folklooriselts Inglismaal. Kreutzwalt kasutas sõna 'folklore'.
Folkloristika alused õppejõud Tiiu Jaago [email protected] 5. september SISSEJUHATUS Oma uurimusmeetod võrdlev ajalolooline. Folkloristika kujunes isesesivaks teadusharuks Eestis 19. saj. lõpp 20. saj. alguses, kuulub filoloogia alla. Kõike, mida uurib käib teatud spetsiifilise teksti läbi. Rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika. Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine. Rahvaluule mõiste on kujunenud kahte telge pidi: 1. vertikaalne telg kujunes sõltuvalt eesti rahvaluule ja kultuuriajaloo, sh. teadusajaloo üldisest arengujoonest (19. sajandi kultuurimurrang; rahvaluule aine rohkus arhiivis; filoloogilise suuna domineerimine); 2. horisontaalset telge kujundasid rahvusvahelised teaduskontaktid (saksa, nõukogude,
Folkloristika kordamisküsimused 1. Nimeta ja kommenteeri vähemalt kolme folkloori tähistavat terminit ja nende tausta. vanavara, ka vana vara – termini tõi kasutusele Fr. R. Kreutzwald 1861.a.; propageeris laialt Jakob Hurt (arusaam, et rahvaluule on midagi vana ja väärtuslikku); rahvamälestused – käibesse tõi termini 1870. aastatel Jakob Hurt (käsitles rahvaluulet osana ajaloost) folkloor < ingl. folklore = folk + lore; termini võttis kasutusele William John Thoms 1846.a.; Eestis kasutusel esmalt toorlaenuna; rahvaluule – eelmise tõlge (vrd ka sm kansanrunous), termini võttis kasutusele Jaan Bergman 1878.a. arYklis “Sõnakene luuldest”, Sakala lisaleht, nr. 3 folkloor = rahvaluule; omakeelne termin avaramas tähenduses laiemalt kasutusel alates M.J.Eiseni töödest 1890. aastatel;
Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist. Näiteks: Looja minemas, looja minemas Kullase valgusega Oled sa, sinitaeva silm! (Kristjan Jaak Peterson) Miljöö - teose aeg-ruum Monoloog - tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid Motiiv - teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. 3 Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Imemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele. Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende iseloomudele vastavalt. Tõsieluliste muinasjuttude tegevus areneb tavaelu raamides. Kangelased on enamasti tavalised inimese)
Kõik kommentaarid