Folkloor ehk rahvaluule. (0)

Rahvaluule ehk folkloor on laias , traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule uurimisega tegeleb folkloristika ehk rahvaluuleteadus.
Jaguneb: Rahvalaul - regivärsiline, lõppriimiline. Rahvajutt - muistend, muinasjutt , naljand, pajatus . Rahvaluule väikeliigid- mõistatus, kõnekäänd, vanasõna.
Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Iseseisvaid rahvaluuleteoseid nimetatakse tüüpideks. Tüübid avalduvad teisendeina ehk variantidena. Mõnest tüübist on jäädvustatud sadu teisendeid, aga leidub ka tüüpe, millest on kirja pandud ainult üks-kaks teisendit . Mida laialdasemalt rahvaluuleteost tuntakse, seda rohkem erinevad selle teisendid üksteisest. Rahvaluule uurimine tugineb eelkõige teisendite võrdlemisele.
Rahvaluulel on püsiv kunstiväärtus. Kirjaoskamatul rahval asendas see nii kirjandust kui teadust. Rahvaluule on ka kirjanduse läte: paljude rahvaste kirjandus on alguse saanud rahvaluuleteoste avaldamisest või nende liitmisest eeposeks.
Tänapäevale on rahvaluule tähtis kirjandusmälestisena rahva noorusajast. Ta viljastab ka nüüdiskirjandust ja tutvustab kui ajaloomälestis kaugeid aegu, sealhulgas sellistki aega, millest muid allikaid pole või on äärmiselt vähe.
20. sajandil on folkloristika huviorbiiti tõusnud ka kaasaegne folkloor, samuti rahvapärimuse kirjalikud ja mittetraditsioonilised vormid näiteks graffiti ja linnalegendid .
Euroopas pani rahvaluule kogumisele ja uurimisele aluse Johann Gottfried Herder eri rahvaste rahvalaulude antoloogiaga.
Eesti tähtsaim rahvaluulekoguja oli Jakob Hurt , suurkoguja oli ka Mattias Johann Eisen . Oskar Loorits on uurinud eriti rahvausundit, Herbert Tampere rahvalaule ja rahvamuusikat, August Annist "Kalevipoega". Eesti suurim rahvaluulekogu, umbes 1,2 miljonit lehekülge, asub Tartus Kirjandusmuuseumis .
Eesti rahvaluule on eesti rahva vaimne pärimus, milles on sünkreetiliselt ühendatud uskumused, teadmised, kogemused, tavad ja esteetika .
Eesti keeles kasutatakse vahel sünonüümsetena ja vahel eri tähenduses mõisteid rahvaluule ja folkloor. Esimene neist tähistab eeskätt rahva pärimuslikku suulist loomingut, teine võib tähistada laiemalt kogu vaimset pärandit, sh rahvausund , tavandid, muusika jms.
Tänapäevane käsitlus loeb rahvaluule hulka ka tänapäeval levivad anekdoodid , keerdküsimused, linnalegendid jms.
Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad , alates 17. sajandist ka kohtu- jm ülekuulamisprotokollid, pastorite märkmed ja aruanded , reisikirjad, sõnaraamatud jms. Varaseimad regilaulutekstide ülestähendused näiteks pärinevad 1660. aastatest .
Seoses romantismi ja rahvusliku ärkamisega elavnes huvi Eesti rahvaluule vastu 19.sajandil. 19. - 20. sajandi vahetuseks hakkas rahvaluuleteadus iseseisvana välja kujunema, eristudes etnograafiast ja arheoloogiast. Eesti rahvaluuleteaduses sai ainuvaldavaks võrdlev-ajalooline meetod, tugev oli Soome koolkonna mõju, mis kestis läbi 20. sajandi.
1919 asutati Tartu ülikoolis eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, mida asus juhtima professor Walter Anderson. Ta keskendus folkloristlikule meetodile , eesti ainese võrdlemisele teiste rahvaste folklooriga ja rahvaluule arhiivi korraldusele. 1919-1934 oli Tartu ülikooli õppejõuks Matthias Johann Eisen, kelle loengud tuginesid tema varasemale tööle, keskendudes usundile, eepostele ja eesti ning soome materjali võrdlemisele. 1940. aastal muudeti Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks, 1947 ühendati rahvaluule õppetool kirjanduse kateedriga. 1980.-90. aastatest on Eesti rahvaluuleteaduse uurimisaines ja lähenemisviisid mitmekesistunud. Rohkem tähelepanu on pööratud teksti kõrval kontekstile ja uuritud on kaasaja folkloori .
Paljud inimesed on uurinud Eesti rahvaluulet, näiteks Arvo Krikmann on uurinud rahvaluule lühivorme, Ingrid Rüütel eesti rahvamuusikat, Mall Hiiemäe rahvakalendrit, Eda Kalmre tänapäeva rahvaluulet, Ülo Valk mütoloogiat, Risto Järv rahvajutte, Tiiu Jaago regilaulu poeetikat ja rahvaluule üldteooriat.1993 taastati Tartu ülikoolis ajaloolise nime all iseseisev eesti ja võrdleva rahvaluule õpetool. 1995 sai Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond Eesti Rahvaluule Arhiivi õigusjärglasena tagasi oma ajaloolise nime. Mõlemad institutsioonid tegelevad Eesti rahvaluule kogumise, uurimise ja publitseerimisega, samuti õppetööga.