Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu (0)

Ajalugu kui konstruktsioon
Ajalootekstid ei ole midagi enesestmõistetavat ega ka objektiivset. Millest tuleneb väide, et ajalugu on konstruktsioon, kellegi poolt ülesehitatud käsitlusviis? Allpool on mõned mõtlemisainet pakkuvad märksõnad.
1. uurija distantseeritus, kogemuse erinevus
2. konteksti muutused, tõlgendamise küsimused; võimalikud seosed või üldistused, mille tegelik alus on küsitav, järgmise põlvkonna jaoks arusaamatu vms.
3. uurija mitmesugused huvid ajaloo käsitlemisel (nt sõjaajalugu, kaubandusajalugu, põllumajandusajalugu; nt klassipositsioon, võimuküsimused/ propaganda , avalik või salajane okupatsioon / kolonialiseerimine – kuidas on kasulik ajalugu näidata, millest kasulik vaikida => kes tellib “ muusika ” ja kes maksab? St millegi õigustamine.)
4. objektiivse ja subjektiivse ajaloo ebamäärasus: subjektiivsete lugude (nt mälestuste) koondamine mingil kindlal teemal võib kokkuvõttes moodustada objektiivsema pildi kui nn objektiivne või teaduslik ajalugu, kus termineid mittetundva inimese jaoks jääb tekst arusaamatuks.
Ajalugu kui konstruktsioon
Ajaloo allikad

Kommunikatsiooniajaloo allikad, nendele viitamise möödapääsmatus

Milliseid teadmisi saab ära õppida (faktid, seosed – võibolla vastavalt kellegi ootustele?) ja mida on võimalik loogikaga tunnetada (nt meditsiini tulek, nõidade põletamine, iidsete teadmiste peitmine illusoorsete uskumuste taha, et teha teed kaubandusele...) ?
Ajalugu kui konstruktsioon
Mälu. Mäletamine ja elulood
Pikka aega on mälu ja ajalugu olnud kaks erinevat diskursust.
Inimesed mäletavad lähemaid ajaloosündmusi erinevalt. Kas mõni neist mäletab järelikult valesti? Mis tingib kogemise aluse, kas on olemas objektiivset kogemust?
Inimese jutustust oma kujunemis - ja kogemusloost nimetame elulooks. See ei ole sama, mis tema poolt elatud elu, vaid eluloo autor teeb kirjutades valikuid , millises valguses seda näidata.
Elulugude kasutamine algas kõigepealt USA-s, kus hakati huvi tundma indiaanlaste pärimuste vastu. Vanim sellekohane biograafiline materjal pärineb aastast 1825.
Teaduspõhine ajalugu ignoreeris mälestusi ajaloo allikatena pikka aega. Alles eelmine sajand tõi suhtumises murrangu. Biograafilise meetodi ajalugu ei ole Euroopas ühtlane. Enamikes maades avastati elulood kui allikas ja meetod 1970. aastatel, Itaalias 20 aastat varem, Skandinaavias 1940.-50. aastatel, Saksamaal takistas kvantitatiivne traditsioon suuliste allikate tunnustamist veel 1970. aastatelgi. Teadusringkondades on biograafilist lähenemist hakatud laialdaselt tunnustama 1990. aastate lõpul.
Et mõista ennast ja teisi, peame mõistma omaenese ajalugu ja kuidas me saime selleks, kes praegu oleme. Me teeme iseenda ajalugu, kuid mitte üksnes iseenda valikutega – me sõltume ka tingimustest. Tingimuste tundmaõppimine võimaldab kujundada oma elu rohkem selliseks, nagu ise loodame ja soovime.
Teaduslik mõtlemine on olnud üpris erinev, selle tõepärasus on alati olenenud üksikute teadusharude omavahelisest kokkuleppest. St igasugused väited on suhtelised, olenevalt nende huvidest ja standarditest, kes neid väiteid on kinnitanud. Paljude sotsiaalsete nähtuste kohta on leitud üksikute juhtumite abil seletusi, niisamuti on tehtud nende abiga teoreetilisi üldistusi.
Teaduslikust vaatevinklist võib paista, et sotsiaalne õiglus on kehtestatud üldiste abstraktsete seadustega; tegelikult sotsiaalse maailma mõistmine tuleneb üksikute juhtumite tundmise kaudu.
Näide elulugude kirjastamisest: http://www2.kirmus.ee/elulood/valjaanded.ht m
Kultuurimälu toetuspunktideks saavad mälestusmärgid, kirjalikud tekstid, muuseumid, mitteametlik .
Valitsev teadmine vastuteadmine.
Valitseval teadmisel on lai interpreteerimise kiht ning väike seos tegevus- ja kogemustasandiga. Sotsiaalsed vastuteadmised on seevastu sündmus- ja kogemuslähedased, neil võivad olla välja kujunenud narratiivsed kultuurid, arenenud argieluliste interpretatsioonide praktika, kuid puuduvad institutsionaliseeritud interpretatsioonisüsteemid.
Trükikunsti ajaloost Eesti kontekstis
Euroopa aegumatuks kultuurisaavutuseks lõppenud aastatuhandel peetakse trükikunsti leiutamist. Johannes Gensfleisch zum Gutenberg hakkas 1440 . a paiku tekste kokku seadma lahtistest tähetüüpidest (esialgu olid need puust, pärast tinast valatud). On andmeid, et Hollandis hakanud Costeri-nimeline mees Gutenbergist varem eraldi trükitüüpe kasutama.
Gutenberg varjas oma trükkalitegevust, et mitte olla süüdistatud NÕIAKUNSTIS (oli ju keskaeg ). Alles tema surma järel hakati teda trükikunsti leiutajaks nimetama.
Varem tehti plokiraamatuid, st tõmmiseid võeti ühelt puuklotsilt. Ja veel varem kirjutati raamatuid käsitsi ümber – ainuüksi Pariisi illuminaatorite tsunftis oli 6000 käsitsikirjutajat!
Gutenbergi isa oli kullassepp , mistõttu G. tundis graveerimist ja müntide vermimist. Trükikunsti aluseks kujunesid üksikute trükitähtede e tüüpide valamiskunst ja nende valmistamiseks kohase metallisegu koostamine. Trükipressi eeskujuks oli viinamarjapress.
Esialgu oli trükikunst mitte ainult tehnika, vaid tõeline kunst . 16. sajandil trükitud raamatuid nimetatakse hälltrükisteks e inkunaabliteks. Need olid üleminekuetapiks käsikirjadelt praegusele raamatule. Vt inkunaabli näidet vikipeediast: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Inkunabel.ValMax.001.jpg
Gutenbergi mahukaim teos oli ladinakeelne piibel, mida peetakse maailma kauneimaks ja trükitehniliselt seni ületamatuks teoseks. Seda trükiti 150 eks paberile ja 30 eks pärgamendile. Näide taas vikipeedia abiga:
http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Gutenberg_Bible_scan.jpg
Trükikunsti leiutamine oli suur kvalitatiivne hüpe kommunikatsiooni arengus, see võimaldas pöörduda korraga suuremate masside poole. Samas eeldas see lugemisoskust (varem loeti valju häälega, et mõista – suuline traditsioon elas ka Euroopas veel aastasadu) ja odavama kirjutusmaterjali e paberi olemasolu.
Sisuliselt aga muutis trükikunst Itaalia renessansi kogu Euroopa taassünniks. Teabemonopol võeti kirikutelt ja kloostritelt sellega ära.
Trükikunsti ajaloost Eesti kontekstis
Eestikeelne raamat
Esimene eestikeelne raamat trükiti teatavasti 1525 , selleks oli luterlik käsiraamat. Esimene trükikoda Eestis asutati 1631 aasta varem asutatud gümnaasiumi juurde Tartus, mis 1632 muudeti ülikooliks Academia Gustaviana . 1633 Tallinna gümnaasiumi juurde asutatud trükikoda tegutses järjepidevalt meie ajani, Tartu oma viidi Rootsi aja lõpul Rootsi, kust ta jõudis Turu ülikooli juurde.
1637 andis Heinrich Stahl välja esimese Eestis trükitud eestikeelse raamatu kirikutalituste jaoks, millel oli paralleeltekst saksa keeles. Sama mees andis samal aastal välja ka esimese eesti keele süstemaatilise grammatika.
Esimene ilma saksakeelse paralleeltekstita teos on 1686 Riias trükitud “Wastne Testament ” – väga kaunis ja rahvapärase keelega, tolleaegse Eesti trükisõna suursaavutus.
Raamatuid pole mõtet trükkida, kui keegi neid ei loe. Rahvakoolide eest seisis aktiivselt Forselius , kes 1684 Piiskopi mõisas Tartu lähistel koolmeistrite seminari asutas, tema koostas ka esimese aabitsa 17. sajandi lõpul.
Raamatuid levitasid raamatuköitjad, kuna trükiseid transporditi (peamiselt mereteid mööda) lahtiste poognatena ja köideti kohalike köitjate poolt.
Veel enne piibli tõlget hakkasid 1700. a-te alguses ilmuma PLAKATID – kuberneri käsud ja korraldused , mis olid kaunistatud suurte puulõikeinitsiaalidega, mida raamatutes väga harva kasutati.
1715 ilmus Uus Testament, 1721 kodu- ja kirikuraamat, mis kujunes kõige levinumaks lugemisraamatuks 18. sajandil.
1718 arvatavasti ilmus eestikeelne kalender Tallinnas “Eesti-Ma Rahwa Kalender ehk Täht- Ramat ”.
1739 ilmus piibel (põhja-)eesti keeles
Põhjasõja alguseks oli Eestis 3 trükikoda, siis aga laastasid sõda ja katk maa. Narva trükikoda suleti, Tartu ülikooli trükikoda viidi Rootsi. Säilus vaid Tallinna trükikoda.
Eesti raamatu ja ajakirjanduse ajaloos pöördelise tähtsusega oli Peter Ernst Wilde eratrükikoja asutamine Põltsamaal. Major Woldemar Johann v. Lauw oli arendanud Põltsamaa suureks manufaktuurtööstuse keskuseks. Siia kutsus ta arstiks Wilde, kes tuli Põltsamaale suurte kavatsustega: asutas haigla, apteegi , meditsiinikooli, tahtis välja anda meditsiini ja põllumajandusajakirju saksa, eesti ja läti keeles. Tänu sellele, et kindralkuberner George v Browne nägi endale alluvate provintside arengut samas suunas kui Wilde plaanid olid, andiski Browne Wildele loa asutada eratrükikoda. See oli erakordne, esimene eratrükikoda Venemaa ulatuses. 1766 ilmuski “Lühhike öppetus...”, kahjuks vaid aastakese. Põltsamaa trükikoja viis Grenzius hiljem Tartusse .
19. sajandi algul olid trükikojad Tallinnas (4), Tartus (3), Pärnus (1) ja Narvas, kus eestikeelseid raamatuid ei trükitud.
Vana raamatu näiteid, mida saate ka sirvida, leiab Eesti Kirjandusmuuseumi lingilt
http://www2.kirmus.ee/grafo/index.php?gid=1
Trükikunsti ajaloost Eesti kontekstis
Trükikunst ja ajakirjandus
Trükitehnika ja tehnoloogia areng on olnud ajakirjanduse seisukohast universaalne, sarnane kõikides maades. Väljaspool tehnoloogilist ja organisatsioonilist konteksti oleks ajakirjanduse eksisteerimine küsitav. Kohalikud tingimused annavad veel hulgaliselt variatsioone.
Leiutised ja uuendused on Gutenbergist alates levinud ühelt maalt teisele järjest kiiremini. Eestisse jõudis trükikunst ligi 200 aastat pärast selle leiutamist. 18.-19. sajandil aga innovatsioonide levik kiirenes tunduvalt. Tehnoloogia arenes eriti ruttu 19. sajandil.
1813 leiutas König kiirpressi, juba 1814 trükiti sellel The Times ’i 500 eksemplari tunnis. Eestisse jõudis kiirpress esimesena Laakmanni trükikotta 1846, samal aastal võeti Inglismaal kasutusele juba rotatsioonimasin, mis trükkis paberikangale, mitte valmislõigatud paberitükkidele. Kiirpress oli ajalehtede levikus aeglaseks jäänud.
Ladumismasinat kasutati esmakordselt 1840, Eestis võeti see kasutusele 1909. Rullpaberiga rotatsioonimasin jõudis Eestisse 1906.
Ajakirjanduse tootmist mõjutas oluliselt ka paberi odavnemine.
20. sajandi suurimaid innovatsioone on arvatavasti elektroonika, mis on teinud võimalikuks elektroonilise side.
Võib küsida, kas kirjaoskust oli enne raamatute laiemat levikut ka Eestis. Erinevad uurijad arvavad , et kindlasti oli. Rahad ju olid kasutusel ja kuidagi pidi ka nendega arvet pidama .
Laiemale lugemisoskusele pandi alus 1687 kuninga korraldusega, milles nõuti köstrikoolide asutamist igasse kihelkonda. 18. sajandi lõpul oskas lugeda 60% täiskasvanud talurahvast. Muide, raamatulugejaiks nimetati ikka naisi, mis viitab sellele, et just ema õpetas peerutule valgel lapsi lugema.
Võttes võrdluseks Soome, siis esimene omakeelne raamat ilmus hõimuvendadel 1543 (meil 1525), piibel ilmus Soomes muidugi varem, juba 1642 (1739 meil), samas omakeele grammatika oli Eestis pisut varem 1637, Soomes 1649. Omakeelne ajaleht ilmus Soomes 1775-76, Eestis 1806. Samas võime omakeelse ajakirja tõsta Soome ajalehe ilmumisest ettepoole – 1766 LÖ. Ka trükikoda oli Eestis enne Soomet (1631, S – 1642), samuti ülikool (1632, S – 1640).
Soome ajakirjandust tegi alguses akadeemiline seltskond (õppejõud, kellel oli ajakirjandus kõrvalamet), Eestis seevastu arstid, edumeelsemad vaimulikud ja hiljem koolmeistrid. Kui Soome lugejaks oli haritum rahvas, vaimulikud ja koolmeistrid, siis Eestis oli omakeelse ajakirjanduse lugejaks just talurahvas .
Ajakirjanduse eel- ja kõrvalkäijaiks peetakse plakateid, mis vahendasid kõrgemate instantside teadaandeid. Kalendrid sisaldasid peale kalendaariumi ja hädapärase tarbeteabe ka harivat lugemist. Piibli ilmumiseni leidub kalendrites eeskätt vaimulikku kirjasõna. Kalendrisabast õpiti aastakümneid talutaredes lugema.
Kalender oli ajakirjanduse mõjukas eelkäija ja teetasandaja, aga ka konkurent, sest ta rahuldas vähenõudlikuma lugeja infotarvet, oli pika traditsiooniga ning odav.
Kalendrikirjastajate ja nende kalendrite kohta võib näiteid leida Eesti Kirjandusmuuseumi lingilt
http://www2.kirmus.ee/grafo/index.php?gid=20
Kalendreid avades saate näha, mida kujutasid endast kalendrisabad.
Ajalehte tunti esialgu nädalalehe, aviisi või seitungi nime all. Termin “aealeht” on fikseeritud esmakordselt 1865 Eesti Postimehes, ajakiri pisut hiljem. Kasutatud on ka mitmeid sünonüüme, nagu käimakiri, sõnumikandja, sõnumitooja. 1854-57 ilmus uudisteajakiri “Tallinna koddaniko ramat oma sõbbradele male” – kasutati sõna “raamat”. Hermann nimetas oma ajakirju lihtsalt lehtedeks .
Ajakirjanduse esimene murranguline ja aegumatu teene on maailma toomine lugeja koju. Praegu peame seda perioodika argitööks, aga ajalehe algusaegadel oli see vapustav murrang. Varasemas ajakirjanduses on välissõnumitel suur ülekaal. Kohalikud uudised levisid lähikonnas suust kõrva, enamasti ei pakkunud need ka ulatuslikumat huvi. Välissõnumid aga tõid võrdlusi, kuidas inimesed mujal elavad. Esiletõstmist väärivad just originaalsed reisikirjad. Nii et ajaleht ja ajakiri viisid meie rahva maailma.
Välissõnumite esialgset ülekaalu põhjendatakse maailmapraktikas ka sellega, et trükikojad said tegutseda lubade alusel ja hoiduti igasuguste ettekäänete andmisest võimudele, et trükikodasid sulgeda.
Talurahvakoolid kasvasid lugemiskoolidest kirjutamiskoolideks, mis aitas ajakirjandust muutuda kahepoolseks.
Periodiseerimise võimalused

Kommunikatsiooniajaloo ja ajakirjanduse arengu periodiseerimise võimalused

Igasugune periodiseerimine tuleb kõne alla teatud kokkuleppel, olenevalt, millisest vaatevinklist teemat vaadata. Teadusuurimustes aitavad perioodid paremini aru saada nähtuste vastastikustest seostest. Igal nähtusel, mida ajakirjanduses uurima asume, on kindlasti oma ajalooline põhi või taust, mis tuleks alati enne oma probleemi lahkamise kallale asumist endale selgeks teha. Võibolla leiame uusi seoseid avastades hoopis erilise, uue lähenemisviisi, põhjendades kindlasti oma valikuid, kui mingit ajastut etappideks jagama hakkame.
Vaadeldes ükskõik mis nähtust arenevana, muutuvana, tekib alati küsimus, kuidas luua sellist süsteemi, mis need muutused kõige paremini esile tooks ja neid ka seletada aitaks. Periodiseerimise küsimus on metodoloogilisest seisukohast põhimõttelise tähtsusega. Sageli sõltub sellest uurimisaspekt ja käsitlusviis, samuti võib probleemi asetus ja meetod omakorda määratleda, kas ja millist periodiseeringut kasutatakse.
Periodiseerimine ajalooteaduses loob süsteeme, kuid iseenesest ei eeldata periodiseerimise põhjendamist, kuna seda peetakse enesestmõistetavaks. Kui aga küsida, mida kujutab endast periood ajaloo uurimuses, mis on selle funktsioon, millega saame määratleda perioodide piire , millised elemendid seovad üht perioodi teisega, mis on periodiseerimise alus konkreetses uurimuses, siis üheseid vastuseid nendele küsimustele akadeemilises arutelus ei leia. Polegi olemas teooriat, mis annaks põhjendatud reeglid või printsiibid periodiseerimiseks.
Sagedamini kui arvatagi oskame, on ajalookirjutajad loonud täiesti meelevaldseid periodiseeringuid, mille alust pole võimalik ära arvata. Ajakirjanduse ajaloo periodiseerimiseks pakub uurimispraktika erinevaid võimalusi. Periodiseeritud on näiteks lähtuvalt poliitikas, majanduses, sotsiaal- ja kultuurisfääris toimunud muutustest ning nende mõjust ajakirjandusele.
Periodiseeringute konstrueerimise (