Keemia ajalugu (0)

Arnold Villanovast(koht kust pärit) 1240-1311. Hispaania päritoluga. Mitmekülgne isik. Arst, filosoof , astroloog, alkeemik . Tegutses mitmes valdkonnas. Üks olulisemaid araabia alkeemia vahendajaid lääne-euroopasse. Tundis nii araabia, kreeka kui ka ladina keelt. Arendas metallide transmutatsiooni ideed. Suutis saada suhteliselt puhast etanooli, mida nimetati aqua vitae (elu vesi ld.k). Kasutas seda ka ravis. Püüdis leida ka elueliksiiri. Väitis, et ta avastaski ja kasutas seda. Ta märkis ühena esimestest, et puude põlemisel, kui pole piisavalt õhku, tekivad mürgised aurud (viitas vingugaasile).
Raymond Lully (nimel erinevad variatsioonid). Hispaania päritoluga. Misjonär. Võitles muhamedi usu vastu. Tegutses mitmes valdkonnas – sai aunimetuse Dr. Illuminatissimus (valgustatuim). Tema põhiteos on „Ars magna “ (suur kunst ), käsitles küllalt palju alkeemiat. Tema „järglased“, llullistid, kirjutasid mitmele enda teostele alla Raymond Lully, et saavutada suuremat edu. Tegeles metallide transmutatsioonidega. Legendid räägivad, et ta valmistas ise ka kulda ja kinkis seda Inglise kuningale (kuigi ise pidas sellist käitumis taunitavaks). Suutis valmistada puhast absoluutset alkoholi (saadi veevaba alkoholi). Kirjeldas täpsemalt lämmastikhappe ja kuningvee saamist. Tema rõhutas, et olemasolevaid teadmisi kombineerides, saame uusi teadmisi tuletada. Seda on ka hilisematel aegadel hinnatud ja teda on peetud informaatika isaks.
Üldine hinnang alkeemia perioodile
Boyle : alkeemikud teevad palehigis ahjude juures oma mõttetut rasket tööd, kelle silmad on täis suitsu.. jne
19.saj: mis oleks uusaja keemia ilma alkeemikute avastatud erinevate ainete ja laborinõudeta
Teadmised olid kesised.
Põhjalikuma hinnangu jaoks lehitseda vihalemma raamatut.
Keskaegse skolastika mõte oli tõlgendada Jumala sõna ja sel teel jõuda Jumalale lähemale. Ja ainus võimalus Jumalaga kontakti saada, on uurida Jumala sõna ja seda tõlgendada. Alkeemikute eesmärgiks oli Suur Toiming (püüdmine Jumala kavatsustele läheneda sel teel, et ise teostada samasugust loomist, nagu sellega tegeles ka Jumal). Kiriku poolt tõlgendatud oli see ketserlus , suhtuti umbusuga.
Nt. Metallide transmutatsioon oli sümboolne: tuli ahjus sümboliseeris pühastustuld jne.. Raua roostetamine oli sümboolne: raud tõi ennast ohvriks. Ja kui meil oleks võimalus saada puhast kulda, võrduks see kristuse üles tõusmisega.
Lõvi – kõvaduse sümbol, kotkas – lenduvuse sümbol jne. Aineid nimetati ka vastavalt: punane lõvi jne..
Alkeemia taandumine, iatrokeemia
Renessansiaja keemia
Algus umbes 15. sajand – 17. sajand.
Hiinlased tegid küll suuri avastusi, aga nad kunagi ei osanud neid piisavalt rakendada. Lääne – Euroopas võeti need avastused kohe kasutusele laiemalt. Sai alguse suurem meresõit. Hakkasid tekkima manufaktuurid, toimus linnastumine. Toimus suur areng. Hakkasid levima epiteemiad (katk, koolera jmt). Vanad ravimismeetodid ei sobinud enam. Taas-avastati antiikaeg .
15. sajandi keskel leiutati trükipress, mis mõjutas tohutult palju kogu ühiskonda. Soodustas usulahkude teket. Varasematel aegadel anti oskused edasi suulise pärimusega ja neid hoiti suhteliselt saladuses. Saladused võisid kaotsi minna. Pärast trükikunsti tsunftid kaotsid oma elujõu.
Iatrokeemia perioodil (meditsiinikeemia) keemikud vastandasid end keskaja ja araabia meditsiinile, kus kasutati pigem loodusliku päritoluga ravimeid. Pandi tähele rohkem alkeemikute loodud ravimeid.
„Iatrokeemia“ rajaja: Paracelsus ( 1493 -1541) saksa päritolu keemik , arst. Ta võttis enda nime sisuliselt vana- Rooma Celsuselt, kuid ta tahtis tõestada, et on Celsusest üle (para). Tegutses ka sõjaväearstina, saksamaal linnaarstna (seal andis ka loenguid). Hiljem ta pidevalt rändas Euroopas ringi. Kui ta läks esimesele loengule (meditsiini tutvustades), siis ta võttis suure panni ja raputas sinna põleva segu ja pani antiik-aja töid ja pani need põlema. Näidates sellega oma suhtumist . Ta oli äärmiselt tugeva väljendusega isiksus, äärmuslik, enesekindel (uskudes, et tal on alati õigus).
Loenguid luges saksa keeles (mis oli ennemõeldamatu tollel ajal).
Ta saavutas väga tunnustatud arsti kuulsuse. Kuigi ta oli väga tasakaalutu isik ning isegi alkohoolik (kuigi vaesus teda ei vaevanud).
Vastandus antiikaja ja araabia arstide seisukohtadele (kuigi kõiki neid ta eirata ei saanud). Põhiliselt püüdis kasutada mitmeid kemikaale. (võttis kasutusele Hg preparaadid). Võttis kasutusele antimoni ühendeid.
Oli üks esimesi, kes võttis kasutusele oopiumi anesteesia.
Tema leidisi, et organismis on paljud haigused tingitud sellest, et on rikutud tasakaal. Tria prima: elavhõbe, väävel ja sool. Seostas neid otseselt: lenduvuse printsiip, vaim (spirit) –Hg; põlevuse printsiip , inimese hing – S; kõvaduse printsiip, seostub kehaga ( corpus ) – NaCl.
Archeus – reguleerib kogu organismi tegevust (vaim) – asub maksas.
Tartar teooria: organismis tekivad sademed, mis põhjustavad haigustumist.
Otsis elu eliksiiri (väitis seda ka leidvat). Eitas metallide transmutatsiooni. Ta kirjeldas esimesena metallilist tsinki . Tema andis nime: alkohol , just nendele ainetele , mida me siiani sedasi tunneme.
Georgius Agricola (eelnevalt Bauer) 1494 -1555 saksa päritolu. Iseloomult Paracelsuse vastand . Seostakse mineroloogiaga – mineroloogia isa. Töötas arstina ja tegutses ka mitmes muus valtkonnas . Pakkus välja uusi kaevandamise masinaid, võtteid. Uuris kaevuritele iseloomulike haigusi. Peateos ilmus aasta pärast tema surma – „Metallurgiast“, milles ta võttis kokku oma kaevandustehnoloogia, mineroloogia, andmed (tema enda omad ja kogutud). Seda kasutati rakenduskeemia õpikuna 1,5 sajandit. Kirjeldas esimest korda metall vismutit. Uuris kivistisi , geoloogia valdkonda. Arvas , et geoloogilised kivistised on seotud vee ja tuule toimega.
Libavius (natukene hilisemast perioodist kui agricolga) – arst ja alkeemik, tegutses laialdaselt ka hariduse ja koolide valdkonnast. Tema teos: „Alkeemia“ 1597, mis on oluline, kuna peetakse esimeseks keemia õpikuks. Kirjeldas pikalt ka mitmete ainete saamist. Eriti tuntud on SnCl4 – libaviuse suitsev vedelik. Tema pidas väga oluliseks analüüsimeetodite kasutamist. Rakendas sellist meetodit, et sadestada aine lahusest välja ja vaadelda kristalle – sellest järeldada, mis ainega on tegemist.
Rober Boyle (1627-1691) : Tähelepanuväärne isik. Keemias jäi tema tegutsemine rohkem spekulatiivseks. Temast alates läksid keemia ja meditsiin üksteisest lahku.
Boyle’i seadus: Ta oli üks esimene, kes hakkas koguma gaasi. Konstrueeris sellise seadme, millega sai gaasi koguda.
Tegi kindlaks et on võrdeline sõltuvus gaasi ruumala ja gaasiu kogusele vastav rõhu vahel. Ta ei pööranud tähelepanu, et see sõltub temperatuurist. Seda aga pani tähele Mariotte . Rõhutas, et seda uurimist peab tegema konstantsel temperatuuril. Sai nimetuseks Boyle – Mariotte’i seaduse.
Sellega Boyle näitas ka keemia jaoks olulist momenti , et gaas käitub täiesti reaalse objektina.
Kui gaas on kokkusurutav, siis saab järeldada, et gaasid koosnevad osakestest , mille vahel on tühi ruum. Ja kokku surudes saame neid üksteisele lähendada.
Sai teha järelduse, et tõesti ained koosnevad osakestest.
Reńe Descartes : Mateeria on pidev, tühjust vahel pole. Ta ei arvanud, et on olemas muutumatud aatomid. Algmateeria võib koosneda erinevatest osakestest. Kuid need võivad muutuda ja ühineda. Võivad olla samas tihedamad ja hõredamad (mitte aatomid lähenevad üksteisele).
Kui vesi aurustub, saame veeauru, mis käitub samuti nagu muu gaaski. Seega võiks järeldada, et seegi koosneb osakestest... ning ka vesi võiks siis koosneda osakestest. Sellest hakati järeldama, et kõik koosneb osakestest.
Boyle oli esimene, kes koostas klaasist otsast kinni joodetud termomeetri. Ta tegeles küllalki palju ka keemiavaldkonnas. Ta oli esimene, kes hakkas teadlikult (süstemaatiliselt) määrama happelist , neutraalset, aluselist, kasutades värvusindikaatoreid.
Tema eesmärk keemiaga tegelemisel oli üldise filosoofilise pildi loomisel. Mõtiskles palju elementide üle. Üks tema olulisemaid teoseid on „ Skeptiline keemik“ („Keemik – skeptik“), mis ilmus 1661. See ilmus vestlusena (neli inimest vestlesid ja arutlesid). 1)Paracelsus 2) Neutraalne vaatleja 3)Boyle ise 4) Aristoteles

• Kas tuli on analüsaator? Tules ained lagunevad
  
• Kas põlemisel tekkivad saadused on elemendid?
  
• Kas elemente võib olla 3,4,5... või mitu?
  
• Kas on olemas sellised elemendid nagu sool, väävel, elavhõbe?
  
• Kas elemente on üldse olemas?
  

Tema andis elemendi definitsiooni (mis meile küll mitte midagi ei anna). Element on aine, mida rohkem lagundada lihtsamateks lagundada ei saa. Metalle ei pidanud elementideks, pidaks võimalikuks metallide transmutatsioone. Pöördus kuninga poole palvega , et tühistataks seadus, mille kohaselt ei tohtinud metallide transmutatsiooniga tegeleda. Aga seda ei tehtud.
Esimene tuumareaktsioon 21. sajandi algul, mis õnnestus. Üks abilistest oli hüüatanud, et see ongi transmutatsioon. Aga siis öeldi, et ta vait oleks, sest Rutherford väitis, et need inglise seadused kehtivad siiamaani.
Boyle on kui üleminekuperioodi lõpetajaks või pneumokeemia rajajaks..
Flogistoniteooria
(tuliaine)
17. sajandi vältel kadus väljend „alkeemia“
Teooria loojaks on saksa arst ja keemik Georg Ernst Stahl (1660 – 1734 ). Teooria loomine umbes 1700.
Pahupidi pööratud teooria. Ei arvatud, et see on teaduslik lähenemine. Loe ka Vihalemma raamatut. Üldine seisukoht on see, et esimene teaduslik teooria keemia ongi flogistoniteooria. Stahl oli esimene, kes hakkas keemiat arendama kui teadust.
Isaac Newtoni (1643- 1727 ) kujundas kogu lähenemisviisi. Ta loobus täielikult spekulatsioonidest. Füüsika hoidu metafüüsikast. Tema leidis, et õige on tugineda konkreetsest värgist. Tõi sisse „jõu“ mõiste. Tõi sisse kui füüsikaliselt mõõdetava suuruse. Ta ei püüdnud seletada, mis see jõud on, vaid lihtsalt tegi fakti selgeks.
Kui....(teha nii), siis.... (saame sellise tulemuse).  uurimiste eesmärk. Newtonlik maailmapilt.
Esimene tuntum keemik, kes hakkas newtonlikku lähenemist rakendama suurel määral, oligi Stahl.
Flogistoni teooria oli iseenesest selline: Kuna metallurgia saagis oli väga väike, seetõttu selliste protsesside uurimine oli väga oluline. Seda hakkaski tegema Stahl. Esitas oma tööde põhjal üldistuse, et põlemisel eraldub ainetest eriline tuliaine – flogiston .
Põlev aine – flogiston = reaktsioonisaagis
Tema suur üldistus oli see, et metallide roostetamist võib vaadelda kui põlemisprotsessi. Ehk ta võttis kokku pm redoksreaktsioonid . Seega kui meil metall roostetab, siis sealt vabaneb flogiston ja meil tekib puhas element. Ehk metall on liitaine ja oksiid on lihtaine (pm vastupidi). Ta lähenes probleemile teaduslikult. Põlemisel leegiga eraldub flogiston aeglaselt, metallide korrosioonide puhul eraldub ta aga aeglaselt ja me ei märkagi seda.
Tol’ ajal oli üldine lähenemine kvalitatiivne. Ei tekkinud probleemi, et metallide korrosiooni puhul metalli kaal kasvab.
18. sajandi vältel uurimisel täiustasid ja hakati tegelema kaalumisega.
Tehti järeldus, et flogiston võib olla negatiivse kaaluga (kergus). Teooria kaotas väärtust, kuna iga uue fakti seletamiseks, toodi uued seletused juurde. Nii kaua kuni mudel töötab, nii kaua võime sellega rahul olla.
Stahl ei esitanud vaid flogistoniteooriat. Tema üks teine oluline käsitlusviis: Ta esitles ainete kohta ühe süstemaatilise käistluse. Lihtkeha (principum)  algne alge, jagamatud osakesed, mis iseseisvalt ei eksisteeri ja nende hulka kuulub ka flogiston.
Need omavahel kombineerides (lihtkeha + flogiston) annavad segakehad (mixtum): metallid, fosfor, väävel (praegusel hetkel elemendid). Liitkehad (segakehade kombineerimisel) (compositium) – praegu pm keemilised ühendid. Keemilised reaktsioonid ongi liitkehade jagunemine lihtkehadeks ja vastupidi. Ühinenud keha (aggregatum) suuremad aine tükid (nt kristallid ), tekivad väiksematel liitkehade ühinemisel.
Tema arvates taimed suudavad õhust siduda flogistoni. Jälgis oma töödes ka looduslikke protsesse. Elusorganismides peab toimuma ka vis vitalis (elu jõud) (peale tavaliste keemiliste reaktsioonide) , mida hakati nimetama vitalismiks.

Gaasidega seotud avastused (18.sajand)

Stephen Hales: hakkas esimesena koguma gaase läbi vee – õnnestus saada üsna puhtaid gaase. Tegeles ka mitmete uurimistöödega. Märkis, et taimed tarbivad oma elutegevuses õhku.
Šoti teadlane , arst ja keemik – Joseph Black ( 1728 – 1799) uuris lubjakivi lagunemisel tekkivat gaasi. Pani ka tähele, et lubi omakorda saab seostuda gaasiga – protsess on pööratav. St, et gaasid võivad ka neelduda. Ta kogus seda gaasi ja pani tähele, et see ei toeta põlemist (gaasis ei põle ained). Nimetas seda „seostuvaks õhuks“ / „seotud õhk“ - CO2 . Avastaja !
Lähtus flogistoniteooriast. Gaas ei suuda flogistoni siduda rohkem. (Flogistonirikas gaas.) Pani tähele, et kui õhust seome ära seotud õhu, siis sealt jääb veel alles õhk – järelikult õhk on gaaside segu.
Uuris mitmeid reaktsioone, kuid põhjalikke järeldusi ei teinud. Selle teema uurimise andis edasi enda õpilasele:
Daniel Rutherford (1749 – 1819) (inglise keemik). Kogus õhku suletud kupli all. Põletas küünalt – kustus ära, pani hiire – hiir suri ära. Juhtis nö allesjäänud õhu läbi leeliselise lahuse ja sidus seotud õhu. Jäi veel järgi õhku ja kui sinna panna hiir, sureb ta kohe ära, küünal seal põleda ei saa. Seega see oli eriti flogistonirikas õhk – flogistoniseeritud õhk – N2. Peetakse lämmastiku avastajaks.
Henry Cavendish ( 1731 -1810) briti keemik ja füüsik. Väga jõukas, kuid omamoodi veidrik. Ta ei olnud huvitatud oma tööde publitseerimisest. Paljud tema avastused leiti alles hiljem üles. Gaasidega tehtud töid ta ka mõnevõrra avaldas. Esimene, kes hakkas gaaside tihedust mõõtma. Leiutas erinevaid mõõtmisriistu. 1766 hakkas uurima gaasi, mis eraldus metallide reageerimisel hapetage – gaas põles  nimetaski põlevaks gaasiks. Õhk + põlev õhk = vesi. Vesi ei ole element!
Kõrvaldas õhust seotud õhu ja pani allesjäänud õhu komponendid sädelahendusega reageerima . Lisas veel hapnikku juurde ja viis seda veel edasi. Sel teel on võimalik õhu põhikoostisosad omavahel reageerima. (N2 + O2  2NO). Efekt oli selles, et väike osa õhku jäi alati reageerimata – Ar.
Tegi mitmeid katseid ka füüsikavaldkonnas.
Joseph Pristley ( 1733 – 1804) jäi elu lõpuni kindlaks flogistoniteooriale. Seotud hapniku avastamisega. Tema oli esimene, kes hakkas gaase koguma kinnisesse anumasse elavhõbeda kohale. Sai koguda ka gaase, mis lahustavad vees. Nt ammoniaak , HCl, SO2. Uuris põlemisreaktsioone ja vastupidiseid reaktsioon . Elavhõbedaoksiidi kuumutamisel tekib elavhõbe ja mingi õhk. Selles õhus põlevad ained intentsiivsemad, seda on kergem hingata . See on järelikult üsna vaba flogistonist  deflogistoniseeritud õhk. Pani tähele, et taimed suudavad õhku deflogistoniseerida. Tegutses ka mitmete teiste uurimistega. Tema oli esimene, kes pani tähele, et grafiit juhib elektrit. Teda hakkas huvituma õlletööstusel eralduv gaas. Tegi kindlaks, et see on seotud õhk. Proovis seotud õhku juhtida vette, ja pani tähele, et see on väga karastava toimega. Nö karastusjookide avastajaks.
Carl Wilhem Scheele (1742- 1786 )
Rootsi keemia oli sellel ajal väga silmapaistval kohal (Scheele õpetaja: Bergmann ). Scheele oli oma hariduselt pigem apteeker. Muuhulgas tegeles ka paljude keemiaprobleemidega. (Tal ei vedanud , ei olnud õnne.) Ta osales mitme keemilise elemendi avastamisel, aga ükski neist ei läinud tema nime all kirja. Ta töötas välja mitmeid ravimeid. Oli meditsiini osas asjatundja .
1771.a hakkas uurima mitmesuguste ainete lagunemist ja pani tähele, et eraldus gaas. Kogus seda ning avastas, et see soodustas ainete põlemist. Nimetas selle tuliõhuks (hapnik). Ta tegi seda varem kui Pristley!
1772. a (samal aastal, kui Rutherford!) leidis, et õhus on veel üks gaas – lämmatav gaas (milles ei põle miski, loomad surevad).
1774 . a sai ta esimesena gaasi, mis on väga aktiivne. Vees lahustudes annab happelise keskkonna – Cl2. Ta arvas, et see on hapniku ühend (happelisust seoti hapnikuga). Avastas, et see omab pleegitavat toimet.
Metalliliste ühendite juures oli ta kõige enam seotud Mn, Mo, W avastamisega. Ühenditest veel: HCN, HF, H2S. Talle oli iseloomulik aineid kindlaks teha maitsmise teel. Arvatavasti mürgistusega ongi seotud tema lühike eluiga.
Tema avastas õige palju orgaanilisi happeid : viinhape, sidrunhape , oblikhape, piimhape , bensoehape jpt. Ning mitmeid anorgaanilisi happeid: molubdeenhape, arseenhape.
Oli üks esimesi, kes tõestas, et hõbedasoolad valguse käes lagunevad ja annavad musta värvuse (metalliline hõbe).

Murrang keemia arengus 18.saj. lõpul, 19.saj. algul.

Kõige suurem liikumapanev jõud oli arenev tööstus. Tehnika revolutsiooni ajastu. James Watt – aurumasin, mis võimaldas saada suuremat energiat, metallurgia areng, hakati kasutama kivisütt. Hakkasid arenema tekstiilitööstus (kangaste töötlemiseks oli vaja keemilisi vahendeid (Cl2), värvitööstus, klaasitööstus, materjalide tootmine. 18. sajandil Euroopas avastati moodus , kuidas portselani teha.
Hakati looma ülikoolide juurde keemialaboreid. (Tartu Ülikooli „taasavamisel“ 1802 hakati ühe esimese asjana sisustama keemialaborit.)
Antoine Laurant (de) Lavoisier
Hariduselt jurist . Hakkas pärast lõpetamist tundma huvi loodusteaduste vastu. Oli seotud maksu kogumisega. (Vahel on mainitud , et Lavoisier‘ naise ideed keemiavaldkonnas olid päris jumekad (aga need teostas L).) Õige varakult tegi ta selliseid ettepanekuid ja avastusi, mille eest teda tunnustati (Pariisi tänavavalgustus, kipsi kasutamine (selle koostise määramine)).
Ta oli üks, kes väga süstemaatiliselt kõiki oma katses kasutatud aineid hakkas kaaluma ja tegi selle põhjal analüüse. Korrektselt tõestas massi jäävuse seaduse. Tema kaalus ka gaase! Väidetakse, et (vene kirjanduses) massi jäävust kirjeldas ka keegi sajand varem.
Tegeles mitmete reaktsioonide uurimisega. Muuhulgas ka põlemisreaktsioonid (metallide põlemine nt). Viis seda läbi hermeetiliselt suletud anumas . Pani tähele, et selle protsessi vältel mass ei muutu. Kui kuumutada õhu käes metalle, siis nende mass kasvab. Ta ei avastanud ise ühtegi keemilist elementi.
Ta sai infot ka Pristleylt. Palus kontrollida tema deflogistoniseeritud õhku. Nende katsete käigus mõtles ta, et flogistoni pole olemas, vaid et see on reaktsioon . Avaldas ka artikli. Põlemisel on tegemist mitte flogistoni eraldumisega, vaid reageerimisega hapnikuga. Avastas, et see sama gaas soodustab happeliste omaduste avaldamusega  happed on ained, mis sisaldavad hapniku. Pani tähele, et osa happeid võib reageerida nn. alustega. (Hape = binaarne ühend.) Väävelhape esines sellisel kujul: SO3. (Alus = binaarne ühend.) Hapete ja aluste reageerimisel tekivad ühendid, mis sisaldavad kolme elementi – soolad . Tõi välja ka aluste omadusi. Andis hapnikule nime (oxygenium – happe tekitaja ).
Hapnikteooria võeti tasapisi omaks (eriti nooremate teadlaste poolt). Sellest lähtudes sai teha juba uusi hüpoteese. (Toimus üks oluliseim paradigma muutusi!)
Esimene, kes hakkas seda teooriat toetama oli Martin Heinrich Klaproth (1743 – 1817). Ta avastas koobalti, nikli, mangaani , molübdeeni, uraani. Ta oli praktiline keemik. Peetud ka analüütilise keemia isaks.
Tema hakkas tegelema (revolutsiooni eel 1789) keemia nomenklatuuri põhimõtetega. Üks kaaslane: Berhollet. Aine nimetus peaks võimaldama võimalikult hästi otsustada selle üle, millest ta koosneb ja millises vahekorras. Terminid: sulfaat, sulfit , sulfiid. Sellega seoses andis ta välja keemia elementaarkursuse (1789). Ta tõi seal välja nimekirja 33.st keemilisest elemendist (See oli väga oluline!).
Met + 02  Met. oksiid.
Metallid on keemilised elemendid ja neid ei ole võimalik üksteiseks üle viia! Pakkus välja veel: gaasilised mittemetallid (hapnik, lämmastik, vesinik (aga mitte Cl!)), väävel, süsinik, radikaal. Metallidest: arseen, antimon , vismut, koobalt , nikkel, mangaan , molübdeen jt.
Andis ka nime vesinikule: vee tekitaja, lämmastikule – azote (hiljem lõi läbi nitrogenium – nitraadi tekitaja).
Radikaal – rühmitus, mis toimib kui tervik (ei lagune koostisosadeks): klooriradikaal (HCl tunti muriatic acid), fluoriradikaal, booriradikaal.
Elementideks pakkus ka (kuid kahtles selles): lubi(calx) – kaltsium , magnesia ( magneesiumoksiid ) – magneesium, barüüt (raskemuld, baariumoksiid) – baarium , savimuld ( alumina ) – alumiinium, ränimuld (silica) – räni. Ekslikuks osutusid: valgus (lumiére), soojus (calorique).
Viis läbi meetermõõdustiku sisseseadmise Prantsusmaal.
1794. saadeti L. giljotiini alla. „Kulus vaid mõni hetk, et raiduda maha selline pea, kuid ehk mitu sajandit enne, kui samasugune taas ilma tuleb.“
Jeremias Benjamin Richte
1762-1807
Õppis Göningspergis I. Kanti õpilasena. Esimene, kes püüdis matemaatikat rakendada keemias. Võttis neutralisatsioonireaktsioone uurimise alla. Kasutas primitiivset tiitrimist. See oli tema doktoritöö. Leidis, et happed ja alused reageerivad omavahel väga kindlas masside vahekorras. Võttis kasutusele termini „ekvivalentmass“. 1792-1794 avaldas ta kolmeosalise pikema teose, kus ta võttis kokku stöhhiomeetria (tema nimetus selle kohta). (Stiihia = stöhhia, ehk elementide mõõtmine.)