Kasvatus eri kultuurides (4)

Kasvatus eri kultuurides
Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituut dotsent, õppetooli juhataja Maria Tilk
Pedagoogika ajaloo käsitlemisel on välja­ kujunenud praktika, kus põhihuvi ja -tähelepanu on suu­na­­tud pedagoogilise mõtte ajaloole: enamasti käsitletakse üksikute suur­te pedagoogide panust kasvatusse, uuritakse pigem õpetamise aja­lugu ning koolide ja õpetussüsteemide kujunemist ja arengut. Kas­va­tusteemadele pööratakse vähem tähelepanu. See on ka mõneti aru­saadav, kasvatamist peetakse lihtsamaks kui koolitamist, isikliku ees­kuju najal on kasvanud sajad põlvkonnad. Tundub, et kasvatamine muutub tõsiseks alles siis, kui laps alustab spetsiaalse kooliõppega.
On aga ka teisi olulisi kasvatuse as­pekte, nähtusi ja tegureid, mis on kas­va­tust tegelikult mõjutanud: tavad ja kombed, religioon ja seadus ehk teisisõnu mentaliteediajalugu.
Antud ettekanne pühendab taotluslikult suurt tähelepanu mui­nas­­­­aja­le. Seda aega on äärmiselt raske kindlate aja­pii­ri­de­ga mää­rat­le­­da – laie­mas mõistes on see riigieelne aeg, kuid muinasaja kas­va­tus­­­kul­­tuu­­ri­ ele­­mendid on hõlpsasti äratuntavad ka­ hilisemates tsivi­li­­sat­sioonides ning­ eri rahvaste juures. Nüüdisaja kii­­­res elus ei tead­vusta me­­ endale te­gelikult, kuivõrd oma täna­päe­vas­tes kasvatus­mal­li­des­ jär­gi­me kau­ge­te esivanemate tähtsustatud näh­tusi ja tegevusi. Ma pean siin näi­teks silmas iid­set toidulaua ja söö­ mise sakraalsust; askeesi , mis oma eri vormides on inimest läbi aja­ distsiplineerinud; ohverdamist; sõ­na­kasutuse pü­ha­ dust ; tantsu müstikat ja kindlasti veel paljut muud. Nii mõnigi aspekt nen­dest ta­suks uuesti läbi mõelda, mõtestada ja ära kasutada.
Samuti on kasulik meelde tuletada, kuidas suhtub inimene muinas­ajast­ alates ja veel meile üsna lähedase ajani kolme kõige olu­lisemasse pöördepunkti elus: sündi, seksi ja surma. Kui vaadelda eri kultuure aja­ loos , siis kõik nad sak­rali­see­ri­vad nimetatud elupunktid ja, mis peaasi , õpe­tavad, mis on sün­ dimine , uue elu loomine ja kuidas on väärikas elust lahkuda. Ini­me­se tähelepanu oli suunatud olulisele. Enamasti teh­ti seda välja­ku­junenud rituaalide kaudu, need olid rõ­hutatult emot­sio­naalsed ja jäid häs­ti meelde. Rituaalid distsi­plineerisid, ise­tege­vu­­se­le kohta peaaegu ei olnud. Eelkäijate kogemused ja tavade kor­ras­tatus olid alati suurema väärtusega kui uudislooming. Lisaks oli­ vä­ga tähtis initsiatsiooni eksamikompleks. Seda ei saanud läbimata jät­ta ükski kogu­­konna liige.
Taotluslik on tähelepanu juutide kasvatuskultuurile, kuna see kultuur on ainsana säilitanud järjepidevuse ja selle põhi­alused kehtivad ortodoksse juudi kasvatuses nüüdisajalgi.
Ka. kreeklaste maa­ilmanägemist, kõlblusaluseid, käi­tu­mist ja igapäeva­elu on kooli­õpe­tusele lisaks mõjutanud suuresti nii Homerose kangelased kui ka polise­kultuur, nii ühiskonna ago­naalne iseloom kui sakraalsel alusel ku­junenud tragöödiad, arusaam mõis­tuse, hinge ja füüsilise keha har­mooniast, mehe paremusest võr­rel­duna naisega ja veel mitmed muud as­pektid.
Iga perioodi ideaaltüüpi on võimalik mõneti üldistada: muinasaeg on loodus­ini­mese kujundamine, Vana-Idamaade despoo­tia­tes kujuneb kirjutaja, juu­did on ennekõike ühe jumala ja tema sea­duse inimesed, kreeklased kas­vatavad kangelast ja roomlased rõhutavad kodanikku. Loomulikult on sää­rane jaotus suhteline ja mõel­dud vaid tendentside eristamiseks. Sea­dust ja kan­ge­las­lik­kust, patriotismi ja kodanikuuhkust on ju alati täht­saks peetud.
Läbi aegade on sootsiumis eritähelepanu pööratud õpetajale. Ku­na­gi oli õpetaja loodusenergia tundja – maag , siis püha kirja keeru­lis­­te saladuste tundja ja seletaja, jumalate tahte teadja ja edasiandja, kos­­mose seaduste lahtimõtestaja. Õpetaja tundis paremini seadust, os­kas seletada maailmakorda, suunas oma õpilast mõtlema, et see paremaks, puhtamaks ja täiuslikumaks saaks. Õpetaja- filosoof har­ju­­­tas ka ana­lüüsima ja üldistama, õpetas oma mõtteid selgelt ja veen­valt­­ väljendama. Kõik see kujundas õpetajast väärika Õpe­ taja .
Koolide spetsiaalne õppetegevus haaras pika ajaloo vältel ka­duv­­­väi­­­kese osa inimestest. Alates iidsete sumerite ja egipt­laste temp­­li­­koo­li­de loo­misest pääsesid püha kirjatarkuse juurde vaid vähesed õn­­ne­­­­likud. Kasvatuse said aga eranditult kõik, teisiti polnud mõeldav sot­­­siaal­selt suhelda. Iga laps sai vanematelt kaa­sa teadmise, kuidas tu­­­leb käi­tuda, mis on hea, mis halb. Iseasi, kui­­das seda teadmist kasutati, kõi­­­­gil aegadel on ju eristatud mõisteid “hästi­ kasvatatud ” ja “kasva­ta­ma­­tu”.
Kasvatust mõjutas peale perekonna ja vanemate ka keskkond, mil­les laps kujunes. Seepärast on väga oluline teada ajastu men­ta­li­tee­ti, väärtushinnanguid. Need omakorda peegelduvad nii suu­­lises mä­lus kui ka kirjalikes allikates – olgu need muinasjutud või luule, käitumis­kor­ral­dused või kirjapandud seadused –, aga ka inimeste tavakommetes, ehitus­tegevuses, kodukaunistamises, riietuses .
Peame mäletama eri perioodide inimese suhtumist jõududesse, mis on temast tugevamad: vaimudesse, jumalatesse, ainujumalasse. Kuivõrd oluline oli usk karistusse kogu vaadeldaval ajal võrrelduna karistamatuse põhimõttega tänapäeval: kui keegi ei näe, siis keegi ei näegi!
Vaadeldavad perioodid hõlmavad ruumiliselt ainult eurooplasele am­musest ajast tuntud kultuure: Mesopotaamiat, Egiptust, Juuda ­maad, Kreekat ja Roomat . Klassikalised idamaad (Hiina, India, Jaa­pan) oma teistsuguste filosoofia, sh ka kasva­tus­fi­lo­­soofia alus­ tega on omaette teema.
Eri ajastute inimese väärtushinnangutes on suuri erine­vu­si: kord ei väärtustata tööd üldse ja peetakse seda kohaseks vaid orja­dele, siis aga loodetakse töö kaudu õndsaks saada, seejärel on kva­liteetne töö terve seisusekihi peamine väärtus. Kord on kõige täht­sam isiklik vaprus ja kollektiivne tegutsemine jääb tagaplaanile, siis jäl­le vastupidi; kord on kauplemine ja kaupmees põlu all, siis taas suure au sees. Kord on isa peamine kasvataja ja laste eest vastutaja, teisal ei pööra ta laste kasvatamisele erilist tähele­pa­nu ja jätab selle õpetajate hooleks. Samuti tähtsustab inimkond ajaloos erinevalt naiste osa ja panust laste­kas­va­tamisse.
Inimese kõige olulisem kasvataja muinasajal oli loodus. Tuli ar­­vestada kliimavööndi, maastiku, taimestiku ja loomastiku eri­pä­ra­ga, tuli kohanduda külma ja palavaga, kuiva ja niiske ajaga , ta­lu­da pikki vihmaperioode ja põuda. Põud võis jahiloomad mujale viia või hukutada ja tulemuseks oli nälg. Välgusüüdatud tohutud tule­­kah­jud ei ohustanud mitte ainult loomade, vaid ka inimeste elu.
Samal ajal oli aga vaadeldav aeg just see periood inimkonna aren­­gus,­ kus hakati rikkuma looduse tasakaalu. Seni kuni inimene vaid tar­­bis (st võttis ja kasutas, mida loodus võimaldas: pidas jah­ti, korjas söö­­da­vaid juuri, kalastas), oli loodusel suhteliselt kerge tasa­kaalu taas­tada. Po­pulatsioon ei olnud veel suur, inimesed tapsid loomi ja korjasid tai­­­mi niipalju, kui vajasid söömiseks. Säi­litada suurt kogust toitu ei osa­­­tud. Suguharud rändasid ringi ega saa­nud ühte piirkonda lõpuni laastada. Inimene elas loodusega sõb­­ralikus koosluses, kuid viimane õpetas inimesele ka hirmu, ette­vaa­tust ja kannatlikkust. Looduse kau­du mõistis inimene igavikku, sur­ma, aja tinglikku perioodilisust (aasta­aegade, kuufaaside, ööpäeva vaheldumist). Ümbritsev loodus lo­hu­tas ja andis turvalisusetunde, sest kõikidele stiihilistele õnnetustele – uputustele, tulekahjudele, ra­­judele ja tormidele – järgnes taas rahu ja päi­kesepaiste ning elu ter­vikuna ei kadunud kusagile.
Inimene ei dikteerinud oma seadusi loodusele, vastupidi, loodus dikteeris inimesele omi. Kuna aga looduses on kõik nähtused vas­tastikku seotud, sõltuvad ja suhtelised, siis inimene kohanes ning ku­jundas loodusseaduste järgi oma olemise seaduspära. Tema hirmud ja lootused, vaimud ja jumalad kasvasid välja loodusest. Loodus mitte ainult ei hirmutanud, vaid ka lohutas. Loo­­­dusseadused näitasid igavest muutumatut maailmakorda: õpe­ta­­­­­sid õigustatult tapma vaid elu alalhoidmiseks vajalikku kogust loo­mi,­ mitte puutuma tiineid emasloomi, lubama janus loomakarja joogi­­­­kohtadele. Loodus juhatas nägema ning tunnetama ilu ja har­moo­niat.­ Es­teetika algete kujunemine ulatub samuti väga kau­gesse aega. Ilu nägemine peegeldus eelkõige enese­kau­nis­tamises – täto­vee­ringutes, riietes jms.
Algselt oli kõik seotud maagiaga. Kui plaanipärane töö hakkas inimese elus hõlmama üha suu­re­­mat­ osa, asus inimene oma tunge vajadusele allutama ja õpe­tas se­da ka järeltulijatele. Igapäevase olelusvõitluse hädad ja vajadused ku­jun­da­sid tahet.
Et mõista ühe või teise perioodi kasvatuse eesmärke, tuleb eel­kõige selgitada selle ajastu elu iseloomulikud jooned ja kultuurilised ettekujutused, mis kasvatuse vorme ja püüdlusi kujundavad.
Tähtsaim tegur, mis reguleeris loodusinimese tahet, oli töö. Mida enam hakkas inimene tegelema põlluharimise ja karjakasvatusega, sed­a enam muutus tema tegevus reeglipäraseks, korrastatuks ja tema isik­likule tahtele allumatuks. Hoopis inimene ise pidi arvestama loo­dustsüklite ja kasvuperioodidega.
Teine ja väga oluline tahtereguleerimise tegur töö kõrval oli müü­tiline mõtlemine, mis tulenes looduse tun­ne­tamisest. Algul võis see­­ seisneda vaid selles, et elu arvati olevat ühe vai­mu või isiku või­­­muses: see vaim elas inimkehas teise minana na­gu vari, vees pee­­gelduv või unes nähtud pilt; vaim võis inimese te­ma haiguse kor­ral ajutiselt maha jätta või hoopis temast lahkuda ja sellega surma kaa­sa tuua. Järk-järgult kujunesid kõik need aru­saamad, mis muutsid ümb­ritseva maailma hingestatuks. Me ni­metame seda animismiks.
Müüt koos müütilise mõtlemisega oli samuti oluline kasvatus­te­­gur. Tegemist oli suulise mäluga, mida anti edasi põlvest põlve. Müüt o­n üks tähtsamaid märksõnu maailmakultuuris üldse.
Ent müüt pole üksnes algeline , ajalooliselt esmane kultuurivorm. Ta pole nimelt ka tänapäeval kusagile kadunud, ta on igavene. Nüüdisajal oleme samuti hädas müütidega, mis meile justkui kuskilt kõrgemalt peale surutakse. Näiteks hakkame me kõik – kes rohkem, kes vähem – uskuma seda, mida meile päevauudistes räägitakse. Te­gelikult me ei tunneta ju massimeedia kaudu sündmust ennast, kuu­leme vaid jutustust selle kohta, seega müüti. Kuid tänapäeval ei omanda müüt iialgi niisugust jõudu kui loodusrahvastel, sest see po­­le ainus meie maailma kohta käiva teabe vorm. Me püüame nii­su­gust müüti kõrvalt vaadelda ning tema mõju alt vabaneda (mis sün­nib siiski harvemini, kui me seda tahaksime). Kuid müüdi abil saab tänapäevalgi arvamust kujundada ja seega inimest kasvatada.
Inimkultuuri alguses oli aga olemas ainult müüt, mis oli sündinud koos esimese mõttega ja kinnistunud sõnas. Müüt käis re­ligiooni eel, õigemini sisaldas endas kõiki hiljem eral­dunud vaim­­se tegevuse vorme: religiooni, filosoofiat , teadust, luulet, kuns­ti, eetikat, haridust. Kultuur oli veel mütoloogilise olemise täiu­ses, spetsialiseerumata.
Sa­jan­dite jooksul kujunenud ja väga aeglaselt muutuvad su­gu­­­kon­na­­si­sese käitumise reeglid argumenteeriti kõikvõimsate, tähe­le­­­­pa­nelike ja karistavate jumalate tahtega.
Esivanemate kultus nõudis nende määratletud ja selgeks õpetatud sea­­­duste täpset täitmist, seaduste eirajaid või lohakaid täitjaid tabas ka­­­ristus. Vana oli tähtsam kui uus, sest kõik vana oli juba koge­mus­li­kult kontrollitud, seega kindel ning turvaline. Esivanemaid peeti ala­ti tar­­gemaks.
Kui aga inimese sõltuvus loodusest vähenes, kui tekkis sotsiaalne diferentseerumine ja tööjaotus, kujunesid riigid ja seaduskord, lagu­nes­ ka müütiline mõtlemine kui vaimse elu ühtlane, kõikehõlmav voog iseseisvateks, ehkki üksteisega tugevalt seotud suundadeks. Eri­lised inimgrupid täitsid nüüd oma kindlaid funktsioone: preestrid , õpet­­ lased , õpetajad, kunstnikud, arhitektid , muusikud, tantsijad te­gelesid kõik mingi konkreetsema ja kitsama vaimse elu lõiguga. Kõlb­lusel aga ei kujunenud eraldi kontrollijaid. Kõlblus jäi ühelt poolt kõigi teiste valdkondade koostisosaks ja teiselt poolt n-ö ei­kellegimaaks.
Naaberfunktsioonide täitjad võtsid endale kohustuse moraali tõl­gendada ja täitmist kontrollida. Preestrid rõhutasid eetiliste nor­mide seost jumalate tahtega. Õiguse ja seaduse tundjad, kes tõstsid terve rea endisi käitumiskorraldusi seaduslike normide tasandile , rõhutasid riigi ja valitsuse ning riigivõimu toetatava kohtu kont ­rollivat ja karistavat jõudu, õpetajad püüdsid järgmisele põlv­konnale edasi anda just seda sanktsioneeritud käitumis­kor­raldust, filosoofid arutlesid eetikaseaduste sisu üle. Ja edaspidises mitme tu­hande aastases arengus jääbki eetika vaimse elu erivoolude ta­bamatute pii­ridega koostisosaks. Igal ajastul vaatleb iga vool seda eri­neva rõ­hu­asetusega. Eikellegimaa jääb alles.
Sünnist surmani saatis inimest traditsiooniline, ammu kasutusel olev ri­tuaal. Mängu ja­ tõelisust oli raske eristada.Ikka ja jälle mängiti mingi kindel epi­ sood paljude inimeste osavõtul läbi. See oli nagu mälu re­trans­lat­sioon – mälu edasiandmine nii sõnas kui ka liikumises, tege­vuses, män­­gus, laulus , tantsus , lõhnas, värvis. Laps hakkas kõike seda va­ra­kult omandama nägemise ja kuulmise , haistmise ja kompimise teel, ta õppis “kõnelema” jumalatega oma keha, keele ja mõtte kaudu.
Mängul olid juba iidsel ajal oma kindlad moraalsed alused. Mäng al­­­lus kokkulepitud, st tavaõigusega pühitsetud reeglitele ja oli püha. Mäng oli rituaalse toimingu – initsiatsiooni, müsteeriumi, õpe­tuse, loit­­­simise, laulu ja tantsu alatine kindel osa. Näiteks võib tuua iidsete tar­­­kuste edasiandmise puhul mõistatuste lahendamise võist­­ lused .Toiming ise võis olla väga ohtlik, olenevalt panustest. Mui­nas­ini­­mese maailmas oli meie mõistes lapsemäng tihedalt läbi põi­munud sakraalse tunnetusega. Sageli on neid kahte nähtust teine­teisest või­matu eraldada.
Kindlate sügavatähenduslike rituaalidega on väga kaugest ajast määratletud nii surm ja surnuga seotu kui ka sünni- ja pul­ma­tsere­moo­niad.
Rituaalidega koos tulevad ka­su­tu­se­le sümbolid. Juba klas­si­de-eel­ne inimene os­kas suhelda ning ka en­ nast soot­siu­mis­ ja loo­­du­ses kindlalt mää­ratleda süm­bolite abil. Mingi osa neist muutus sa­­l­astatuks. Just maa­gi­lis­test ku­jun­di­test­ ja märkidest hak­kasid ku­ju­nema tä­hestikud. Ini­mene oli kaugetel mui­nas­aegadel sää­ras­te märkidega va­hetu­malt seo­tud: ta tunnetas neis pei­tu­vat­ vä­ge, us­kus ja kartis nii­sugust jõu­du­ ning­­ alis­tus sellele.
Üks arhailisemaid inimloomingu vor­­­­­me on ehtimine . See uni­kaal­ne nähtus on­­ omane ainult inimkultuurile. Ehete, mär­ kide , or­namentide ja värvide kau­du edas­tas inimene informatsiooni, mis oli õi­ge vähe muutuv ja mi­da anti ühe­suguselt edasi põlvest põlve. Ehe­ oli nagu sõ­num, teadete kompleks , mida tuli osata lugeda. Suu­lise kultuuri inimeseks olemise ko­gemus kirjutati ehte varal üles ja an­ti edasi selle tõrje- ja kaitse­maa­giline, ravi- ja värvimaagiline, aga­ ka nimemaagiline aspekt.
Ehte, aga ka riietuseseme kujunduses oli oluline sõnum orna­mendil. Maagiline or­nament ja püha muster tegi ehte sak­raal­seks. Or­namenti suhtuti kui jõu­al­li­kasse, mis suudab kaitsta, aga ka ise toi­­mi­da. Püha muster puhastas, õilistas ja­ korrastas maailmapilti. Eh­teid ja orna­mente ei mõeldud välja ega tehtud lihtsalt kel­legi tuju järgi. Nii nende val­mis­tamise kui ka kandmisega oli seotud kindel nor­mistik. Iga detail oli nii kandjale kui valmistajale tuntud ja püha. See­ga oli ornamentide, märkide ja värvide kasutamine rõivastel ja ehe­tel midagi palju enamat kui esteetilise ilumeele rahuldamine. Ehete ja ehtimise intiimsem külg on inimese ühendus oma kaitse­ vaimude ja hingekujutelmadega, see on piir oma sisemise ja ümb­rit­seva välise ruumi vahel.
Mida mitmetähenduslikum ja salapärasem oli märk, seda sügavama jälje jättis ta tunnetesse, teadvusse ja mällu. Sümbolid olid lülitatud ri­tuaalidesse.
Muinasajal oli kogu inimtegevus ritualiseeritud: töö, sõda, söö­­­mi­ne, seksuaalelu , suhted, mure, rõõm jne. Rituaal oli uni­ver­saal­­­ne. Ri­tuaa­li täideti, et saavutada lähedust ja, kui võimalik, ka ühen­­­dust jumalatega. Laps kasvas kõige selle sees, nägi ja koges rituaali, õppis selle kaudu mõistma ümbritsevat maailma.
Rituaalsus väljendub inimese keeles, žestis, miimikas, pan­to­­mii­­mi­kas, koreograafias, laulus, muusikas, maalikunstis, kasutatavas vär­­vis ja lõhnas. Rituaalis kasutab ta nägemist, kuulmist, haistmist, kom­pimist, maitsemeelt, südant, mõistust, emotsioone, tahte­pin­gutust. Rituaal tegi võimalikuks nii muusika , teatri kui ka tantsu tek­ke.
Seega tähendas rituaal inimestele tõelist elu. Kõik teadsid, et ku­i ri­tuaale ei täida, tuleb maailmalõpp. Iga rituaal täitis maa­ilma­kor­rastuslikku ülesannet. Igapäevaelu oli lähendatud sakraalsele ole­mi­sele, mis nõudis eelkõige ohverdamist, loobumist.
Ammusest ajast oskasid inimesed pöörata väärilist tähelepanu kõne­osa­vu­sele. Viimast läks vaja sõjapidamises, sest kuningas või hõimupealik ei lan­getanud sel ajal otsust omapäi, vaid arutas sõjapidamise küsi­mu­si va­­bade sõjameeste ringis. Igaühel neist oli õigus sõna võtta ja oma sei­sukohti kaitsta. Ka ei mõistnud juht üksi kohut ega keh­tes­ tanud sea­dust. Hea kõneoskuse teoreetilised alused kujundasid küll kreek ­la­sed, kuid head oraatorid olid tuntud ja hinnatud juba ammu en­ne kreek­laste loodud teoreetilist baasi. Vabadel ühiskonnaliikmetel oli sõnaõigus ja probleemide lahendus olenes sageli nende oskusest tei­si veen­da. Rääkimata üleüldisest austusest ja imetlusest õpetajate, tar­ka­de, lugulaulikute, muistendite ja legendide jutustajate vastu.
Sõnasse suhtumine oli loodusrahvastel eelkõige sakraalne . Sõ­na­­­maa­giat tunti ja kardeti. Tohutut hulka lausumisi, loitse, pühasid sõ­­­­nu ei tohtinud alati tarvitada, sest nende kohta kehtisid mit­me­su­gu­sed­ tabud, mida kardeti ja mille võimule loodeti. Sõna­väge mä­le­tati ja sõnadega ümberkäimist õpetati maast madalast lastelegi. Me ei tea täpselt, kui kaugele ulatub nõue kontrollida oma sõna­ka­su­tust. Millal juba kehtis karistus sõnutsi kurja jõu juurdekutsumise eest, valetamise või sõnamurdmise eest? Muinasrahvastel oli tuntud vä­­ga tugeva väega sõna – loits . Loitsud toimisid ja distsiplineerisid. Loit­­sud olid enamasti salastatud, nad kuulusid tarkade valdusse ja olid nende “sõjariistad”. Sõna sakraalsus väljendus nii palvetes kui ka­ tänuhümnides, mida tunnevad kõik rahvad ja mis hämmastavad meid oma emotsionaalsuse, täpsuse ja jõulisusega. Nendes loitsudes-palvetes oli tegemist eriti kontsentreeritud sõnaenergiaga, kuid ka tava­keeles oli kõikidel rahvastel keelatud tühi sisutu jutt – loba. Hu­vitavaid tähelepanekuid sõnakasutuse kohta võib leida ka soome-ug­ri folkloorist. Näiteks oli keelatud kurja nimetamine või karde­ta­va­te metsloomade mainimine. Kehtisid sõnakeelud pühades pai­ka­des, nagu hiis ja saun . Ära oli keelatud laste informatsioonivaene jutt­­ täiskasvanute juures­ole­kul (“laps räägib siis, kui kana pissib”). Sõ­­naandmist mõisteti kui osa­kese oma elujõu pantiandmist. Sõ­na­mur­dmine on alati olnud suur üle­­ astumine . Lubadus oli midagi konk­ reet ­set, tavaliselt sõnadega väl­jendatut, kokkulepet kinnitati sageli van­dega. Vanne oli aga võimsam kui inimene, see oli maagia .
Väga kaugele minevikku ulatub nime pühaks pidamine. Nimi ar­­vati olevat isiklik ja seepärast kõige tugevam loits. Sellega olid seo­­tud­ mitmed tabud: väeti lapse nimi oli salastatud, samamoodi hoi­ti­ salajas ka inimese tõeline pärisnimi ehk väega nimi. Nimi usu­ti and­vat kaitset, jõudu, tervist; vaenlase nime teadmine võis võ­t­ta tema jõu­ ja õnne. Kõik see peegeldub paljude rahvaste muinas­jut­tudes. Las­tele anti õnneliku, pikaealise ja eduka esivanema nimi, hil­jem valiti ni­mi pühakute nimede hulgast. Sellega sai laps endale kind­lad kaitsjad .
Samal ajal olid au sees muistsed vägilasjutud ja -laulud, mida laul­di, skandeeriti (vahel mingi instrumendi saatel) ja mida noored armastasid kuulata. Nendelgi lauludel oli tähtis kasvatav roll. Laul seostati sõnakasutusega. Me ei tea täpselt, milline oli muinasrahvaste vokaalne treening , kuid et seda tehti, tõestab ülestähenduste järgi kangelaslaulikute olemasolu ja arvukus: ühiskond pidas laulikutest väga lugu. Laulik oli maag, looja, tema vahendusel sõna mitte ainult ei kõlanud, vaid ka teostus : karistavad sõnad, needmised ja vanded tapsid neid, kelle vastu nad olid suunatud; õnnesoovid, tervitused, pühitsus ja kiitus olid suunatud elluäratamisele ja andsid tervist, eluenergiat. Sõna jõud võis uskumuse järgi tappa ja ka ellu ära­tada.
Oluline õppimise vorm pidi olema ka mnemoonika ehk mälu tree­­nimine. Kirjaeelsel perioodil anti kogu sugukonna tarkus edasi suu­liselt. Selle info kogus oli aukartustäratavalt suur. Omalt poolt ei ­tohtinud midagi lisada ega ära unustada, sest õigest mälust olenesid head­ suhted kaitsejumalatega. Me teame küll nii kaugetest aegadest äär­­miselt vähe, kuid peame kindlasti järeldama mingisuguse mnemo­teh­nika olemasolu juba siis, vastasel juhul ei oleks olnud võimalik kõi­­ki legende, hümne, pärimusi, lugulaule mälus talletada. Kaht­le­mata tegelesid säärase raske ja vastutusrikka valdkonnaga eelkõige jällegi hõimujuhid, šamaanid ja targad. Kuid mingit õpetust pidi saama iga suguharu liige, et maagilistes tantsudes, riitustes, leina- ja rõõmu­tseremooniates väärikalt osaleda. Ilmselt tuleb silmas pidada ka rütmi, pulsi oskuslikku kasutamist nii mälutehnikates kui ka lugulaulude, hümnide, loitsude või palvete esitamisel.
Rituaalseid toiminguid juhtisid sugu­ha­rus­­ ala­­ti­ teadjad, targad, ša­maa­nid, nõiad. Ne­mad oli jumalate ja iga­vi­kuga ti­­­he­damalt seo­tud, ne­­­mad tead­sid sa­lastatud infor­ma­t­­­sioo­ni, ne­mad va­lit­se­si­d su­gu­kon­na­kaas­­lasi.
Eelkõige aga olid­ nad õpetajad. Me ei to­­hi­ unus­­­ta­da,­ et va­lit­se­mine ja juh­ti­mi­ne­ tä­­hen­­das­ vaadeldaval perioodil enne­kõi­ke vas­­­tu­­tust.­ Tar­gad sõl­tusid jumalate loodud korrast veel enam kui­­­ hõi­mu liht­liikmed ning pidid sageli oma eksimused lunastama elu­­­ hin­na­ga. Nad olid ühes isikus õpe­ta­jad, kohtunikud , ra­vit­se­jad, nõu­­­­and­­jad ja­­ preest­rid. Neil lasus suur vastutus ka seo­ses uu­te õpi­las­te otsi­mi­­­sega. Targad või­sid minna hauda koos oma tead­mis­te­ga,­ sest ar­vati, et teadmised ehk vägi on kons­tantne suurus, mis­ jääb igal juhul alles ning teadjad-nõiad on võimelised seda in­for­­matsiooni iga­l ajal hankima. Küll oli aga suur patt ja üleastumine, kui sala­tead­mised ja jõukasutamise võtted anti edasi poolikule, eba­küpsele või­ nõutust madalamal tasemel olevale õpilasele.41 Kuigi nõiad otsisid sageli järeltulijat kõi­gepealt oma isik­like laste hulgast, ei olnud mantlipärija veresugulus siiski mää­rav.­­ Kõrval­märkusena tuleks meenutada, et tarkuse all mõisteti eel­­kõi­ge intuitsiooni ja sellel põhinevaid teadmisi ja oskusi. Tarkade õpi­lased pidid läbi tegema keerulised, pikaajalised ja ülivalulised “ek­samid”, mille käigus nad tõestasid oma sobilikkust sellesse vas­tu­­­tusrikkasse ametisse.4042 Seega oli juhtimine kõigil loodus­rah­vastel ala­ti usaldatud tõepoolest kõige targemate kätte, kes juhtisid ja­ kont­rollisid ka initsiatsiooniriitusi. Nemad jälgisid, et juurde­tulevad hõi­mu­liikmed vastaksid kõigile nõuetele, et nad oskaksid, suu­daksid ja­ mõistaksid mida vaja.
8