Antiikaja usund (0)

(Kool)
Antiikaja usund
Referaat
(õpilase nimi)
(klass)
Juhendaja õpetaja (õpetaja nimi)
Tallinn 2009
SISUKORD
Sisukord...........................................................................................................2
Sissejuhatus.....................................................................................................3
Müüt: pärimus ja lugu.....................................................................................4
Ürgjumalad.....................................................................................................4
Olümpose jumalad...........................................................................................5
Tempel.............................................................................................................6
Ohverdamine ...................................................................................................6
Preestrid ..........................................................................................................8
Kasutatud kirjandus........................................................................................9
Sissejuhatus
Usund on laiemas mõttes religiooni sünonüüm. Kitsamas mõttes on usund religioosne süsteem, mis on omane teatud rahvusele, kultuurile või sotsiaalsele rühmale. Usundeid eristatakse ka selle järgi, mida usaldatakse, usutakse. Sellise arusaama järgi on kõik inimesed usklikud, ainult usu kese (see, mida usutakse) on erinev. Usundite klassifikatsioone on erinevaid: monoteistlikud ja polüteistlikud usundid, maailmareligioonid ja rahvausundid jne.
Religioon on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. Oletatakse, et religioon tekkis kiviajal või et religioon on sama vana kui inimkond . Kirjalike allikate puudumisel või nende kõrval võib varasemate uskumuste kohta informatsiooni saada arheoloogilise materjali (sealhulgas näiteks matusekommete, hauapanuste põhjal), samuti võrdleva mütoloogia ja keeleteaduse abil. Pole teada ühtki rahvast või kultuuri, kel poleks mingisuguseidki religioosseid uskumusi. Religioon on lahutamatult seotud kultuuri ja ajalooga .
Religioossetest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled ning kirjaoskus. Religioon on ajaloos olnud ja on ka praegu tihedas seoses hariduse, teaduse, meditsiini, filosoofia, ajaarvamise, kunsti, kirjanduse, muusika jpm valdkondadega. Paljud maailma suurimad ehitised on rajatud religioossel otstarbel (sakraalehitused, templid, püramiidid). Religioon annab järgijaile kindla maailmavaate (elu mõtte, juhised õigeks tegutsemiseks ja suhtlemiseks, tõe, surma, saatuse , tuleviku, maailma alguse ning lõpu küsimustes jms). (vikipeedia)
Religioon oli muinaskreeklastel kõike muud kui eraasi. Igal kollektiivil, kuhu vaba kodanik kuulus – perekonnal, meesteliidul, polisel -, olid omad kultused, mis omavahel haakusid. Ja kellelgi ei olnud võimalik vältida neid kultuslikke ühendusi, mis vastasid riigi poliitilisele ülesehitusele.
Teiselt poolt, religiooni kõikidel avaldustel oli ka ühiskondlik ja poliitiline tähtsus. „Pühadus“ on kreeklastel alati seotud kogukonna ühtsust säilitava kultusega ning sellel pole suurt pistmist inimese siseeluga ega üksikisiku moraaliga. „Jumalavallatult“ käitub see, kes rikub kogukonna norme, olgu ta isiklikult siis moraalselt süüdi või mitte. Isegi kui keegi on kogemata kultuseeeskirju rikkunud, tuleb teda karistada või ta „lunastada“. (Dommermuth-Gudrich 2004: 14-15)
Müüt: pärimus ja lugu
Valdav osa kreeka usundist on meieni jõudnud müütide kaudu. Filosoof Platon (427-347 e.m.a) oli esimene kreeklane , kes kasutas sõna mütoloogia. Müüdi all pidas ta silmas vaid väljamõeldud tegelasi sisaldavaid lugusid . Hiljem väitsid mõtlejad, et kreeka müüdid ja legendid on seotud ajalooliste sündmustega ja et jumalad olid algselt olnud väljapaistvad inimesed, keda tänulik rahvas pärast surma jumalatena austas. (Day 2007: 5)
Müüt tähendab ´jutustust´. Ta põhineb suulistel pärimustel. Sellepärast ongi ta sageli segane ja vastuoluline.
Müüdi mitmepalgelisuse ja paljutähenduslikkusel oli oma eelis: paljude lugude seast võis alati leida sobiva. Müüti jutustati vastavalt olukorrale ja jutustamise viis mõtestas olukorda. Kõige selgemini tuleb see välja jumalte puhul. Hermes oli kaupmeeste ja teeliste jumal, aga ka varaste jumal: kõik olenes sellest, kellel parajasti tema abi tarvis läks. Ja igas rollis olid tal ise kohtades spetsiaalsed pühamud. Nii et jumalate ja nendest jutustavate müütide tähendus ei olene üksnes olukorrast, vaid ka paikkonnast. Ja see muutus ka aja jooksul.
Suulise pärimuse pika ajaloo vältel ladestus müüti üha uusi elemente, mis peegeldasid reaalseid ajaloosündmusi ning ka kultuuris toimunud aeglasi muutusi. (Dommermuth-Gudrich 2004: 11-12)
Nii nagu iga kreeka polist hoidis koos ühine kultus ja sellega põimuvad müüdid, oli ka kogu kreeklaste kogukond kultuseühendus. Kõigile kreeklastele ühised olid Delfi oraakel , olümpiamängud ja Homerose eeposed . (Dommermuth-Gudrich 2004: 15)
Ürgjumalad
Vanade kreeklaste arvates valitsesid Olympose jumalad maailma, kuid polnud seda alati teinud. Suulised pärimused rääkisid teistest jumalustest ja ürgjõududest, mis eksisteerisid varasemal ajal, kui universum oli lapseeas . Paljudel juhtudel selgitasid nendest varastest jumalustest jutustavad müüdid looduse olemasolu. Paljud filosoofid pidasid ürgkaost kogu tegelikkuse aluseks. Näiteks esindavad ürgjumalused universumi elemente: päeva, ööd, maad, merd, taevast jne. Chaos (Kaos) eksisteeris enne maailma tekkimist, ajal, kui elemendid maal olid veel korrapäratud. Chaosest sündisid Nyx (Öö), Erebos (Allilma pimedus) ja Gaia (Maa). Järgmises loomise faasis sünnitas Gaia Uranose (Taeva) ja Pontose (Mere). Mõningate väidete kohaselt aga kuulusid jumalate loomise esimesse etappi teised Chaose järglased Tartaros (Allilm), Eros (Iha) ja Gaia. Eros käis läbi Gaiaga ja põhjustas protsessi, mille käigus loodi olevused nagu linnud ja loomad. Gaia sünnitas Uranose ja Pontose ilma meheta. Uranose viljakast vihmast , mis armastavalt Gaiale langes, sünnitas Gaia rohu, lilled ja puud ning linnud ja loomad. Gaia oli tuntud oma ettekuulutuste ja ennustuste poolest. Gaia ühtimisest oma poja Uranosega sündisid koletuslikud kükloobid ja tekkisid võimsad titaanid, jumalate esimene põlvkond, kelle hulka kuulusid Kronos ja Rhea, Zeusi vanemad. (Day 2007: lk 7 – 11)
Hirm kaose ees, mda kreeklased jagasid paljude teiste rahvastega, seletab paljusid religioosseid rituaale, millest nad kohusetundlikult kinni pidasid. Põllu- ja karjaviljakust tuli igal aastal uuesti loitsida, sest polnud sugugi kindel, et see edasi kestab, ja kuningad, kellele klassikalisel ajajärgul enamasti oli jäänud ainult preestri funktsioon, tõid aastast aastasse jumalatele ohvreid, et poliitilist korda ei kukutataks ja linn kaosesse ei langeks . (Dommermuth-Gudrich 2004: 62)
Olümpose jumalad
Kreeka mütoloogias valitsesid maailma pärast titaanide lüüasaamist kaksteist Olümpose jumalat, kellest üksteist pärinesid Kronosest. Enamusest usuti , et nad elavad Olümposel, Kreeka kõige kõrgemal mäel (ligi 3000 meetrit), mille tipud olid pilvedesse mähkunud ja seetõttu surelike pilkude eest varjatud. Olümposel valitsesid Zeus ja tema abikaasa Hera. Koos nendega elasid Zeusi vend Poseidon ning õed Demeter ja Hestia . Hades, Zeuzi teine vend ja allilma valitseja, külastas Olümpost haruharva ning seetõttu ei peetud teda olümplaseks. Need koos kuue Zeuzi lapsega olidki kaksteist Olümpose jumalat. (Day 2007: 23)
Enamik antiikaja jumalatest ja jumalannadest esinesid inimese kujul ning neile olid omased inimlikud tunded: armastus armukadedus viha ja sõjaõhutamine. Aga nad olid ka väga võimsad ning kreeklased ja roomlased uskusid, et jumalatel on nende elule tohutu mõju. ( Wilkinson , Philip 2008: 34)
Jumalad ja jumalannad mängivad olulist rolli inimsuhete kujundamisel ka Kreeka müütides. Müütilised lood seiklustest, sõjast ja vaprusest on toodud näiteks, et selgitada kõrget moraali. Lugude sõnum oli kreeklastele selge: et saavutada edu, ei pea üksnes hoiduma jumalate solvamisest, vaid võimsamaid neist, nagu Zeusi ja tema liitlasi, tuleb lepitada sündsa käitumise ja rituaalsete ohverdustega.
Homerose müütiliste lugude seotust Kreeka jumalate ja inimlike voorustega – õigluse, tarkuse , vapruse ja mõõdukusega tunnistas kogu Kreeka ühiskond. Kreeklaste mütoloogia mõjutas suuresti roomlastest vallutajate müüte ning on jätnud lääne ühiskonnale uskumatult suure pärandi, mille mõju kestab tänaseni. ( McKenzie , Prime , George, Dunning 2002: 16-17)
Tempel
Kreeka arhitektuuri ja kunsti väljapaistvaim näide on tempel, vanakreeka keeles naos. Püha paika, kuhu tempel rajati, nimetati tenemos´eks ning sageli olid seda maa-ala tähistavateks märkideks müür, kalju ja puu. Pühad kohad olid seal, kus asus näiteks allikas või kaev.
Kreeka templikompleksi tähtsaim osa oli altar . See tehti siledatest kividest, lubjatud tellistest või tahutud kividest ja see asus väljaspool templihoonet vaatega itta . Kummardajad seisid ringis ümber altari , kui pühas tules põletati ohvriande jumalatele.
5.saj eKr asus tohutu suur jumala kuju templi pearuumis näoga ukse poole, mis oli ohvri põletamise ajal avatud. Templis hoiti nii jumala kultuskuju kui ka tema varandust, kuid tema tegelik kummardamine toimus väljaspool templit. (McKenzie, Prime, George, Dunning 2002: 50-51)
Inimeste ja jumalate „kaaskodakondsus” väljendus ka erilises paigas, mille inimesed valisid oma jumalate eluasemeks. Tempel rajati linna südamesse, kus see oli nähtav igast polise punktist; tempel oli kõigile inimestele avatud ning kujutas endast kodanike ühisomandust. Rituaalide toimetamiseks templit külastav kultuslik kogukond kattus polise kodanikkonnaga, aidates seega polist tugevamalt ühte liita. Ühine jumalate austamine tugevdas kodanikkonna ühtsust. ( Vernant 2001: 273-274)
Ohverdamine
Ei olnud ühtegi sõda ega koloonia rajamist, seaduse või lepingu väljakuulutamist, abielu või kokkuleppe sõlmimist, mida ei oleks antud jumalate kaitse alla, nende eestkostet nõutati sobilike kultustoimingute ning ohvrite toomisega. Kõik ühiskondliku elu sündmused – pidustustest rahvakoosolekuteni – olid pühendatud mingile jumalusele, kellelt oodati kaitset ja heasoovilikkust. (Vernant 2001: 273-274)
Ohverduspraktika põhisisu oli pühendusohvri toomine jumalikule jõule. Kuid kreeklaste müüditöötlustes ja ohvri ritualiseerimises peitus veel midagi enamat . Müüdi järgi sai ohvrite toomine alguse Prometheuse korraldatud pettusest. See määras inimestele loomade söödavad kehaosad, jumalatele aga jättis vaid mittesöödavad osad, mis põletatakse ning muudetakse suitsuks.
Pettus tegi lõpu algsele laudkonnakaaslusele inimeste ja jumalate vahel ning määrkas kaks erineva toitumisrežiimiga gruppi – suits ja aroom kuuluvad surematutele jumalatele, lihasöömine on aga seotud surelikkusega, st inimestega.Prometheuse tekitatud lõhet ei saa ohverdusaktiga muuta – algse lauakaasluse juurde ei saa enam tagasi pöörduda -, kuid taastatakse ajutine harmoonia .
Jumalad osalevad ohvritoimingus ning rõõmustavad selle üle; inimestel on omakorda õigus liha süüa, sest see on saadud ohvriloomadest, kelle tapmine on õiguspärane ning mitterüvetav.
Ohvrirituaalile järgneb pidusöök, ühine söömaaeg, kus liha jagamine peegeldab ja kinnitab ühiskondlikku hierarhiat – paremad osad antakse riigiametnikele, preestritele ja silmapaistvatele kodanikele . Ohvritoomine ja järgnev pidusöök toimuvad tavaliselt suuremate pidustuste raames. (Vernant 2001: 275)
Allilma jõude austati tavaliselt ööpimeduses, kusjuures ei püstitatud kõigile nähtavat altarit, vaid ohverdati paljal maapinnal. Tavaliselt toodi põletusohver (holocaustos), st ohvrilooma keha põletati täielikult, nii et ei jäänud järele söödavaid osi, mida võinuks kasutada ühisel pidusöögil. Kokkuvõttes on siin tegemist pigem apotroopilise (eemaletõrjuva) rituaaliga, halva needmise või eemalesuunamisega, kui kontakti ja harmoonilise lepitusega inimeste ja neid kaitsva jumaluse vahel. (Vernant 2001: 275-276)
Jumalaid lepitav rituaal koosnes eelkõige pühendusohvrist, mida saatis jumaluse hüüdmine ja palve. Ohvriks võisid olla väärtuslikud esemed, jook ja esinduslike kultusehoonete ehitamine, kuid kõige tähtsamad olid siiski roaohvrid, st loomade ohverdamine. Sõltuvalt jumalusest ja ohvri tooja sotsiaalsest staatusest võis ohvritoomine toimuda erinevas vormis. Igal juhul väljendus see inimeste loobumises teatud osast oma väärtuslikest elatusallikatest ning nende annetamises jumalikule jõule, kes sellise „hoolitsuse“ tulemusel pidi leebuma ning muutuma inimeste suhtes heatahtlikumaks.
Riituse tulemuslikkusele oli määrava tähtsusega selle toimetamine traditsioonilisel viisil ja ajal. Kreeka kalender sai alguse rituaalsest ettekirjutustest ning kuid nimetati tseremooniate järgi, mida tuli vastaval aastaajal läbi viia. Rituaali teostamine , millega pühtseti ning kinnitati inimeste ja jumalate head läbisaamist, oli ühtlasi terve ühiskonna tippsündmus, kogukonna olemasolu pühitsemine. Sellega kaasnesid peaaegu alati Kreeka tsivilisatsiooni kõige tähtsamad ettevõtmised: ühised pidusöögid, spordivõistlused, tantsud, protsessioonid ning teatrietendused.
Kuigi rituaal – ning eelkõige ohvrirituaal – tagab inimeste ja jumalate hea läbisaamise, võivad nende suhted mõnikord ka muutuda ja halveneda. See juhtub siis, kui inimesed tungivad pühaduse sfääri, rikuvad jumalikke privileege või astuvad üle jumalikest normidest, mis reguleerivad ühiskondlikku korraldust. (Vernant 2001: 263- 264)
Preestrid
Kreekas pole kunagi olnud elukutseliste preestrite kasti. Preestriks võis saada iga kodanik ning seda ametit peeti tavaliselt ajutiselt . Samuti ei olnud mingit ühtset kirikut, millel olnuks õigus tõlgendada religioosseid tõdesid ning juhtida ja kontrollida kultust. (Vernant 2001: 259).
Kreeka preestrid ja preestritarid valvasid püha tenemos’t ja hoidsid seda rüvetamise eest. Nad osalesid ohverdustel ning haldasid templi varasid. Muusikud saatsid lüüradel ja flöötidel pühasid hümne. (McKenzie, Prime, George, Dunning 2002: 51)
Kreeklased märkasid ja kogesid jumalikku ja püha peaaegu kõikjal igapäevaelus. Olümpose religiooni „uskumine“ seisnes kõigile ühiste rituaalide järgimises ning müütide tundmises. Need märgid määrasid inimese kuulumise ühiskonda, kultuuri, tsivilisatsiooni, nagu ka kreeka keele tundmine, Homerose tundmine ning ühiskondliku elu tavade järgimine.(Vernant 2001: 288)
KASUTATUD KIRJANDUS
Day M. 2007. Klassikalisest Mütoloogiast
Dommermuth-Gudrich G. 2004. Müüdid
McKenzie M., Prime R., George L., Dunning R. 2002. Mütoloogia kogu maailmast
Vernant J.P. 2001. Vana-Kreeka inimene
Wilkinson P., Philip N. 2008. Mütoloogia
http://et.wikipedia.org/wiki/Usund (11.03.2009)