MILLEKS RITUAALID: USUNDIMAAILMAS, ILMALIKUS ELUS, LOOMARIIGIS? (0)

MILLEKS RITUAALID : USUNDIMAAILMAS, ILMALIKUS ELUS, LOOMARIIGIS?
Iga inimese elu on seotud rituaalidega. Mõnel ainult ilmalike rituaalidega, mõnel ka religioossetega. Omad rituaalid on ka loomariigis. Rituaalidel on meie elus suur roll.
Rituaalid on korduvad teod, mis leiavad aset teatud aegadel ja kohtades, neis sisalduvad kindlad sümbolid, sõnad ja teod. Religioossed rituaalid kinnitavad religiooni peamisi põhimõtteid. Rituaalid aitavad inimestel üle elada pöördelisi aegu, pakuvad turvatunnet.
Rituaal on kommunikatsiooni liik. Sellel põhinevad muud inimkommunikatsiooni liigid ja mis muudavad need võimalikuks. Rituaalid on tihedalt seotud keelega. Seda seostatakse sageli usuga, kuid on tegelikult märgatavalt laiema kasutusalaga. Religioossed rituaalid on struktuurilt ja sisult väga püsivad. Järgivad religioossete rituaalide üldreegleid ehk siis sagedase ühes ja samas vormis tähistamise tõttu on kaitstud mälus moondumise eest.
Rituaali on määratletud kui religiooni sotsiaalset aspekti. Kui me võime religiooni defineerida kui arvamuste süsteemi kõige üleloomuliku ja püha kohta ja hauataguse elu kohta, siis rituaal on sotsiaalne protsess, mis annab neile arvamustele ja tõekspidamistele konkreetse väljenduse. Väga üldiselt öeldes, võime väita, et rituaalid on reeglitega seotud avalikud sündmused, mis ühel või teisel viisil määravad kindlaks maise ja vaimse maailma omavahelise suhte.
Rituaalid võib jaotada: üleminekuriitused (eluringi riitused), kalendririitused (aastaaegasid järgivad, mälestusriitused, Jeesuse elukäigu etappide tähistamise riitused), vahetamise ja ühtekuuluvuse riitused, kannatamise riitused ja poliitilised riitused. Rituaalide juures on olulised pidutsemine, paastumine ja festivalid.
Erinevad kombed ja tavad on inimestel näiteks Jaanipäeva ajal. Jaanituli oli pidulik ja püha rituaal. Kes ei tulnud jaanitulele, sellel pidid kasvama ohakased odrad, kasteheinased kaerad ja lühikesed linad. Seepärast pidi igaüks jaanitulele minema. Jaanituli püüti alati teha võimalikult kõrgele. Usuti , et nii kaugele, kui tulekuma paistab, on ümbrus kaitstud kurja eest. Tuli puhastas ja kaitses, soodustas kosumist ja kasvamist. Aja jooksul kujunesid välja kindlad kohad, kuhu tehti jaanituli. Et tuld kõrgemale tõsta, tehti see mõnikord kõrge varda otsa tõrvatünni. Levinud kombe kohaselt võttis igaüks jaanitulele midagi kaasa, mille ta jaanitulle viskas. Ohvriks visati villu, vilja, leiba, soola, rasva ning putru ja peale seda sai midagi soovida. Jaanilauludes mainitav “jaanikahi” tähendabki ohvrisööki või -jooki.
Vanarooma mütoloogia rituaalides näiteks kündmise või külvamise juures sisaldasid seda, et iga toimingu juures hüüti appi eraldi jumalust, iga jumaluse nimi oli tuletatud vastavat toimingut tähistavast tegusõnast. Need jumalused olid abijumalused, kelle poole pöörduti, kui oli abi vaja. Samuti pöörduti ka tähtsamate jumaluste poole.
Inimese sündi ja surma ning olulisi staatuse muutusi nagu täiskasvanuks tunnistamist, abiellu astumist tähistavad traditsioonilistes kultuurides siirderiitused. Inimese elu koosneb paljudest erinevatest üleminekutest, kus tema sotsiaalne seisund muutub, näiteks leeriõnnistamisel tunnistatakse laps täiskasvanuks. Väga oluliseks peetakse sündi, puberteeti, kihlust, abielu, rasedust, isadust ja surma. Lapsele on oluline tema nimi, näiteks õigeusklikel anti lastele sünni päeva pühaku nimi. Kunagi jäeti surnuga üsna pikalt hüvasti, surnu valvamisel lauldi vaimulikke laule, mis olid kinnituseks lahkunu minekul teise ilma.
Lõuna-Aafrikas Swazi’de seas toiub uue kuninga kroonimisel imelik rituaal. Kui see oli toimumas, siis iga kodanik pidi kuningat avalikult mõnitama ja kritiseerima, tehes tema sobimatusest suure vaatemängu. Sarnaselt sellele oli avatud sotsiaalne kriitika lubatud keskajal mõnel pool Euroopas karnevalidel, kuid mitte ülejäänud aasta jooksul. Ilmselt on tegu sellega, et kui anti inimestele võimalus käituda üldjuhul keelatud viisil, siis said nad anda pildi sellest, milline normaalne õigus selles konkreetses sotsiaalses korras pole.
Evolutsiooni käigus on kõikidel kõrgematel loomaliikidel välja kujunenud täiesti kindlad igale liigile omane rituaalse käitumise vorm. Elevantide kohta on teada, et isegi 15-20 a pärast peale oma karjaliikme surma teevad nad kõrvalkäike sellesse paika, kus suri ja kuhu jäi nende karja liige. Ja seal teevad nad erinevaid kummalisi liigutusi, võtavad tema konte kui neid veel on. Annavad teineteisele või viskavad õhku ja teevad kummardusi.
Ka tänapäeval on erinevaid rituaale. Tavaliselt on need seotud perekonnaga ja pühadega, kuid on ka teisi põhjuseid. Korraldatakse laulupidusid ja tantsupidusid, millel on eestlastele sügav tähendus. Igapäevased pererituaalid – pühade tähistamine, kohvijoomise rituaal, sünnipäevad, jaanipäev. Harvemini ka pulmad , matused ja ristsed.
Hiinas on uue aasta saabumine perekondlik sündmus, mida püütakse alati vastu võtta sugulaste seltsis. Vana-aasta õhtul tuli terve perekond kokku, et tänada õnnistuse ja kaitse eest esivanemaid ja jumalaid. Ühisel õhtusöögil pakuti surnud esivanemate hingedele süüa. Usuti, et jumalad tulevad uusaasta ööl maa peale. Kesköösel toimus Maa ja Taeva jumalatele ohverdamine . Õue seati üles ohverduslaud, mis oli vaatega lõuna poole. Sellele asetati altaripilt jumalate kujutistega, selle ette nõud ohvriandidega. Tavaliselt annetati liha, puuvilju , ube, riisi, veini ja teed. Lauale asetati kaks punast küünalt, lõhnakepikesed ja kaks vaasi lilledega. Rituaalis osalesid mehed. Perekonna pea seisis ohvrilaua ees, nägu oli tal põhja poole. Ta laskus põlvili ja kummardas sügavalt kolm korda, puudutades laubaga maad. Seejärel ta tänas jumalaid kaitse eest eelmisel aastal ja palus koduõnne uueks aastaks. Abistaja ulatas süüdatud lõhnakepikese, mis asetati teraviljaga täidetud anumasse. Seda tehti kaks korda uuesti. Põletati ka hobuse kujutisega ohvrirahasid ja pabereid. Lõpuks põletati ära jumalate pildid. Köögis riputati üles uus Zaowangi pilt ja austati ka teda. Kummardati ja austati kodualtari jumalaid ja kaitsjaid. Lõpuks austati esivanemaid, neile ohverdatud andamid söödi üheskoos sümboliseerimaks ühtsust esivanematega. Perekonna nooremad liikmed austasid vanemaid kummardusega.
Ka palverännakud on rituaalid. Nende tähendus on aja jooksul muutunud. Keskajal olid palverännakud ohtlikud ja vaevarikkad ning rännaku eesmärk oli religioosne: saada pattudest vabaks. Tänapäeval on palverändurite sihtkohad muutunud osaliselt turismiobjektideks, ka rändurite eesmärgid on väga erinevad. Ühed lähevad kogema osadust jumalaga , teised enda kinnijooksnud elu üle mõtisklema, luhtunud suhtest üle saama või lihtsalt niisama ennast pikal rännakul proovile panema .
Tants omandas juba väga ammu olulise rolli maistes rituaalides. Seesmiselt läbitunnetatud liigutused sobisid teatud tegevuste, olukordade või hingeseisundite sümboolseks väljenduseks. Tantsu kaudu on ürgsest ajast saadik püütud luua kontakti ka nähtamatu maailmaga , kultuslike tantsudega on teenitud jumalusi. Tantsu abil taotleti võitu kurjade jõudude üle ja otsiti kontakti vaimudega, püüti saavutada nende poolehoidu või siis painutada neid oma meelevalla järgi. Maagiliste tantsudega taheti juhtida eluta looduse avaldusi ( vihmasadu , päikesepaistet, äikest), mõjutada taimede kasvu, loomi, teisi inimesi, saavutada jahi- ja sõjaõnne, kaitsta elavaid ja surnuid kurjade vaimude eest. Sellisel juhul aimati sageli pantomiimiga järele vastavat sündmust või olendi tegevust. Tihti maskeeruti mingiks loomaks või üleloomulikuks olendiks, tegevuses aga etendati võitu kurja üle.
Rituaalidel on erinevaid vorme, kuid iga isiksus leiab endale sobiva. Meie elud on tihedalt seotud rituaalidega ja ilmselt see lähitulevikus ka ei muutu. Ka igapäevased tegemised on seotud rituaalide ja kommetega.