Karjatamise mõju taimekooslustele: Luhad, rannaniidud, aruniidud (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Metsandus - ja maaehitusinstituut
Loodusvarade kaitse ja kasutamine
Karjatamise mõju taimekooslustele
Luhad , rannaniidud, aruniidud
Tartu 2014

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. Karjatamisviisid 4
2. Karjatamiskoormus 6
3. Karjatamise mõju 7
Luhad 7
Rannaniidud 9
Aruniidud 11
Kokkuvõte 13
Kasutatud allikad 14

Sissejuhatus

Kiviaja lõpust saadik on rohumaid kasutatud taimetoiduliste loomade karjatamiseks. Karjatamise mõju taimestikule sõltub paljudest erinevatest teguritest nagu näiteks mullastik , taimestik , kariloomade liik, tõug, sugu, vanus, karjatamiskoormus ning kliima. Eri liiki kariloomad toituvad erisugustest taimedest . Sellest tulenevalt sobivad pärandkooslustele väiksed ja vähenõudlikud tõud. Eestis tuleks eelistada eesti hobust, eesti maatõugu veist ja lambaid, kuid tuleb arvestada sellega, et hobused ja veised ei sobi tallamisõrnadesse kooslustesse.
Alljärgnevas referaadis kirjeldan lähemalt karjatamisviise, karjatamiskoormust ning nende mõju erinevatele taimekooslustele.

1. Karjatamisviisid

Karjatamisviisid võib tinglikult jagada süsteemituks e vabakarjatamiseks ja süsteemseks e rotatsiooniliseks karjatamiseks. Esimene viis on laialt kasutusel näiteks Inglismaal, põhiliselt poollooduslikel rohumaadel. Seevastu rotatsiooniline karjatamine on levinud väga paljudes riikides ja eeskätt Uus- Meremaal on see enim kasutatud karjatamisviis.
Süsteemitu e vabakarjatamine
Karjatatav ala on piiratud püsitaraga, kus loomad saavad valida karjamaarohtu üle kogu rohumaa ja neid hoitakse sellel maaalal suhteliselt pikka aega, tihtipeale enamuse aja kogu karjatamise perioodist. Kari lastakse kevadel karjamaale ja erinevate võtetega hoitakse tasakaalus rohu juurdekasv ja tarbimine mäletsejaliste poolt. Vabakarjatamist rakendatakse eelkõige ekstensiivse rohumaakasutuse korral.
Vabakarjatamise viis nõuab väikseimaid kulutusi karjatarade, joogikohtade, juurdepääsuteede ja väravate valmistamisel. Hooldustööd on hästi mehhaniseeritavad, sest suuremad maaalad võimaldavad tehnika juurdepääsu ja manööverdamist. Kuna tegemist on väiksemat investeeringut ja tööjõudu nõudva karjatamisviisiga, siis on see enamlevinud lammaste , lihaveiste aga ka noorkarja karjatamisel eelkõige poollooduslikel rohumaadel.
Vabakarjatamise peamiseks puuduseks on keeruline planeerida õiget karjatamiskoormust rohumaal, s.o. sobitada karjatavate loomade arv rohukasvu muutustega vegetatsiooniperioodi vältel ja aastatest tingitud erinevustega. Samuti vähendab see karjatamisviis kultuurliikide saagipotentsiaali ja eluiga, sest pidev taimede optimaalsest arengufaasist varajasem kärpimine mõjub taimede arengule ja talvekindlusele pärssivalt. See karjatamisviis ei sobi ka farmipidajale, kelle kasutada on väikesed ja hajusalt asuvad maatükid.
Vabakarjatamise rakendamisel on väga oluline taimiku seisundi (saak, arengufaas ) pidev ja asjatundlik hindamine. Rohu tagavara saab reguleerida karja suurendamise või vähendamise teel. Kõne alla tuleb ka karjamaarohu nappuse korral lisasööda ajutine juurdevedu.
Süsteemne e rotatsiooniline karjatamine
Kopliviisiline karjatamine. Rotatsioonilise karjatamise puhul on karjatatav rohumaa jaotatud kopliteks, kuhu loomad suletakse suhteliselt lühikeseks perioodiks. Vastavalt päevade arvule jaotatakse koplid ühepäeva või kahe- ja enampäeva kopliteks. Tingimustes, kus loomadel ei ole valikuvõimalust, sunnime loomi sööma ka halvema söödavusega heintaimeliike (nt roog- aruhein ). Karjatamisele järgneb puhkeperiood, mille vältel karjamaataimik saab areneda uude karjatamiseks sobivasse arengufaasi. Taimede püsivuse seisukohalt on oluline, et nad saaksid puhkeperioodil koguda juurtesse vajalikul hulgal toitainete tagavara. Karjatamisele kulunud aega ja rohumaa nn puhkeperioodi kokku nimetatakse karjatamisringi kestvuseks.
Nii nagu vabakarjatamise puhul, on ka rotatsioonilisel karjatamisviisil mitmesuguseid variatsioone. Portsjonviisiline karjatamine ehk ribakarjatamise puhul on tegemist paindliku rotatsioonilise karjatamisviisiga, kus karjatatavat pinda ja seega rohusööda kogust piiratakse teisaldatava elektritaraga. Oluline on seejuures piirata karja juurdepääs juba söödud karjamaaosale, et anda taimikule aega normaalseks ädalakasvuks. Nii paindlik rotatsiooniline karjatamine kui ka portsjonkarjatamine nõuab suuremaid investeeringuid karjatarade ja -teede ehitamisesse, joogikohtade sagedam transportimine ja pidev töö karjatamise organiseerimisel vajab ka enam tööjõudu. Samas on antud karjatamisviisi eeliseks rohumaasaagi efektiivsem kasutamine ja karjamaataimedele sobiliku kasvukeskkonna loomise läbi kultuurtaimiku pikem eluiga.
Järelkarjatamisviisi on praktiseeritud nii loomade vaba- kui ka rotatsioonilise karjatamise tingimustes. Selle karjatamisviisi idee seisneb selles, et esimesena pääsevad karjamaale kõrgema toiteainete nõudlusega/ vajadusega loomad, kelledele järgnevad koheselt väiksema toitainetevajadusega loomad, kes söövad allesjäänud rohu. Järelkarjatamist on kasutatud nii lammaste, piima- kui ka lihaveiste karjatamisel. Näiteks jaotatakse kari kahte erinevasse vanusegruppi, kus noorem grupp (6-12 kuud vanad) eelneb karjamaal vanemale (18-24 kuud vanad) grupile. Karjatamise kestvus, mille vältel kaks gruppi viibivad üksteise järgi rohumaal, ei tohiks ületada nelja kuni viit päeva, vastasel korral hakkavad loomad kärpima uut ädalakasvu, nõrgestades sellega arenevat karjamaataimikut. Järelkarjatamist on proovitud ka eritoodanguga lüpsilehmade korral, kus lüpsilehmad jaotatakse gruppidesse piimatoodangu järgi. Järelkarjatamise rakendamisega kaasnevad lisatööd on saanud peamisteks takistuseks selle karjatamisviisi edenemisel.
Ühes tootmisüksuses on otstarbekas kasutada erinevaid karjatamisviise, et kasutada rohumaade saagipotentsiaali efektiivselt. Samas tuleb meeles pidada, et karjatamisviis on vaid üks mitmest rohumaade efektiivse kasutamise faktorist, millega me ei saa kompenseerida karjamaataimiku võimalike puudujääke, näiteks madalakvaliteetsest rohumaast tulenevaid puudusi. ( http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/rohumaaviljelus/karjatamise-viisid#.UugMj_0Zs1A )

2. Karjatamiskoormus

Karjatamiskoormus näitab, mitu looma peaks optimaalselt karjamaal olema hektari kohta. Erinevatel taimekooslustele on välja selgitatud erinevad karjatamiskoormused, sõltuvalt koosluse taimestikust, mullastikust ja teistest tingimustest. Karjatamiskoormuse mõõtühikuks on lü/ha kohta. Loomaühik on üks veis või hobune, kaks mullikat või sälgu, kolm vasikat või varssa või näiteks viis lammast.
Puiskarjamaade karjatamiskoormus sõltub pinnase viljakusest ja niitmisintensiivsusest. Puiskarjamaa hooldamisel tuleb tagada puistu liituvus vähemalt 0,2, karjatada koormusega 0,3–1,0 lü/ha, vajadusel hõrendada puistut ja põõsastikku.
Rannaniitudel 0,4-1,3 lü/ha kohta. Suurema koormusega karjatamisel tuleks karjatamist alustada 15. juulist. Eelistada tuleks veiste, hobuste ja lammaste läbisegi karjatamist. Karjatamise tulemusena peab vähemalt pool karjatatavast alast olema madalmurune.
( http://www.balticseaportal.net/media/upload/File/Deliverables/MP%20Kydema%20Bay/Annex4_Seminatural_habitats.pdf )
Luhade karjatamiskoormuse valimisel tuleb kindlasti arvestad, et 1 lü/ha piiri ei ületataks ka kuivemate luhtade puhul. Teisest küljest võivad suurtel luhtadel pehmemad alad hoopis alakarjatatuteks osutuda, kuna loomad valivad toitumiseks kõrgemaid ja kuivemaid kohti. Et nad sööksid luha ühtlaselt madalaks, sealhulgas soonekohad, lombid jms, võib olla tarvis neid ajuti taraga piirata aladele , kus nad ise käia ei eelista. Samuti võib olla tarvis loomi taraga eemal hoida (vähemalt taimede viljumiseni) looduskaitsealuste taimede populatsioonidest. ( http://www.keskkonnaamet.ee/public/PLK/Lisa_4_Luhtade_hoolduskava_2011.pdf )
Aruniitudel on oluline mitte üle karjatada, kuna see vähendab nii niidu floora kui fauna liigirikkust. 50-60% madalmurusust vegetatsiooniperioodi lõpuks on sobiv tulemus (Jürgens ja Sammul 2004). Vastavalt poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nõuetele on aruniitudel lubatud koormused järgmised:
• kadastikul karjatamise korral 0,2–1,0 lü/ha (koormus 1,0 on ilmselt mõ eldud lopsakamatele pärisarukadastikele);
• aruniidul karjatamise korral 0,2–1,2 lü/ha
• nõmmel karjatamise korral 0,2–0,8 lü/ha.
( http://www.keskkonnaamet.ee/public/PLK/Aru_ja_soostunud_niitude_hoolduskava_2012.pdf )

3. Karjatamise mõju

Luhad

Luhad ehk lamminiidud asuvad üleujutavate veekogude madalatel kallastel. Kevadised üleujutused muudavad mullad viljakaks. Lamminiidud on enamasti kujunenud lammimetsadest ning on üldiselt lagedad, üksikute puude ja põõsastega. Rohurinne on liigirikas . Seal kasvavad näiteks lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein ja kassikäpp.
Joonis 1 Näide lamminiidust
Karjatamine kujundab luhal mosaiiksema koosluse kui niitmine , kuna loomad söövad taimi valikuliselt, kujundavad maastikku liikumisteedega ja kogunemiskohtadega ning taimkatte struktuuri mõjutavad ka väljaheited. Suurem mosaiiksus aga ei tähenda suuremat liigirohkust, kuna valikuline söömine annab teatud taimeliikidele kasvueelise ning teisalt väheneb nende liikide osatähtsus, mida loomad söövad. Kuna loomaliikidel on erinevad toidueelistused – nt lammas eelistab rohundeid, lehmad kõrgemakasvulisi mahlakaid taimi, hobused ei ole väga valivad – siis optimaalne oleks karjatada luhal erinevaid loomi. See võib toimuda paralleelselt, aga samuti võib teist liiki kariloomaga karjatada ädalal. Ädala puhul on oluline just hiline karjatamine, mille tulemusel kujuneb kevadeks madal rohustu, mis on väga oluline luhakurvitsalistele. Mätlikkuse tõrjeks ning eemaldamaks ka neid taimeliike, mida loomad ei söö, võib olla vajalik karjamaa suve lõpul ka üle niita.
( http://www.keskkonnaamet.ee/public/PLK/Lisa_4_Luhtade_hoolduskava_2011.pdf )

Rannaniidud

Rannaniit on rohttaimedega kaetud tasane ja madal suures osas üleujutatav rannalõik, mille püsimiseks on vajalik selle hooldamine. Rannaniite iseloomustab soolalembene taimestik ning mitmekesine ja rikkalik linnustik . Karjatamine vői niitmine on rannaniitude looduse pikaajalise säilimise eelduseks. Ilma hoolduseta algab niitude kinnikasvamine, ühes sellega hakkavad ka ahenema elutingimused seesuguste taime- ja loomaliikide jaoks, kes vajavad oma eksistentsiks avatud rannaniitusid.
Joonis 2 Näide rannaniidust
Karjatamine on rannaniitude peamine kasutusviis , õigesti kasutatuna on rannaniidud oma rikkaliku söödataimede produktsiooniga heaks looduslikuks karjamaaks. Kariloomad mőjutavad rannataimestikku paljakssöömise, tallamise, kulutamise ja laigutise väetamisega (sőnnik, uriin). Need mőjutused stimuleerivad taimeproduktsiooni ning rohu juurdekasv saab jätkuda hilissügiseni. Tänu karjatamisele moodustub kulu väga vähesel hulgal, samal ajal aitab tallamine ja segamine kaasa ka kulu kiiremale lagunemisele. Kui karjatuskoormus on piisavalt suur, säilib ala liigirikkus . Taimedest paljaks trambitud alad loovad konkurentsinőrkadele taimedele vőimaluse end sisse seada. Roostik , st. pilliroo ja kőrkjate vöö hoitakse madalana. Väljauhutud adru ja muu heitmaterjal trambitakse katki ja laotatakse laiali. Loomade tallamise tagajärjel toimub ka teatud maaerosioon. Kőrgvesi kannab ära osa maast ja sel moel hoiab rannaniidu niisugusel tasemel, mis vőimaldab jätkuvat soolase vee mőju. Tallamine teeb ülemised mullakihid kompaktsemaks ning soola väljauhtumine on raskendatud. Seetőttu on rannakarjamaadel mulla soolasisaldus kõrgem kui sama piirkonna mittekarajatatavatel aladel. Tallamine pőhjustab ka mätastumist, eriti märjal maal. Mättad tekitavad suurema mikrokeskkondade variatsiooni floora ja fauna jaoks. Mätaste moodustumine rannaniitudel vőrreldes sisemaa niiskete niitudega on mőődukas. Seetőttu tekib mererannikul tunduvalt vähem probleeme spetsiaalseid hooldusabinõusid vajavate mätlike maadega. Karjatamise tagajärjed sõltuvad kariloomade liigist ja tőust, nende arvust pinnaühiku kohta, karjatamissesoonist ja karjamaa aedikuteks jaotamisest.
Palju näiteid on selle kohta, et erinevad veisekarjad vőivad eelistada erinevaid taimeliike ja -kooslusi. Loomad őpivad üksteiselt, mis on karjamaal söödav ja maitsev. Seetõttu on suureks eeliseks sellise karja kasutamine, millest üks osa on varem juba rannakarjamaal olnud.Veised lähevad meelsasti toitu otsima ka madalasse vette ning saavad sel viisil takistada roo levikut. Samas ei söö nad rohtu oma sőnnikult, sinna moodustuvad sügisepoole kőrgekasvulise ja lopsaka taimestikuga nn. sőnnikumättad.
Hobustele meeldib kõige rohkem kõva ja kindel maa, kuid ka nemad vőivad minna vette pilliroogu sööma. Hobused hammustavad madalalt ja kuival maal jääb taimestik madalakspöetud. Hobused söövad ka veisesõnnikulaikudelt ning hoiavad kõrged luht-kastevarre mättad madalaina (enamik veiseid väldib seda nii kaua, kui vőimalik). Sellepärast vőivad nad karjamaadel olla veistele suurepäraseks täienduseks. Kuna hobused on liikuvamad, häirivad nad rohkem maapinnal pesitsevaid linde. Sellepärast tuleks pesitsusajal kasutada rohkem veiseid.
Rannaniidule on parimaks lahenduseks veiste karjatamine koos teiste kariloomadega. Veised söövad kőige paremini märjemate kohtade rohukasvu ning vähese liikuvuse tőttu härivad linde kőige vähem, hobused söövad ära kastevarre jt. kővad kőrrelised, lambad takistavad vősa levikut.
( http://www.roheline.ee/books/kkj296.html#Rannaniit%20vajab%20hoolt )

Aruniidud

Aruniitude mullad on liivsavised ja mineraalaineterikkad. Puurinne enamasti puudub. Puud võivad kasvada üksikult või väikeste rühmadena. Põõsarinne on tihti liigirikas. Rohurinne on kidur, madala saagikusega, kuid liigirohke. Seal kasvavad näiteks harilik kukehari , valge kukehari, harilik koldrohi , lubikas, lamba-aruhein, punane aruhein, tarnad , humallutsern ja muulukas . Enamik niitudest on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel. Kui inimmõju lakkab, hakkavad niidud võsastuma ning muutuvad metsaks.
Joonis 3 Näide aruniidust
Pärisaruniitudel ja paluniitudel karjatamiseks sobivad kõik kariloomad. Väikestel nõmmeniitudel võib kidura heinakasvu tõttu veistel või hobustel sööki väheseks jääda.
Erinevate kariloomade koos või vahelduvkarjatamine on liigilisele koosseisule kasulik, kuna erinevatel loomaliikidel on natuke erinevad toidueelistused. Näiteks hobused ja veised väldivad väljaheidete ümbruses kasvavaid taimi, kus võivad seetõttu võrsuda võsaliigid. Kitsed ja lambad aga söövad hea meelega puude ja põõsaste lehti, mis võsa tagasi tõrjub (Jürgens ja Sammul 2004). Väga karedaid taimeliike kariloomad ei armasta, seetõttu süüakse neid peamiselt vaid noorelt (karjamaadel võib seetõttu hakata vohama näiteks luht- kastevars ).
Taimeliigid on pidevale karjatamisele siiski küllalt vastupidavad. Näiteks orhideede puhul on täheldatud, et ehkki karjatataval alal tundub neid olevat vähe või on nad täielikult ära söödud ja n.-ö. alla surutud, on populatsioonid vahetult pärast karjatamise lakkamist üllatavalt elujõulised (ilmselt edukalt toimiva seemnepanga tõttu), seda muidugi vaid mõnel aastal, kuni kulukiht võimsust võtab.
Kahtlemata pole enamuse liikide puhul karjatamise aja ja koormuse täpset mõju uuritud. Seetõttu võib ka osutuda, et mõne I kaitsekategooriaga liigi puhul karjatamist igaks juhuks välditakse või need kasvukohad muust karjamaast taraga isoleeritakse.
On liike, mis suudavad eksisteerida vaid piisava karjatamise tingimustes. Näiteks liblikaliigi komapunnpea (Hesperia comma) käekäik nõmmedel ja loopeasetes kadastikes sõltub otseselt nii konkreetse toidutaime olemasolust kui ka niidu hooldusvõttest - valmikud munevad vaid paljastunud maapinnal paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Karjatamise lakkamisel maapinnalähedane mikrokliima muutub ning asurkond ei suuda ellu jääda (Talvi 2004, Viidalepp ja Remm 1996).

Kokkuvõte

Karjatamise mõju taimekooslustele sõltub suurel määral loomade eelistustest. Eri liiki kariloomad eelistavad erinevaid taimi. Sellest sõltub niidu taimede püsivus ja levik. Mõned liigid on suuremas ohus kui teised. Taimekoosluste olukorda saab mõjutada erineva karjatamiskoormuse, karjatamisliikide ning erinevate loomadega . Soovitav on karjatada eri koduloomi üheskoos või vaheldumisi . See annab rohukamarale ühtlasema koormuse, võimaldab kasutada sööta ratsionaalsemalt ning ühtlasi säilib looduse mitmekesisus.

Kasutatud allikad

1) Kukk T, Sammul M jt. 2004. Pärandkooslused Õpik-käsiraamat. Pärandkoosluste kaitse ühing, Tartu, lk. 107
2) http://www.pikk.ee/balticdeal/upload/Editor/Baltic%20Deal/Ettekanded/Veefoorum%202012/Karjatamisviisid.pdf (28.01.2014)
3) http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/rohumaaviljelus/karjatamise-viisid#.UugMj_0Zs1A (28.01.2014)
4) POOL-LOODUSLIKUD KOOSLUSED JA NENDE MAJANDAMISE ÜLDISED PÕHIMÕTTED, Kadri Paomees, Keskkonnaamet , Hiiu-Lääne-Saare regioon, 2008 http://www.balticseaportal.net/media/upload/File/Deliverables/MP%20Kydema%20Bay/Annex4_Seminatural_habitats.pdf (28.01.2014)
5) Luhtade hoolduskava , Jaak- Albert Metsoja http://www.keskkonnaamet.ee/public/PLK/Lisa_4_Luhtade_hoolduskava_2011.pdf (28.01.2014)
6)Aru-ja soostunud niitude hoolduskava, Meeli Mesipuu http://www.keskkonnaamet.ee/public/PLK/Aru_ja_soostunud_niitude_hoolduskava_2012.pdf (28.01.2014)
7) http://bio.edu.ee/taimed/general/lamminiit.ht m (28.01.2014)
8) Rannaniitude hoolduskava 2011, Silvia Lotman http://www.keskkonnaamet.ee/public/PLK/Lisa_1_Rannaniitude_hoolduskava_2011.pdf (28.01.2014)
9) Rannaniidud, Aleks Lotman http://www.roheline.ee/books/kkj296.html#Rannaniit%20vajab%20hoolt
10) http://pilt.delfi.ee/picture/11768755/
11) http://bio.edu.ee/taimed/general/aruniit.ht m