JUDAISMI MÕJU TOITUMISKULTUURILE (0)

LUUA METSANDUSKOOL
Loodusturismi korraldus
Sessiooniõpe
JUDAISMI MÕJU TOITUMISKULTUURILE
I kursuse maailma kultuuriloo referaat
Juhendaja : Lili Kängsepp
Koostaja : Kristi Roots
Luua 2012
SISUKORD
SISSEJUHATUS...................................................................3
1.JUDAISMIST ÜLDISEMALT..........................................4
2.JUUDI AJALUGU.............................................................6
3. EBAUSK ............................................................................7
4.TOITUMISTAVAD JUDAISMIS .....................................8
5. SEADUSED TOITUMISE KOHTA............................... 10
KOKKUVÕTE.....................................................................12
KASUTATUD MATERJALID............................................14
SISSEJUHATUS
Judaismi toitumistavadest kirjutades tuginesin peamiselt raamatutele „Sellised nad on...iisraelased“ (Avin Ben Zeev, Estonia. 2001), „ Inimkond jumala otsingul“ (Watch Tower Bible ... U.S.A. 2006) ja „Maailma usundid“ (E. Breuilly, J O`Brien ja M. Palmer ). Samuti kasutasin Tartu Ülikooli kirjastuse välja antud raamatut „Üldine usundilugu : religiooniteaduse põhimõisted“ (Kumar, 2006) ja neternetiavarustes kättesaadavat wikipedia materjali. Käsitlesin judaismi üldisemalt, tutvustades toitumistavade kõrval ka judaismi ajalugu, pühi, juutide seas levinud ebausku ning mõningaid juutidele omaseid iseloomujooni.
1. JUDAISMIST ÜLDISEMALT
Vastavalt wikipedia (2012) andmetele on Judaism  ehk  juutlus  peamiselt
juudi rahva  monoteistlik religioon , mis on vanim tänapäevani püsinud usk ainsasse, universaalsesse, kõikehõlmavasse Jumalasse. Sellesse usku pöördunu võtab omaks nii juudi rahvuse kui ka religiooni. Sealt kandus usk ainsasse jumalasse edasi ka kristlusse ja islamisse . Mittejuutide arvates on „Tanak“ ehk juudi Piibel tähtsaim juutide tekstikogu, kuid paljud juudid nõustuvad rabi Adin Steinsaltzi mõtteavaldusega: „Kui piibel on judaismi nurgakivi , siis Talmud on keskne tugisammas , mis hoiab ülal kogu juudi ühiskonna vaimset ja intellektuaalset korraldust...Mitte ükski muu teos pole juudi elu teoreetiliselt ja praktiliselt sama palju mõjutanud.“ (Inimkond...2006:207)
Wikipedia artikkel jätkab, et Judaism tugineb Tanahile (eriti Toorale) ning Talmudile ning judaismi tekkeajaks võib pidada Teist aastatuhandet eKr. Judaism on Iisraelis valitsev usund . Juudi Seadus peab aga juudiks isikut, kes on sündinud juudi emast või pöördunud judaismi vastavalt juudi seadusele. Hiljuti on juutideks hakatud pidama ka isikuid, kelle isa on juut ja ema mittejuut ning juutidena ka üles kasvanuid. (2012)
Kui juut lakkab judaistlikke usukombeid täitmast, peetakse teda ikka juudiks. Kui juut ei aktsepteeri judaismi usuprintsiipe ning temast saab agnostik või  ateist , peetakse teda eksituses olevaks juudi kogukonna liikmeks. Kui aga juut pöördub mõnda teise religiooni, siis ta ei kuulu enam juudi kogukonda ning temast saab apostaat. Siiski on ta juudi Seaduse järgi juudi rahvusest. (2012)
Juudid jagunevad omakorda aškenazi ning sefaradi juutideks, kellest esimesed moodustavad ligi 90% praeguse aja juutidest. Nende keeleks on jidiš ja nemad on elanud varem või ka praegu Kesk-Euroopas (Saksamaal, Valgevenes , Ukrainas, Leedus, Poolas või endise Austria-Ungari aladel). Sefaradi juudid aga on Hispaaniast ja Portugalist ristimisest keeldumise tõttu välja aetud juudid. Nende peamiseks keskuseks sai Saloniki. Hiljem on nad asunud Serbiasse, Bulgaariasse, kuid ka Süüriasse ning Palestiinasse. Sefaradi juutide kõnekeeleks on hispaania keelele lähedane ladiino keel ehk espanjool. praegu on nende osakaal Iisraeli juutide hulgas umbes 55%.
Juutide religioosse elu keskmeks on sünagoog ( kreeka keeles kogunemiskoht) ja kodu. Koguduse vaimne juht on aga rabi, kes õpetab Seadust. Jumalateenistusel osalevad ainult mehed. Naistele on see keelatud. (Wikipedia)
Perekondlikus elus on nädala kõrgpunkt sabati tähistamine, mis on usuline perekonnapüha. Sabat algab reedel päikeseloojangul ja kestab laupäevaõhtuse päikeseloojanguni. Sabati ajal ei töötata. Veel peetakse kinni traditsioonist lõigata ümber kaheksa aastaseid poisslapsi. Usuline täisealiseks saamine toimub 13-aastaselt.
Juutidel on 10 iga-aastast suurt püha, millest viis tähtsamat on:

• Paasapüha (tähistatakse kevadeti kunagise Egiptusest põgenemise mälestuseks)
  
• Nädalapüha (7 nädalat pärast paasat Moosesele seaduse andmise mälestuseks)
  
• Lehtmajade püha ( peetakse sügisel mälestuseks kõrberännakust, mil elati onnides
  
• Uusaastapüha (tähistatakse maailma loomist ja Iisraeli ajaloo algust) ja
  
• Joom Kippur (Suur Lepituspäev koos 24-tunnise paastuga, mis on patukahetsuspäev). ( Kulmar , 2006)
  

2. JUUDI AJALUGU
Lühidalt öeldes põlvnevad juudid iidse semiidi soo heebrea keelt rääkinud harust. Ligi 4000 aastat tagasi rändas nende esiisa Aabram välja jõukast Sumeri suurlinnast Kaldea Uurist ja asus elama Kaananimaale. Aabrahamist alates arvestavad juudid oma põlvnemisliini. Aabrahami pojapoja Jaakobi nimi muudeti Iisraeliks. Iisraelil oli kaksteist poega, kellest põlvnesid kaksteist suguharu. Neist üks oli Juuda , kelle nimest tuleneb sõna „juut“. Hiljem hakati nimetust „juut“ kasutama kõigi Iisraellaste, mitte üksnes Juuda järglaste kohta. Judaismil on 2 põhisuunda: konservatiivne ortodoksijuutlus ja vabameelne liberaaljuutlus. (Inimkond...2006: 207)
3. EBAUSK
Raamat „Sellised nad on... iisraellased “ on kenasti ja vaimukalt lahti seletanud selle rahvuse ja seega ka judaismis valitsevad ebausutavad (2001). Võiks ju arvata, et juudid kummardavad hardalt vaid oma jumala poole. Selgub aga, et nende seas õitseb kaunikesti tugev ebausk. Paljud talitused on sarnased Euroopa ebausutavadele. Näiteks sülitavad ka juudid kolm korda üle õla, kui näevad musta kassi üle tee minemas või koputavad tulevikuplaanidest rääkides vastu puud. Mõningad tavad aga on nendele ainuomased. Näiteks kaitsevad nad oma kodu seinaplaadiga, millele on kirjutatud palvesõnad: „Sellel majal ei pea mitte needust olema ja siit uksest ei pea mitte ükski kurjuse jõud sisse pääsema.“ Auto tahavaatepeegli külge riputavad nad samuti palvekaardi õnnetuste vältimiseks. (Sellised... 2001) Referaati koostades ei leidnud ma aga, et oleks tehtud statistikatselle kohta, kui palju sellised palvetest varjatud vaateväljaga peeglid õnnetusi põhjustavad. Palveid teevad iisraellased tõesti palju. Neil on isegi interneti- ja lennukipalved („Sellel kõvakettal ei pea mitte viirusi olema ja see klaviatuur ei pea mitte riki minema...“ jne). (Sellised....2001)
Sama allikas jutustab, et palju raha raisatakse ka selgeltnägijate peale, kes kas kristallkuuli vaadates, kohvipaksult või peopesalt ennustades püüavad tulevikku määrata. Kui aga mõnes iisraeli restoranis juhtub taldrik katki minema, soovitakse rõõmsalt „Mazel Tov“ ehk „ Killud toovad õnne.“ (2001)
4. TOITUMISTAVAD JUDAISMIS
Iisraellased armastavad teistel külas käia ja ka ise külalisi võõrustada. On täiesti tavapärane, kui sugulased või suvalised naabrid uksest lilledega sisse astuvad. Šokolaad oleks muidugi veelgi parem. Toimub lühike tervitustseremoonia ja vahetatakse traditsiooniline tervitus „Shalom.“ Kui iisraellane palub sul enda poolt läbi astuda ja sa seda ei tee, siis on ta põhjendatult pahane. Külalised annavad ju alati võimaluse süüa, naerda ja vaielda . Muidugi ka kurta, sest kurtmine on iisraellaste seas muutunud elustiiliks. Kurdetakse ka selle üle, kui midagi kurta ei ole. (Sellised... 2001)
Juutidest vanemad kasvatavad oma lapsi taldrikut alati tühjaks sööma. Emad näevad toitu taldrikule serveerides vaeva, et sinna ikka kenake kuhi moodustuks. Lapsed peavad ju korralikult toituma ning järgi jätmist peetakse solvavaks nende laste suhtes, kes elavad puuduses ja näljas. Toit on siin au sees ja seetõttu pole enne soolase toidu söömist magusat ette nähtud. (Sellised... 2001:43)
Sama allikas jätkab, et kui Iisrael oli veel noor riik, arutleti seal rahvustoidu üle. Iga sisserännanute rühm oli kaasa toonud oma retsepte , mis aga olid teiste rahvaste omandiks. Algas suur köögilahing, mille tulemusena võitis rahvusroa tiitli algselt aromaatne oa- ja liharoog tchulent . Kahjuks tõi selle toidu lõhn kaasa kauged mälestused raskest diasporaa-elust ning tchulent taandus mahlase falafeli ees.
Falafel on nimelt kunst , mille mõtlesid välja araablased ent ükski rahvas ei saa seda päriselt omaks pidada. Egiptlased purustasid harilikku aeduba, voolisid selle palliks, lisasid maitseaineid ning keetsid seda siis kuumas õlis. Praeguse Iisraeli aladel hakkasid kohalikud araablased tegema seda kohalikest kikehernestest. Kuumad pallid asetati omakorda leivataskutesse ehk pittadesse, lisati kikerhernepastat, salatit ja vürtse. Saadud toitvat rooga oli mõnus taskusse pista. Sabati ajal eelistavad iisraellased endiselt tchulenti, äripäeviti aga falafeli. (Sellised... 2001)
Teadaolevalt ja Iisraelis käinute juttude põhjal võib arvata, et täis kõhuga ei tasu Iisraelis salatit tellida, kuna siis kantakse teie ette lauale terve kuhi erinevat vegetaarset kõhutäidet. Salatis võib olla mida iganes: lehtsalatit, porgandit , magusmaisi, paprikat, sibulat, koos pähklite, juustu, oliivide, muna ja majoneesiga, mida on garneeritud peterselliga ja üle valatud oliiviõliga. Kõrvale pakutakse alati värsket leiba ja võid, mõnikord ka aurutatud kartulit.
Ka suupisted on au sees. Suupisteid nimetatakse külaliste pajukiks. Sahvrites leidub nii praetud päevalilleseemneid, mandleid , kuivatatud puuvilju , väikseid soolarõngaid, värskeid datleid, kartulikrõpse ja muud. Lisaks veel mitut sorti värskelt pressitud mahla, jäävett sidruni ning mündilehtedega ja juurviljakorvi vastavalt sellele, mida hooajal leidub (melonid, viinamarjad , virsikud jne). Peale sellise tõsise eelroa aga pakutakse päris einet. Külaline, kes pole jätnud oma kõhtu tükikestki vaba ruumi, on nüüd püsti hädas. (Sellised... 2001:43)
Tõeline kikerhernepasta on aga traditsiooniliselt vaid iisraellastele omane toit. Selle kõrvale joovad nad vanamoodsat lahustuvat Café-Elite´d, mis turistidele tavaliselt ei maitse. Peale selle armastavad nad kõiksugu krõbisevaid asju närida. Üks sellistest on bamba, mis koosneb maapähklivõist ja maisist ning mida nad närivad juba teismeeast. (Sellised... 2001:43)
Veini tarvitati varasemal ajal vaid usutalituste ajal, kuna see maitses nagu klaasipesuvedelik. Õlletki valmistati ise ja see pani pea ringi käima. Kui aga iisraellased hakkasid oma piiridest välja liikuma, tõid nad kaasa veine Prantsusmaalt ja Kentucky rukkiviskit. See tõi kaasa revolutsiooni. Tänapäeval võib leida kohalikest kauplustest nii Austria pilsnerit kui ka Belgia kloostripruuli. Iisraellaste maitse on muutunud üha peenemaks. (Sellised... 2001:43)
5. SEADUSED TOITUMISE KOHTA
Juutidel on väga ranged toitumisseadused (kasrut). Nii on seadusega määratud, mida tohib süüa, kuidas lihaloomi tappa, kuidas peaks neist toitu valmistama ning mil viisil sööma. Toit on kas koššer (lubatud) või treife (keelatud). Jidiši koššer ja ivriidi kasher tähendavad kirjatäheliselt „hea ja õige“. Koššeri reegleid on tohutult palju. Iisraellased, kes söövad koššeritoitu, teavad peast neid reegleid, aga sageli mitte tekkepõhjuseid. (Sellised... 2001:24)
Mida siis iisraellased iseendale pakuvad?
Nii Piibel kui ka minu poolt käsitletud raamatud mainivad ära mitmeid toiduga seotud käske ja keelde ning seadusi. Näiteks on maismaaloomade kohta on välja antud seadus, et söögiks kõlbavad vaid mäletsejad ja lõhestatud sõrgadega isendid. Kindlasti on keelatud sealiha , mida ka laialdasemalt teatakse . Vähem teatakse, et ka jänese, küüliku ning mägraliha söömine kuulub tabude hulka. Veis aga on lubatud. Lubatud on ka linnuliha ( kana ) ja kala, millel on uimed ja soomused , seega karploomad on treife. Ei mingit angerjat, krabisid, vähki, krevette jne. (Maailma... 1999:37)
Kindlaks on määratud ka loomade tapmisviis. Selle kohaselt teatud osi loomadest ei sööda ning kogu veri tuleb loomakehast enne tarvitamist välja valada. Nagu võib mõista, siis liiklusõnnetustes hukka saanud loomad söögiks ei kõlba. (Sellised... 2001)
Ka ei tohi süüa koos ega ka mitte ühe söögikorra ajal liha- ja piimatooteid , seega juustuburgerid jäävad ära ka teadmisel, et tänapäeva kotletil on vähe pistmist lihaga. Piiblis on ka ära märgitud, et lambatalle ära keeda tema ema piimas. Ortodokssed juudid, kes peavad end traditsioonilise juutluse alalhoidjaks, järgivad seda oma peredes hoolikalt. Piim ja liha ei tohi kokku puutuda ühelgi toiduvalmistamise hetkel. Nende jaoks on kasutusel eraldi toidunõud, mida erinevates kappides hoitakse ja teineteisest eraldi pestakse. Ortodokssed juudid einestavad väljaspool kodu vaid koššer-restoranides ega võta vastu ande mittejuutidelt. Reformeeritud ehk konservatiivsed juudid tõlgendavad aga koššerit märksa laiemalt. Reformitud juutlus on aga levinud eelkõige Ameerikas, kus ka sabati ajal on lubatud kasutada elektrit ning sõita sünagoogi juurde autoga , mis ortodokssetel juutidel on keelatud. (Maailma... 1999: 37)
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtvalt võib öelda, et semiidi soo heebrea keelt rääkinud harust põlvnevate juutide religioon ehk judaism on vanim tänaseni püsinud usk ühteainsasse Jumalasse ja ta on Iisraelis valitsevaks usundiks. Astudes judaismi võtad sa omaks nii juudi rahvuse kui ka religiooni.
Judaismi tugipostid on Tanahi ning Talmud ning judaismi tekkeajaks peetakse Teist aastatuhandet eKr. Juuti võib pidada judaismi pooldajaks kuni ta pole lahti ütelnud oma usust ega astunud niinimetatud võõrasse usku. Pärast usuvahetust nimetatakse teda juudi rahvusesse kuuluvaks apostaadiks.
Nagu ma refereerides ka välja tõin, õitseb juutide seas kaunikesti tugev ebausk ja paljud talitused on sarnased euroopa ebausutavadele. Ka on neil iga asja jaoks palved, puudutagu need siis arvutimaailma või liiklemist.
Toitumiskultuurist lähtuvalt armastavad lahked iisraellased külas käia ja ka ise külalisi võõrustada ning küllakutsele vastates tuleb oma lubadust alati pidada.
Toit on kas koššer (lubatud) või treife (keelatud). Tuleb meeles pidada, et taldrik tuleb võõrsil olles alati tühjaks süüa, et lahkeid võõrustajaid mitte pahandada . Toit ja ka suupisted on väga au sees, pakutagu sulle päevalilleseemneid, salatit või kartulikrõpsu, kõik tuleb ära süüa. Kõrvale pressitakse mahla, mis toidu libedalt alla viib.
Iisraeli riigi algusaastail oli sealseks rahvustoiduks aromaatne oa- ja liharoog tchulent, mis aga taandus tänu valusatele mälestustele araablaste välja mõeldud mahlase aedubadest valmistatud palli falafeli ees. Praeguse Iisraeli aladel on oad asendatud juba kohalike poolt kikehernestega ning kuumad pallikesed asetatakse leivataskutesse ehk pittadesse. Tõeline kikerhernepasta on traditsiooniliselt vaid iisraellastele omane toit.
Kui soovid maitsta aga Iisraeli kohvi, tuleb sul leppida lahustuva Café-Elite´ga, mis sulle ilmselt ei maitse ent nemad on sellega harjunud ja hakkavad näiteks Euroopasse sulle külla tulles seda jooki taga igatsema. Ka veini võib juutidele nüüd juba pakkuda, kuna nende maitsemeeled on kõvasti arenenud seoses piiride taga käimisega. Vein polegi enam pelgalt usutalitluste osa. Tänapäeval võib leida kohalikest kauplustest nii Austria pilsnerit kui ka Belgia kloostripruuli.
Loomadest kõlbavad judaismi pooldajatele söögiks vaid mäletsejad ja lõhestatud sõrgadega isendid (veis). On toodud ka loomade nimekirjad, milliseid süües sa kindlasti hirmsa patu sooritad. Samas on lubatud kõiksugune linnuliha (kana) ja kala, millel on uimed ja soomused. Teatud osi loomadest ei sööda ning kogu veri tuleb loomakehast enne tarvitamist välja lasta. Ka on keelatud süüa koos liha ning piimatooteid. Selles osas on mindud lausa peensusteni.
Suur koššeritoidu seadustik on näide sellest, kuidas juudiusk mõjutab inimese igapäevast elu. See aga ei pruugi tähendada, et juudid täht-tähelt kõiki seadusi ise järgivad. Enamik neist on usklikud vaid kombe pärast.
KASUTATUD KIRJANDUS
Judaism. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Judais m (Tallinn, 12.01.2012)
Avin, B.-Z. Sellised nad on...IISRAELLASED. Estonia: Oval Projects Ltd, 2001.
Breuilly, E., O´Brien, J., Palmer, M. Maailma usundid. New York : Emirates printing press, 1999, 36-37.
Watch Tower Bibe and Tract Society of Pennsylvania. Inimkond jumala otsingul. New York: 2006.
Kulmar, T. Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006.