Jõevähk

Tibar, Mihkel

Jõevähk (0)

Tallinna Ülikool - Varia - Kategoriseerimata

1 HALB

124921007531091.doc (Mihkel Tibar 2007)
TALLINNA ÜLIKOOL
Matemaatika -loodusteaduskond
Bioloogia õppetool
Mihkel Tibar
Astacus Astacus
Referaat
Juhendaja: lektor Triinu Tõrv
Tallinn 2007

Sisukord

Sisukord 2
1.Sissejuhatus 3
2.Variatsioonid, levik 3
3.Muud jõevähklased 3
4.Elupaik 3
5.Jõevähk ökosüsteemis 4
6. Anatoomia ja füsioloogia 4
6.1 Välisehitus 4
6.2 Siseehitus 4
6.3 Kasvamine ja kestumine 5
6.4 Sigimine ja areng 5
6.4.1 Muna areng 6
6.4.2 Vastkoorunud 6
6.5 Toitumine 6
6.6 Autotoomia ja regeneratsioon 7
7. Jõevähi ohustatuse põhjused 7
7.1 Oskamatult tehtud maaparandustööd 7
7.2 Reostus 8
7.3 Haigused ja parasiidid 8
7.3.1 Vähikatk 8
7.3.2 Valgesaba- ehk portselantõbi 8
7.3.3 Lapihaigus 9
7.3.4Parasiidid 9
7.4 Võõrliigid 9
7.4.1 Kitsasõraline vähk (Astacus leptodatcylus) 10
7.4.2 Ogapõskne vähk (Orconectes limosus) 10
7.4.3 Signaalvähk (Pacifastacus leniusculus) 10
Kasutatud kirjandus 11

Sissejuhatus

Jõevähk väärib kõneainet kui huvitav organism, kui tähtis tegelane ökosüsteemis ja kui kaitsealune liik, kelle arvukus on viimase sajandi jooksul langenud sadu kordi ning kes seetõttu vajab meie tähelepanu. Käesolev töö püüab tutvustada seda loomakest, tema elu ning teda ähvardavaid ohte. Kasutatud kirjandus pärineb aastatest 1958 kuni 2004.

Variatsioonid, levik

Riik:
Animalia
Loomad
Hõimkond:
Arthropoda
Lülijalgsed
Klass:
Malacostraca
Ahasvähilised
Selts:
Decapoda
Kümnejalalised
Sugukond :
Astacidae
Jõevähklased
Perekond:
Astacus
Jõevähklane

Jõevähk on morfoloogiliselt vähevarieeruv ega moodusta selgeid alamliike. Jõevähk elutseb ainult magevees ning ta geograafiline levik hõlmab Euroopa mandri kesk ja lääneosa (Läänemere ja Põhjamere lõunakalda vesikonnad ning Doonau jõgikonna keskjooks). Sissetoodud liigina elutseb ta Taanis, Rootsis, Briti saartel, Portugalis ja Marokos [1, 2].

Muud jõevähklased

Peale jõevähi elab maailmas üle 500 liigi mageveevähi, Euroopa looduslikes veekogudes on kohalikke liike viis. Jõevähk on ainus kohalik vähiliik kogu Baltikumis, aga Leedus ja Lätis on tema kõrval levinud veel Euroopa päritolu kitsasõraline vähk ning Põhja- Ameerikast toodud signaal - ja ogapõskne vähk. Kaks viimati nimetatud liiki on oma levilat inimese kaasabil kogu Euroopas tugevasti laiendanud, tõrjudes välja selle alal elanud põlised vähiliigid. Euroopasse on introdutseeritud vähemalt seitse võõrliiki, kellest kuus pärineb Põhja-Ameerikast[1, 2].

Elupaik

Vähile ei sobi iga veekogu. Jõevähk eelistab elupaigana kõva põhjaga ojasid, jõgesid ja järvi, kus leidub varjepaiku ning ka vesi on hea: vähk vajab puhast, hapnikurikast vett, mis sisaldab keskmisel määral lupja. Veekogu temperatuur ei tohi olla alla 12 kraadi ega üle 25 kraadi. Veekogu happelisuse suhtes on jõevähk eurütroopne: talub pH 7...10,2.
Vähk on väga tundlik reostuse ja keskkonna füüsikaliste muutuste suhtes. Eriti pelgab ta huumus - ja konservantaineid, halvasti mõjuvad ka suured settekogused. Väga kardetavad on peened orgaanilised setted , mis muudavad veekogu põhja mudaseks ja tarvitavad vees olevat hapnikku.
Urgude ja varjepaikade ehitamise suhtes näivad jõevähile sobivat järsud liiva mergli või savisegused kaldaperved. Väga soodsad on puujuurtest läbipõimunud ja suuremate kividega ülekülvatud kaldaservad.
Uru ehitab jõevähk kivide, puurontide või veetaimede juurikate alla. Sobivate varjepaikade vähesuse korral võivad vähid peituda ka lihtsalt veetaimestiku vahele või juhuslikult vettesattunud esemete alla [1, 2].

Jõevähk ökosüsteemis

Jõevähk toetab veekogu iseregulatsiooni, sest ta töötab ümber suure osa taimsest ja loomsest bioproduktsioonist ning selle lagusaadustest (detriidist). Taimestikku kärpides ja piirates hoiab ta veekogusid kinni kasvamast ning loob soodsamad tingimused planktoni arenguks, seega ka eeldused kalamaimude ja paljude teiste veeorganismide eluks. Jõevähki ennast söövad paljud röövtoidulised veeloomad . Ta on vajalik forellile ja teiste lõheliste noorjärkudele, angerjale, ahvenale, haugile jne. Teda söövad meelsasti ka veekogudega seotud imetajad : saarmas , naarits , tuhkur , mink ja vesimutt .
Jõevähi elujõuline asurkond pidurdab veekogude eutrofeerumist ja suurendab selle liigilist mitmekesisust[2].

6. Anatoomia ja füsioloogia

6.1 Välisehitus

Jõevähi keha koosneb 19 kokkukasvanud lülist ja seda katab kaltsiumisooladega (CaCO3) tugevdatud ogaline ja köbruline kitiinkoorik, mis on loomakese välisskeletiks – sellele kinnituvad lihased. Igal kehalülil on paar lülilisi jätkeid. Kehalülidest moodustub kaks kehaosa – pearindmik ja tagakeha ( lakk ). Pearindmik ei paista lülilisena, sest selle lülid on seljal kokku kasvanud. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp. Seljakilbi servad kaarduvad alla ja kaitsevad külgedel paiknevaid lõpuseid.
Käimisjalgu on viis paari: esimesed neist on suured ja võimsate sõrgadega, keskmised väikeste sõrgadega ning viimased kaks paari ilma sõrgadeta.
Tagakehal asetsevad pisikesed ujujalad. Viimane jalapaar on tugevasti laienenud ja moodustab koos tipulüliga sabauime. Vähk kõnnib pea ees, aga ujub saba ees.
Vähil on kolm paari lõugu ja kolm paari nn lõugjalgu, mis on lõugadele abiks.
Vähil on liitsilmad, mis paiknevad lühikestel liikuvatel varrekestel. Ohu korral saab ta need Seljakilbi alla tõmmata. Tundlaid on kaks paari (lühikesed eesmised ja pikad tagumised ). Nendega ta haistab, tunneb maitset ja kombib[4].
Vähi keha pikkust mõõdetakse nokisest ehk otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani. Emased vähid võivad olla kuni 18 cm, isased kuni 25 cm, enamasti nad siiski nii suureks ei kasva.
Vähkide värvus võib olla pärilik, kuid see oleneb ka toidu koostisest ja põhja värvusest: liivase põhjaga veekogus on vähid heledad, mudase põhja ja rohke taimestikuga veekogus aga sinakasmustad[1, 2, 5].

6.2 Siseehitus

Peaaju on väike, kuid kõhtmine närvikett üsna pikk. Seedeelundkonna ehitus ja vähi toitumine on üsna omapärased. Jõevähil on mao seintes kitiinist hambakesed, millega toit lõplikult peenestatakse (lõugadega peenestatakse toit ainult osaliselt). Sool on vähil lühike. Seedimiseks vajalikke nõresid toodab maks.
Tundlate juures asuvad nn rohelised näärmed (eritavad rohelist nõret).
Vereringe on avatud (nagu kõigil lülijalgsetel) – veri voolab läbi kõhuõõne.
Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil, kuhu värske vesi pääseb pearindmiku alumise serva alt. Seetõttu ei saa vähk elada pehme põhjaga veekogudes – loomad vajuksid seal mutta. Kuni lõpused püsivad niiskena, saavad vähid liikuda ka kuival maal: sobivas niiskuses ja jaheduses püsivad vähid kuival elusana mitu nädalat[1, 4, 5].

6.3 Kasvamine ja kestumine

Kasvamiseks peab vähk pidevalt vahetama koorikut. Kestamise ajal vana koorik pehmeneb, sest seal sisalduv lubi salvestatakse kahte gastroliiti – maos asuvatesse vähikividesse. Uus koorik on algul nahkne ja pehme, kuid kõveneb üsna kiiresti. Sellele aitab kaasa vähikividesse talletatud kaltsium , pealegi sööb vähk pärast koorumist ära ligi kolmandiku või isegi poole oma vanast koorikust.
Vähikivides sisalduv kaltsium läheb kõigepealt suuosade kõvendamiseks, kestamise järel vajab loom lisakaltsiumi keskkonnast. Mida suurem on vee kaltsiumisisaldus, seda kiiremini kõveneb koorik. Seepärast sobivad vähile lubjarikkad veed . Eestis on enamik veekogudest küllaldase lubjasisaldusega, erandiks on vaid rabavesi.
Kestumise ajal uuenevad ka mao, soole ja lõpuste kutiikula (nn sisemine kestumine), seetõttu toitumine ajutiselt katkeb. See-eest söövad vähid palju enne kestamist ja pärast seda. Kesta vahetuse aegu kiireneb vähil ka ära rebitud jäsemete taastumine .
Iga kestamisega suureneb vähipoegade pikkus 10–20% ja kaal 40%. Esimesel suvel vahetavad väikesed vähid koorikut 11 ööpäeva tagant, loomakeste kasvades kestamiste vahe pikeneb. Vähi kasvukiirus väheneb vananedes , samuti madala või liiga kõrge temperatuuri korral ning liiga suure asustustiheduse puhul, kui liigisisene konkurents on suur. Esimesel eluaastal kooruvad vähid neli kuni seitse korda, teisel kaks kuni neli, kolmandal kaks kuni kolm ja neljandal kaks korda. Täiskasvanud isendid kooruvad aastas korra, heades oludes kaks korda, vanemad vähid aga üle aasta.
Vastkoorunud vähipojad on keskmiselt 9 mm pikkused, sügiseks kasvavad nad umbes 2,5 cm pikkuseks. Teisel ja kolmandal suvel on kasv eriti kiire: teiseks sügiseks on nad nelja, kolmandaks juba seitsme sentimeetri pikkused. Siis kasv aeglustub, nii et neljandal sügisel on noor vähk kaheksa kuni üheksa sentimeetrit pikk. Siis, suguküpsuse saabudes aeglustub kasv veelgi, eriti emastel, sest palju energiat kulub suguproduktide valmistamiseks ja haudumiseks. Vähi kehamõõtmed suurenevad lühikese 7 – 10 päevalise perioodi vältel, mil vana koorik on pehmenenud või uus koorik on veel elastne[1, 2].

6.4 Sigimine ja areng

Jõevähk peab pulmi sügisel. Isased jõevähid saavad suguküpseks kolmandal, emased neljandal eluaastal. Suguküpsed isased osalevad sigimises igal aastal, emased aga jätavad osa aastaid vahele. Seda, kas vähk on kudemisvalmis, saab vaadata suve lõpul: isastel paistavad siis seljakilbi ja laka vahel valged keerdunud seemnejuhad , mis on spermat täis; kudemisvalmis emase tunneb umbes kuu enne paaritumist ära risti kilbiseid kulgevatest kahvatutest limanäärmetest laka alapoolel. Näärmete eritise abil kinnituvad munad ema sabajalgade külge.
Vähid paarituvad sügisel septembris-oktoobris, kui veetemperatuur langeb alla kümne kraadi. Pulmaaeg kestab jõevähil kokku umbes kolm nädalat. Sperma kinnitub suure kogumikuna – nn. spermatofooridena – emase pearindmiku alla, munajuhade lähedusse. Kui kaua kulub paaritumisest marja munemiseni, oleneb paaritumise ajast ja vee temperatuurist.
Marjaterade arv oleneb emase vanusest ja seega ka suurusest . Esimest korda kudevate emaste mari on tavaliselt peenem ja seda on vähem. Munemiseks arenenud marjaterade arv võib küündida 445-ni, jäädes tavaliselt vahemikku 150–350.
Osa munetud marjast jääb viljastamata ja irdub ning marjateri läheb kaotsi ka talve jooksul. Koorumiseni jõuab umbes 50–70% marjateradest.
Emane koeb marjaterad keskmiselt poolteist nädalat pärast paaritumist. Munemise ajal viljastuvad marjaterad spermatofoorist lahustunud spermatosoididega. Marjaterad kinnituvad lima abil laka ja selle alapoolel paiknevate jalakeste külge, kuhu jäävad kuni kevadeni[2].

6.4.1 Muna areng

Esimene talv koos emaga. Marja arengus on eriti kriitilised esimesed 150 kraadpäeva (päevade arv korrutatud vee temperatuuriga). Seejärel algab muna arengus talvine seisakuperiood – diapaus.
Muna arengu esimesel etapil kujuneb blastoderm. Sel ajal on muna väga tundlik mehhaaniliste ja ka keemiliste mõjutuste suhtes (nüüd ei tohiks vähki transportida ega desinfitseerida ). Sel ajal on ka oluline, et vee temperatuur ei langeks liiga madalale: vähk muneb enamasti 3,7–6,5-kraadises vees, muna areneb normaalselt pisut üle kolmekraadises vees. Kui vee temperatuur langeb kiiresti alla kolme kraadi, pidurdub areng ja muna võib hukkuda teiste keskkonnamõjude tõttu.
Pärast blastodermi väljakujunemist on muna vastupidav ja talub ka madalat temperatuuri. Muna arengu alguses ja ka lõpus, kui areng taas kiireneb, on see tundlik hapnikuvajaku suhtes[2].

6.4.2 Vastkoorunud

Vastsed kooruvad meie veekogudes olenevalt vee temperatuurist enamasti juuni lõpul või juuli algul. Külma kevadsuve korral võib leida marjaga emavähke veel juuli lõpul. Pärast koorumist püsivad vastsed mõnda aega ema laka all. Seal on nad kaitstud rohkete vaenlaste eest. Esimese astme vastne elab rebukoti toitainete varal . Pärast esimest kestamist (umbes 7–10 ööpäeva vanuselt) sarnanevad vähipojad väliselt oma vanematega. Pärast teist koorumist alustavad nad iseseisvat elu, otsides varju põhjasubstraadi alt ja vahelt.
Pärast poegade lahkumist laka alt vahetab emasvähk tavaliselt kooriku ja hakkab rohkesti sööma. Kui veekogu on toidurikas ja muudki elutingimused soodsad, võib ta taas pulmi pidada juba samal sügisel. Halbade olude korral jäetakse üks aasta sigimises vahele[2].

6.5 Toitumine

Vähk on kõigesööja. Noortel on ülekaalus taimne toit, vanematel suureneb energiavajadus , seetõttu hakkavad nad üha enam jahtima loomset toitu.
Äsja marjast koorunud vähipojad toituvad rebutagavarast, süües ära ka koorunud marjaterade kesta ja köidikute jäänused. Nädalavanuselt hakkavad nad juba sööma vetikaid, seenehüüfe ja samblaid. Esimese kestamise eel otsitakse rohkem loomset toitu: vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms. Pärast kestamist saavad noortest vähkidest taas põhiliselt taimtoidulised: kuni suve lõpuni söövad nad sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, rohevetikaid , seenehüüfe ja vähesel määral ka väikseid loomi.
Taimne toit on ülekaalus kuni neljanda elusuveni, loomne toit katab sel ajal vaid neljandiku vajadustest. Kui nooremad vähid otsivad eelkõige pehmemat toitu – veesamblaid ja poolkõdunenud taimi –, siis vanemaks saades hakatakse rohkem lugu pidama vees kasvavatest õistaimedest, eeskätt tarnadest ja kalmusest. Mida vanem vähk, seda enam otsib ta loomset toitu.
Vajalik toiduhulk oleneb selle energiasisaldusest ning vee temperatuurist ja looma üldisest aktiivsusest. Talvel vähid peaaegu ei söö. Kevadel, kui vesi soojeneb üle 8–10 kraadi, hakkavad nad hoolega süüa otsima. Sel perioodil toituvad tublisti ka marjaga emased, kelle toitumisaktiivsus kahaneb tugevasti marja koorumise eel. Taas hakkavad emasvähid isukalt sööma pärast vastsete lahkumist laka alt[2].

6.6 Autotoomia ja regeneratsioon

Jõevähk on suuteline kehaosi loovutama ohust pääsemiseks (autotomeerima) ja neid hiljem taastama . See on oluline kaitsekohastumus, sest jäsemetest ilma jäämine on neil tavaline. Vähk autotomeerib ja regenereerib kõiki kehalisandeid: antennulaid, antenne, silmi, suiseid , lõugjalgu, käimisjalgu, sõrgu, abdominaaljalgu, uropoode ja telsoneid. Regenereerimise kiirus oleneb kestumise sagedusest ja on noortel vähkidel tunduvalt suurem. Sõra regeneraadid erinevad pikka aega normaalsetest sõrgadest. Kasvades kiiresti pikkuses , jäävad nad suhteliselt kitsamaks ja õhemaks. Ka esineb sõra regeneraatide hulgas sageli mittetäisväärtuslikke moodustusi. Näiteks ei pruugi sõrapooled omavahel kokku sobida ebanormaalse kõverdatuse tõttu. Sõra üksikute lülide vigastamine võib esile kutsuda ülemääraliste e superregeneraatide arengu. Sõra taastamiseks kulub aastaid[1]

7. Jõevähi ohustatuse põhjused

Hinnanguliselt on viimase sajandi jooksul jõevähi arvukus vähenenud sadu kordi. Sellel on mitmeid põhjusi, neist kaalukaimad on vähihaigused ja veekogude rikkumine, näiteks reostamine, aga ka nõukogude ajal tehtud maaparandustööd, mille tulemusel tehti looduslikest jõgedest kraavid.
Vähil on ka looduses vaenlasi, näiteks ameerika naarits ehk mink. Vähki sööb ka saarmas, kes on Eestis kaitse all. Kaladest ohustab kõige rohkem vähki angerjas . Seepärast ei tohi angerjat asustada nendesse veekogudesse , kus soovime tugevdada vähipopulatsiooni.
Muidugi ohustavad vähki ka inimesed, näiteks röövpüüdjad.
Jõevähk kuulub Berni konventsiooni III ja EL loodusdirektiivi V lisasse, EL loodusdirektiivi rahvusvahelise tähtsusega liikide ja Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) punase raamatu ohustatud liikide hulka.

7.1 Oskamatult tehtud maaparandustööd

Süvendustööde tagajärjel muutub voolusäng ühetüübiliseks ning allavoolu uhutud setted matavad kinni põhjasubstraadi ja seal olevad varjed. Kuivendussüsteemid muudavad tugevalt veekogude režiimi, suurendavad saastekoormust ja vähendavad veekogu isepuhastusvõimet, mis kõik kokku halvendavad oluliselt jõevähi elutingimusi. Jõevähi kui ühe olulise ökosüsteemi lüli väljalangemine kiirendab veeökosüsteemi allakäiku veelgi.
Veel 1998. aastal registreeriti jõevähi olemasolu 414 veekogus, kuid 2003. aastaks oli see arv kahanenud 303-le ( Jaanus Tuusti avaldamata andmed). Praeguseks on vähivarud veelgi kahanenud 2002. ja 2003. aasta põua tõttu, mis avaldas mõju eelkõige väiksematel veekogudel, mille valgala oli suures ulatuses kraavitatud.
Tegelikult on võimalik hüdrotehniliste tööde abil koos veekogu eriilmelisuse suurendamise ja varjevõimaluste loomisega muuta vähile elamiskõlblikuks isegi kuivendussüsteemide peakraavid ja kanalid. Vee-elustiku vajadusi tuleks edaspidi arvestada veemajanduskavade koostamisel, neile tuleb mõelda nii veekogude renoveerimisel kui ka maaparandusprojektide koostamisel.
Maaparanduse kahjulik mõju veekogudele on paljudes Eesti piirkondades viimastel kümnenditel vähenenud ja vee- elustik ning vee kvaliteet taastumas. Niisiis on õige aeg taastada ka jõevähi asurkond elamiseks sobivates veekogudes[2].

7.2 Reostus

Veereostusest tulenev eutrofeerumine ja orgaaniliste setete kuhjumine loob vähile sobimatud elutingimused. Paljud taimekaitsemürgid on vähile eriti mürgised, sest nad on välja töötatud putukate st. lülijalgsete hävitamiseks. Põldudelt vooluvetesse sattuvad taimekaitsemürkide jäägid põhjustavad seepärast vähi suremisi[2, 3].

7.3 Haigused ja parasiidid

7.3.1 Vähikatk

Ohtlikem infektsiooniline vähihaigus, levib väga kiiresti, nakatab peaaegu kõik vähid ja surmab nad u 8 päevaga, hävitades lühikese ajaga praktiliselt kogu veekogu vähistiku (järele jäävad vaid üksikud). Seda põhjustab Ameerikast sisse toodud vetikseen (Aphanomyces astaci), kelle levikule on tublisti kaasa aidanud lähinaabrusesse sisse talutud signaalvähk, kes on vähikatku suhtes jõevähist vastupidavam ning kujunenud seetõttu haiguse kandjaks ja looduslikuks hoidlaks. Jõgedes levib taud ka vastuvoolu.
Vähikatk ilmnes esmakordselt 1870ndail aastatel Prantsusmaa ja Belgia veekogudes ja on nüüdseks levinud üle kogu liigi levila. Eesti veekogudesse jõudis nähtavasti vähikatk 1896. aastal. Ainulaadsena Euroopas on Saaremaa vähikatkust puutumatuna püsinud[1, 2].

7.3.2 Valgesaba- ehk portselantõbi

Portselanhaiguse tekitaja (Thelohania contejeani) on üherakuline amööbjas eosloom, kes parasiteerib vähi lihaskoes. Iseloomulik tunnus on valge lakaalune, veest välja võetult surevad haiged loomad mõne tunni jooksul. Parasiit põhjustab sigimatust ja lõpuks ka peremehe surma. Looduses piirab see haigus populatsiooni asustustihedust , kuid vähikasvatustes võib see muutuda tõeliseks nuhtluseks.
Nakkus võib edasi kanduda kannibalismi kaudu: kui vähid söövad haigeid liigikaaslasi. Nakatumine võib toimuda ka spoore neelates: kahjustuvad siseelundid ja lihaskude. Haiged vähid ei ole ka inimesele söögiks kõlblikud, sest kõik lihaskiud on täis parasiidi spoore, kuid nad pole ohtlikud.
Eestis ei ole selle parasiidi levikut otseselt uuritud, kuid kontrollpüügil on portselanhaigust märgatud paljudes veekogudes, kus nakatunud isendeid on ühest kuni kolme protsendini.
Haigeid vähke ei tohi heita vette tagasi ega asustada teise veekogusse. Haiguse levik on pöördvõrdelises sõltuvuses püügi intensiivsusega, seega tuleks nakatunud asurkonnas püüda rohkem loomi välja[2].

7.3.3 Lapihaigus

Seda põhjustavad parasiitseened. Seenest nakatunud vähi kehaosadele tekib mitmesuguse kujuga mustjaspruune või musti, sageli punaka äärega, põletushaavu meenutavaid laike läbimõõduga kuni 20 mm. Mõnikord tekib musta laigu keskel vähi koorikusse auk. Kahjustab esmalt koorikut ja võib sealt edasi tungida muskulatuuri ja siseorganitesse.
Haiguskolded jäsemeil võivad põhjustada nende ära langemist, kusjuures haiguse tõttu kaotatud jäsemed ei taastu . Emastel vähendab haigus viljakust. Juhul kui lapihaigus on veekogus laialt levinud, võib see jõevähi arvukust vähendada ja hoida seda soodsatest toitumis- ja elutingimustest hoolimata madalal tasemel. Lapihaiguse tõttu sureb palju vähke eelkõige talvekuudel.
Eestis on lapihaigus levinud paljudes veekogudes. Pikka aega polnud seda Saaremaal, ent 1994. aastal tehtud seirepüükides osutusid haiguskandjateks kuni 23% Kuke peakraavi jõevähkidest (Jaanus Tuusti avaldamata andmed).
Senini teadaolev haigusetõrje seisneb püünistesse sattunud haigete vähkide hävitamises, ennetava abinõuna soovitatakse püügivahendid desinfitseerida ja rangelt kontrollida ümberasustatavaid vähke. Haigust aitab piirata ka intensiivne vähipüük tugevalt nakatunud piirkondades, et vähendada asustustihedust[1, 2].

Parasiidid

Jõevähkidel on leitud parasiteerimas rohkesti väheharjasusse perekonnast Branchiobdella, neid nimetatakse ka vähikaanideks. Et vähikaanid arenevad vähi koorikule või tema lõpustele kinnitunult, siis võib neid leida siin mitmes arengustaadiumis. Eestis on leitud jõevähil kolme liiki vähikaane: Branchiobdella astaci, B. pentodonta ja B. parasita. Neist kõige ohtlikum on esimene, kes parasiteerib vähi lõpustel. Kui neid on väga palju, siis põhjustavad nad lõpuste kärbumise ja ulatusliku kahjustuse korral ka vähi surma. See parasiit on vähiasurkonda tugevasti kahjustanud Ärma jões. Tema levikuala Eestis on täpsustamata ja tekitatava kahju ulatus ebaselge[1, 2].

7.4 Võõrliigid

Et jõevähk on paljudest Eesti veekogudest hävinud, tahetakse asustada neisse võõrliike, esmajoones signaalvähki (Pacifastacus leniusculus) ja kitsasõralist vähki (Astacus leptodactylus). Kontrollimata andmeil ongi mõlemat juba Eestisse toodud, kuid seni ei ole märke nende looduslike asurkondade tekkest. Ent peame olema valvsad, sest meie naaberaladel on need kaks võõrliiki juba levinud: varem või hiljem võivad nad hakata risustama meie seni puhtana püsinud jõevähi asurkonda. Et võõrvähid võivad saada kohalikule liigile hukatuslikuks, kinnitavad sellekohased uuringud meie naabermaades.
Suurimat ohtu kujutab lähikonnas ( Pihkva oblastis, Lätis ja Leedus) leviv kitsasõraline vähk.
Me ei saa mingil juhul lubada võõrliikide kasvatamist meie vähikasvandustes, sest sealt võivad nad sattuda looduslikesse veekogudesse.
Muretsema paneb asjaolu, et kitsasõraline vähk võib Lätist ja Pihkva oblastist meile ka ise sisse rännata. Teda on väga raske tõkestada, sest me ei tea tema täpset levikut naaberaladel. Igal juhul peaksime hoidma silma peal piiriäärsetel veekogudel Põlva, Võru ja Valga maakonnas[2].

7.4.1 Kitsasõraline vähk (Astacus leptodatcylus)

Kitsasõraline vähk on jõevähist vähenõudlikum. Ta asustab nii madalaid kui ka sügavaid järvi, jõgesid ja ojasid, lepib erisuguse põhjasubstraadiga ning varjepaiga olemasolu ei ole talle nii oluline nagu jõevähile. Ta on vähem tundlik reostuse suhtes, tema temperatuuritaluvus on samuti laiem. Pealegi võib kitsasõraline vähk elada ka riimvees. Tulenevalt kitsasõralise vähi laiemast ökonišist, on ta konkurentsivõimelisem. Samuti on ta aktiivsem (toitub ka päeval) ja sigib paremini.
Sattudes jõevähiga asustatud veekogusse elutseb kitsasõraline vähk esialgu paikades, mis jõevähile ei sobi, kuid tõrjub järk-järgult viimase tervest veekogust välja[1, 2].

7.4.2 Ogapõskne vähk (Orconectes limosus)

Toodi Euroopasse 1890 aastal.
See on kaubandusliku väärtuseta väga viljakas (400-600 marjatera ),
katkukindel, ülikõva koorikuga, tingimuste suhtes vähenõudlik väikesekasvuline ja agressiivne vähk, kes suudab välja tõrjuda endast suuremad ja väärtuslikumad vähid. Praegu ulatub tema levila Lääne-Euroopast Leeduni[1,3].

7.4.3 Signaalvähk (Pacifastacus leniusculus)

Ameerikast Euroopasse introdutseeritud vähiliik, kes on immuunne
vähikatku suhtes, kuid võib seetõttu seda haigust edasi kanda. Levitatud inimeste poolt
enamusse Euroopa maadesse (v.a. Norra ja Eesti). Katku kui bioloogilise relva kandjana
ja paaritumisel agressiivsemana tõrjub loodusesse sattudes kohalikud Euroopa liigid
välja (see võib toimuda kõigest paari aastaga). Jõevähk ja signaalvähk võivad omavahel paarituda ja viljastada üksteise marja,
kuid võõra liigi spermaga viljastatud mari pole arenemisvõimeline[3, 1].

Kasutatud kirjandus

Järvekülg, Arvi 1958. Jõevähk Eestis. Bioloogia ja töönduslik tähtsus

Laanetu, Nikolai 2004. Jõevähk elab vees ja meie südames, aga sureb meie tegudest www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel790_787.html

Ari Mannonen ja Tiit Paaver vähk ja vähikasvatus www. agri .ee/link.php?id=8403&filename=vahk_ja_vahikasvatus__6ppematerjal.pdf

Mati Martin, http://www.ut.ee/BGZH/Loomariik.html

Mati Martin, Maie Toom , Urmas Kokasaar 2002. Bioloogia põhikoolile II
11

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 44 allalaadimist

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-08-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

44 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mihkel Tibar Õppematerjali autor

1. Sissejuhatus 1
2. Variatsioonid, levik 2
3. Muud jõevähklased 2
4. Elupaik 2
5. Jõevähk ökosüsteemis 2
6. Anatoomia ja füsioloogia 3
6.1 Välisehitus 3
6.2 Siseehitus 3
6.3 Kasvamine ja kestumine 4
6.4 Sigimine ja areng 4
6.4.1 Muna areng 5
6.4.2 Vastkoorunud 5
6.5 Toitumine 5
6.6 Autotoomia ja regeneratsioon 6
7. Jõevähi ohustatuse põhjused 6
7.1 Oskamatult tehtud maaparandustööd 6
7.2 Reostus 7
7.3 Haigused ja parasiidid 7
7.3.1 Vähikatk 7
7.3.2 Valgesaba- ehk portselantõbi 7
7.3.3 Lapihaigus 7
7.3.4 Parasiidid 8
7.4 Võõrliigid 8
7.4.1 Kitsasõraline vähk (Astacus leptodatcylus) 8
7.4.2 Ogapõskne vähk (Orconectes limosus) 9
7.4.3 Signaalvähk (Pacifastacus leniusculus) 9
Kasutatud kirjandus 10

jõevähk väärisvähk laiasõraline vähk

Kasutatud allikad

https://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel790_787.html

Sarnased õppematerjalid

pdf

Vähk ja vähikasvatus

Kreutzwaldi 1, Tartu. Tiit Paaver, tõlkija 1. Vähi bioloogia 1.1. Vähid ja nende kehaehitus Maailmas on umbes 450 magevees elavat vähiliiki, kes kuuluvad kolme erinevasse sugukonda (Parastacidae, Cambaridae, Astacidae). Euroopas on vaid 5 kohalikku mageveevähi liiki. Põhja-Euroopas tuleb tunda eeskätt kolme vähiliiki. Jõevähk Astacus astacus (sünonüümid väärisvähk, vahel ka otsetõlkena vene keelest laiasõraline vähk), ingl.k noble crayfish, vn.k shirokopalõi rak, sm.k rapu e. jokirapu. Nimele vaatamata elab see vähk ka järvedes ja tiikides. Suure lihasaagise ja õhukese kooriku pärast eelistavad Euroopa tarbijad seda vähiliiki teistele ja seetõttu on tema turuhind teistest 20-30% kõrgem. Tema looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi rannikuni, Vahemerest Põhja-Skandinaaviani

Kalakasvatus ja varude rikastamine

ppt

Astacus astacus

Astacus astacus Jõevähk, väärisvähk, laiasõraline vähk Mihkel Tibar 2007 Kuuluvus Riik: Animalia Loomad Hõimkond: Arthropoda Lülijalgsed Klass: Malacostraca Ahasvähilised Selts: Decapoda Kümnejalalised Sugukond: Astacidae Jõevähklased Perekond: Astacus Jõevähklane Välisehitus Välisehitus · keha koosneb 19 lülist · Igal kehalülil on paar lülilisi jätkeid

Kategoriseerimata

doc

Jõevähk 2000-2009

Tartu Ülikool Loodus- ja tehnoloogiateaduskond Ökoloogia ja Maateaduste instituut Geograafia osakond Referaat aines Keskkonnaseire ja kaitse normatiivid Jõevähk 2000-2009 Heidi Silvet Juhendaja: Jane Frey Tartu 2010 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 1. Sissejuhatus.............................................................................................................................3 2

Algoloogia

docx

Vähid

Kõige väiksemad vähid mahuksid trükikirja punktile, suurimate läbimõõt aga on üle 1 meetri. [6] Vähkide metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: Alamvähid -Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Ülemvähid -Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. [4] Vähkide kehaehitus Suuruse ja kehakuju poolest on vähid küllaltki erinevad, kuid neil on ka ühiseid tunnuseid. Neil kõigil on välistoes, mida nad kasvamise käigus aeg-ajalt vahetavad. Neil on kaks paari tundlaid ning enamikul ka liitsilmad. Tavaliselt hingavad vähid jalgade alusel asuvate lõpustega. Osal liikidel on ujumisjalad. Jõevähil, homaaridel ja krabidel on käigujalad, mille esimene paar lõpeb võimsate sõrgadega. [6] Vähkide vereringe

Loomad

doc

Jõevähk

Pea piirkonda kinnitub kaks paari tundlaid lühikesed eesmised ja pikemad tagumised. Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu, millele on abiks kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Vähil on viis paari käimise jalgu. Esimesed neist on varustatud suurte sõrgadega. Keskmised neist on väikeste sõrgadega ning kaks viimast rindmiku jalapaari on sõrgadeta. Tagakehale kinnituvad üsna lühikesed ujujalad. Tagakeha lõpus asub uim. Vähk kõnnib, pea ees, ujub aga, saba ees. Kogu vähi keha on kaetud rohekaspruuni kesta ehk koorikuga. Vähi lihased kinnituvad kitiinkoorikule seestpoolt. Siseehitus Tähtsamat osa vähitegutsemisel etendavad kompimis ja haistmismeel. Vähk kombib tundlate ja jäsemetega ning tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Kuna vähil on liitsilmad, siis ta näeb esemete kuju ja ka liikumist. Toitumisel haarab vähk suurte sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde

Bioloogia

doc

Vähilaadsed

Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. 3. 2. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks.

Bioloogia

doc

Referaat mereannid.

..........................................6 Homaar ............................................................................................................................................6 Krevett ............................................................................................................................................7 Langust.............................................................................................................................................7 Jõevähk............................................................................................................................................7 Krabid..............................................................................................................................................8 Molluskid Ehk limused on enamasti kojaga kaitstud selgrootud, kelle keha koosneb peast, kotikujulisest kerest ja jalast. Molluskid jagunevad kolme suurde klassi: teod ehk

Kokandus

doc

Kalakasvatuse sissejuhatuse kontrolltöö

tarbib kallist, kuid kõrgesti hinnatud kala. Norra ja Tsiili kuuluvad nii kogutoodangult kui toodangu väärtuselt maailmas vesiviljelussaaduste tootjate esikümnesse. Vesiviljeluse toodang koosneb: 48% kalad;23% vetikad; 1% kahepaiksed, roomajad, veeselgrootud ; 22% limused; 6% vähilised. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. Eestis kasvatatakse : vikerforell, vähk, tuur, triipahven, siig, tilaapia, karpkala, angerjas, paalia, linask, meriforell, koha, jõeforell, lõhi, haug, tõugjas. Eesti kalakasvatus on praegu mahult väike majandusharu-kaubakala väärtus tootjahindade järgi on kuni 50 miljonit kr. Kalakasvatuslikku taastootmist finantseeritakse 6 miljoni kr eest. Eestis kasvatatakse müügiks nelja liiki kalu :vikerforell (üle 500 tonni );karpkala (50 tonni);angerjas ( üle 40 tonni);siberi tuur (30 tonni);üht liiki selgrootuid

Kalakasvatus ja varude rikastamine

Rohkem sarnaseid

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk