Vähid (0)

Elva Gümnaasium
„Vähid“
Referaat zooloogiast
Marete Hüdse
10RE klass
2013/2014 õppeaasta

Sisukord

Sissejuhatus 3
Vähid 3
Vähkide metoodiline liigitus 3
Vähkide kehaehitus 3
Vähkide vereringe 3
Vähkide närvisüsteem 4
Vähkide toitumine 4
Vähkide hingamine 4
Vähkide sigimine 5
Jõevähk 6
Jõevähi elupaik 6
Jõevähi sigimine 6
Jõevähi kehaehitus 6
Kasutatud kirjandus: 8

Sissejuhatus

Valisin selle teema, sest tahaksin teada rohkme vähkide kohta. Sellest referaadist saab teada vähkidest üldiselt ja täpsemalt saab teada jõevähist.

Vähid

Vähillaadseid, näiteks krabisid ja homaare, nimetatakse ka koorikloomadeks, mis kirjeldab üpris hästi nende välimust. Paljude vähiliikide keha katab tugev lubiainest läbiimbunud kitiinkoorik. Vähid kuuluvad lülijalgsete hõimkonda, mis hõlmad ka putukaid ja ämblikke. Nii nagu teisi lülijalgseid, kaitseb ka vähke nende välisskelett ning nad liiguvad oma lülilistel jalgadel. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Enamik neist elab veekogudes, vaid väike osa asustab maismaad. Kõige väiksemad vähid mahuksid trükikirja punktile, suurimate läbimõõt aga on üle 1 meetri. [6]

Vähkide metoodiline liigitus

Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma:

• Alamvähid -Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad.
  
• Ülemvähid -Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. [4]
  

Vähkide kehaehitus

Suuruse ja kehakuju poolest on vähid küllaltki erinevad, kuid neil on ka ühiseid tunnuseid. Neil kõigil on välistoes, mida nad kasvamise käigus aeg-ajalt vahetavad. Neil on kaks paari tundlaid ning enamikul ka liitsilmad. Tavaliselt hingavad vähid jalgade alusel asuvate lõpustega. Osal liikidel on ujumisjalad. Jõevähil, homaaridel ja krabidel on käigujalad, mille esimene paar lõpeb võimsate sõrgadega. [6]

Vähkide vereringe

Vähkide vereringesüsteem on avatud nagu teistelgi lülijalgsetel. Veri liigubsüdamest lähtuvates veresoontes ja kehaõõnes. Südamest juhivad veresooned sinakasrohelised vere kõikidesse keha osadesse. Sealt liigub hapnikuvaene veri esmalt lõpustesse, kus rikastub hapnikuga, ja seejärel jõuab uuesti tagasi südamesse. [6]

Vähkide närvisüsteem

Vähkide närvisüsteemi nimetatakse köisredeltüüpi süsteemiks. Primitiivse ehitusega lehtjalalistel läheb läbi keha kaks närvitüve, mis moodustavad kumbki igas kehalülis suurema närvirakkude kogumiku - tängu. Arenenumatel vähkidel on närvitüved liitunud ühtseks närviketiks, ka närvitängud on liitunud. [1]
Kõige kaugemale on närvisüsteemi areng läinud krabidel, kellel esineb vaid kaks tänku - üks peas ja teine rindmikus. Rindmikku on kokku koondunud kõik närviketi tängud, peatängus asuvad nägemissagarad ( eesaju ), eestundlate sagarad (keskaju) ja tagatundlate tängud ( tagaaju ). [1]

Vähkide toitumine

Vähkide toitumine on mitmekesine. Paljud väiksemad vähid toituvad veest hõljuvaid söödavaid osakesi filtreerides. Selleks tekitavad nad tavaliselt jalgadega veekeerise, nii et kõik vees olevad suuremad osakesed jäävad jalgade või alalõugade harjastesse kinni ja seal edasi toimetab vähk nad suhu . Need vees hõljuvad osakesed on surnud organismide jäänused ja mineraalained ning ka elusad pisiorganismid: bakterid , mikroskoopilised vetikad jms. [2]
Teised vähkide liigid hammustavad otse oma ülalõugadega tükikesi surnud ja elusate loomade ning taimede küljest. Mõned vähid otsivad toidupoolist veekogu põhjas tuhnides, mõned varitsevad ja ründavad väljavalitud saaki. Paljud vähid, nii väikesed kui suured, on röövloomad - söövad teisi loomi, mõned ka oma liigikaaslasi. [2]
Toidu närivad vähid ülalõugade abil peeneks, see läheb suhu ja sealt edasi söögitorusse. Enamikul vähkidel on söögitoru tagumine osa moondunud maoks, mille seintes on mõnikord toitu peenendavad kitiinhambad. Vähkide soole küljes on ka külgsopid - maksajätked, mis eritavad valkude, süsivesikute ja rasvade seedimist soodustavat nõret. Lisaks toimub maksajätketes toitainete imendumine. [2]
Ekskremendid väljuvad vähi keha tagaosas paikneva päraku kaudu. Osaliselt heidetakse seedimata toidujäänused välja ka suust . [2]

Vähkide hingamine

Väikestel vähkidel pole tavaliselt spetsiaalseid hingamiselundeid ja nad omastavad hapnikku veest kogu keha pinnaga (aerjalalised, vääneljalalised, karpvähilised). Arenenumad vähid hingavad lõpustega nagu kõik tõelised veeloomad . Vees lahustunud kujul olev hapnik tungib läbi lõpuste õhukeste seinte looma verre. Harilikult talitlevad vähkide lõpustena rindmikujalgade erilised jätked, kuid näiteks kakanditel on lõpusteks moondunud tagakehajalad . [3]
Lõpustega hingavad isegi maismaal elavad vähid - kakandid -, kes ei suuda hingata õhuhapnikku, vaid peavad seda saama lõpuseid katva õhukese veekihi kaudu. Mõnedel maismaal elavatel kümnejalalistel on tõelised kopsud, millega saab hingata õhuhapnikku. [3]

Vähkide sigimine

Vähid on reeglina lahksugulised - on olemas nii emased kui isased loomad. Paljudel vähiliikidel on emas- ja isasloomad ka väliselt selgelt erinevad. Väikeste vähkide puhul on emased tavaliselt isastest suuremad ja sigimisperioodil võib nende keha küljes sageli näha munade kogumikke. Isastel on tihti mõned jalad muutunud haardeelunditeks emase kinnihoidmiseks paaritumise ajal või sugutusjalgadeks. [5]
Paljude vähiliikide emased hoolitsevad pikka aega oma järglaste eest. Munad arenevad emase seljal olevas haudetaskus (vesikirbud), kõhu all paiknevas kambris (kakandid), munakottides suguavade küljes (aerjalalised), jalgade külge kleebitult (kümnejalalised) või mujal. Üksikud vähiliigid munevad munad otse vette (kalatäi). [5]
Munast koorunud noored vähid pole tihti veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Moonde käigus vastsed kestuvad korduvalt - ajavad maha vana kitsa keha katva kooriku ja kasvatavad uue. Kuna koorik on jäik ja venimatu, saavad vastsed kasvada ja nende kehaehitus muutuda ainult sel lühikesel ajal, mil vana koorik on seljast aetud ja uus veel kõvaks muutumata. Sellepärast kestuvad vastsed tavaliselt palju kordi, enne kui on omandanud täiskasvanud looma mõõtmed ja väljanägemise. [5]
Munast koorub kõigepealt vähkidele iseloomulik vähikvastne, kellel on ümmargune keha, mis pole veel jaotunud peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Sellisel vastsel on üks lihtsilm ja ainult kolm paari jäsemeid. Mõnedel vähkidel koorub vähikvastne munast ja alustab kohe iseseisvat elu, teistel tekib vähikvastne munakesta sees ja munast koorub hilisemas arengujärgus olev vastne. Osad vähid, näiteks meie jõevähk, läbivad kõik vastsestaadiumid munas ja munast koorub juba täiskasvanud loomaga enam-vähem sarnane tilluke vähk. [5]
Tihti on vähkide vastsed teistsuguse eluviisiga kui täiskasvanud. Näiteks paljude merepõhjal elavate liikide vastsed hõljuvad või ujuvad hoopis pinnakihtides ja eluaeg kinnitunult elavate tõruvähkide vastsed ujuvad samuti vabalt ringi. [5]

Jõevähk

Jõevähk ehk harilik jõevähk ehk väärisvähk on jõevähklaste sugukonda kuuluv vähilaadne. Jõevähk on üks suuremaid puhtaveelistes jõgedes ja järvedes elavatest vähkidest. Jõevähk kuulub kümnejalaliste hulka.Päeval varjab ta end kaldasse õõnestatud urus ja saagijahile tuleb öösiti. Jõevähil on üsna palju vaenlasi, näiteks ondatra, saarmas , suured kalad ja ka inimene. [6]

Jõevähi elupaik

Jõevähk asustab vaid reostumata mageveekogusid – ojasid, jõgesid ja järvi. Ta eelistab elada hapniku- ja mineraalainerikastes veekogudes. [4]

Jõevähi sigimine

Jõevähkide suguküpsus jõuab kätte 3.–4. eluaastal . Suguproduktid valmivad isastel igal aastal ja emastel tavaliselt üle aasta või üle mitme aasta. Kopulatsioon toimub septembrist oktoobrini, mil veetemperatuur on 12 oC ringis . Isased toimetavad on spermatofoorid emaste suguavade lähedale. Mõni nädal hiljem koeb emane marjaterad oma tagakeha (laka) alla, kus spermatofooridest vabanevad spermatosoidid marja kehaväliselt viljastavad. Laka all (täpsemalt tagakehajalgadel) arenevad marjaterad kogu talve ja kevade, koorudes varasuve paiku. Koorumine sõltub tugevasti klimaatilistest ja seeläbi veetemperatuurist – soojema kliimaga aladel võib koorumine toimuda enne varasuve. Noorvähid lahkuvad ema laka alt pärast teist kestumist . [4]
Emaste absoluutne viljakus (marjaterade arv) on 200 ringis. Peaasjalikult sõltub see emase vähi suurusest – suuremal vähil on rohkem marjateri. Marjateradest koorumise protsent on umbes 65–70%[4]

Jõevähi kehaehitus

Jõevähi keha on sale ja koosneb paljudest lülidest, millest moodustub kaks kehaosa: pearindmik ja tagakeha. Pearindmik ei paista lülilisena, sest selle lülid on seljal kokku kasvanud. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp. Seljakilbi servad kaarduvad alla ja kaitsevad keha külgedel paiknevaid lõpuseid. Peaosas asuvad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad, mis koosnevad paljudest väikestest osasilmakestest. [6]
Igal jätkete paaril on oma ülesanne. Pea piirkonda kinnituvad jõevähi kompimiselundid tundlad. Eesmised tundlad on lühemad, tagumised pikemad . Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu. Lüugadele on abiks veel kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Nende abil hoitakse saaki suu juures. Lõugjalgadest tagapool on viis paari käimise jalgu . Esimesed neist on suured ja varustatud võimsate sõrgadega. Nendega haarab vähk saaki ja kaitseb ennast. Tagakehale kinnituvad üsna lühikesed ujujalad[6]
Pildil on jõevähk [7]

Kasutatud kirjandus:

[1] http://www.zbi.ee/satikad/vahid/klass/klass_ns.ht m
[2] http://www.zbi.ee/satikad/vahid/klass/klass_t.ht m
[3] http://www.zbi.ee/satikad/vahid/klass/klass_h.ht m
[4] http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%A4hilaadsed
[5] http://www.zbi.ee/satikad/vahid/klass/klass_s.ht m
[6] M.Martin, M. Toom , U. Kokassaar „Bioloogia põhikoolile II osa“, AS BIT, 2002
[7] http://www.miksike.ee/docs/elehed/8klass/loomad/images/v2kijalad.jpg