Vähk ja vähikasvatus (0)

VÄHK JA VÄHIKASVATUS
Vähikasvatuse seminari Jäneda, 15.-16. märts 2001
õppematerjal
Koostanud
Ari Mannonen ja Tiit Paaver
Koostatud toetudes Soome ja Eesti õppekirjandusele Käesoleva õppematerjali koostamiseks on kasutatud kirjandust:
Kirjavainen J. 1996 Hämeen Ravunviljelyopas. Kala- ja riistahallinnon julkaisuja 23. 117 lk.
Järvenpää T., Tulonen J., Erkamo E., Savolainen R., Setälä J. 1996. Ravunviljely ­ menetelmät ja kannattavuus. Riistan ja Kalantutkimus, 111 lk.
Koostajad tänavad nende autoreid.
Ari Mannonen Tiit Paaver
2 SISUKORD
Eessõna
1. Vähi bioloogia ........................................................................ 5 1.1. Vähid ja nende kehaehitus....................................................... 5 1.2. Vähi elutsükkel.....................................................................7 Kasv ja kestumine ..................................................7 Suguküpsus..........................................................8 Paaritumine ja kudemine .......................................... 8 Marjaterade ja poegade arv....................................... 9 1.3. Vee kvaliteet.........................................................................9 Temperatuur.........................................................9 Hõljuvained..........................................................10 Hapnikusisaldus .....................................................10 Happelisus ja aluselisus ............................................10 Alumiinium ja raud............................................. ...10 Kaltsium ..............................................................10 Mürgised ained......................................................11 2. Vähi parasiidid ja haigused......................................................12 Vähikatk..............................................................12 Teised vähil esinevad seennakkused ja haigused...............13 Lapihaigus............................................................13 Vees esinevad hallitusseened......................................13 Psorospermium haeckeli...........................................13 Portselanhaigus......................................................14 Bakterid ...............................................................14 Viirused ...............................................................14 Väliskestal elavad loomad e. epibiondid.........................14 3. Vähikasvatus...........................................................................15 3.1. Vähipoegade kasvatus..............................................................15 3.1.1. Marja hautamine ..............................................................15 Eraldihautamine......................................................16 Looduslähedane hautamine........................................16 Normaalaegne hautamine..........................................16 3.1.2. Poegade tiigikasvatus.........................................................16 3.1.3. Ekstensiivne tiigikasvatus...................................................16 3.1.4. Poolintensiivne tiigikasvatus................................................16 3.1.5. Intensiivne e. tööstuslik kasvatamine ......................................17 3.2. Vähikasvanduse kavandamine....................................................17 Tiikide projekteerimine .............................................17 Kasvutiigid ja nende ehitus..........................................18 Vähipoegade tiigid ...................................................18 Varjepaigad............................................................18 Vähitiikide piiramine aiaga..........................................19 Tiigitammid...............................................................19 Tiikide paigutus ..........................................................19
3 Sisebasseinide ehitamine................................................20 3.3. Veevarustus ...............................................................................20 Vajalik veekogus.........................................................21 Vee korduvkasutus......................................................21 Vee eemaldamine tiikidest.............................................21 3.4. Kasutatava vee töötlemine.............................................................22 Restid ja filtrid ............................................................22 Ultraviolett (UV) kiirgusega töötlemine..............................22 Lupjamine .................................................................22 Vee aereerimine ..........................................................23 4. Kasvatuse viisid ja tsükkel.............................................................23 Sugukarja ülalpidamine, suguküpsus, paaritamine ja kudemine...23 Kudemine ja marjaterade arv...........................................24 4.1.Hautamisviisid........................................................................... .24 Marja hautamine.........................................................25 Marja hautamine emastest eraldi (kunstlik hautamine e. eraldihautamine)......................................................26 Koorumise kiirendamine soojas hautamisel...........................27 Poegade tootmise tsükkel...............................................28 Söötmine..................................................................28 "Saagikoristus"...........................................................29 Poegade talvitamine......................................................29 Poegade kasvatamine teisel kasvusuvel...............................30 4.2. Vähikasvatuse tehnoloogia ja tootmise korraldus................................30 Loodusliku toitumisreziimiga tiigid ..................................30 Poolintensiivne tiigikasvatus............................................31 Intensiivne kasvatus..................................................... 32 Polükultuur (mitmete liikide kasvatamine samas tiigis ).............32 Vähikasvatuse areng ja seisund Rootsis...............................33 4.3. Vähkide söötmine........................................................................33 4.4. Vähkide sumbaspidamine..............................................................34 4.5. Vähkide väljapüük tiikidest...........................................................34 4.6. Veaotsing ebaõnnestumise korral....................................................35 4.7. Röövloomad ja nende poolt tekitatav kahju........................................36 5. Vähikasvatuse majandusanalüüs...................................................36 5.1. Vähikasvanduse asutamiskulud......................................................36 5.2. Vähikasvatuse tasuvus ..................................................................37 Kaubavähi kasvatuse tasuvus Soomes................................38 LISA.................................................................................................40 Joonised.........................................................................................40
4 Eessõna Käesolev õppematerjal on koostatud seoses 2001 aastal Jänedal peetud vähikasvatuse õppepäevadega. Selle aluseks on Ari Mannoneni loengute konspekt Soome vähikasvatuse kohta, mis on tõlgitud ja Eesti oludest lähtuvalt täiendatud ja muudetud. Kuigi Eestis signaalvähki ei kasvatata, on selle liigi kasvatamise kogemustest üht-teist õppida ka Eestis ja seetõttu sisaldab alljärgnev materjal ka signaalvähi andmeid. Eestis on seni vähi ja vähikasvatuse kohta nii vähe kirjutatud, et eestikeelne terminoloogia on veel välja kujunemata ning kindlasti on mõnegi mõiste jaoks võimalik leida täpsemaid sõnu. Loodetavasti mõistab heatahtlik lugeja, et tegemist pole õpiku, vaid konspektiga, mistõttu üht osa küsimustest on käsitletud lühidalt. Soovitused ja märkused palun saata Eesti Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituudi kalakasvatuse osakonda , Kreutzwaldi 1, Tartu.
Tiit Paaver, tõlkija
1. Vähi bioloogia
1.1. Vähid ja nende kehaehitus
Maailmas on umbes 450 magevees elavat vähiliiki, kes kuuluvad kolme erinevasse sugukonda (Parastacidae, Cambaridae, Astacidae). Euroopas on vaid 5 kohalikku mageveevähi liiki. Põhja-Euroopas tuleb tunda eeskätt kolme vähiliiki.
Jõevähk Astacus astacus (sünonüümid ­ väärisvähk, vahel ka otsetõlkena vene keelest laiasõraline vähk), ingl.k noble crayfish, vn.k shirokopalõi rak, sm.k rapu e. jokirapu. Nimele vaatamata elab see vähk ka järvedes ja tiikides. Suure lihasaagise ja õhukese kooriku pärast eelistavad Euroopa tarbijad seda vähiliiki teistele ja seetõttu on tema turuhind teistest 20-30% kõrgem. Tema looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi rannikuni, Vahemerest Põhja-Skandinaaviani. Inimene on tema levikut laiendanud, viies selle liigi näiteks ka Briti saartele jm., kus teda varem polnud. Väike viljakus (70-250 marjatera ), aeglane kasv meie jahedas kliimas, tundlikkus keskkonna ja haiguste suhtes teevad ta inimtegevuse poolt kergesti haavatavaks. Seepärast on Eesti looduslikud vähivarud vähenenud. Jõevähi kasvatamise maht on kõikjal Euroopas esialgu tagasihoidlik (kokku 20-30 tonni ümber), peamiselt on teda seni kasvatatud asustusmaterjalina looduslikele veekogudele. Kuna jõevähk on Eestis ainus kodumaine vähiliik, ei tohi teisi liike keskkonnaministri loata Eesti vetesse tuua.
Kitsasõraline vähk Astacus leptodactylus (liigi esmakirjeldajana kuulub selle vähi ladinakeelsesse nimesse täiendina Tartu Zooloogiamuuseumi asutaja prof . Eschcholzi nimi), ingl.k narrow -clawed crayfish, vn.k dlinnopalõi rak, sm.k kapeasaksirapu. See vähiliik esineb jõevähist lõuna ja ida pool, osaliselt nende levilad kattuvad. Vähesel määral on teda meile lähemates maades ­ Ida-Soomes ja Karjalas, Leedus ja Lätis. Majanduslikult tähtis on ta Musta ja Kaspia mere äärses piirkonnas, mille soojas kliimas kasvab vähk kiiresti. Enne kui vähikatk hävitas Türgi vähivarud veeti sealt Euroopa
5 turule 6 000 tonni kitsasõralist vähki aastas. Praegu tegeleb nii loodusest püütud kui tiikides kasvatatud kitsasõralise vähi kaubandusega agaralt Venemaa.
Signaalvähk Pacifastacus leniusculus, ingl.k signal crayfish, vn.k signalnõi rak, sm.k täplarapu. Ameerikast Euroopasse introdutseeritud vähiliik, kes on immuunne vähikatku suhtes, kuid võib seetõttu seda haigust edasi kanda. Levitatud inimeste poolt enamusse Euroopa maadesse (v.a. Norra ja Eesti). Katku kui bioloogilise relva kandjana ja paaritumisel agressiivsemana tõrjub loodusesse sattudes kohalikud Euroopa liigid välja. Jõevähk ja signaalvähk võivad omavahel paarituda ja viljastada üksteise marja, kuid võõra liigi spermaga viljastatud mari pole arenemisvõimeline.
Kuidas neid kolme väliselt väga sarnast vähki üksteisest eristada? Signaalvähi sõra kahe haru hargnemiskohal on liigese ümber helesinakas kuni valge piirkond ­ nn. signaal (joonis 1). Ka on signaalvähi sõrad lühemad, laiemad ja paksemad ning pinnalt siledamad kui jõevähil. Lisaks on jõevähi seljakilbi külgedel kaelavao juures (pea ja kehalüli liitumiskohal) teravad naastud, mis siledama koorikuga signaalvähil puuduvad. Kitsasõralise vähi sõrad on kääride moodi pikad, kitsad ja sirged (nad võivad olla pikemad kui vähi keha), tema seljakilp on aga kare. Maitse poolest on need liigid nii sarnased, et maitsmiskatsetes pole suudetud vahet teha.
Vähiliikide võrdlus
Omadus Signaalvähk Jõevähk Vastupidavus vähikatkule Parem Puudub Kasvukiirus 2­3 suve 4­6 suve Paljunemisiga 2­3 suve 3­5 suve Juurdekasv kestumise Isane 10 mm Isane 5 mm kohta (10 cm pikkusel Emane 8 mm Emane 3 mm vähil) 10 cm isase kaal 40 g 33 g Kooriku kõvadus Kõvem kui jõevähil Pehmem kui signaalvähil Viljakus, marjatera 200 120 10 cm emase kohta Agressiivsus Jõevähist suurem Signaalvähist väiksem Maksimaalsuurus 20 cm, 250g 18 cm, 200g
Euroopasse on toodud peale signaalvähi veel teisigi Ameerika liike. Majanduslikult olulisim neist on punane soovähk Procambarus clarckii (ingl. red swamp crayfish). Kogu maailma üle 110 tuhande tonnisest vähikasvatuse toodangust koosneb 90% sellest vähist. Ameeriklased kasvatavad teda suures koguses Louisiana osariigis, väljaspool Ameerikat on ta kodunenud soojades maades nagu Hiinas ja Hispaanias, kus tal on vähimajanduses suur tähtsus. Ta on jõe- ja signaalvähist väiksem ja saledam ning väga kõva koorikuga. Seetõttu on tema tarbimisväärtus väike, kuid tema eelisteks on kiire kasv soojas kliimas, suur viljakus ja vastupidavus. Ta on kergesti ära tuntav kitsaste ja pikkade lülidega ning üleni mügarate, naastude ning pikkade teravate ogadega kaetud sõrgade poolest. Meie poodides müüdavad keedetud, külmutatud ja pappkarpidesse pakitud vähid ongi enamasti Hiinast, Hispaaniast või Ameerikast imporditud punased soovähid. Nuhtluseks on Euroopas kujunenud Ameerikast pärinev ogapõskne vähk Orconectes limosus (spiny 6 cheek crayfish). See on kaubandusliku väärtuseta väga viljakas (400-600 marjatera), katkukindel, ülikõva koorikuga, tingimuste suhtes vähenõudlik väikesekasvuline ja agressiivne vähk, kes suudab välja tõrjuda endast suuremad ja väärtuslikumad vähid. Praegu ulatub tema levila Lääne-Euroopast Leeduni. Vähid on suurimad liikuvad mageveeselgrootud. Vähi kest e. koorik koosneb peamiselt anorgaanilisest kaltsiumkarbonaadist (CaCO3). See lubjaga tugevdatud kitiinkest kujutab endast välisskeletti, millele kinnituvad lihased. Vähi keha koosneb 19st kokkukasvanud lülist. Pea- ja rinnalülid on ühinenud pearindmikuks, mida katab ühine seljakilp. Lüliline tagakeha e. lakk on painduv ja lõpeb sabauimega. Vähid kasvavad kestudes. Kestumise lähenedes vana koorik pehmeneb, kuna vähid salvestavad temas sisalduva lubja maos asuvatessse vähikividesse. Uus koorik on nahkne ja pehme, ta kõveneb kui vähk siirdab kaltsiumi vähikividest uude kesta. Vähid on võimelised koos kesta vahetusega taastama e. regenereerima ära murdunud jäsemeid. Vähikivides sisalduvast kaltsiumist piisab siiski vaid peamiselt suuosade kõvendamiseks ja kestumise järel vajab vähk lisakaltsiumi keskkonnast. Mida kõrgem on vee kaltsiumisisaldus, seda kiiremini kõveneb koorik - seepärast ongi vähikasvatuseks sobivaimad kaltsiumirikkad veed . Eestis on enamus veekogudest lubjakivirikka pinnase tõttu piisava kaltsiumisisaldusega, erandi moodustavad rabaveed. Vähid on kõigesööjad ja nende toiduvajadus sõltub toidu energiasisaldusest ning veetemperatuurist. Talvel vähid peaaegu ei söö ega ole aktiivsed. Vähkide värvuse erinevused võivad olla pärilikud või tuleneda keskkonnast, näiteks toidu koostisest. Kasvanduses on mitmekesine sööt vajalik kaubavähi värvi kujundamiseks, tarbija maitsele vastavaks. Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil. Seni kui lõpused püsivad niiskeina võivad vähid liikuda ka kuival maal. Sobivais niisketes ja jahedates tingimustes püsivad vähid kuival elus mitmeid nädalaid. Isaseid ja emaseid vähke saab üksteisest kõige kergemini eristada vaid isastel esinevate sugujalgade järgi, mis asuvad neil kõhupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal (joonis 2). Emastel sugujalad puuduvad. Lisaks on isastel suhteliselt suuremad sõrad, emaste lakk on lamedam ja laiem kui isastel. Vähi pikkuseks loetakse tema keha pikkust nokisest e. otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani (sellel paiknevaid karvakesi arvestamata). Vähi pikkust võib ka kaudselt välja arvutada, korrutades seljakilbi pikkuse kahega, sest seljakilbi pikkust otsaorgist seljakilbi ja laka vahelise vao keskkohani on lihtsam mõõta.
1.2. Vähi elutsükkel ( joonis 3)
Kasv ja kestumine Vähid saavad kasvada vaid kesta vahetades. Suguküpsed vähid kasvavad üksnes üle 8 kraadise veetemperatuuri juures. Jõevähi II astme vastne on 11 mm pikkune , (aga näiteks signaalvähipoegade pikkus on samas staadiumis umbes 9,6 mm). Vähipoegade pikkus suureneb kestumisel 10-20 % võrra ja kaal 40 %. Esimesel kasvusuvel vahetavad väikesed vähipojad koorikut 11 ööpäeva tagant, kuid kestumiste vahe pikeneb poegade kasvamisega. Vähi kasvukiirus väheneb vananedes , samuti madalal või liiga kõrgel temperatuuril ning liiga suure tiheduse juures. Looduses on samasuvised vähipojad umbes 2 cm pikad (signaalvähi pojad ligikaudu 3 cm). Soojaveelises haudemajas kasvatatud jõevähid on ligikaudu 3 cm pikad (signaalvähid 4 cm). 2 suvised jõevähid on Põhja-Euroopa heades vähiveekogudes
7 (s.h. Eestis) keskelt läbi 4 cm, 3 suvised 7 cm, 4 suvised 8 cm ja 5 suvised 9 cm pikkused. Isaste kasv on kiirem kui emastel. Kiire kasv on nii eduka paljunemise kui ellujäämise seisukohalt tähtis. Suguküpsus aeglustab ilmselt emaste kasvu, sest osa energiast kulub suguproduktide valmistamiseks ja haudumiseks. Ka on marjaga emaste toitumise aktiivsus väiksem. Asustustiheduse kasvades aset leidev kasvukiiruse vähenemine tuleneb ilmselt liigisisese konkurentsi suurenemise tagajärjel tekkivast toidu vähesusest. Signaalvähi kasv on enamasti kiirem kui jõevähil. Jõevähid vahetavad kesta harvemini kui signaalvähid ega kasva ühe kestumisega nii palju kui signaalvähid Kiiremini kasvavad signaalvähi isendi saavutavad looduses 10 cm pikkuse ja 40 g kaalu juba teise suve järel. Kiirekasvulisi isendeid on aga kasvatatavas karjas vaid väike osa ja keskmiselt on kahesuvised signaalvähid umbes 8 cm pikkused ja kolmesuvised ligikaudu 10 cm pikkused.
Vähi kestumiste sagedus sõltuvalt vanusest Vanus Kestumiste arv aastas Ühesuvised 4­7 Kahesuvised 2­4 Kolmesuvised 2­3 Neljasuvised 2 Täiskasvanud isased 1­2 Täiskasvanud emased 0­1 Vanad vähid Üle aasta
Suguküpsus Vähi suguline küpsemine sõltub kasvukiirusest. Näiteks Lõuna- ja Kesk-Soomes saavad isased jõevähid hõreda asustusega populatsioonides heade tingimuste korral suguküpseks 3 suvisena (signaalvähi isased 2 suvistena), umbes 6-7 cm pikkustena. Emased saavad suguküpseks keskmiselt aasta hiljem - umbes 7-8 cm pikkustena. Külmemas Põhja-Soomes ja tihedasti asustatud veekogudes saabub suguküpsus 1-2 aastat hiljem. Eestis on kasv ja küpsemine arvatavasti veidi kiirem kui Soomes. Kõik suguküpsed emased ei paljune igal aastal. Suguküpsust ja kudemisvalmidust saab väliselt kindlaks teha suve lõpul. Isastel on siis seljakilbi ja laka vahel näha õhukeste kestaosade all valgeid keerdunud seemnejuhasid, mis on täis spermat . Kudemisvalmis emaseid võib ära tunda umbes kuu enne paaritumist laka alapoolel risti kilbiseid kulgevatest kahvatutest limanäärmetest, mille eritise abil kinnituvad munad emavähi sabajalgade külge.
Paaritumine ja kudemine Jõevähid hakkavad paarituma kui temperatuur langeb alla 10 kraadi ja signaalvähid juba umbes 12 kraadi juures. Paaritumisperiood kestab jõevähil kokku umbes 3 nädalat. Kui kaua kulub paaritumisest marja heitmiseni, oleneb paaritumisajast ja temperatuurist. Emane jõevähk koeb marjaterad keskmiselt poolteist nädalat pärast paaritumist. Signaalvähi emased koevad tavaliselt vahetult pärast paaritumist. Marjaterad kinnituvad limanäärmetest erituva lima abil laka alapoolel paiknevate saba- e. ujujalgade külge, aga ka laka alapoolele. Signaalvähi emane kannab marja järgmise aasta juuni lõpuni, jõevähk 2-3 nädalat kauem.
8 Marjaterade ja poegade arv Marjaterade arv oleneb emase suurusest (joonis 4). Signaalvähi marjaterad on mõõtmetelt väiksemad ja neid on ühel emasel rohkem kui jõevähil. Ka sama liigi isendite vahel on suuri erinevusi marjaterade suuruses. Esimest korda kudevate emaste mari on tavaliselt peenem . Osa marjast jääb viljastamata ja irdub ning marjateri läheb kaotsi ka talve jooksul. Koorumise ajaks säilib marjateradest umbes 50-70%. Marja arengu lõppfaasis hoolitseb emavähk marja eest aktiivselt. Soomes kulub madala talvise temperatuuri tõttu looduses marja arenguks 8-9 kuud. Vähipojad kooruvad suve algul. Eestis toimub see tavaliselt juuni lõpul või juuli algul. Koorumise järel kinnituvad pojad ema laka alla. Esimese astme vastne elab rebukoti toitainete varal . Esimese kestumise järel (umbes 7-10 ööpäeva vanuselt) hakkavad vähipojad väliselt vähki meenutama. Sellel arenguetapil kutsutakse vähi noorjärkusid teise astme vastseteks. II astme vastsed hakkavad emast eralduma ja toituvad ema lähedal. Veel ligikaudu kahe nädala vältel pärast koorumist võivad nad kaitseks pageda ema laka alla.
1.3. Vee kvaliteet
Vähikasvatuse kavandamise tähtsaim eeldus on piisava koguse kvaliteetse vee kättesaadavus. Head vett peab jätkuma piisavalt kogu kasvatamise perioodi vältel, sest ka ajutine vee kvaliteedi langus võib põhjustada vähikasvatuse täieliku ebaõnnestumise. Vee kvaliteedi näitajate ühistoime on suurem kui üksikute tegurite mõju omaette . Vee kvaliteeti saab parandada vee töötlemise abil, kuid see toob kaasa täiendavaid kulutusi.
Temperatuur Temperatuur on tähtsaim välistegur, mis mõjutab vähi kasvukiirust ja paljunemist. Täiskasvanud vähi kasv peatub alla 10 kraadises vees. Optimaalseks temperatuuriks on 16-20 kraadi, üle 25 kraadises vees suremus suureneb. Jõevähist soojalembesema signaalvähi mari saab alla 4 kraadises vees arvatavasti kannatada, eriti kui vee kvaliteet on halb. Põhjamaade lühikese suve tõttu jääb vähi kasvuperiood meil lühikeseks ja see vähendab vähitoodangut, pidurdades kasvu ja vähendades kestumiste arvu. Sageli on vähikasvataja valiku ees ­ temperatuuriga manipuleerides on kasv kiirem, kuid suremus suurem, normaalsel temperatuuril on kasv aeglasem , kuid kaod väiksemad. Sigimistsükli käivitumiseks on vaja eelnevat jahedat perioodi. Paaritumine algab vee temperatuuri langemisel umbes 10 kraadini. Kui vee temperatuuri hoitakse kasvanduses pidevalt kõrgel, on vähi paljunemine takistatud. Intensiivkasvatuse korral soojas vees suureneb vähkide suremus paljunemisea saabumisel. Nähtavasti ütleb nende sisemine bioloogiline kell, et peaks saabuma jahe periood, mis on vajalik paljunemiseks.
Hõljuvained Hõljuvained häirivad vähkide elutegevust eeskätt lõpuste ummistamise teel. Vähene savihägu ei häiri veel vähi elutegevust, kuid kõrge hõljuvainete sisaldus saastab veekogu põhja ja ummistab vähi varjepaiku. Kui sade sisaldab ka palju hapnikku tarbivat orgaanilist ainet, on tema kahjustav või häiriv toime vee hapnikusisalduse vähenemise ja vähi lõpuste ummistumise tõttu suurem.
9 Hapnikusisaldus Eduka vähikasvatuse nurgakiviks on vee piisav hapnikusisaldus. Hapnikupuuduses hukkuvad vähid kiiresti. Külmas vees lahustub rohkem hapnikku kui soojas. Külmas vees aeglustub ka vähi elutegevus, mille tõttu tema hapnikuvajadus väheneb. Soojemas vees elutegevus elavneb ja hapnikku vajatakse rohkem. Kriitiline periood on kevad, kui jääkatte all, seisvas vees võivad vähid hapnikusisalduse vähenemise tõttu surra. Toitaineterikkas tiigis võib orgaanilise aine liig vee põhjakihis hapniku ära tarvitada ja samuti hapnikupuudust tekitada. Veevahetuse, vee korduvkasutuse või aereerimise abil saab veekogu hapnikureziimi parandada. Puurkaevuvesi on hapnikuvaene ja seda tuleb vähitiikidesse laskmise eel aereerida.
Happelisus ja aluselisus Vee happestumine on kahjustanud Soome ja Rootsi väikesi oligotroofseid veekogusid. Eestis pole vee happestumine lubjakivirikka pinnase ja vete suure puhverdusvõime tõttu tavaliselt probleemiks. Tähelepanu tuleb pöörata vaid rabavetele, mis on meie looduses kõige happelisemad. Vee happelisust mõõdetakse 1 ja 14 vahele jääva pH astmikuga, mis on logaritmiline näitaja st. vee happelisus kasvab kümnekordseks kui pH väärtus väheneb ühe ühiku võrra. Väikese karbonaatioonide sisaldusega vesi on happeline st. vee pH on alla 7, neutraalse vee pH on 7 ja aluserikka vee pH on üle 7. Happeline vesi on vähile kahjulik. Täiskasvanud vähid on happelise vee suhtes vastupidavamad, kõige tundlikumad madala pH suhtes on mari ja pojad. Vee puhverdusvõimet happestumise vastu näitab üldaluselisus. Kui üldaluselisus on alla 0,1 millimooli/l ei muutu vee happelisus kergesti, mis tähendab, et vesi on puhverdatud happestumise vastu. Madalamad üldaluselisuse väärtused näitavad, et vesi on happestumise ohus. Lupjamise tagajärjel pH ja aluselisus tõusevad.
Alumiinium ja raud. Alumiiniumi ja raua suur sisaldus kasvanduse vees võib põhjustada vähi suremisi. Alumiiniumi kahjulik mõju vähile suureneb vee happelisuse kasvades. Alumiinium, samuti ka raud lahustuvad äsja puuritud moreenpinnasest rohkelt välja. Kui vee pH on neutraalne ei põhjusta need ained probleeme, sest nende sisaldus väheneb peagi. Võimaluse korral on väga soovitav uusi tiike enne vähkide sinna asustamist läbi voolutada, näiteks vastkaevatud tiiki korduvalt tühjendada ja täita.
Kaltsium Lupjasisaldava kestaga loomana vajab vähk eluks nii vee kui toidu kaudu rohkesti kaltsiumi. Soomes loetakse vee üle 16 mg/l ulatuvat kaltsiumi ioonide sisaldust vähi kaltsiumivajaduse katmiseks piisavaks. Vähikasvanduses peaks vee kaltsiumisisaldus olema üle 30 mg Ca/l, soovitavalt üle 50 mg Ca/l. Eesti looduslikes vetes ongi kaltsiumisisaldus tavaliselt üle 30 mg/l, lubjakivirikka pinnasega piirkondades aga tunduvalt kõrgem. Vee lubjasisaldust (seega Ca sisaldust) võib tõsta lupjamisega, selle tagajärjel happeline vesi neutraliseerub e. pH tõuseb. Vee lupjamist on parem teha vähkidest võimalikult kaugel - nii, et vähini jõudev vesi sisaldaks vaid lahustunud kaltsiumi.
10 Mürgised ained Paljud taimekaitsemürgid on vähile eriti mürgised, sest nad on välja töötatud putukate st. lülijalgsete (aga viimaste hulka kuulub ka vähk) hävitamiseks. Põldudelt vooluvetesse sattuvad taimekaitsemürkide jäägid põhjustavad seepärast vähi suremisi.
Kontsentratsioonid, mille juures pooled katsevähkidest surid (LD50) 96 tunni jooksul :
Putukamürgid: DDT 0,6 mg/l Endrin 0,3 mg/l Metüülparatioon 0,04 mg/l Malatioon 5,5 mg/l Carbarüül 2,0 mg/l Permetriin 0,00004 mg/l Taimekaitsemürgid: Propaniil 7,9 mg/l Molinate 140 mg/l 2,4-D 1389 mg/l Seenemürgid: Arasan 70-S 4,3 mg/l Vitavax-R 217 mg/l Benlate 50 WP 1,032 mg/l
Vasktorudest lahustub liiga palju vaske ja kui vase sisaldus on üle 0,1 mg /l on see marjale ja poegadele ohtlik. Vältida tuleks ka tsingitud tooteid.
Vähikasvatuseks olulised vee kvaliteedi näitajad
Vee kvaliteedi näitajad Talutav Optimaalne PH 6­8 7­8 Aluselisus > 0,1 > 0,5 Hapniku sisaldus talvel > 2 mg/l 100% küllastusest suvel > 5 mg/l Hõljuvained 5 > 50 Raud mg/l