1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) TALLINNA ÜLIKOOL Matemaatika-loodusteaduskond Bioloogia õppetool Mihkel Tibar ASTACUS ASTACUS Referaat Juhendaja: lektor Triinu Tõrv Tallinn 2007 1 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) Sisukord Sisukord....................................................................................................
Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusünteesi. Näited: ainuraksed: amööb,
Kreutzwaldi 1, Tartu. Tiit Paaver, tõlkija 1. Vähi bioloogia 1.1. Vähid ja nende kehaehitus Maailmas on umbes 450 magevees elavat vähiliiki, kes kuuluvad kolme erinevasse sugukonda (Parastacidae, Cambaridae, Astacidae). Euroopas on vaid 5 kohalikku mageveevähi liiki. Põhja-Euroopas tuleb tunda eeskätt kolme vähiliiki. Jõevähk Astacus astacus (sünonüümid väärisvähk, vahel ka otsetõlkena vene keelest laiasõraline vähk), ingl.k noble crayfish, vn.k shirokopalõi rak, sm.k rapu e. jokirapu. Nimele vaatamata elab see vähk ka järvedes ja tiikides. Suure lihasaagise ja õhukese kooriku pärast eelistavad Euroopa tarbijad seda vähiliiki teistele ja seetõttu on tema turuhind teistest 20-30% kõrgem. Tema looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi rannikuni, Vahemerest Põhja-Skandinaaviani
Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda n
48. Kaheksahaarmelistel on kombitsad saagi haaramiseks; haistmiseks ja maitsmiseks; abiks ujumisel; kõndimiseks mööda merepõhja. A c d e 49. Ärritudes muutuvad hiidkalmaar ja harilik kaheksajalg punaseks 50. Lülijalgsete keha on kaetud kitiinist (mõnel lisaks Ca soolad) välisskeletiga, mis ei veni kasvades suuremaks. Sellepärast peavad lülijalgsed kasvamiseks kestuma 51. Keldrikakand kuulub ülemvähkide hulka 52. Kümnejalalised vähid elavad meres; (magevees. HEINO) 53. Astacus astacus kõnnib tagurpidi - vale 54. Kuidas eristada isast jõevähki emasest? emastel tagakeha laiem kui pearindmik, pikkus kuni 12 cm isastel tagakeha kitsam kui pearindmik, pikkus kuni 16 cm tagakeha esimesel lülil torujad sigimiselundid 55. Miks värvuvad kõik vähid keetmisel punaseks? keedetud vähk on punane, sest kõrgel temperatuuril valk pigment kompleks laguneb ja astaksantiin vabaneb 56. Ülemvähkide eritusava on peas, tagatundlate juures 57
Harrastajate poolt püütakse umbes 10000 vähki aastas. Siia lisandub röövpüük, mis on ilmselt suurem. Kasutatud materjal Järvekülg, A., Jõevähk Eestis, 1958, Tartu, Eesti NSV Teaduste akadeemia. Medar, K., Paaver, T., Hurt, M., Kukk, L., Recent trends in the status of the stock of the noble crayfish (Astacus astacus) inEstonia, 1999, Eesti Maaülikool, Eesti Keskkonna Ministeerium. Paaver, T., Hurt, M., Status and management of noble crayfish Astacus astacus in Estonia, 2009 Eesti Maaülikool, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Paaver, T., Vähikasvatuse tehnoloogia väljaarendamine Eestis, 2009,Tartu,Eesti Maaülikool Veterinarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Kalakasvatuse osakond Hurt, M., Jõevähk, vähivaru seisund ja selle ohustatus, vähipüük. Eesti Maaülikool Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut kalakasvatuse osakond
Mereannid Referaat Tallinn 2010 Sisukord Molluskid..............................................................................................................................................3 Auster...................................................................................................................................................3 KARBID...............................................................................................................................................3 Teod.................................................................................................................................................4 Peajalgsed.............................................................................................................................................5 Kaheksajalg ...................................................................................................................................5 Seepia................................
Ihtüpatoloogia on veterinaaria osa, mis käsitleb kalade haigusi (sh nakkushaigusi ja invasioonihaigusi) ja mürgistusi. Seega ihtüpatoloogia on kalade patoloogia. Patoloogia ehk haigusõpetus on arstiteaduse ja veterinaaria haru, mis uurib haiguste põhjusi, teket ja nähte ning organismi haiguslikke muutusi. Paaljudele haigustele iseloomulikke üldisi seaduspärasusi käsitleb üldpatoloogia, eri haiguste probleeme eripatoloogia ehk kliiniline patoloogia. Haigus on bioloogiliste (bakterite, viiruste, parasiitide), mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, toiteliste või muude tegurite toimel tekkinud häire organismi normaalses elutalituses. Haiguse kulus eristatakse 4 järku: 1) Peiteehk latentsusjärgus (nakkushaiguste puhul lõimetus ehk inkubatsioonijärk) kliinilised tunnused puuduvad ning loom näib olevat terve. 2) Eelehk prodromaaljärgus ilmnevad esimesed haigustunnused, mis on paljude haiguste puhul ühesugused kehatemperatuuri tõus, hing
Kõik kommentaarid