Jõevähk (1)

Jõevähk
Välisehitus Jõevähi keha on sale ja koosneb paljudest lülidest. Vähi kehalülidest moodustub kaks kehaosa ­ pearindmik ja tagakeha. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp, mille servad kaitsevad vähi külgedel paiknevaid lõpuseid. Peaosas paiknevad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad. Pea piirkonda kinnitub kaks paari tundlaid ­ lühikesed eesmised ja pikemad tagumised . Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu, millele on abiks kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Vähil on viis paari käimise jalgu . Esimesed neist on varustatud suurte sõrgadega. Keskmised neist on väikeste sõrgadega ning kaks viimast rindmiku jalapaari on sõrgadeta. Tagakehale kinnituvad üsna lühikesed ujujalad. Tagakeha lõpus asub uim. Vähk kõnnib, pea ees, ujub aga, saba ees. Kogu vähi keha on kaetud rohekaspruuni kesta ehk koorikuga. Vähi lihased kinnituvad kitiinkoorikule seestpoolt. Siseehitus
Tähtsamat osa vähitegutsemisel etendavad kompimis ja haistmismeel. Vähk kombib tundlate ja jäsemetega ning tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Kuna vähil on liitsilmad, siis ta näeb esemete kuju ja ka liikumist. Toitumisel haarab vähk suurte sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Ta peenestab toidu lõugadega ja mao seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Seedimine toimub lühikeses sooles.
Vähk sööb vetikaid ja väikseid loomi, kui ka surnud kalu ja konni . Erituselunditeks on rohelised näärmed. Vähil on sinakasroheline veri , mis liigub südamest lähtuvates veresoontes ja keha õõnes. Süda asub pearindmiku selgmises osas. Vähk hingab lõpustega.
Sigimine ja areng Jõevähid on lahksugulised. Suguküpseks saab isane vähk kolme aastaselt, emane neljaselt. Emase vähi tagakeha on laiem kui pearindmik, isasel aga kitsam. Isasel on sugutusjalad. Isasloom kinnitab oma spermatofoorid emaslooma tagakeha alumisele küljele. Pärast munemist sügisel toimub viljastamine . Vähk kannab viljastatud mune kevadeni enesega kaasas. Juunikuus kooruvad munadest vähid. Kuna vähid kasvavad kogu elu, siis peavad nad oma kitiinkoorikut vahetama (see jääb kitsaks ). Seda nähtust nimetatakse kestumiseks.
Me ei tohi püüda väikseid vähke (neil pole veel järglasi) ega vähke, kes kannavad mune.
Vähkide mitmekesisus ja tähtsus
Eesti suurim vähk on jõevähk (umbes 20 cm.). Krabid on jõevähi sugulased, kuid sabata. Kõige suuremad krabid on ämblikkrabid. Nende pikkus võib olla kuni 4 meetrit, kui jäsemed on välja sirutatud. Vähid on osavad maskeerujad, näiteks erakvähk poeb tagurpidi tühja teokoja sisse, et kaitsta oma õrna tagapoolt. Kõige pisemad vähid on vesikirp ja sõudik, hulgakesi saavad nad elada veetilgas. Keldrikakandid on maismaal elavad vähid. Mere rannikuvees on üsna harilik merikilk ja mageveekogudes on väga arvukas vesikakand. Kokkuvõtteks võib öelda, et vähid on väga erinevad ­ kõige suuremad vähid on kuni 80 cm. pikad, väiksemad alla ühe millimeetri.
Jõevähi peamised ohuallikad Eestis
Reostus ja elupaikade rikkumine on jätkuvalt jõevähile suureks ohuks , kuid Eestis on jõevähile peamiseks ohuks vähiliikide, eriti PõhjaAmeerikast pärit signaalvähi ja ogapõske vähi introdutseerimine. Niinimetatud liigid kannavad jõevähile surmavat seenhaigust vähikatku.
Samal ajal on Põhja Ameerikast pärinevad vähiliigid ja Euroopa kitsasõraline vähk agressiivsemad, domineerivamad ja vastupidavamad vee reostuse suhtes, mis samuti aitab kaasa jõevähi väljatõrjumisele.
Jõevähi levik Jõgevamaal
Praegused andmed näitavad, et jõevähk esineb 11 Jõgevamaa veekogus. Väga arvuka vähipopulatsiooniga paistab silma Aidu tehisjärv, Amme jões leidub vähki arvukalt. Viies veekogus (Raigastvere ja Saare järves, Kääpa jões, Pedja jões ja Nava ojas) leidub vähki vähemalt ühes katselõigus keskmiselt arvukalt. Haavakivi jões, Kullavere jões, Kaave jões ja Mudajões on jõevähi arvukus madal.
Ebameeldiva üllatuse valmistas 2005.2006. a kontrollpüükidega Põltsamaa jõgi .Võib oletada, et Põltsamaa jõge on tabanud aastatel 20042005 vähkide katkulaadne suremine .
Ajaloolised andmed :
Jõevähk rändas Eesti jõgedesse ja järvedesse peale viimast jääaega ja maa tõusu. 19 sajandi vahetusel oli jõevähk Eesti veekogudes väga arvukas. Suurim aastane registreeritud väljapüük oli 1929 a. 31 tonni. Esimene jõevähi katkulaine tabas Eestit 18961903 aastal Peipsi järve ja Võrtsjärve vesikonnas. Järgneval 40 aastal hävitas katk enamiku häid vähi populatsioone Eesti mandrialal .
Materjali otsitud : Osade inimeste uurimustöödest . Netilehekülgedelt : http://www.eestitoit.ee/pages.php/01110101 http://www.envir.ee/405592 http://www.maaleht.ee/?page=15199&grupp=targutalita&artikkel=1600