Romantismiaja küsimuste vastused. 1. Romantism oli väga keerukas, mitmepalgeline ja vastuoluline nähtus. Ühelt poolt kajastab romantiline kunst ajastu kõrgeid ideaale ning võitlust nende nimel, teisalt ilmutab skeptilist või iroonilist suhtumist ideaalidesse. Romantism ülistab tunnet, kirge, intuitsiooni, meelelisust, üksikisiku läbielamisi, unistusi, fantaasiat, õudust, müstikat, pisaraid, loodust. Väga vaheldusrikas rütm, kordusrütmid.Tempode äärmuslikkus. Dünaamika nüansirikkus. Kasutatakse palju kontrasti, huvi vana muusika vastu. 2. Revolutsioonilises võitluses osalesid aktiivselt heliloojad Hector Berlioz, Richard Wagner, Fryderyk Chopin, Frence Liszt. 3
Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlaste vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi . Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.
lammutanud ning kombineerib neid nüüd nii omavahel kui ka ajakirjanduses ilmunud reprodega ja reprodega kunstiklassikast (nt Köler, Botticelli, Dali, Warhol jt). Sel moel tekivad omapärased kompositsioonid, mis vahel meenutavad popkunsti, vahel konstruktivismi, vahel kubismi. Samuti annab Lapin lisatähendusi ning tõlgendusi, liites argisest keskkonnast leitud pakendeid maaliklassikaga või meediareprodega. Seerias võib soovi korral näha ka iroonilist seisukohavõttu kaasaegse tarbimiskultuuri suhtes, kuid samas on selgelt näha ka autori soov luua kummalisi, kuid esteetiliselt kokkusobivaid objekte. Anu Liivak on märkinud, et Lapini kunsti iseloomustab emotsionaalse ning ratsionaalse alge absoluutne tasakaal, oma idee teostab ta alati veenva selguse ja täpsusega.* Erilist mõju on Lapinile avaldanud Malevitsi suprematism. Graafikuna on tema meetodiks järjekindlalt protsessi väljendav seeriaprintsiip.
Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s. Romantism kujutavas kunstis
Aleksandr Sergejevits Puskin (1799-1837) oli 19. sajandi Venemaa autor, keda tihti on peetud oma kodumaa suurimaks poeediks ning moodsa Vene kirjanduse algatajaks. Puskin segas vanaslaavi ja kohaliku vene keele rikkalikuks meloodiliseks keeleks. Ta oli esimene kes kasutas oma luules igapäevast kõne. Puskini romantismi kaasaegsed olid Byron ja Goethe, aga tema iroonilist ellusuhtumist võib seostada 18. sajandi kirjandusega, eriti Voltaire´iga. Puskin kirjutas umbes 800 lüürikat 1000 jutustava poeemiga. Lapsepõlv Aleksandr Puskin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puskini pojana. Nende perekond oli kultuurne, kuid vaene. Tema emapoolne vanaisa oli mustanahaline abessiinlane, kes oli Peeter Esimese soosik. Puskin ise oli mustade juuste ning tõmmu jumega.
RENESSANSS Sissejuhatus Renessanss (pr.k. renaissance-taassünd) sai alguse Itaaliast 14. sajandil. 14. sajandil kujunesid eeldused uue poliitilise, vaimse ja kultuurilise olukorra tekkeks Euroopas. Tänu maadeavastustele kui ka loodusteaduste kiirele arengule muutus inimese ettekujutus maailmast. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid. Palju esines iroonilist hoikaut kiriku suhtes (nt G.Boccaccio "Dekameron"). Hakati palju looma ilmalikku kunstmuusikat. Esile kerkis humanistlik mõtlemine, st suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Sellel perioodil tehti palju avastusi/teadussaavutusi: 1.) püssirohi 2.) trükikunst - Johannes Gutenberg 3.) "Maa tiirleb ümber päikese." - Mikolaj Kopernik 4.) Teleskoop - Galileo Galilei 5.) Ameerika avastamine 1492 - Christoph Kolumbus 6.) Veepumbad, muusikariistad - Leonardo da Vinci 7
Väga aktuaalsed teemad ,,kahjurite" kohtuprotsessid 1928-1930, ideoloogiline puhastus, vägivaldne kollektiviseerimine. 17. Mida M.Zostsenko filmile ja teatrile on loonud ? Sõduri õnn (1943) ; Puldanportfell (1945) 18. Mida eelkõige ja miks M.Zostsenko loomingus hinnatakse ? Hinnatakse eelkõige tema anonüümse minategelasega lühikesi anekdootlikke jutustusi, mille väliselt napp süzee peidab endas sügavat allteksti ning iroonilist suhtumist kirjaniku kaasaega. 19. Kust on M.Zostsenko saanud paljude följetonide ainestiku ? Följetonide ainestiku on saanud ajalehtedele ja ajakirjadele saadetud lugejakirjadest. 20. Miks on Zostsenkol palju lugejaid? Ta kirjutab väga kokkusurutult. Tema laused on lühikesed. Vaestele mõistetavad. 21. Millest eelkõige on Pasternaki romaan Doktor Zivago ? Doktor zivago ongi eelkõige romaan Pasternaki tõekspidamistest, tema vaadetest elule , kunstile, jumalale. 22
hoopis teise pildi, mille kohaselt tundub ta justkui seltskondlik peohing, kellega kunagi igav ei hakka ja kes millelegi piire ei sea. Ta tahab olla sarnane näiteks oma kaaslastele. Soovib olla nagu nemad ja käituda enesele loomuvastaselt. Täpselt sama tegi F. Dostojevski raamatus `Idioot' Aglaja Jepatsin. Naine, kes tegelikult oli väga sügavate tunnetega, naine kes vajas armastust ja hellust,kuid samal ajal teistele esitles end kui iroonilist ning teravmeelset inimest. Ta mängis lähedaste tunnetega, näiteks kuigi naine armastas väga vürst Mõskinit ei tahtnud ta seda üldse välja näidata ja pani teised arvama, et Aglajal pole Mõskini vastu vähimaidki tundeid. Taoline kahepalgelisus, millega ta tekitas palju saladusi tõid aga Aglajale rohkem kahju kui kasu ning ta ei leidnudki lõpuks oma õnne. Inimeses on palju varjatud külgi, millest meil endalgi palju aimu pole.
2. Jamb- vanakreeka pilkeluuletus 3. Meelika- jagunes monoodiliseks ja koorimeelikaks 4. Monoodiline meelika- vastab nüüdisaegsele lüürikale. Mitmekesine sõja, armastus, veini, poliitiline luule 5. Koorimeelika- seotud kultusevormidega 6. Hümn- ülistuslaul jumalaile 7. Ood- pidulik ülistuslaul 8. Epiniikion- laul teatud isikutele Archilleus · Kirjutas valme, eleegiaid ja jambe, milles kujutas iroonilist palgasõduri elu Tyrtaios · Vanim kreeka eleegik. Vaprus, sõjalised vägiteod, patriotism Solon · Eleegid ja jambid. Seadusandlus, poliitika, moraal Alkaios · Poliitiline võitlusluule Sappho · Esimene naisluuletaja. Naiselik luule, tunded, meeleolu. 6 sajand ekr Anakreon · Õukonnalaulik. Vein, lõbu, kaunid naised. Simonides · Pilkeluuletused Pindaros
kroonikanäidendeid ja elurõõmsaid komöödiaid. Ajalookroonikates käsitleb ta mineviku kaudu oma kaasajale iseloomulikke probleeme. Shakespeare'i kroonikad arenesid sündmuste lihtsast illustreerimisest ja C. Marlowe' jäljendamisest sügava ajaloo- ja inimesemõistmise poole: "Richard II", "Kuningas John", "Henry IV" ja "Henry V". Ta kujutas neis Inglismaa teed feodaaltülidest Tudorite absolutismini; ametliku ideoloogia varjus avaldub humanistlike ideid monarhi kohtuse kohta ja puhuti iroonilist skepsist. Komöödias, kus valitseb alati armuintriig, asendusid maneerlik vaimutsemine ja lihtsakoelised lavaefektid poeetilisema maailmapildi, nõtkema värsi ja ilmekamate tegelastega. Nii on maailmakuulsad Shakespeare'i komöödiad "Tõrksa taltsutus", "Suveöö unenägu", "Veneetsia kaupmees".... Sellesse järku kuuluvad ka verine kättemaksudraama "Titus Andronicus" ja Itaalia olustikku kantud armastustragöödia "Romeo ja Julia", milles lastakse armastusel võidutseda
ulmelistest juhtumistest saanud ebatõenäoline reaalsus. Meeste– ja naistevahelisi suhteid on raamatus käsitletud üpris mahukalt ja seda juba kohe raamatu alguses looga “Kui Herman õitseb”, mille seksuaalne käsitlus tundub esmapilgul oma vulgaarsuses ja äkilises keelekasutuses üpris ehmatav. Keel, mida autor on selliste stseenide kujutamise tarvis otsustanud kasutada, on väga kujundlik ja pakub suurt kontrasti raamatu enamasti hoopiski akadeemilist (kuid ka iroonilist ja humoorikat) joont hoidvale keelekasutusele. Autor kasutab väljendeid nagu “armuihas naise hiiglaslikud valged tuharad”, “juubeldav kürb” (vihjates mehe genitaalidele) ja “poeemanda kuum üsk” (“Kui Herman õitseb”, lk 16). Selline keelekasutus tundub kõrvutatuna autori keelekasutusega teistsuguste teemade käsitlusel väga järsk ja kohati isegi ropp. Ehk ongi autori kavatsus lugejat ehmatades
romantikud). Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavatlooduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust,müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooniideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s. Romantism teatris
Vanja'st'' jääb siin peategelastele usk paremasse, õnnelikumasse ellu. Tegevuspaigaks on väike Vene kubermangulinn. Elame kaasa manalasse varisenud kindral Prozorovi nelja lapse elule mõttetus ja igavas väikekodanlikus maailmas. Andrei, kes andeka noormehena valmistus professorikarjääriks, mandub väiklaseks ja tahtejõuetuks provintsiametnikuks. Ka Andrei õed, haritud ja peene hingelaadiga naised, igatsevad pääseda provintsielu ahistusest. Selles näidendis on tunda autori iroonilist suhtumist haritlaskonna nõrkustesse, suutmatusse tegutseda. `'Kolme õe'' tegelased loodavad veel üksnes tulevikule, maisele õiglusele, olgugi, et see võib saabuda alles kahe- või kolmesaja aasta pärast Komöödia `'Kirsiaed'' Tsehhovi viimane lõpetatud näidend räägib jälle vene intelligentidest, kes on kenad oma kõnelustes, kuid ei oska tegutseda. Näidend ühendab endas naljakat õrna ja peenet lüürikat. Näidendi keskne kujund ongi kirsiaed. Venemaa ilu, kõik tema aiad ja
Sel perioodil anti välja ajakirja Athentum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s. Romantismi viljelevad väga paljud
suhtumist. Tihtipeale olen kuulnud millessegi süvenenud ja mingit teemat süviti tundvaid inimesi sõimatavat silmaklappidega inimesteks, millist mainet üks enesest lugupidav ühiskonna tegelane ei saa endale lubada. See tingibki olukorra, kus hea mulje jätmiseks peab olema kõiki raamatuid natuke lugenud, kõigega natuke tegelenud. Targema mulje jätmiseks võib katsetada isegi oma eelmiste tegemiste suhtes veidi iroonilist suhtumist. Üleolekut kõigest. Kuid mitte pahatahtlikkust, pigem laisalt üle moka "been there - done that". 4 Mis iganes, mis tuleb peale modernismi Modernismi ajal hakkas inimene tegelema oma identiteediga loovamalt ja isegi pingsalt otsides. Oli hajumas klassikuuluvustunne, mis pani modernismieelse inimese kindlasse kohta sõprade seas. Oli ta siis mingi hõimu, gildi või küla liige. Modernismi ajal muutusid valikud
HIERONYMUS BOSCH (1453-1516) Üleminekuaja meister, kes kuulub ajaliselt 15. sajandisse, kuid tema tööde maaliline rikkus laseb teda vaadelda uue suuna teerajajana. Boschi looming on veider ja fantastiline segu naturalistlikest ja nägemuslikest elementidest. Tema loomingut seostatakse Flandrias levinud hiliskeskaegse müstitsismiga. Kõige kaugemal itaalialikust humanismist, pessimistlik. Erakordse sugestiivsusega loob ta sümboleid, mis kehastavad iroonilist paroodiat oma aja kommetest. Tõlgendab inimest kui armetut, loomalikku ja irratsionaalset olendit, kes on hukkumisele määratud. Boschi kolmeosaliste altarimaalide vasakpoolsel pildidl on tavaliselt kujutatud pattulangemine ja Paradiisist väljaajamine, keskel maine elu oma pattudega, paremal servas aga vääramatu karistus põrgupiinade näol. Eriti armastab ta põrgustseene ja püha Antoniuse kiusatust, kus tema sünge ja sarkastiline fantaasia puhkeb õitsele.
residents viidi Roomast üle Avignoni, mis lõppes roomakatoliku kiriku lõhenemisega e. Suure Skismaga ( 1378-1417 ), mil korraga valitses mitu paavsti. Kriis tõusis reformatsiooniliikumisena veelgi teravamalt pinnale, tekkis lõhe kiriku õpetuslikul tasandil. Need muutused lõid Euroopas mitte ainult uue poliitilise, vaid ka vaimse ja kultuurilise olukorra. Usk ja kirik hakkasid inimese teadvuses eristuma. Ilmalikustumine võis tähendada ka kriitilist või koguni iroonilist hoiakut kiriku suhtes. Üheks näiteks oli G. Boccaccio "Dekameron". Muusikas kerkivad esile uued ilmalikud zanrid , mis hakkavad edaspidi määrama kunstmuusika stiili. .Kirikumuusika jääb konservatiivseks kõigil järgnevail sajandeil. 1324-1325 saadab paavst Johannes XXII ilmalikku muusikat tauniva läkituse, mis on erakordne Euroopa muusikaajaloos, kuna nii kõrgel tasemel seisukohavõtte kohtab harva. Keelati moteti ja polüfoonilise ( mitmehäälne ) muusika laulmine kirikus. 14
nii kergesti kätte kui «Rehepapp», kuid tervikuna ehk isegi mõjuvõimsam. Lastekirjanduse uurija: Krista Kumberg (21.12.2007) Juba sündides kultuslik. Päev-paar pärast ilmumist juba laialt tsiteeritud. Ei anna end nii kergesti kätte kui «Rehepapp», kuid tervikuna ehk isegi mõjuvõimsam. Minu arvamus: Mulle meeldib see raamat väga. Olen seda kaks korda lugenud, väga võimalik, et loen kunagi ka kolmandat korda. Raamatus on Kivirähkile omapärast iroonilist huumorit ja mõne koha peal sai isegi naerdud. Mõnes kohas läheb Kivirähk minu jaoks kirjeldamisega veidi liiale. Nagu näiteks kirjeldused sellest, kuidas vanaisal ribisid seljast välja tõmmati või kuidas Ülgase soolikad puu ümber ringe tegid. Siiski on minu jaoks selle raamatu meeleolu valdavalt nukker ja sünge. Enamikel inimestel ei juhtu pooltki nendest tragöödiatest, mis tabavad Leemetit tema elu jooksul. Samas on see siiski vaid raamat ja välja mõeldis.
Sel perioodil anti välja ajakiri Athenæum. Romantiline koolkond astus välja Valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, täideloomingut, ning religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.
jpg HIERONYMUS BOSCH (1453-1516) Üleminekuaja meister, kes kuulub ajaliselt 15. sajandisse, kuid tema tööde maaliline rikkus laseb teda vaadelda uue suuna teerajajana. Boschi looming on veider ja fantastiline segu naturalistlikest ja nägemuslikest elementidest. Tema loomingut seostatakse Flandrias levinud hiliskeskaegse müstitsismiga. Ta oli kõige kaugemal itaalialikust humanismist ning oli väga pessimistlik. Erakordse sugestiivsusega loob ta sümboleid, mis kehastavad iroonilist paroodiat oma aja kommetest. Tõlgendab inimest kui armetut, loomalikku ja irratsionaalset olendit, kes on hukkumisele määratud. Boschi kolmeosaliste altarimaalide vasakpoolsel pildil on tavaliselt kujutatud pattulangemine ja Paradiisist väljaajamine, keskel maine elu oma pattudega, paremal servas aga vääramatu karistus põrgupiinade näol. Eriti armastab ta põrgustseene ja püha Antoniuse kiusatust, kus tema sünge ja sarkastiline fantaasia puhkeb õitsele.
traat, mis tõmbab ehitise tipu kokku nagu kotisuu, ja teisel vabamüürlaslik silm tühjaltvaatajat põrnitsemas Tähendusi pole, vormi pole, on vaid ,,üks õnnis äraminemine seendasse" nagu Ernst Ennol Liivranna portree iseloomustab modelli kultuurihoiakut Selge ja napp geomeetriasse kalduv esitlus, väljapeetud lihtsus ja muigel näosjoonte peenus peegeldavad portreteeritava esteetilisust ja iroonilist maailmatunnetust Künnapu on valdavalt tundlikult ja pehmelt modelleeritud Täpselt on edasi antud tema lõuajoon koos isel. jonnaka peahoiakuga Kontrastiks kirjeldatud elegantsile on alle nina paele visatudkonarliku kontuuriga traatprillid Sujuvust ja pehmust näo modelleeringul pingestavad siin-seal sügavad rohmakad sisselõiked ja juuste rahutu rütm,mis nagu kriimustustena lõhuvadnatuuritruu modelleeringu idülli
Ja on ka praegu. Hinnatuks tegid ta suurepärased luuletused ja hea enesehinnang. Nagu rääkis Kaarel Tarand, olid Viidingu värvid must ja valge kaks kõige erinevamat värvi. Samade värvidega on illustreeritud kõik ta luulekogud, ent ka tema luulet iseloomustades võib selle kohta öelda must ning valge. Väga kontrastne. Kahjuks on tema luuletused kirjutatud ja enam ei saa ühtegi uut. Juhan Viiding on groteskset, iroonilist, lüürilist ja eepilist ning absurdlikku ja filosoofilist laadi viljelenud Eesti poeet. Aga võibolla said tal luulemõtted otsa ja koos sellega ka tema elu. Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948 Tallinnas. Tema isa oli kirjanik Paul Viiding ja ta oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps. Ta oli intellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk
suure kirjanduse lugejad kasvavad selleni huvitava lastekirjanduse kaudu. Noorkirjanduses on aga selline olukord, et see on muutunud viimastel aastatel järjest enam siseringi teemaks, s.t nii lugejad, kirjutajad kui ka kriitikud on enamasti eakaaslased ja vanematel autoritel soovitatakse see territoorium rahule jätta. Autorit on pikka aega noorkirjanduse puhul häirinud see asi, et raamatutes on rohkelt probleeme ja masendust, aga head vaimukat, säravat, iroonilist ja musta huumoriga vürtsitatud noorteromaani pole ammu kohanud.
Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USAs. Romantism: saab alguse 19
kogu Teise maailmasõja järgse uuendusliku kirjanduse, mida iseloomustab teemade ja narratiivi fragmentaarsus, katkestatus, juhuslikkus, nihestatus ning teadlik fiktsionaalsus. (Kraavi 2005: 169) Järgides üldist postmodernset stiili, kasutab ka postmodernne kirjandus vastandamist. Mõned postmodernsed autorid on kuhjanud kokku traditsioonilisi vorme väljastpoolt oma konteksti, et pakkuda vanadele teemadele iroonilist lahendust. Teised autorid vastandavad reaalsust ja väljamõeldut. (Grenz 2003: 41) Postmodernne kirjandus vastandab korduvalt kaht või enamat autonoomset maailma. Tegelased, kes loos osalevad, on tihti segamini aetud, samuti on segi aetud, millistesse maailmadesse nad kuuluvad, mis muudab omakorda ebakindlaks selle, kuidas nad omavaheliste kohtumiste ajal käituma peaksid. (Grenz 2003: 41) Postmodernistliku kirjanduse alla kuuluvad romaanid, novellid, jutud. Kuid samuti
romantikud). Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavatlooduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust,müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooniideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s. (1)
Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USAs. Romantism: saab alguse 19
.." Sellest lausest võib järeldada, et ka rüütlina polnud ta osav. Novelli lõpus aga on kirjas, et tema arusaamine on õnneks suurem, kui jutustamisoskus, sest peale Oretta teravat lauset lõpetas ta jutustamise kohe ja sai aru, et see daamile ei meeldinud. Autor naeruvääristab antud novellis enesekindlat rüütlit, kes hoolimata oskamatusest lugusid jutustada daamile siiski muljet tahtis avaldada. Autor hindab naise kiiret, lühidat ja väga iroonilist lauset rüütlile, et viimane oma jutustamise lõpetaks. Autor räägib avameelselt ja detailselt vigadest, mis rüütel novelli vestmisel tegi nagu näiteks tegelaste nimede ära vahetamine, sama sõna liiga tihe kordamine ja jutujärje segamini ajamine. Antud novellis on abielust jällegi ainult nii palju juttu, et terava keelega Oretta on abielus Geri Spinaga. Autori suhtumisest abiellu see novell ei jutusta midagi.
ROMANTISM 18.saj lõpp-19.saj algus *iseloomulik esteetiliste(kauni, maitsekate) kategooriate ja zanride segunemine, fragmentaarsus(katkend), grotesk(koomiline-fantastiline liialdus) ja iroonia *Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika(tunde luule) arengus *Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. *Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, vaimuloomingut, religioosseid elamusi. *isamaa teemad "Faust" Goethe Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid
ROMANTISM 18.saj lõpp-19.saj algus *iseloomulik esteetiliste(kauni, maitsekate) kategooriate ja zanride segunemine, fragmentaarsus(katkend), grotesk(koomiline-fantastiline liialdus) ja iroonia *Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika(tunde luule) arengus *Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. *Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, vaimuloomingut, religioosseid elamusi. *isamaa teemad "Faust" Goethe Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid
Bernard Kangro kirjandusauhinna laureaat (2001), Maalehe ,,Oskari" laureaat huumorilisas ,,Naeris" avaldatud tekstide eest (2003), Oskar Lutsu huumoripreemia (2007). Doris Kareva Sündis Tallinnas. Õppis inglise filoloogiat Tartu ülikoolis. Kareva esimesed luuletused avaldati 1974 ajakirjas "Noorus", debüütkogu "Päevapildid" ilmus 1978. Kareva astus illusioonideta maailma ja on algusest peale selgelt indiviidikeskne lüürik. Ta esikkogu värssides leidub tagasihoidlikku mänglevust, iroonilist lähiümbruse silmitsemist ning omaenese minalegi suunatud kõrvaltvaataja jahedalt uurivat ja arvustavat pilku. Läbi hetkeimpressioonide kumab hingevaeva inimlike kontaktide pinnapealsuse ja põgususe pärast. Kareva edasises arengus domineerib enesetunnetuslüürika, mis ajuti võib esineda valusa pihtimuse kujul, ning kontakt välismaailmaga avaldub järjekindlalt isiksuse sisimas läbituntu kaudu. Ühe intensiivsemalt ja tundepuhtamalt kõneleb luuletaja
Romantiline koolkond astus välja Valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, täideloomingut, ning religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.
(usupuhastuse). Christoph Columbus (1451- 1506) avastas 1492. a. Ameerika. Elizabeth I oli aastail 1558- 1603 Inglismaa kuninganna. 1587. a. hukati Inglismaal Mary Stuart. 1600. a. põletati tuleriidal Giordano Bruno. SISSEJUHATUS RENESSANSSAJASTUSSE 14. sajandil kujunesid eeldused uue poliitilise, vaimse ja kultuurilise olukorra tekkeks Euroopas. Kirik lakkas aegamisi olemast inimese maailmapildi kesktelg, usk ja kirik hakkasid tema teadvuses eristuma, palju esines koguni iroonilist hoiakut kiriku suhtes (näiteks Giovanni Boccaccio “Dekameron”). 14. sajandi kunstis, kirjanduses ja muusikas on selged ilmalikkuse süvenemise tendentsid. Seni oli kunstmuusika eksisteerinud peamiselt kiriklikus sfääris, nüüd aga hakati palju looma ilmalikku kunstmuusikat, mis määras edaspidi kogu kunstmuusika väljenduslaadi: kõik uus ilmus siitpeale peamiselt ilmalikes žanrites. 14. sajandil muutus oluliselt Euroopa poliitiline pilt: Saja- aastane sõda
sajandisse, kuid tema tööde maaliline rikkus laseb teda vaadelda uue suuna teerajajana. Boschi looming on veider ja fantastiline segu 4 naturalistlikest ja nägemuslikest elementidest. Tema loomingut seostatakse Flandrias levinud hiliskeskaegse müstitsismiga. Kõige kaugemal itaalialikust humanismist, pessimistlik. Erakordse sugestiivsusega loob ta sümboleid, mis kehastavad iroonilist paroodiat oma aja kommetest. Tõlgendab inimest kui armetut, loomalikku ja irratsionaalset olendit, kes on hukkumisele määratud. Boschi kolmeosaliste altarimaalide vasakpoolsel pildidl on tavaliselt kujutatud pattulangemine ja Paradiisist väljaajamine, keskel maine elu oma pattudega, paremal servas aga vääramatu karistus põrgupiinade näol. Eriti armastab ta põrgustseene ja püha Antoniuse kiusatust, kus tema sünge ja sarkastiline fantaasia puhkeb õitsele
Schleiermacheri vahel. Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum. Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s. ROMANTISM KUNSTIS
Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s. Elulugu
Viljakas rahvajuttude – nii traditsiooniliste muistendite kui linnalegendide – uurija; raadiosaate „Folkminnen“ saatejuht Koostanud rootsi muistendite tüübiindeksi (FFC No. 300, 2011) ja rea linnalegenedide kogumikke. Tänapäevaseid linnalegende nimetataksegi Klitenbergideks. Linnajutt, linnalegend, tänapäeva muistend Realistlik jutt, mis sisaldab tõeseid või väidetavalt tõeseid sündmusi, võib sisaldada ka iroonilist ning üleloomulikku. Talle on iseloomulik kõrge ustavuspiir: juturääkija eeldab, et lugu on usutav, see on kuuldud kelleltki tuttava tuttavalt, kes võis selle omakorda kuulda oma tuttavalt. (Kalmre 2001) FOAFtale = friend of a friend tale jutt, mille rääkis või kuuldud sõbra sõbralt. Af Klintbergi artikli põhiseisukohti Kaasaegse muistendi (linnalegendi/jutu) ja traditsioonilise muistendi sarnasused ja erinevused
külakroonikad; armastuslaulud; sõjalaulud; töölaulud. Levikule aitasid kaasa kirjakultuur, muutused ühiskondlikus elus, uute teemade käsitlus. 49. Iseloomusta linnalegendile (tänapäevamuistendile) kui folkloorižanrile omaseid tunnuseid. Lühikesed, suulised, tervikliku ülesehitusega, võimalik, et toimus..., kollektiivne, tegelane- keegi „meist“ “See on realistlik jutt, mis sisaldab tõeseid või väidetavalt tõeseid sündmusi, võib sisaldada ka iroonilist ning üleloomulikku. Talle on iseloomulik kõrge usutavuspiir: juturääkija eeldab, et lugu on usutav, see on kuuldud kelleltki tuttava tuttavalt, kes võis selle omakorda kuulda oma tuttavalt.” 50. Kuidas on seotud omavahel kuulujutud ja vandenõuteooriad?kuulujutt Kuulujutt kui ebaselge päritoluga ringlev informatsioon, mis levib kõikjal ning kasutab selleks enamasti mitteformaalseid infoallikaid; kuulujutud tihedalt seotud muistenditega – peamise erinevusena
sajandi eelromantism. Romantism mängis tähtsat osa 19. Sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Iseloomulik oli esteetiliste kategooriate ja zanrite segunemine, fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, religioosseid elamusi. Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid. ,,Vanemuise'' seltsi nooremate liikmete hulgas algas sihiteadlikum teatrihuvi eriti pärast teatrikeelu kadumist Tartus. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J.V.Jannseni) kodudes
Lisandub laulude (käsi)kirjaline levik; autorilaulude folkloriseerumine Taustategurid: Oluline kirjakultuuri mõju, muutused ühiskondlikus elus (pärisorjuse kaotamine, liikumisvabaduse suurenemine), vastas enamal määral ajastu vaimule 49. Iseloomusta linnalegendile (tänapäevamuistendile) kui folkloorižanrile omaseid tunnuseid. “See on realistlik jutt, mis sisaldab tõeseid või väidetavalt tõeseid sündmusi, võib sisaldada ka iroonilist ning üleloomulikku. Talle on iseloomulik kõrge usutavuspiir: juturääkija eeldab, et lugu on usutav, see on kuuldud kelleltki tuttava tuttavalt, kes võis selle omakorda kuulda oma tuttavalt.” FOAFtale = friend of a friend tale ‘jutt, mille rääkis või mis kuuldud sõbra sõbralt’ 50. Kuidas on seotud omavahel kuulujutud ja vandenõuteooriad? Kuulujuk kui ebaselge päritoluga ringlev informatsioon, mis levib kõikjal ning kasutab selleks enamasti mitteformaalseid infoallikaid
• Levik – rändmuistend; • Päritolu – eksempel (ld. exemplum); 28. Arutle teemal, kas traditsioonilised muistendid ja tänapäevased linnalegendid kuuluvad samasse žanrisse. Esita (nt af Klintbergi artikli põhjal) poolt- ja vastuargumendid, mis üht või teist seisukohta kinnitavad. Linnajutt, linnalegend, tänapäeva muistend • “See on realistlik jutt, mis sisaldab tõeseid või väidetavalt tõeseid sündmusi, võib sisaldada ka iroonilist ning üleloomulikku. Talle on iseloomulik kõrge usutavuspiir: juturääkija eeldab, et lugu on usutav, see on kuuldud kelleltki tuttava tuttavalt, kes võis selle omakorda kuulda oma tudavalt.” (Kalmre 2001) • FOAFtale = friend of a friend tale jutud, mille rääkis või mis kuuldud sõbra sõbralt’ Af Klintbergi artikli põhiseisukohti • Kaasaegse muistendi (linnalegendi/jutu) ja traditsioonilise muistendi sarnasused ja erinevused
wõitmata takistusi ette. Selle pärast jätku ka targad mehed, kes meie naisterahwast oma hariduste hakatuste teedelt juba wõera hirmutus sõnadega tagasi tõrjuda tahavad, sõna emancipirt üsna pruukimata tall ei ole Eestimaal juure wõimugi! Paraku on vist Lilli Suburgil rohkemgi õigus, kui me seda tahaksime. Ka 1930ndail, pea 50 aastat hiljem, kuulub nt Pallase Kunstiühingusse üksainumas naiskunstnik Karin Luts. Ja kas Marie Underigi iroonilist pilku pole teritanud needsamad meie terwe maa ja rahhwa olekud, mis sünnitavad /.../ teele ära wõitmata takistusi ette? Ja kas meil tänaseks on midagi põhimõtteliselt muutunud? Mõistele emantsipeerunud on küll kaugelt rohkem kui wähim tähendus tekkinud, kuid milline see õigupoolest täpselt on? Eriti kui isegi XXI sajandil kohtab ka haritud kirjasõnas kultuurilehe Sirp veergudel ! jätkuvalt n-ö meessovinistlikke mõtteavaldusi pea täiesti Suburgi osutatud kujul!?
kroonikanäidendeid ja elurõõmsaid komöödiaid. Ajalookroonikates käsitleb ta mineviku kaudu oma kaasajale iseloomulikke probleeme. Shakespeare'i kroonikad arenesid sündmuste lihtsast illustreerimisest ja C. Marlowe' jäljendamisest sügava ajaloo- ja inimesemõistmise poole: "Richard II", "Kuningas John", "Henry IV" ja "Henry V". Ta kujutas neis Inglismaa teed feodaaltülidest Tudorite absolutismini; ametliku ideoloogia varjus avaldub humanistlike ideid monarhi kohtuse kohta ja puhuti iroonilist skepsist. Komöödias, kus valitseb alati armuintriig, asendusid maneerlik vaimutsemine ja lihtsakoelised lavaefektid poeetilisema maailmapildi, nõtkema värsi ja ilmekamate tegelastega. Nii on maailmakuulsad Shakespeare'i komöödiad "Tõrksa taltsutus", "Suveöö unenägu", "Veneetsia kaupmees".... Sellesse järku kuuluvad ka verine kättemaksudraama "Titus Andronicus" ja Itaalia olustikku kantud armastustragöödia "Romeo ja Julia", milles lastakse
käsitrumm, tamburiin - saatel, kuid keskajal said tuule tiibadesse mitmed tänapäeval tuntud ja armastatud muusikainstrumendid: orel, flööt, viiul. RENESSANSS · Sissejuhatus 14.saj. muutis Euroopat ja eurooplasi põhjalikult. Need muutused lõid Euroopas mitte ainult uue poliitilise, vaid ka vaimse ja kultuurilise olukorra. Ilmalikustamine, mis iseloomustas Euroopa vaimukultuuri ikka enam, võis tähendada ka kriitilist, või koguni iroonilist hoiakut kiriku suhtes. Ilmalikustamise märgid 14. saj. kunstis, kirjanduses ja muusikas on palju mitmekesisemad. Muusikas väljendub see eelkõige ilmalike zanride ilmumises vaimulike kõrvale ja sealjuures sugugi mitte teisejärgulistena. Vastupidi, ilmalik muusika hakkas juba 14. Saj. keskpaigast määrama kunstmuusika stiili ning kõik uus muusikas ilmub sestpeale peamiselt ilmalikes zanrides. Vaimulik muusika võttis konservatiivse alalhoidva hoiaku ning see on säilinud siiani.
tärganud pingeid inimpsüühikas, mis tagab Vetemaa lühiromaanide sisemise dünaamilisuse. Oma kõhklevate tegelaste käitumist nagu läbi luubi uurides ning selle tõukejõudude üle juureldes avastab autor drastiliste aktide, tapmise, reetmise, kangelaslikkuse taga hoopis midagi muud. Siin peitub ka üks põhjus, miks Vetemaa lühiromaanides on nii palju deheroiseerimist, «pühaduse rüvetamist», skeptilis iroonilist suhtumist argiteadvuse poolt heaks ja ilusaks peetusse. «Kalevipoja mälestused» on üldiselt kantud tavapärase jõukangelase müüdi pilamise vaimust ning ka «Reekviemi» lõpp kummutab käibekujutlusi kangelaslikkusest. Romantilised paisutused emmakumma, kas pahelisuse või kangelaslikkust suunas ei ole Vetemaa väikeste romaanide maailmale tüüpilised. Mõneti erandlik on selles mõttes Kalevipojaromaan. Vetemaa skeptilise, väärtusi ja positiivsust
võimsus. Kareva puhul unustatakse ära, et ta on noor autor, hiljem on ta juba elav klassik. Mõjub ka see, et ta tõepoolest kujuneb 80ndate fenomeniks. Kogu maailm tiirleb Kareva ümber. Esimese järgu määratalemisel vahet teha esikkogul ja sellel, mis teistes raamatutes: noor autor Kareva luulekogudes Päevapildid kuni Vari ja viivuni. Põlvkondlikud noodid, nooruslikkust püüab manifesteerida. Teisest kogust alates kaob ära. Hiljem nooruslikkust ei rõhuta, leidub iroonilist mängu. Võiks meenutada Üdilikku luuletehnikat, klassikalisele traditsioonile palju lähemal. Aga mingid kergelt iroonilised mängud. Algusest peale võib öelda, et tegemist on luuletajaga, kes austab ranget vormi ja algusest peale tegemist luuletajaga, kes räägib armastusest. Kareva fenomen seisneb selles, et teda peetakse armastusluuletajaks. 80ndate esimesel poolel, keskel muutub armastuseks hõlmavamaks tundeks, eluhoiakut määratlevaks tundeks ja eriti hõlmava
"targa inimese" maine nõuavad niiöelda silmaklappidetta suhtumist. Tihtipeale olen kuulnud millessegi süvenenud ja mingit teemat süviti tundvaid inimesi sõimatavat silmaklappidega inimesteks, millist mainet üks enesest lugupidav ühiskonna tegelane ei saa endale lubada. See tingibki olukorra, kus hea mulje jätmiseks peab olema kõiki raamatuid natuke lugenud, kõigega natuke tegelenud. Targema mulje jätmiseks võib katsetada isegi oma eelmiste tegemiste suhtes veidi iroonilist suhtumist. Üleolekut kõigest. Kuid mitte pahatahtlikkust, pigem laisalt üle moka "been there - done that". Bicycle wheel (Marcel Duchamp 1913/64) Mis iganes, mis tuleb peale modernismi Modernismi ajal hakkas inimene tegelema oma identiteediga loovamalt ja isegi pingsalt otsides. Oli hajumas klassikuuluvustunne, mis pani modernismieelse inimese kindlasse kohta sõprade seas
kahjustusteni. Selliste inimeste reageerimisvõime on häiritud, Kokkuvõte neil on raske kohaneda äkiliste elumuutuste ja uute olukorda- Vältige solvavat sõimu, ärge kunagi käsutage agulikõnepruu- dega. Seetõttu on nad äärmiselt ebastabiilse tundeeluga, kõi- ki. Vältige iroonilist kõnestiili. Olge armastusväärsed ja hoolit- kudes ootamatult ning ettearvamatult järeleandliku ükskõik- sevad. suse ning agressiivse äkkviha vahel. Just kriisisituatsioonis üritage vestelda kõikide perekonnaliik- Selge on see, et alkohoolikust vanematel on keeruline Laste jaoks metega
Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsioanalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USAs.
annaabi.ee 
