Romantism kirjanduses ja kujutavas kunstis (0)

Romantism
Romantikute huvi oma rahva muinsuse, ajaloo ja rahvaluule vastu pani aluse mitmele teadusharule. Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased, seoses oma ajastu vabadusliikumisega. Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaalide loomises, mis kujutasid endast minevikku vajunud keskaja apoloogiat. Ühtlasi väljendas romantism üldsuse laiade ringkondade protesti nii kodanliku kui ka feodaalse sotsiaalse korralduse süsteemi vastu, poliitilise reaktsiooni vastu. Kuigi romantismi esteetilised ideaalid olid sageli utoopilise iseloomuga , romantikute tegelaskujud tihti kahestunud, sisemiselt traagilised, väljendas see siiski mingisugust huvi rahvahulkade elu vastu ning oli suunatud tulevikku’
Romantism kirjanduses
Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving.
Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeris Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Selle õitsenguperioodiks olid aastad 1798 –1800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli, poeetide Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel ( Jena romantikud). Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.
Romantism kujutavas kunstis
Teoste tundeskaala ulatub hardusest heroilise paatoseni. Romantismis kui kunstivoolus on eredalt väljendatud kunstniku suhtumine kujutatavaisse nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise kõrgendatud emotsionaalse värvingu.
Arhitektuuris on romantismiajastule iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.
Romantism muusikas
Loodi muinasjutulisi ("Undine"), fantastilis-olustikulisi ("Nõidkütt"), rahvuslikku vabadusliikumist kajastavaid ("Wilhelm Tell "), heroilis-romantilisi ("Norma"), lüürilis-psühholoogilisi ja filosoofilisi oopereid (" Faust ", "Tristan ja Isolde "). Sümfoonilistes ja vokaalsümfoonilistes suurvormides, lauludes ja klaveripalades said valitsevaks lüürika ja psühholoogilisus. Tekkisid vokaal - ja instrumentaaltsükkel. Suurt tähelepanu osutati programmilisele muusikale , rohkesti viljeldi ballaadi, variatsiooni, fantaasiat ja parafraasi.