Referaat: romantism kirjanduses (1)

referaat
SISUKORD
Romantism kirjanduses.........................................................................Lk 3
Elulugu..................................................................................................Lk 4
Lühike loomingu ülevaade....................................................................Lk 5
Romantiline luule..................................................................................Lk 6
Luuletemaatika –armastus “ Kaunitar ”..................................................Lk 6-7
                                            “Hoidjale”.................................................Lk 7
Luuletemaatika –isamaa “Tšaadajevile”...............................................Lk 8
                                        Luuletus isamaast..........................................Lk 9
Luuletemaatika – tundeluule luuletus lainetest......................................Lk 9
                                  Luuletus elu teispoolsusest ...............................Lk 10
Luuletemaatika –loodus “Lill”............................................................Lk 11
                                        Luuletus loodusest.......................................Lk 12
Oma arvamus Puškini luulest ..............................................................Lk 13
Lisa......................................................................................................Lk 14
Kasutatud kirjandus.............................................................................Lk 15
Romantism kirjanduses
Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt sentimentalism ning mille teooria kujunes 18. ja 19. sajandi vahetuse Saksamaal, mõneti Friedrich von Schellingi filosoofia mõjul. Romantism mängis tähtsat osa 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanride segunemine , fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving.
Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeris Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Selle õitsenguperioodiks olid aastad 1798 –1800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli, poeetide Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel ( Jena romantikud). Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku . Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.
Elulugu
    
Aleksandr Puškin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puskini pojana. Puskini lapsepõlv oli üsna rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse mingi käsitamatu ükskõiksusega. Seepärast vältiski ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimetanud kordagi ema ja isa. Suure südamesoojusega suhtus ta hoopis oma hoidjasse. Tänu oma suurepärasele prantsuse keele oskusele, mis oli õpitud guvernantidelt, luges ta juba lapsena läbi oma isa rikkaliku raamatukogu. 1811 pandi Puskin Tsarskoje Selo lütseumi.
1817 lõpetas selle ning ta määrati tööle välisministeeriumi. See teda ei huvitanud. Ta oli sündinud poeediks ja see määras kogu tema edasise traagilise elukäigu. Aleksander I saatis ta Peterburist kaugele lõunasse. Puškin viidi üle Odessa piirkonna ülema krahv Vorontsovi kantseleisse. Seal elas luuletaja üle sügava armastuse oma ülemuse abikaasa krahvinna Jelizaveta Vorontsava vastu. Kiivas krahv hakkas uskinit taga kiusama ning tema kohta Peterburi kaebusi saatma. Lõpuks käskis tsaar ta “kõlvatu käitumise pärast” vallandada ning ta saadeti vanemate mõisa politsei järelvalve alla õigusteta sealt lahkuda. Puškin elas seal üksi, eemal sõpradest ja kihavast seltskonnaelust. Tema aega täitsid jalutuskäigud, mõtisklused ja pingeline loomutöö.
Ta sai vapustava teate Aleksander I surmast ja viie ülestõusujuhi hukkamisest. Ühel ööl viis politseiohvitser Puškini Moskvasse uue tsaari Nikolai I ette. Tsaar mõistis, et talle mõjuks üsna soodsalt “armulikkuse” osutamine kõige kuulsamale vene luuletajale . Lühikest aega elaski  Puškini tsaari võimu pehmenemise lootuses.
1828. aasta lõpul kohtas ta ballil veetlevat ja kaunist 16. aastast neidu Natlaja Gontšarovat. Kahe aasta pärast nad abiellusid.
Puškini lemmik aeg oli sügis. Et 1830. aasta sügiskuul lisandus sellele perekonnaõnne ootus,vallandus luuletaja üliviljakas loometegevus. Ta lõpetas Boldinos “Jevgeni Onegini ”, kirjutas näidendeid, jutustusi ning rohkesti luuletusi ja kirjanduskriitilisi artikleid. Boldinos saavutas Puškini looming täisküpsuse. Poeet astus uuesti välisministeeriumi teenistusse. Llovtööks ebasobiv õhkkond ja kasvav võlakoorem masendas kirjanikku. 1836. aastal sai ta loa ajakirja “Sovremennik” väljaandmiseks.
Puškini abielu osutus õnnelikuks. Ta sai neli last. Ta armastas Nataljat ja oli uhke tema ilu üle.
Seitsmendal veebruaril 1837 pidas Puškini duelli D´Anthesiga oma naise pärast, tolle kuul tabas poeeti kõhtu. Mehiselt kannatas ta välja piinava operatsiooni, surus alla oiged, et mitte naist ehmatada, ja ütles, et valu ei tohi tahet lämmatada. 10. veebruaril Puškini suri.
Lühike loomingu ülevaade
Luule
    Puškini säilinud luuletustest varaseim pärineb 1813. aastast. Juba varakult kujunes Puškini ideaaliks elujaatav, vaba ja oma kodumaad armastav inimene. Vabadussaade kõlab eriti mõjukalt luuletustes ”Tšaadajavile” ( 1818 )ja “Küla” (1819).Romantismiperiood algas temal 1820. aastaga,”Ruslan ja Ludmilla ”, “Ju päeva viimne valgus suri”, “Deemon“ (1823), “Merele” (1824). Puškini armastusluule pärliks on
“A. P. Kernile”. Eriti tundeerksalt väljendab poeet oma suhtumist lemmikaastaaega luuletuses “Sügis” (1833). Loodusluulest veel “Talvine tee” ( 1826 ) ja “Talveõhtu” (1825).
    Puškini väljendas ka oma seisukoha luule ja luuletaja kutsumuse kohta ühiskonnas. Näiteks: “ Prohvet ” (1826). Sonetis “Poeedile”(1830) rõhutab ta looja ranget nõudlikkust iseenda vastu. “Läkitus Siberisse” (1827) –tulevikuusust kantud luuletus. Samuti ka “Antšaar” (1828). Oma elutöö võtab ta kokku luuletuses “Exegi monumentum” (1836).
Poeemid
     Kõige eredamalt väljendub Puškini romantism poeemides “ Kaukaasia vang” (1820- 1821 ), “Bahtšisari purskkaev ” (1821-1823) ja “Mustlased” (1824). Pärast Venemaa ajloo uurimist ilmusid “Poltaava” (1829) ja “ Vaskratsanik ” (1833). Temalt ilmus ka värssromaan “Jevgeni Onegin ” (1825- 1832 ).
Proosa
    1830. võttis proosa loomingus valdava osa. 1831 . ilmus teos “Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused. Välja antud A. P.”. Üldtuntuks sai “ Padaemand ” (1833). Ilmusid ajaloolised jutustused “Dubrovski” (1832-1833) ja “ Kapteni tütar” (1833-1836).
    
Draamateosed
    1825 valmis kirjanikul tragöödia “ Boriss Godunov”. 1830 lõpetas Puškin neli väikest tragöödiat: “Mozart ja Salieri ”, “Ihne rüütel”, “Pidu katku ajal” ja “Kivist külaline”.
Romantiline luule
 Romantiline vaimuliikumine algas XVIII sajandi lõpul ja kestis kuni XIX sajandi alguseni . Romantilise luule puhkemisele lõi eelduse valgustus -sentimentaalne luule (Klopstock, Thomson , Young, Gray), šotlase Burnsi rahvalaululik looming ja Goethe ja Schilleri lüürika “tormi ja tungi” periood. Esimesteks vararomantismi geeniusteks kuulutati XX sajandi alguses, poeedid William Blake (1757-1827) ja Friedrich Hölderlin (1770-1843). Kui need autorid jäid oma kaasajas peaaegu märkamatuks, siis inglise luuletajate niinimetatud “Järvekoolkond” (William Wordsworth, Samuel Coleridge ja Robert Southey) ning saksa romantikute Jena ja Heidelbergi ringi võib pidada romantismi põhivoolu kõige vahetumateks kujundajateks.
    Üks romantismi eredamaid luuletajaid oli George Gordon Byron (1788-1824), kelle kogu elu ja looming oli jäägitu andumus vabaduse ideaalile. Samasuguseks geeniuseks olid Percy Bysshe Shelley (1792-1822) ja John Keats (1795-1821). Koos Byroniga viisid nad inglise lüürika kõrgusteni, milleni see polnud küündinud Shakespeare ´i-ajastust saadik. Euroopa romantismi haripunkti oli XIX sajandialgusveerandis, kuhu langeb ka saksa geeniuse Johann Wolfang Goethe (1749-1832) hilisluule. Goethe säilitas loomejõu kõrge vanaduseni ning just sel ajal jõudis ta filosoofilise küpsuse järku, mis lubas tal lõpuni viia tema kõige tuntuma teose “Fausti” ning täiendada oma loomingut sügavuti ka teistes žanrites.
    Vene romantism tekkis  XIX sajandi alguses,  mida iseloomustab erinevate esteetiliste suundade ( klassitsism , sentimentalism, eelromantism) läbipõimumine. Vene romantilise luule arendajateks olid Vassili Žukovski (1783- 1852 ), Konstantin Batjuškov , Aleksandr Puškin (1799-1837), Aleksander Baratõnski , Mihhail Lermotov (1814- 1841 ) ja Nikolai Gogol.
    Poola romantismi suurkuju ja kirjanik oli Adam Mickiewicz. Kodukandi peamiselt valgevene rahvapärimused kujunesid seejärel Mickiewiczi loomingu oluliseks aineseks.
Nende Euroopa suurte romantikute seas, kes pühendasid rahvaste vabadusele lisaks loomingule jäägitult ka elu, paistis Byroni ja Mickiewiczi kõrval eriti silma ungari laulik Săndor Petŏfi (1823-1849), kes suri märtrisurma, langedes 26 –aastaselt lahingus, võitluses Ungari vabaduse eest. Vaevalt on ükski teine saksa luuletaja eesti luulele ja kultuurile sellist mõju avaldanud kui Heinrich Heine.
Luuletemaatika –armastus
Kaunitar
Tast õhkub veetlust imepärast,
ta kirgedest on kõrgemal
ja oma kauniduse särast
vist pole üldse aimu tal.
Ta kadetsejaist mööda läheb –
ta rahusse ei puutu nad.
Seltskonna tunnustatud tähed
ta kõrval tuhmiks muutuvad.
Mis ongi ees –kas kallimaga
sul kohtuma on minna rutt,
või mõtet suurt ja salatut
seal mõtled –teda nähes aga
sa nagu segaduses tardud,
kõik äkki vakatab su sees
ja kummardad täis vaga hardust
siis ilu pühaduse ees.
    Luuletus on pühendatud ühele kaunile naisele, kelleks on krahvinna J. M. Zavadovskaja (1807-1874). Selle luuletuse kirjutas Puskin krahvinna albumisse. Puskin imetleb naist ning rõhutab tema ilu. Vihjab ka sellele, et temaga ei saa kedagi teist võrrelda.
    Esimeses salmis on kasutatud ristriimi , teine salm on kirjutatud vabavärsis.
    Kujundepiteelidest on kasutatud: veetluste imepärast, kauniduse särast.
Hoidjale
Oh kaitselmus mu karmis elus,
mu armas memm, mu hoidja hea!
Kesk männimetsi vaikses pelus
mind ootad, kallis kulupea.
Sa akent silmist lasta kardad
just nagu hoolas vahimees.
Peost tihti sülle vaovad vardad,
kui vaatad teed, mis mustab ees.
Sa kaugeid radu rändad vaimus
ja ikka raske on su rind :
suur mure, mingi häda aimus
nii ööl kui päeval rõhub sind.
    
    On aru saada, et luuletaja armastab oma hoidjat väga. Luuletus on pühendatud Arina Rodionovale. Autor räägib hoidjast, kes ootab teda ja ei lase ta akent silmist. Puskin tunnetab, et hoidjal on hingel mingi suur mure.
    Kasutatud on ristriimi.
     Epiteeli on kasutatud vaid ühel korral: armas memm.
Luuletemaatika –isamaa
Tšaadajevile
Ei kauaks arm me rinda mahtund.
Ei vaikset kuulsust ihka hing.
Noorpõlve lootused on lahtund
kui uneuim, kui uduving.
Kuid veelgi hõõgub kogu aja
meis soov ka võimu surve all
koos välja minna õhinal
niipea, kui isamaal on vaja.
Nii nagu näha armast neidu
on armastaja ainus soov,
sind ootame , tund priiust-toov,
tund, millest kaunimat ei leidu.
Nii kaua kuni hindab põu
au, vabaduse ideaale,
oh seltsimees, kõik hingejõu
me pühendame isamaale.
Me usku murda aeg ei saa:
veel õnnetäht kord tõuseb hele.
Kord unest virgub Venemaa
ja vägivalla rusudele
ka meie nimed märgib ta.
    Esimene salm on ristriim , teine on süliriim, kolmas on süliriim, neljas on ristriim, viies on ristriim.
“Vene riigi ajaloo” autorile
Ta “Ajaloost”, mil lihtne, elegantne lõim,
saab teada mõnda uut:
kui vajalik on autokraatlik võim,
kui võluv nuut .
    Lühike, kuid keeruline luuletus. Sisu nõuab pikemat mõtlemist.
    Kasutatud on ristriimi. Kahel korral on kasutatud ka epiteeli:
elegantne lõim, võluv nuut.
Luuletemaatika –tundeluule
Kes, lained, peatas teie hoo,
teie võimsat sõudu köita suutis,
kes vaikseks, seisvaks tiigiks muutis
te vaba, mässulise voo?
Mis võluvägi viis mu pinge,
et loidus vaba vere tuik,
et noore, mässulise hinge
nüüd haaras väsimus ja suik?
Oh tuuled, käige oma käike,
torm , tõtta hävituse teed!
Oh vabaduse sümbol, äike,
tee kütkeist vabaks vangi veed !
    Puskin räägib selles luuletuses lainetest. Ta küsib, kes patas lained ja tegi vee vaikseks. Ta palub tuuli , et need hakkaksid tormama ja äikest, et see vabastaks vangist veed.
    Esimene salm on kirjutatud süliriimis. Teine ja kolmas salm ristriimis.
    Epiteelidest kasutatud: mässulise hinge, võimsat sõudu.
Kui lootusrikkalt siis jääks maha maine ring,
kui kindel oleksin, et kaasa viia hing
saab maa pealt midagi, et surm on ainult lävi
ja teispool mälestus ja armastus ei hävi.
Ah, läinud oleksin ma juba ammu siit
maailmast, mis on ju vaid viril ajaviit,
kui ootaks õndsuse ja vabaduse kallas,
kus valed, surm ei pea meid oma meelevallas,
vaid ümber igalpool on puhta mõtte riik...
End kuskile ei vii meid unistuste kiik !
Ma tean, et midagi meil seal ei ole loota ...
Muud peale tühjuse mind teisel pool ei oota ...
Jah, mitte midagi! Mind äkki haarab õud,
maa poole pöördub taas mu nukra pilgu sõud
ja soov on elada, et sinu armas kuju
veel kaua peletaks mu hingest tusatuju.
    Puškin räägib, et maa pealne elu jääks temast kergesti maha kui ta teaks , et hingega saab ta midagi kaasa viia ja, et teisel pool ei hävi mälestus ja armastus. Ta väidab, et maapealne elu on vaid ajaviit, mis on täis valesid ning surma. Teises salmis avaldab ta arvamust, et tegelikult ei ole meil sealt midagi loota, seal on vaid tühjus. Ning temas tärkab taas soovi elada...
    Kasutatud on paarisriimi. Epiteelidest on kasutatud näiteks: armas kuju.
Luuletemaatika –loodus
Lill
Ma leidsin raamatu, kus vahel
on lihtne kuivand põllulill.
Ja juba hargneb mõtteahel
ja juba hing on elevil.
Kus puhkes ta? Kas hetke ainult
või kaua õilmitseda võis?
Kes selle kord küll noppis vainult?
Miks siia pandud on see õis?
Ons rõõmsa kohtumise täheks
või lahkumise märgiks see,
et meelest iialgi ei läheks
üks vaikne, üksik metsatee ?
Ja mis siis hiljem sai neist kahest?
Kas ootas ees neid õnn või piin?
Ons elus veel või hukkund vahest,
nii nagu nüüd see õiski siin?
    Luuletus räägib kuivand lillest, mille autor leidis raamatu vahelt. Kohe tekib tal hulk mõtteid ja küsimusi selle lille kohta. Näiteks: miks on see lill sinna pandud, kes pani ning kus see lill puhkes.
    Luulevormilt on kasutatud ristriimi.
    Paar korda on kasutatud ka epiteeli. Näiteks: lihtne kuivand põllulill ning vaikne, üksik metsatee.
Veel puhuvad jahedad tuuled,
veel kannavad hommikud halla .
Said lagedaks sulanud nõlval
vaevalt ilmuda varased lilled,
kui vahasest võluderiigist,
meelõhnasest kärgede kambrist
maad kuulama mesilind lendas ,
läks otsima varaseid lilli,
et kuulda, kui kaugel on kevad,
kas varsti näeb külalist kallist,
kas varsti kõik aasad on haljad ,
kas käharail kaskedel varsti
lahti puhkevad vaigused lehed,
lõhnav toomingas õitsema hakkab.
    Luuletuses räägib Puškin sellest, kuidas talve lõpul, varakevade algul lendas mesilind uurima kui kaugel kevad on. Mesilind läks otsima varaseid lilli ning vaatama, kas aasad on haljad. Läks ka vaatama, kas puudel puhkevad lehed varsti.
    Kasutatud on vabavärssi.
    Epiteeli on kasutatud vähe. Näiteks: vahasest võluderiigist, käharail kaskedel ja lõhnav toominags.
Oma arvamus Puškini luulest
    Olles tutvunud kahe Puškini luuleteosega võin öelda, et ta oli tõesti andekas luuletaja. Tema luuletustes on palju erinevaid suundi. Sageli tuleb tema luuletusi lugeda mitmeid kordi , enne kui saab neid täielikult mõista. Puškini luuletusi ei saa lugeda kiirelt ja pealiskaudselt. Neisse tuleb süveneda. Tema luuletustes on tihti mingi sügav mõte. Samuti on võimalik läbi tema luule saada osa tema elust ning teda mõista.
    Samas ei ole kõik tema luuletused keerukad ning sügavamõttelised. On ka lihtsamaid ja kergestimõistetavamaid luuletusi. Näiteks: “Lill”
    Arvan, et Puškini tugevaimaks küljeks oli tunde- ja loodusluule. Minu isiklikuks lemmikuks Puškini luuletustest on:
Kui lootusrikkalt siis jääks maha maine ring,
kui kindel oleksin, et kaasa viia hing
saab maa pealt midagi, et surm on ainult lävi
ja teispool mälestus ja armastus ei hävi.
Ah, läinud oleksin ma juba ammu siit
maailmast, mis on ju vaid viril ajaviit,
kui ootaks õndsuse ja vabaduse kallas,
kus valed, surm ei pea meid oma meelevallas,
vaid ümber igalpool on puhta mõtte riik...
End kuskile ei vii meid unistuste kiik!
Ma tean, et midagi meil seal ei ole loota...
Muud peale tühjuse mind teisel pool ei oota...
Jah, mitte midagi! Mind äkki haarab õud,
maa poole pöördub taas mu nukra pilgu sõud
ja soov on elada, et sinu armas kuju
veel kaua peletaks mu hingest tusatuju.
Lisa
Puškini kaasametniku Pjotr Dolgorukovi päevikust:
(Puškin) on alati valmis nii ülemuse juures, tänaval või platsil igaühele siin ilmas tõestama, et see, kes ei soovi valitsuse muutmist Venemaal, on lurjus ... Puškin naeris ... (Jutluse ajal kirikus). Puškinile määrati koduarest selle eest, et ta peksis moldaavia aadlimeest, kes ei tahtnud temaga kahevõitlust pidada... Puškin vaidles lausa ülemusega nüüdse aja kõlbluse ja elulaadi üle. Ta kaitses uusi kombeid ja harjumusi. Inzov, vastupidi, jagas kiitust vanadele ja tõestas nende üleolekut... Ülemuse lauas oli Puškin nii-öelda seltskonna hing ja jutustas oma harjunud kombel mitmesuguseid anekdoote, hakkas siis arutlema Napoleoni sõjakäigu ja Euroopa tolleaegsete riigipöörete üle ja nii ühe asjaolu juurest teise juurde minnes esitas äkki järgmise süllogismi. “Varem tõusis üks rahvas teise vastu, nüüd sõdib Napoli kuningas oma rahvaga, Hispaania kunignas samuti. Pole raske arvata, kumb pool peale jääb.” Nendele sõnadele järgnes sügav vaikus ...
Asevalitseja ratsutas täna püssi ja koeraga jahile. Tema äraolekul kaeti pererahvale laud, kus lõunastasime ka meie Puškiniga. Too tundis end vabalt ja asus kohe oma lemmikteema, Venemaa valitsuse kallale. Tõlk Smirnovil tuli himu vaielda ja mida enam ta Puškinile vastu rääkis, seda ägedamaks Puškin läks, vihastas hirmsasti ja kaotas kannatuse. Lõpuks lendasid sõimusõnad kõigi seisuste kohta. Riigiametnikud olla lurjused ja vargad, kindralid enamjaolt tõprad, ainult põllumehed väärivad austust . Eriti kippus Puškin vene aadlikkude kallale. Kõik nad tuleks üles puua, ja kui see sünniks tõmbaks tema hea meelega silmuse kinni.
Kasutatud kirjandus
1.wikipeedia
2. Juri Lotman “Aleksandr Sergejevitš Puškin”  Tallinn 1986
3. Leonid Grossma, biograafiline sari “Puškin”  Tallinn 1966
4. A. S. Puškin “Luuletused, poeemid” Tallinn 1972
5. A. S. Puškin “Luuletusi ja poeeme” Tallinn 1977
6. Irene Artma, Jaak Sarapuu “Maailma kirjanduse õpik, Vene kirjandus, keskkoolile” Viljandi 2001
7. Jüri Talvet “ Maailmakirjandus 2. osa”  Tallinn 1999 ni.