Mehis Heinsaare raamatu “Ebatavaline ja ähvardav loodus” analüüs (0)

Mehis Heinsaare raamatu “ Ebatavaline ja ähvardav loodus” analüüs
Mehis Heinsaare raamat “Ebatavaline ja ähvardav loodus” ilmus 2010. aastal ning leidis pärast ilmumist laialdaselt meediakajastust. Novellikogumik valiti 2010. aastal ilmunud 25 kõige kaunima raamatu hulka ning Kulka kirjanduse sihtkapital valis selle üheks viiest parimast proosateosest, mis 2010. aastal eesti kirjanduses ilmus. Raamatu kunstilise poole eest hoolitses Priit Pärn, keda teatakse peamiselt küll animafilmirežissöörina, kuid kes on siiski antud teosele teinud ülimalt omapärased, raamatu sisuga haakuvad ja tõlgendamiseks rohkelt ruumi jätvad illustratsioonid.
“Ebatavaline ja ähvardav loodus” ei ole tavaline ilukirjanduslik teos selle kõige kitsamas mõistes. Tegemist on novellikoguga, täpsemalt koosneb raamat 28 lühinovellist, mis tunduvad esmapilgul omavahelist seost mitte omavat, kuid lähemal lugemisel võib leida mitmeid ühtseid motiive ja keskseid teemasid. Nagu raamatu pealkirigi vihjab, võiks tegemist olla läbinisti loodusest pajatava raamatuga, kuid kuigi looduskirjeldustel on raamatus üpris suur osakaal, siis on nende roll konteksti loomisel veidi laialdasem. Loodus ja loodusnähtused on päris mitme narratiivi loomisel sageli oluliseks edasiviivaks jõuks ja ootamatute pöörete põhjustajaks. Näiteks esineb raamatus isikustamist Emand Looduse näol, kes päris oma elu elab ning inimeste ignorantsuse tõttu nende igapäevarutiini pea peale pöörab. Nii näiteks põhjustab ta novellis “Tiit Aaviksoo kolm elu” peategelase haigestumise ja tema metamorfoosi hoopis kellekski teiseks. Võib öelda, et loodus asetab küll paljud lood ajaliselt ja ruumiliselt sobivasse konteksti, kuid raamatus on ka mitmeid teisi läbivaid motiive, millest kõige läbikumavateks võiks siiski pidada uuestisünni, metamorfoosi ja loomalikele iniminstinktidele järele andmise temaatikaid. Üsna sügavalt käsitletakse ka sugudevahelisi (sageli puhtalt füüsilisi) suhteid, kuid seda pigem läbi erinevate tabavate metafooride, mis jätab jällegi hulgaliselt ruumi lugeja enda tõlgendustele. Novellide peategelastega juhtub hulgaliselt uskumatuid ja kohati isegi absurdsetena mõjuvaid juhtumisi. Enamus lugusid mõjuksid hästi asetatuna unenägude konteksti, kuid raamatus on sellistest ulmelistest juhtumistest saanud ebatõenäoline reaalsus .
Meeste– ja naistevahelisi suhteid on raamatus käsitletud üpris mahukalt ja seda juba kohe raamatu alguses looga “Kui Herman õitseb”, mille seksuaalne käsitlus tundub esmapilgul oma vulgaarsuses ja äkilises keelekasutuses üpris ehmatav. Keel, mida autor on selliste stseenide kujutamise tarvis otsustanud kasutada, on väga kujundlik ja pakub suurt kontrasti raamatu enamasti hoopiski akadeemilist (kuid ka iroonilist ja humoorikat) joont hoidvale keelekasutusele. Autor kasutab väljendeid nagu “armuihas naise hiiglaslikud valged tuharad”, “juubeldav kürb” (vihjates mehe genitaalidele) ja “poeemanda kuum üsk” (“Kui Herman õitseb”, lk 16). Selline keelekasutus tundub kõrvutatuna autori keelekasutusega teistsuguste teemade käsitlusel väga järsk ja kohati isegi ropp. Ehk ongi autori kavatsus lugejat ehmatades ja sellega vastav emotsioon tekitades panna lugejat nägema teemakäsitluste vastandlikkust ja sellega inimestes säilinud loomalike ürginstinktide ja selle “ebatavalise ja ähvardava” looduse omavahelist suhestumist. Ehk on autori kavatsus näidata roppusi sellena, mis nad on – roppused, sest selline järsk suguühete kujutamine tundub raamatus sageli lausa pealesunnitud, Lugeja ei saa seda mitte mingil juhul tajuda ilusa või romantilisena, nagu võivad mõjuda osad olukorra- või looduskirjeldused. Kire ja iha kui millegi loomaliku käsitlus ja selle seostamine tänapäeva ühiskonna erootiliste tabudega on järjekordne ilmne seos “ebatavalise ja ähvardava” inimloomuse pahupoole ja “looduse” kui ühe suure urbaniseerunud keskkonna metafoori vahel.
Kõik käsitletud novellid tutvustavad uskumatute sündmuste osaks saanud peategelasi, kes esmapilgul tunduvad kõik tavalised inimesed, elamas oma igapäevaelu, kuid kes juhuse tahtel kuskil reaalsuse ja sürreaalsuse häguseil piirimail uskumatutesse sündmuste keeristesse on kisutud. Samuti on reaalsed inimesed ka tihti nimede taga, mida Mehis Heinsaar on otsustanud kasutada. See on rohkeks kõneaineks arutades, kui eetiline või moraalne on siduda reaalsete inimeste nimed sürreaalsete ja sageli ka kompromiteerivate juhtumistega. Sageli on lugude kangelastele omistatud küll hoopis teised elukutsed või on nad tegevad sarnastel (kuid mitte sajaprotsendiliselt samadel) elualadel, kuid nimeline seos tegelastega jääb tihti vaid osaks lugejale mõistada. Üks on aga ilmne – paljud tegelased on ka rahvale tuntud nimed, näiteks akadeemikud ja teadlased. Teiste hulgas esineb näiteks ka Igor Maasik, kes on eesti rahvale ilmselt tuntum pigem popstaarina Onu Bella, kuid kes on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia-füüsikateaduskonna ja seega samuti teadlaste ringis oma koha leiab. Laialdaselt on tõlgendusruumi, millised võivad olla Heinsaare kavatsused ja isiklikud seosed reaalsuses eksisteerivate inimestega, kellest ta oma teoses peakangelased on teinud. Näiteks tutvustatakse lugejale heliloojat Kuldar Sink (“Kuldar Sink astub ellu, lk 18-21), kes ka päriselus eksisteerib, kuid pärast oma imepärast metamorfoosi ja kolmeks jagunemist hoopis uued ja reaalsusega nihkes identiteedid saab. Lugeja saab teada, et Kuldar Sink “jaguneb” ajalooprofessor Andrus Maruojaks, semiootikaprofessor Valdur Mikitaks ja astroloogiaprofessor Aleksander Raidiks. Välja toodud isikutest eelviimane ja viimane on seostatavad reaalselt eksisteerivate isikutega, kuid tekib küsimus, mis põhjustel on tõlkija Aleksander Raidist saanud astroloogiaprofessor ja kuivõrd tõeline on see talle omistatud uus amet.
Loodus võib olla ebatavaline ja ähvardav. Seda sama võib olla ka iga keskkond, kus inimesed päevast päeva viibivad. Pea kõik novellid antud teoses tegelevad lihtsate inimeste igapäevaste probleemide, sisemiste unistuste ja varjukülgedega ja seda kõike läbi humoorika absurdiprisma. Arvan, et kõik nõustuvad väitega, et Mehis Heinsaare “Ebatavaline ja ähvardav loodus” on ülimalt “ebatavaline” pea igas võimalikus kirjandust käsitlevas aspektis. Kirjutada igapäevasest ja samal ajal müstilisest ning kujutada absurdi, kui esmapilgul midagi loomulikku, on kindlasti kirjanduslike saavutuste mastaabis midagi olulist ja edasiviivat. Heinsaare teos võib mõjuda ehmatavalt, kuid uuendusmeelsed mõistavad, miks valiti “Ebatavaline ja ähvardav loodus” 2010. aasta 5 parima raamatu hulka.