Romantsim (2)

Romantism
romantism on kunsti (arhitektuur, kirjandus, kujutav kunst ,  muusika , teater, kino) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli1820.–1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine , võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade  vabadusliikumine , rahva võitlus feodalismi ja rahvusliku rõhumise vastu ning ühiskonna laiade kihtide pettumine 18. sajandi revolutsioonide tulemustes. Romantism oli reaktsiooniks kodanliku korra võidule. Romantikute huvi oma rahva muinsuse, ajaloo ja  rahvaluule  vastu pani aluse mitmele teadusharule. Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased, seoses oma ajastu vabadusliikumisega. Isiksuse vabastamise, võõrandumise ületamise jms. mõistetega opereerides on romantikud olnud esimesi kapitalismi kriitikuid. Kapitalismi kriitika oli enamasti ühekülgne, nähes ainult kapitalismi varjukülgi ja märkamata seda progressiivset, mida uue korra võit endaga kaasa tõi. Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaalide loomises, mis kujutasid endast minevikku vajunud keskaja apoloogiat. Olevikupõlgus võis põhjustada ka feodaalse  reaktsiooni, näiteks restauratsiooni, pooldamist. Siit tuleneb ka see, et romantikud armastavad erakordseid olukordi ja fantastilisi kujusid. Ühtlasi väljendas romantism üldsuse laiade ringkondade protesti nii kodanliku kui ka feodaalse sotsiaalse korralduse süsteemi vastu,poliitilise reaktsiooni vastu. Kuigi romantismi  esteetilised  ideaalid olid sageli utoopilise  iseloomuga , romantikute tegelaskujud tihti kahestunud, sisemiselt traagilised, väljendas see siiski mingisugust huvi rahvahulkade elu vastu ning oli suunatud tulevikku.
Eelromantism
Eelromantism (prantsuse keeles préromantisme) on mõiste, mis hõlmab 18. ja 19. sajandi algul romantismi ettevalmistanud ideelis-kirjanduslikke suundumisi: uus loodustunne, tundeelu esiletõus, huvi tekkimine muinsuse, keskaja, rahvusliku omapära ning rahvaluule vastu. Olles vastuolus klassitsismi mõistusliku kainusega, omandas romantism palju sentimentalismilt. Romantilise elutunde juurdumisel etendasid olulist osa inglise poeedidJames Thomson , Edward Young, James Macpherson (Ossiani laulud), prantslastest Jean Jacques Rousseau , samuti saksa Tormi ja Tungi kirjanikud, eriti Johann Wolfgang von Goethe  oma Noore Wertheri kannatustega, Johann Gottfried von Herder  jt. Mõnikord on terminiga 'eelromantism', ka 'vara-' või 'esiromantika' tähistatud nn. kõrgromantismile eelnenud perioodi - eesti kirjanduses umbes 1840–1860.
Romantism kujutavas kunstis
Kujutavas kunstis on romantism suund, mis tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Kunstis tugineb romantism samadele sotsiaalsetele ja esteetilistele alustele, millele teisteski kunstiliikides. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest, saagadest ja kirjandusteostest. Teoste tundeskaala ulatub hardusest heroilise paatoseni. Romantismis kui kunstivoolus on eredalt väljendatud kunstniku suhtumine kujutatavaisse nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise kõrgendatud emotsionaalse värvingu.
Arhitektuuris on romantismiajastule iseloomulik minevikustiilide  eklektiline  taaskasutamine.
Romantism kirjanduses
Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt  sentimentalism  ning mille teooria kujunes 18. ja 19. sajandi vahetuse  Saksamaal, mõneti  Friedrich von Schellingi filosoofia mõjul. Romantism mängis tähtsat osa 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis kaAmeerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanride  segunemine , fragmentaarsus,  grotesk  ja iroonia. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristideloomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving.
Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeris Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Selle õitsenguperioodiks olid aastad  1798 –1800, kui  Jenas  tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli,poeetide  Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel ( Jena romantikud). Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja  valgustusajastu  ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavatlooduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö.  Tunnetuse  tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist  suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust,müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooniideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad  Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias,  Taanis  ja USA-s.
Romantism teatris
Teatrikunstis oli romantismiajastu umbes 1810–1850. Näitekunstis väljendus romantism peamiselt näitleja tõepärases, kuid tugevate tundmustega mängus. Lavakõne muutus elulisemaks ja intonatsioonirikkamaks ning seostus hoogsama žesti ja liikumisega. Romantismi kõrgpunkt oli 1830. aastail, kui lavastustes hakati rõhutama dekoratsiooni, kostüümi ja massistseenide ajaloolist tõepära. Keskseks kangelaseks sai isiksus, kes unistab vabadusest ja õiglusest ning astub võitlusse reaktsiooniga.
Romantism sai Euroopas valitsevaks kunstisuunaks 18. sajandi lõpul, Eestis­se jõudis see järgmise sajandi keskel. Romantikud pöörasid pilgu minevikku. Nad otsisid kaugetcst aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. Ro­mantikutele oli inimene eelkõige hingeline olend. Seepärast oli neile tähtis inimese sisemaailm, tema tunded, mõtted ja üllad teod. Üle kõige hindasid romantikud loodust, mida nad pidasid täiuslikuks Jumala kunstiks. Inimene oli nende arvates osa loodusest. Looduse kujutamises heiastus romantikutele ini­mese hingeelu .Romantismi kesksed mõisted on armastus ja usk. Armastus oli romantiku­tele kõikehaarav tunne, mille objektiks võis olla nii inimene, loodus kui ka isamaa. Romantikud olid sageli hardalt usklikud. Nende arvates oli Jumala käes nii armastuse kui ka vabaduse võti.Kirjanduse põhiliikidest eelistasid romantikud luulet, kuid kirjutati ka proo­sat, eelkõige romaane.

Romantism eestis.

Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, “kihistumata muinasühiskonda” idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti “ muinaseesti maailmapilt ”, millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst.

• Eesti kirjanduses esineb romantism kõige ehedamal kujul Lydia Koidula luules ja Eduard Bornhöhe ajaloolises proosas .Veel eesti romantikuid:
  

• Theodor Altermann (näitleja, lavastaja)
  
• Eduard Bornhöhe (kirjanik)
  
• Villem Kapp ( helilooja )
  
• Lydia Koidula ( poeet )
  
• Friedrich Reinhold Kreutzwald  (kirjanik, arst)
  
• Johann Köler ( maalikunstnik , rahvusliku liikumise tegelane)
  
• Artur Lemba (helilooja)
  
• Mihkel Lüdig (helilooja)
  
• Liina Reiman  (näitlejanna)
  
• Andres Saal (romaanikirjanik)