Romantismi referaat (0)

ROMANTISM
Referaat
Tallinn 2010
Kirjandus

Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt sentimentalism ning mille teooria kujunes 18. ja 19. sajandi vahetuse Saksamaal, mõneti Friedrich von Schellingi filosoofia mõjul. Romantism mängis tähtsat osa 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanride segunemine , fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving.
Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeris Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Selle õitsenguperioodiks olid aastad 1798 -1800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli, poeetide Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel. Sel perioodil anti välja ajakirja Athentum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s. Romantismi viljelevad väga paljud kirjanikud. Neist kuulsamad on Victor Hugo, Alexandre Dumas , George Gordon Byron , Alfred de Musset, Mihhail Lermontov , Heinrich Heine ja eestlastest Lydia Koidula ning Eduard Bornhöhe.
Maalikunst
Inimesed on juba kaugetest aegadest peale püüdnud luua ilu enda ümber. Muistsetest aegadest ja kadunud rahvastest teame palju tänu nende poolt loodud kunstile. Kunst peegeldab inimeste töid ja tegemisi, uskumusi ja maailmanägemist. Maalikunst on üks kunsti alaliik, mille väljendusvahendid on värv ja kahemõõtmeline kujutamispind, värvi kantakse pinnale harilikult pintsliga. Olulised on joonistus, heleda-tumeda ja valguskäsitlus, perspektiiv , faktuur ja kompositsioon , mis seob kujundite osad ja väljenduselemendid kunstitervikuks. XIX sajandi teiseks pooleks arenes just maalikunstis välja suund, mida nimetatakse romantismiks. Taaselustus maastikumaal , õitsele puhkes ajaloomaal , paljud kunstnikud võtsid oma tööde ainestiku romantilistest kirjandusteostest. Romantismile olid eelkäijaiks saksa ( Caspar David Friedrich) ja inglise (John Constable ja William Turner ) maastikumaal. Prantsuse romantismi esikteoseks oli Theodore Gericault`”” Meduse `i” parv”. Romantismi tähtsaim esindaja oli prantslane Eugene Delacroix , romantilisi jooni oli ka hispaanlase Fransisco Goya loomingus. Inglise kujutavas kunstis oli esimesi romantikuid Johann Heinrich Füssli. Eeskuju võttis ta Michelangelolt ja maneristidelt ning lisas juurde salapärase heletumeduse. Peamiselt maalis kummalisi fantaasiaid ("Luupainaja") või stseene kirjandusklassikast. Ka William Blake (1757-1827) toetus samadele eeskujudele, kuid teemavalikul eelistas ta isiklikku mütoloogiat. Nimelt ühendas ta piibli- ja antiikaja tegelased omavahel. Tähtsaim inglise romantik on William Turner (1775- 1851 ), tema on üks kõigi aegade suurimaid mariniste. Turner alustas akvarellidega, tehnikaga , mis oli 18. sajandi Inglismaal väga populaarne . Hiljem pöördus ta õlimaali juurde. Maale lähemalt silmitsedes on tunne, nagu oleks värvid visatud lõuendile. See tuleneb sellest, et ta kasutas maalimiseks värvinuga e spaatlit. Spaatlitehnika võimaldab väga hästi kujutada tormist merd ja atmosfäärinähtusi. Turner oli ka meisterlik valguse varjundite ja valguse muutlikkuse edasiandja, mistõttu sai Turnerist ka impressionistide eelkäija. Hispaanias oli romantismi tekkepinnaseks ühiskondlik ummikutunne. Oodati lahendust Prantsuse revolutsiooni levikust . Ka Fransisco Goya (1746-1828)  hindas valgustajate ideid ja pidi oma kodumaa majanduslikku seisu masendavana tajuma . Goya tegi peamiselt paraadportreid, millel on tihti pilkav alltekst . Kui Napoleoni väed Hispaaniasse tungisid, sattusid Goya-taolised haritlased traagilisse vastuollu. Masendus süvenes veelgi, kui prantslased hispaanlaste sissisõjale terroriga vastasid. Goya töödes, mis neid sündmusi kajastavad, väljendub õudus ja pessimism ("Ülestõusnute mahalaskmine" ja graafiliste lehtede sari "Sõjakoledused"). Piltide meeleolule vastab dramaatiline, kontrastiderohke heletumedus .
Arhitektuur
Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika . Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism mitmel kujul. Sageli lükati klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Eriti hästi kohanes pseudogootika Inglismaal. Kõige väljapaistvam ja kaunim pseudogooti ehitis on Parlamendihoone Londonis, mille autoriks on CHARLES BARRY .
Tihti kujunes välja omamoodi tööjaotus - arhitekt joonistas fassaadi, aga sellesse jäetud avade taha pidid insenerid sobitama siseruumid. Hoone mahulisest otstarbest polnud keegi huvitatud. Peamine rõhk asus fassaadide toredusel.
19. sajandi teisel poolel hakkas fassaadidest ajaloolisi stiile välja tõrjuma eklektika s.o. erinevate stiilielementide segamine ja täiendamine originaalitsevate detailidega.
Ehitustehniliselt hakati kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel . Varsti aga selgus, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid sajanditeks.
Muusika
Muusikas peetakse romantismi alguseks Beethooveni küpset stiili, alates kolmandast Sümfooniast. A. Hoffmann kasutas esimest korda muusikas sõna romantiline, kirjutades kriitikat Beethooveni saatuse sümfooniast. Romantism muusikas lähtub paljuski klassitsismist. Nimelt laiendasid romantikud klassikute vormiõpetust ja harmooniareegleid. Romantismi lõppu on raske määratleda, sest mõtteviis jätkus veel ka 20. sajandil. 20.sajandi algul tegutsenud Mahler ja Strauss kirjutasid samuti romantilist muusikat. Meloodia on romantilises muusikas üks tähtsamaid väljendusvahendeid. See pidi olema ülilaulev ja järgima hääle loomulikku laulvust. Harmoonia muutus keerukamaks ja pingelisemaks, rohked dissonantsid. Heliloojad hakkavad kasutama pillide äärmuslikke registreid. Muusikas kasutati ka rohkesti rahvamuusikat, aga ka lihtsalt olustikumuusikat. Sajandi esimesel poolel eelistati väikevorme, teisel poolel vastupidi just suuri teoseid. Muusikas lööb välja progressiusk – st, et asjad lähevad ainult paremaks ja keerukamaks. Hakati rohkem korraldama avalikke kontserte. Muusikaõpetus kuulus hea kasvatuse juurde, levisid salongiõhtud, kadusid ära kunstisponsorid. 19.sajandil hakkas tekkima muusikakriitika, tekkis teadlikkus muusikaajaloost ning hakati ka esitama varasemaid teoseid.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Romantis m
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.ht m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/romantism/index.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Romantism_(muusika)
Eesti Entsüklopeedia VI, Tallinn “Valgus” 1992
http://www.miksike.ee/docs/lisakogud/svetlana_kass/ulesandeid_8._klassi_kirjandusopiku_juurde.ht m