Aleksandr Sergejevitš Puškin (0)

Aleksandr Sergejevitš Puškin (1799- 1837 ) oli 19. sajandi Venemaa autor, keda tihti on peetud oma kodumaa suurimaks poeediks ning moodsa Vene kirjanduse algatajaks . Puškin segas vanaslaavi ja kohaliku vene keele rikkalikuks meloodiliseks keeleks . Ta oli esimene kes kasutas oma luules igapäevast kõne. Puškini romantismi kaasaegsed olid Byron ja Goethe , aga tema iroonilist ellusuhtumist võib seostada 18. sajandi kirjandusega, eriti Voltaire ´iga. Puškin kirjutas umbes 800 lüürikat 1000 jutustava poeemiga.
Lapsepõlv
Aleksandr Puškin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puškini pojana. Nende perekond oli kultuurne, kuid vaene. Tema emapoolne vanaisa oli mustanahaline abessiinlane, kes oli Peeter Esimese soosik. Puškin ise oli mustade juuste ning tõmmu jumega .
Puškini lapsepõlv oli üsna rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse käsitamatu ükskõiksusega. Ta oli jäetud lapsehoidjate, prantslastest eraõpetajate ja guvernantide hoolde. Oma lapsehoidjasse, Arina Rodionovnasse oli ta väga kiindunud . Tänu oma suurepärasele prantsuse keele oskusele, mis oli õpitud guvernantidelt, luges ta juba lapsena läbi oma isa rikkaliku raamatukogu.
1811 pandi Puškin Tsarskoje Selo lütseumisse. Ta hakkas poeeme kirjutama juba varajases eas. Tema esimene avaldatud poeem oli kirjutatud vaid 14-aastaselt.
Pärast kooli
Lütseumi seinte vahelt sattus noor Puškin Peterburis poliitilise ja kirjanduslikku elu keerisesse – tutvus tulevastest dekabristidest „vabamõtlejatega”, Hüvanguliidu silmapaistvate tegelastega, osales erinevates kirjanduslikes ringides ja ühingutes.
Puškin määrati tööle välisministeeriumi. See teda ei huvitanud. Ta oli sündinud poeediks ja see määras kogu tema edasise traagilise elukäigu. Aleksander I saatis ta Peterburist kaugele lõunasse. Puškin viidi üle Odessa piirkonna ülema krahv Vorontsovi kantseleisse. Seal elas luuletaja üle sügava armastuse oma ülemuse abikaasa krahvinna Jelizaveta Vorontsava vastu. Krahv hakkas Puškinit taga kiusama ning saatis Peterburi tema kohta kaebusi. Lõpuks käskis tsaar ta “kõlvatu käitumise pärast” vallandada ning ta saadeti vanemate mõisa politsei järelvalve alla õigusteta sealt lahkuda. Puškin elas seal üksi, eemal sõpradest ja kihavast seltskonnaelust. Tema aega täitsid jalutuskäigud, mõtisklused ja pingeline loomutöö.
Ta sai vapustava teate Aleksander I surmast ja viie ülestõusujuhi hukkamisest. Ühel ööl viis politseiohvitser Puškini Moskvasse uue tsaari Nikolai I ette. Tsaar mõistis, et talle mõjuks üsna soodsalt “armulikkuse” osutamine kõige kuulsamale vene luuletajale . Lühikest aega elaski  Puškini tsaari võimu pehmenemise lootuses.
1828. aasta lõpul kohtas ta ballil veetlevat ja kaunist 16. aastast neidu Natlaja Gontšarovat. Kahe aasta pärast nad abiellusid. Puškini abielu osutus õnnelikuks. Ta sai neli last. Ta armastas Nataljat ja oli uhke tema ilu üle.
Üldiselt Puškinist
Puškini looming oli viljakas, aga enamus tema kirjutusi jäid visanditeks ja üle poolte avaldati hilja . Ennekõike keskendus Puškin kirjandusele ja ajaloole, aga tal ei kujunenud välja süstemaatilist filosoofilist vaadet – on öeldud, et Puškinil jääb puudu nägemuslikusest. Ta mõistis, et ülekaalukas prantsuse keele kasutus kõrgemate seltskonnakihtide poolt, takistab vene kirjanduse arengut. Sellel teemal ei rääkinud Puškin ilma oma kogemuseta – tema esimene keel oli prantsuse keel, tema tegelased, näiteks Onegin, rääkisid prantsuse keelt. Ta oli huvitatud demokraatlikust vabariiklusest, aga kaldus idealiseerima kõike ilmalikku.
Surm
7. veebruaril 1837 pidas Puškin duelli D´Anthesiga oma naise pärast, tolle kuul tabas poeeti kõhtu. Mehiselt kannatas ta välja piinava operatsiooni, surus alla oiged, et mitte naist ehmatada, ja ütles, et valu ei tohi tahet lämmatada. 10. veebruaril Puškin suri. Sõnum tema surmast levis kiiresti üle Neevalinna ning peagi kogunes poeedi maja väravasse tuhandeid inimesi...