Juhan Viidingu luuleraamat (1)

juhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhwertyuidopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnm
Juhan Viiding
Luuleraamat
3.12.2008
Jõhvi Gümnaasium
7a klass
Elisabeth Ammer
Minu luuleraamatus tuleb juttu 70-ndate aastate parimast ja ühtlasi ka minu lemmikluuletajast Juhan Viidingust. Miks ta mulle meeldib? Võibolla sellepärast, et ta luule on nii sügavamõtteline, kaasahaarav ja ühtlasi ka mõtlemapanev. Või hoopis seepärast, et mängus on salapärasus, mis tekkis seoses pseudonüümi kasutamisega? Arvan, et ülaltoodud põhjused on kõik „õiged“. Neid on ehk veelgi, aga kahjuks ei jätkunud teda kauaks . Ta oli kuulus. Ja on ka praegu. Hinnatuks tegid ta suurepärased luuletused ja hea enesehinnang . Nagu rääkis Kaarel Tarand, olid Viidingu värvid must ja valge - kaks kõige erinevamat värvi. Samade värvidega on illustreeritud kõik ta luulekogud, ent ka tema luulet iseloomustades võib selle kohta öelda must ning valge. Väga kontrastne. Kahjuks on tema luuletused kirjutatud ja enam ei saa ühtegi uut. Juhan Viiding on groteskset, iroonilist, lüürilist ja eepilist ning absurdlikku ja filosoofilist laadi viljelenud Eesti poeet .
Aga võibolla said tal luulemõtted otsa ja koos sellega ka tema elu.
Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948 Tallinnas. Tema isa oli kirjanik Paul Viiding ja ta oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps . Ta oli intellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk. Haridustee kulges kuues üldhariduslikus koolis. Keskhariduse omandas ta töölisnoorte keskkoolis . Viiding õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, selle lõpetamise järel töötas Tallinna Draamateatris näitlejana. Ta mängis seal mitmes tähtsas rollis, nagu näiteks Hamlet ja Peer Gynt . Tema oskus luulet hingeliselt väljendada tegi temast laval legendi.
Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle omistati kaks Ants Lauteri nimelist näitlejapreemiat ja teenelise kunstniku aunimetus. Ta sai ka Juhan Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia ja Juhan Liivi luuleauhinna.
Luuletusi hakkas ta pidevamalt kirjutama 1965. aastal. Tema luule on avaldanud mõju väga paljudele üle mitme aastakümne. Viidingu luule jaguneb kahte perioodi. Esimesel perioodil oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi. Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas.
Tema luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Ta oli üks nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. Siin ongi vaid üks keskne luuletaja, kelle tegevuse tulemusena muutus luule keelepruuk. Pärast 78. aastat polnud luuletuse mõiste Eesti kirjanduses enam endine. Valuliselt tundlik väärdunu, võltsi ja silmakirjaliku vastu inimeses ja ühiskonnas, kujutab Viiding eetiliselt moondunud indiviidi ja sotsiaalse süsteemi tingitud ebasuhteid groteskses karnevalivalguses, mis näib mõnikord lihtsalt lõbus, kuid võib samas olla varjamatult võigas. Igatsust kauni, puhta ja inimväärse järele ei väljenda luuletaja otsese ideekuulutuse kaudu, vaid väärolemist objektiviseerivalt, näiliselt osavõtmatu konstateeringu või deskriptsiooni abil. Tekstides esinev mina on tegelikult tihti luuletajale vastukarva antimina, teatraalne mask . Autori jaheda erapooletuse tõttu mõjub niisugune esitlusviis seda rängemini.
Üdilikke luuletusi Eesti luules nii palju, et need moodustavad peaaegu omaette žanri. Raskusi valmistaks ainult žanripiiride määramine. Kogu  Juhan Viidingut ennast võib pärast Üdi nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, kes Üdi avatud võimalusi kasutas mõnevõrra kitsamas mahus , ehkki ta seejuures ületas kõiki teisi.
Juhan Viidingu elutee lõppes tema enda soovil 21. veebruaril 1995. aastal.
Realistliku ingli laul (1968)
Närvitrükk ( 1971 ).
Aastalaat (1971)
Detsember (1971)
Käekäik (1973)
Selges eesti keeles (1974)
Armastuskirjad (1975)
Ma olin Jüri Üdi (1978)
Elulootus (1980)
Tänan ja palun (1983)
Osa (1991)
Aastal 1998 ilmus mahukas kogumik „Kogutud luuletused”..
Aastal 2004 ilmus 5-st CD-st koosnev kogumik "Juhan Viiding"
I plaat – kopeerib 1975. aasta vinüülplaadile loetud luulet
II plaat – 3. detsember 1984 Juhan Viidingu luuleõhtu
III plaat – 1989. aasta „Öötöö“ materjal
IV plaat – „Amor Trio“
V plaat „Avatud laul“ – valik Eesti Raadio arhiivis säilinud Juhan Viidingu tekstid
Siin
olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.
Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.
Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.
Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.
Igavene juuni
Ta istub
mälupildi sügavuses
suure laua taga,
päänupukene paistab üle laua.
Ta selja taga kamin suure suuga .
Ja suvevaade kohe akna taga.
See suvevaade püsib väga kaua
ja kõigub ühes igivana puuga
sääl mererannas, mis ka nüüd
ei maga.
See mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neil aastatel - - -
Mis nüüd on selja taga.
Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, IGAVENE  JUUNI.
„Aeglast enesetappu ei anna
ma iial endale andeks.“
See, mis ma ütlesin, olgu
mu elu truuduse vandeks.
***
sa karjatad pikalt ja valuga
libisen
ei jõua ma kedagi paluda
libisen
su metsast sind kaevasin tookord ma
juurtega
ei lastega sündinut korrata
suurtega
***
Ja ikka valgusesse vaadata:
Kui aknale on kardin veetud ette,
Kui kõik on koos
Ja nõnda omaette,
Ka siis, kui sinu verekell käib ette.
Kui valge tund,
Ka siis on ülim kohus
Koos valgusega olla hädaohus.
Suguühe
Surnuaiapingil –
Elu igavese
Jätkumise ilu.
Öine hümn
Peaaegu sõnatu,
Või kui, siis silbilis-rõhuline.
***
Siselinna kalmistu
Tõsiduses, salapäras
Mehe-eluks valmistu,
Juhan,
Kuu- ja tähesäras.
***
väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves
ajasin ma ringi
varajasel ajal
kohviveski vänta
see fajansist asi
köögiseina küljes
aga meie hoovis
rippus õudne kuu
Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud,
kas vastu klaverit või piljardit,
see kõik ei loe. Vaid päevad need on loetud:
paarkümmend tuhat , mitte miljardit.
Ka Maanus suri. Ära suri Maanus.
Ta maeti maha. Mis seal rääkida.
Ja muude hulgas haual rääkis Jaanus .
Ta rääkis hästi, mis seal rääkida.
Ka Jaanus suri. Ümber tema haua
me seisime. Ka mina olin sääl
ja rääkisin. Ma tegin seda kaua.
Mul oli tookord väga ilus hääl.
***
su südamepuuris on vaikus
ja tuhandeaastane lind
ta oskab aga ei räägi
sest ta armastab sind
Ootamatu surm
kõik lõpuni ja sinul hakkab jube
sa kardad usku kardad üksindust
sa tantsid valssi mööda tühje tube
ja iseendalt ootad lunastust
me teame ette kuskil kaugel ajas
on jälle tahe tulla tuldud teed
sa tantsid valssi isa-ema majas
parketi all ei tantsi valssi need
ja iga kord kui krigisevad lauad
kui möödud kapist lauahõbedast
sa vaatad alla kus on nende hauad
ning äkki pääsed valsist jubedast
Ta kartis iga puhta mõtte puhul
Ta kartis iga puhta mõtte puhul
et äkki on ta vagatseja ning
ta küsis igal võimalikul juhul
kuskohas asub inimese hing
ta kartis kõige rohkem hingerahu
ta arvas et see pole inimlik
mis rahmelduserööpasse ei mahu
ta arvas nii et see on jumalik
või loomalik või loomulik või jube
kui miski sügav teda läbistas
ta müüris kinni oma hinge tube
ja leebeid tarku laialt häbistas
miks nad ei hõiska miks ei tõsta tuju
miks karjakaupa simmanil ei käi
ta ellu äkki ilmus püha kuju
sest hetkest püha tema ellu jäi
Ma olen inimene
Ma olen inimene. Keset tuba seistes
ja keset päeva, keset toimetust
ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes
on palju ühist, väga palju ühist.
Ja kõik me, ühised, me teame seda.
Me teame oma olemise nägu.
On asju, mis ei saagi ununeda.
On elusid , mis ongi unenägu
Oma särk on kõige ligedam
Mu särgid nööril pesupulkadega,
nad minust tühjad, lahti nööbitud.
Üks nendest homme kohtub hulkadega,
nii mõnes neist on kuskil ööbitud.
Oo, milleks, milleks, härmatanud särgid,
te siit ei lenda, vabaks lõksudest?
Tean vastust: saatus see ja aja märgid,
ei jätku tehnilistest nõksudest.
Vana mehe laul
Seda õnne kõik ei aima,
mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust
ta veider eluviis;
kuigi maalitud on kolle ,
annab sooja tuli --- jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.
Sina jõuad
kaugemale,
kuni kord ka ise oled muld .
Üks on tõde.
Mingi vale
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.
Olen vana mees ja sellepärast
lihtne on mu jutt.
Peagi lõpetamas olen oma
elurännakut.
Ära pahanda, kui laul on
liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära, sest me elu
selles ilmas pole pikk.
Sina jõuad...
Meie eitus, meie jaatus
liugleb tuules nagu leht.
See, mis saadab , ongi saatus,
ikka õiglane ja eht.
Oma hinge ei või müüa ---
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab.
Sina jõuad...