juhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhanviidingjuhwertyuidopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnmqwertyuiopüõasdfghjklöäzxcvbnm
Juhan
Viiding Luuleraamat
3.12.2008
Jõhvi Gümnaasium
7a klass
Elisabeth Ammer
Minu
luuleraamatus tuleb
juttu 70-ndate aastate parimast ja ühtlasi ka
minu lemmikluuletajast Juhan Viidingust. Miks ta mulle meeldib?
Võibolla sellepärast, et ta luule on nii sügavamõtteline,
kaasahaarav ja ühtlasi ka mõtlemapanev. Või hoopis seepärast, et
mängus on salapärasus, mis tekkis seoses pseudonüümi
kasutamisega? Arvan, et ülaltoodud põhjused on kõik „õiged“.
Neid on ehk veelgi, aga kahjuks ei jätkunud teda
kauaks . Ta oli
kuulus. Ja on ka praegu. Hinnatuks tegid ta suurepärased luuletused
ja hea
enesehinnang . Nagu rääkis Kaarel Tarand, olid Viidingu
värvid must ja valge - kaks kõige erinevamat värvi.
Samade värvidega on
illustreeritud kõik ta luulekogud, ent ka tema luulet
iseloomustades võib selle kohta öelda must ning valge. Väga
kontrastne. Kahjuks on tema luuletused kirjutatud ja enam ei saa
ühtegi uut. Juhan
Viiding on groteskset, iroonilist, lüürilist ja eepilist ning
absurdlikku ja filosoofilist laadi
viljelenud Eesti
poeet .
Aga
võibolla
said tal luulemõtted otsa ja koos sellega ka tema elu.
Juhan
Viiding sündis 1.juunil 1948 Tallinnas. Tema isa oli kirjanik Paul
Viiding ja ta oli neljalapselises peres noorim, ainuke
poisslaps . Ta
oli intellektuaalselt varaküps ja
rahutu nooruk. Haridustee kulges
kuues üldhariduslikus koolis. Keskhariduse omandas ta töölisnoorte
keskkoolis . Viiding õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis
lavakunsti erialal, selle lõpetamise järel töötas Tallinna
Draamateatris näitlejana.
Ta
mängis seal mitmes tähtsas rollis, nagu näiteks
Hamlet ja
Peer Gynt . Tema oskus luulet hingeliselt väljendada tegi temast laval
legendi.
Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle
omistati kaks Ants Lauteri nimelist näitlejapreemiat ja
teenelise kunstniku aunimetus. Ta sai ka Juhan Smuuli nimelise kirjandusliku
aastapreemia ja Juhan Liivi luuleauhinna.
Luuletusi hakkas ta pidevamalt kirjutama 1965. aastal. Tema
luule on avaldanud mõju väga
paljudele üle mitme aastakümne.
Viidingu luule jaguneb kahte perioodi. Esimesel
perioodil oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi. Teise perioodi alguseks
peetakse
tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma
pärisnime all luuletusi avaldas.
Tema
luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võis keskenduda nii
ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Ta
oli üks
nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna
luulevormi ja elutunnetust. Siin
ongi vaid üks
keskne luuletaja, kelle tegevuse tulemusena muutus
luule keelepruuk. Pärast 78. aastat polnud luuletuse mõiste Eesti
kirjanduses enam endine. Valuliselt
tundlik väärdunu, võltsi ja silmakirjaliku vastu inimeses ja
ühiskonnas, kujutab Viiding eetiliselt moondunud indiviidi ja
sotsiaalse süsteemi tingitud ebasuhteid groteskses
karnevalivalguses, mis näib mõnikord lihtsalt lõbus, kuid võib
samas olla varjamatult võigas. Igatsust kauni, puhta ja inimväärse
järele ei väljenda luuletaja otsese ideekuulutuse kaudu, vaid
väärolemist objektiviseerivalt, näiliselt osavõtmatu
konstateeringu või deskriptsiooni abil. Tekstides esinev mina on
tegelikult tihti
luuletajale vastukarva antimina, teatraalne
mask .
Autori
jaheda erapooletuse tõttu mõjub niisugune esitlusviis seda
rängemini.
Üdilikke luuletusi Eesti luules nii palju, et need moodustavad
peaaegu
omaette žanri. Raskusi valmistaks ainult žanripiiride
määramine. Kogu Juhan Viidingut ennast võib pärast Üdi
nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, kes Üdi avatud
võimalusi kasutas mõnevõrra kitsamas
mahus ,
ehkki ta seejuures
ületas kõiki teisi.
Juhan
Viidingu elutee lõppes tema enda soovil 21. veebruaril 1995.
aastal.
Realistliku
ingli laul (1968)
Närvitrükk
(
1971 ).
Aastalaat
(1971)
Detsember
(1971)
Käekäik
(1973)
Selges eesti keeles (1974)
Armastuskirjad (1975)
Ma
olin Jüri Üdi (1978)
Elulootus (1980)
Tänan
ja palun (1983)
Osa
(1991)
Aastal
1998 ilmus mahukas kogumik „Kogutud luuletused”..
Aastal
2004 ilmus 5-st CD-st koosnev kogumik "Juhan Viiding"
I
plaat – kopeerib 1975. aasta vinüülplaadile loetud luulet
II
plaat – 3. detsember 1984 Juhan Viidingu luuleõhtu
III
plaat – 1989. aasta „Öötöö“ materjal
IV
plaat – „Amor Trio“
V
plaat „Avatud laul“ – valik Eesti Raadio
arhiivis säilinud
Juhan Viidingu tekstid
Siin
olen
põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma
niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.
Vastu laupa käsi
puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.
Sisse
hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just
nagu teadagi.
Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui
hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis
näevad.
Igavene
juuni
Ta
istub
mälupildi sügavuses
suure laua taga,
päänupukene
paistab üle laua.
Ta selja taga
kamin suure
suuga .
Ja
suvevaade kohe akna taga.
See
suvevaade püsib väga kaua
ja kõigub ühes igivana
puuga sääl
mererannas, mis ka nüüd
ei maga.
See
mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja
hääga
neil aastatel - - -
Mis nüüd on selja taga.
Ja
üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, IGAVENE
JUUNI.
„Aeglast
enesetappu ei anna
ma
iial endale andeks.“
See,
mis ma ütlesin, olgu
mu
elu truuduse
vandeks.
***
sa
karjatad pikalt ja valuga
libisen
ei jõua ma kedagi paluda
libisen
su
metsast sind kaevasin tookord ma
juurtega
ei lastega sündinut
korrata suurtega
***
Ja
ikka valgusesse vaadata:
Kui
aknale on kardin veetud ette,
Kui
kõik on koos
Ja
nõnda omaette,
Ka
siis, kui sinu verekell käib ette.
Kui
valge tund,
Ka
siis on ülim kohus
Koos
valgusega olla hädaohus.
Suguühe
Surnuaiapingil –
Elu igavese
Jätkumise ilu.
Öine hümn
Peaaegu sõnatu,
Või kui, siis
silbilis-rõhuline.
***
Siselinna
kalmistu Tõsiduses,
salapäras
Mehe-eluks
valmistu,
Juhan,
Kuu- ja tähesäras.
***
väljas
lõõmab juuli
õhus
lendab vikat
suures
südalinnas
elab
Rubanovitsch
oma
lapsepõlves
ajasin ma ringi
varajasel
ajal
kohviveski vänta
see
fajansist asi
köögiseina
küljes
aga
meie hoovis
rippus
õudne kuu
Ükskõik
siin ilmas, millele sa toetud,
kas vastu
klaverit või
piljardit,
see
kõik ei loe. Vaid päevad need on loetud:
paarkümmend
tuhat , mitte
miljardit.
Ka
Maanus suri. Ära suri Maanus.
Ta
maeti maha. Mis seal rääkida.
Ja muude hulgas haual rääkis
Jaanus .
Ta
rääkis hästi, mis seal rääkida.
Ka
Jaanus suri. Ümber tema haua
me
seisime. Ka mina olin sääl
ja
rääkisin. Ma
tegin seda kaua.
Mul oli tookord väga ilus
hääl.
***
su
südamepuuris on
vaikus ja
tuhandeaastane lind
ta
oskab aga ei räägi
sest
ta
armastab sind
Ootamatu
surm
kõik
lõpuni ja sinul hakkab jube
sa
kardad usku kardad üksindust
sa
tantsid valssi mööda tühje
tube ja iseendalt
ootad lunastust
me
teame ette kuskil kaugel ajas
on
jälle
tahe tulla
tuldud teed
sa
tantsid valssi isa-ema majas
parketi all ei tantsi valssi
need
ja
iga kord kui krigisevad lauad
kui
möödud kapist lauahõbedast
sa
vaatad alla kus on nende hauad
ning äkki pääsed valsist
jubedast
Ta
kartis iga puhta mõtte puhul
Ta
kartis iga puhta mõtte puhul
et
äkki on ta vagatseja ning
ta
küsis igal võimalikul juhul
kuskohas
asub inimese hing
ta
kartis kõige rohkem hingerahu
ta
arvas et see pole inimlik
mis
rahmelduserööpasse ei mahu
ta
arvas nii et see on
jumalik või
loomalik või loomulik või jube
kui
miski sügav teda läbistas
ta
müüris kinni oma hinge tube
ja
leebeid tarku laialt häbistas
miks
nad ei hõiska miks ei tõsta tuju
miks
karjakaupa simmanil ei käi
ta
ellu äkki ilmus püha kuju
sest
hetkest püha tema ellu jäi
Ma
olen inimene
Ma
olen inimene. Keset tuba seistes
ja
keset päeva, keset toimetust
ma
nõnda tundsin. Eneses ja teistes
on
palju ühist, väga palju ühist.
Ja
kõik me, ühised, me teame seda.
Me
teame oma olemise nägu.
On
asju, mis ei saagi ununeda.
On
elusid , mis ongi unenägu
Oma
särk on kõige ligedam
Mu
särgid nööril pesupulkadega,
nad
minust tühjad, lahti
nööbitud.
Üks nendest homme kohtub hulkadega,
nii mõnes
neist on kuskil ööbitud.
Oo, milleks, milleks, härmatanud
särgid,
te siit ei lenda, vabaks lõksudest?
Tean vastust:
saatus see ja aja märgid,
ei jätku tehnilistest nõksudest.
Vana
mehe laul
Seda
õnne kõik ei aima,
mis
on vanal mehel siis,
enne
surma kui saab õnnistust
ta
veider eluviis;
kuigi
maalitud on
kolle ,
annab
sooja tuli --- jaa!
Tean,
mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu
järeltulija.
Sina
jõuad
kaugemale,
kuni
kord ka ise oled
muld .
Üks
on tõde.
Mingi
vale
ei
saa
kustutada igavese tõsielu tuld.
Olen
vana mees ja sellepärast
lihtne
on mu jutt.
Peagi
lõpetamas olen oma
elurännakut.
Ära
pahanda, kui laul on
liiga
lihtne, õpetlik.
Kuula
ära, sest me elu
selles
ilmas pole pikk.
Sina
jõuad...
Meie
eitus, meie jaatus
liugleb
tuules nagu leht.
See,
mis
saadab , ongi saatus,
ikka
õiglane ja eht.
Oma
hinge ei või müüa ---
kuri
ilm las udutab.
Ainult
seda omaks hüüa,
mis
su hinge puudutab.
Sina
jõuad...
Kõik kommentaarid