Romantism - referaat (0)

ROMANTISM
Referaat
Romantism on kunsti suund, sotsiaalpoliitika ideoloogia ning stiiliperiood. Täpsemalt arhitektuur , kirjandus, kujutav kunst , muusika , teater ja kino .
Romantism asendus klassitsismiga 1820. - 1830. aastail. Seda iseloomustab mineviku idealiseerimine , võõrdumus tegelikkusest, ebatavalised tegelaskujud , sündmustik, looduseihalus, mineviku idealiseerimine, eksootilisus, inimese individuaalsuse rõhutamine, imed, maagia , seiklused ja fantastika .
Romantismi tekkimise allikaks olid Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine , rahva võitlus feodalismi ja rahvusliku rõhumise vastu ning ühiskonna laiade kihtide pettumine revolutsioonide tulemustes. Samuti Naopleoni vallutussõjad, tööstuslik revulutsioon Inglismaal, rahvuslik vabadusvõitlus Itaalias, Poolas ning Ungaris, Ameerika iseseisvussõda ja Suur Prantsuse revulutsioon.
Romantism oli reaktsiooniks kodanliku korra võidule. Romantikute huvi oma rahva muinsuse, ajaloo ja rahvaluule vastu pani aluse mitmele teadusharule.
Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased, seoses oma ajastu vabadusliikumisega. Isiksuse vabastamise, võõrandumise ületamise jms. Mõistetega opereerides on romantikud olnud esimesi kapitalismi kriitikuid. Kapitalismi kriitika oli enamasti ühekülgne, nähes ainult kapitalismi varjukülgi ja märkamata seda progressiivset, mida uue korra võit endaga kaasa tõi.
Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaalide loomises, mis kujutasid endast minevikku vajunud keskaja apoloogiat. Olevikupõlgus võis põhjustada ka feodaalse reaktsiooni, näiteks restauratsiooni, pooldamist. Siit tuleneb ka see, et romantikud armastavad erakordseid olukordi ja fantastilisi kujusid. Ühtlasi väljendas romantism üldsuse laiade ringkondade protesti nii kodanliku kui ka feodaalse sotsiaalse korralduse süsteemi vastu, poliitilise reaktsiooni vastu. Kuigi romantismi esteetilised ideaalid olid sageli utoopilise iseloomuga, romantikute tegelaskujud tihti kahestunud, sisemiselt traagilised, väljendas see siiski mingisugust huvi rahvahulkade elu vastu ning oli suunatud tulevikku.
Sõna "romantism" päritolu viitab romantismi ühele tüüpilisele tunnusele - keskaja imetlusele. Võib öelda, et kui klassitsist kaldub olemasolevat maailma parimaks pidama, siis romantikule on see aeg ja koht, kus ta viibib, halvim võimalus. Romantikute arust on paigalseis ja stabiilsus masendav, igasugune muutus tähendab aga paranemist. Romantism väljendas kahtlust ja pettumust valgusajastu ideaalides. Romantikud rõhutasid just tunnete ja instinktide tähtsust.
ROMANTISM KIRJANDUSES
Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt sentimentalism ning mille teooria kujunes 18. ja 19. sajandi vahetuse Saksamaal, mõneti Friedrich von Schellingi filosoofia mõjul.
Romantism mängis tähtsat osa 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanride segunemine , fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving.
Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeris Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Selle õitsenguperioodiks olid aastad 1798 –1800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli, poeetide Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel. Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum. Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.
ROMANTISM KUNSTIS
Väljaspool Prantsusmaad ei olnud klassitsism 18. ja 19. sajandi vahetusel sugugi ainuvalitsev kunstivool . Klassitsismiga kõrvuti levisid mitmesugused kunstinähtused, mida enamasti ühendatakse romantismi mõiste alla. Sõna "romantism" päritolu viitab romantismi ühele tüüpilisele tunnusele - keskaja imetlusele. Võib öelda, et kui klassitsist kaldub olemasolevat maailma parimaks pidama, siis romantikule on see aeg ja koht, kus ta viibib, halvim võimalus. Romantikute arust on paigalseis ja stabiilsus masendav, igasugune muutus tähendab aga paranemist. Romantism väljendas kahtlust ja pettumust valgusajastu ideaalides. Romantikud rõhutasid just tunnete ja instinktide tähtsust.
Romantismiga algas ühe osa kunstnike nn boheemlus, isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste nn normaalset elu trotsiv käitumine. Boheemlane peab kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnast sisu väjendades kasutab erinevaid stiile.
Romantism kui kunstisuund tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Romantism avaldus eriti maalikunstis ja graafikas. Maalikunstis asetati pearõhk eelkõige koloriidile, valguse-varju kontrastidele ja hoogsale pintslikäsitlusele. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest ja kirjandusteostest. Suurt huvi tunti eksootika vastu, kuid ka kaasaja sündmusi ei jäetud kujutamata. Romantismiaja arhitektuurile on iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.
Kujutavas kunstis on romantism suund, mis tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Kunstis tugineb romantism samadele sotsiaalsetele ja esteetilistele alustele, millele teisteski kunstiliikides. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest, saagadest ja kirjandusteostest. Teoste tundeskaala ulatub hardusest heroilise paatoseni. Romantismis kui kunstivoolus on eredalt väljendatud kunstniku suhtumine kujutatavaisse nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise kõrgendatud emotsionaalse värvingu.
MOOD
Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikk-kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar.
19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. Nüüd langes see vabades kroogetes. Uuesti võeti kasutusele korsett, sest lai seelik nõudis "herilasepihta". Varrukad puhviti hästi kaharaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid. Rikkamad naised kandsid musliinist, siidist ja sametist rõivaid, vaesemad aga puuvillaseid. Ka ei saanud vaesemad endile küllaldlaselt laiu seelikuid lubada.
ARHITEKTUUR
Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika. Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism mitmel kujul. Sageli lükati klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Eriti hästi kohanes pseudogootika Inglismaal. Kõige väljapaistvam ja kaunim pseudogooti ehitis on Parlamendihoone Londonis, mille autoriks on Charles Barry .
Tihti kujunes välja omamoodi tööjaotus - arhitekt joonistas fassaadi, aga sellesse jäetud avade taha pidid insenerid sobitama siseruumid. Hoone mahulisest otstarbest polnud keegi huvitatud. Peamine rõhk asus fassaadide toredusel.
19. sajandi teisel poolel hakkas fassaadidest ajaloolisi stiile välja tõrjuma eklektika s.o. erinevate stiilielementide segamine ja täiendamine originaalitsevate detailidega.
Ehitustehniliselt hakati kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel . Varsti aga selgus, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid sajanditeks.
Charles Barry
Londoni Parlamendihoone
SKULPTUUR
Skulptuuris toimusid muutused aeglasemalt, sest skulptuuri omahind on palju kõrgem kui maalikunstil ja see ala sõltub peaaegu alati tellimustest. Klassitsismi traditsioonid püsisid kaua, eriti monumendikunstis.
Romantiliseks võib pidada Francois Rude'i loomingut. Tema kuulsaim teos on "Sõttamineku laul" e " Marseljees ". Kõrgreljeef kujutab sõtta sammuvaid mehi ja neid innustavat võidujumalannat. Seda gruppi on võrreldud ka kivisse raiutud lauluga. Marseljees lauluga läksid mehed 1792. aastal lahingusse ja see laul sai hiljem ka Prantsusmaa rahvushümniks.
Maalilisema pinnatöötlusega on ANTOINE LOUIS BARYE looming, mis kujutab peamiselt loomi. Barye eelistab kujutada loomi liikumises ja võitluses.
Jean-Antoine Houdon Francois Rude
Toolil istuva Voltaire 'i skulptuur. Sõttamineku laul e. Marseljees. 1792
1781 , marmor. Ermitaaž, Sankt Peterburg .
MAALIKUNST INGLISMAAL
Inglise kujutavas kunstis oli esimesi romantikuid Johann Heinrich Füssli. Eeskuju võttis ta Michelangelolt ja maneristidelt ning lisas juurde salapärase heletumeduse. Peamiselt maalis kummalisi fantaasiaid või stseene kirjandusklassikast.
Ka William Blake toetus samadele eeskujudele, kuid teemavalikul eelistas ta isiklikku mütoloogiat. Nimelt ühendas ta piibli- ja antiikaja tegelased omavahel.
Tähtsaim inglise romantik on William Turner, tema on üks kõigi aegade suurimaid meremaalijaid. Turner alustas akvarellidega, tehnikaga , mis oli 18. sajandi Inglismaal väga populaarne . Hiljem pöördus ta õlimaali juurde. Maale lähemalt silmitsedes on tunne, nagu oleks värvid visatud lõuendile. See tuleneb sellest, et ta kasutas maalimiseks värvinuga e spaatlit. Spaatlitehnika võimaldab väga hästi kujutada tormist merd ja atmosfäärinähtusi. Turner oli ka meisterlik valguse varjundite ja valguse muutlikkuse edasiandja, mistõttu sai Turnerist ka impressionistide eelkäija.
Johann Heinrich Füssli
Luupainaja. 1802
MAALIKUNST HISPAANIAS
Hispaanias oli romantismi tekkepinnaseks ühiskondlik ummikutunne. Oodati lahendust Prantsuse revolutsiooni levikust . Ka Francisco Goya hindas valgustajate ideid ja pidi oma kodumaa majanduslikku seisu masendavana tajuma . Goya tegi peamiselt paraadportreid, millel on tihti pilkav alltekst . Kui Napoleoni väed Hispaaniasse tungisid, sattusid Goya-taolised haritlased traagilisse vastuollu. Masendus süvenes veelgi, kui prantslased hispaanlaste sissisõjale terroriga vastasid. Goya töödes, mis neid sündmusi kajastavad, väljendub õudus ja pessimism. Piltide meeleolule vastab dramaatiline, kontrastiderohke heletumedus.
Francisco Goya
Ülestõusnute mahalaskmine. 1814
MAALIKUNST SAKSAMAAL
Ka Saksamaal oli poliitiline killustatus. Romantismi pooldas ainult osa kunstnikest ja publikust, teosed jäid toetama klassitsismi. Saksamaal oli mitu kunstikeskust ning nii jäid romantismi ja klassitsismi piirid tihti ebaselgeks. Võimsaim saksa romantiline maalikunstnik oli Caspar David Friedrich, kelle maastikupildid olid uuenduslikud nii sisult kui ka vormilt. Tihti valis ta äärmuslikke ja väga tundeküllaseid motiive . Friedrich eelistab lõpmatusse avatud maastikuvaateid.
Teine saksa romantikust maalikunstnk oli Philipp Otto Runge . Oma maalides püüab ta välja tuua üksikisiku hingeelu ja ka valgusekäsitlus on tema töödes uuelaadne.
Caspar David Friedrich Philipp Otto Runge
Kaks meest mõtisklevad kuu üle.1819 Peter kõnnib vee peal. 1806
MAALIKUNST PRANTSUSMAAL
Prantsuse romantiline maalikunst oli opositsioonis klassitsismiga, teatud eeskujusid leiti aga barokk -kunstist. 1819. aastal esines Theodore Gericault maaliga " Meduse `i parv", mida võib pidada uue voolu esikteoseks Prantsusmaal. Teose sisuks oli reaalne sündmus kaasajast - merehädaliste kaheteistkümnepäevane vaevlemine parvel.
Nimelt hukkus 1816. a-l Aafrika läänerannikul laev " Meduusa ". Hukkuvalt laevalt pääses parvele umbes 140 inimest. Kui 12. päeva pärast sattus parve lähedusse juhuslikult laev " Argos ", oli pääsenutest elus veel 15 inimest. Maalil on kujutatud merehädalistes puhkenud lootusepuhangut, nähes "Argost" silmapiiril.
Tõeline romantikute esindaja oli aga mees nimega Eugene Delacroix , kes pani suurt rõhku maalilisele käsitluslaadile ja emotsionaalsusele. Peamiselt väljendas ta end täiendvärvide abil, punane ja roheline kõrvuti. Maalide motiivid on enamasti võetud keskajast. Tema loomingu üheks peateemaks on vabadusearmastus. 1830. aasta Juulirevolutsiooni tervitas ta maaliga "Vabadus viib rahva barrikaadidele". Sel maalil liitis Delacroix ühtseks tervikuks reaalse ja sümboolse. Maalil on kujutatud võitlust Pariisi tänavail. Võitlejate ees sammub naisena kujutatud sümboolne Vabadus. Vabadus ja meesterühm rühivad edasi püssirohusuitsu mattunud võitlustandril. Tema teine
kuulsaim teos " Chiose veresaun" on pühendatud ikestatud kreeka rahva kannatustele.
Eugene Delacoix Theodore Gericault
Vabadus viib rahva barrikaaridele. 1830 Maduse'i parv. 1819
ROMANTISM MUUSIKAS
Muusikas on romantism umbes 1820–1880 valitsenud suund. Romantism avardas märksa muusika sisulist ja tunnetuslikku külge. Väljendusvahendite otsingud mitmekesistasid harmooniat, orkestratsiooni ja teoste vormi. Huvi looduse, rahvuskultuuri, rahvamuusika ning ajaloo vastu andis mitmele žanrile uue ilme. Loodi muinasjutulisi, fantastilis-olustikulisi, rahvuslikku vabadusliikumist kajastavaid, heroilis-romantilisi, lüürilis-psühholoogilisi ja filosoofilisi oopereid. Näiteks „Undine“, „Nõidkütt“, „ Willhelm Tell“, „ Norma “, „Faust“, „Tristan ja Isolde“ jne. Sümfoonilistes ja vokaalsümfoonilistes suurvormides, lauludes ja klaveripalades said valitsevaks lüürika ja psühholoogilisus. Tekkisid vokaal- ja instrumentaaltsükkel. Suurt tähelepanu osutati programmilisele muusikale , rohkesti viljeldi ballaadi, variatsiooni , fantaasiat ja parafraasi. Interpretatsioonikunst muutus virtuoossemaks.
ROMANTISM TEARTIKUNSTIS
Teatrikunstis oli romantismiajastu umbes 1810–1850. Näitekunstis väljendus romantism peamiselt näitleja tõepärases, kuid tugevate tundmustega mängus. Lavakõne muutus elulisemaks ja intonatsioonirikkamaks ning seostus hoogsama žesti ja liikumisega. Romantismi kõrgpunkt oli 1830. aastail, kui lavastustes hakati rõhutama dekoratsiooni, kostüümi ja massistseenide ajaloolist tõepära. Keskseks kangelaseks sai isiksus, kes unistab vabadusest ja õiglusest ning astub võitlusse reaktsiooniga.
EDGAR ALLAN POE
Edgar Allan Poe oli ameerika luuletaja, toimetaja , kirjanduskriitik ja prosaist . Ta sündis rändnäitlejate perekonnas Bostonis 19. jaanuar 1809, pärast vanemate surma kasvas rikka ärimehe perekonnas. Elas aastatel 1815–1820 Inglismaal, kus talle avaldas suurt mõju inglise luule. Poe õppis Virginia ülikoolis, kuid jättis selle pooleli . Oli loomult ohjeldamatu, hiljem haigestus alkoholismi. Poe oli viimistletud ja fantastiliste ja õuduslugude autorina üks nüüdisaja novelli ning detektiiv- ja ulmekirjanduse rajajaid. 
Ta alustas luuletajana, Bostonis ilmunud koguga „Tamerlan ja teisi luuletusi“. Byroni-mõjulisele romantilisele Ida-temaatikale lisandub siin irooniline ja puhutine grotesk, sümbolistlik luule kõlaefektide, meloodia ja helivarjundite otsingutega. 1831 . aastaks oli Poe avaldanud kolm luulekogu , mis jäid suurema tähelepanuta. Ta abiellus oma täditütre Virginia Clemmiga, kes oli tollal vaid 14-aastane, ning töötas toimetajana ajakirja „ Southern Literary Messenger“ juures. Sellele järgnesid puuduse ja rännakuaastad, mil kirjanik tegi kaastööd paljudele ajakirjadele . Poe kuulsaimateks luuleteosteks on saanud need, mis ta kirjutas elu lõpupoole, naise haiguse ajal. 
1845. aastal ilmus luulekogu „Kaaren ja teisi luuletusi“. „Kaaren“ on suurepärane näide kõlaefektidest, oskuslikest siseriimidest ja kordustest, selle juhtmotiivideks on surm ja armastus. Luuletus areneb kahekõnena luuletaja ja ootamatult kambrisse lennanud kaarna vahel. Teises tuntud luuletuses „Kellad“ asenduvad elu alguse, nooruse ja rõõmu helid lõpuks matusekella lohutu kajaga. Ka luuletuses „ Annabel Lee“ on teemaks armastatud naise surm. Poe lüürika olulisim kujund on unelm ja nägemus, mis vajutab värssidele kõrgenenud tundlikkuse pitseri . Poe avaldas 1848. aastal filosoofilis-kosmogoonilise proosapoeemi „ Heureka “, mille pühendas W. Humboldtile. Poe hämmastas kaasaegseid oma jõulise kujutlusvõimega. Fantastilised õuduslood „Ligeia“, „Usheri maja hukk “, „Punase surma mask“, „Must kass“ jt. järgivad romantismi parimaid traditsioone. Poe oli ka oma ajastu üks silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Ajavahemikus 1832 –1845 kirjutas ta üle 60 jutustuse, mida nimetas „saladuslikeks lugudeks“, ning mereromaani „ Arthur Gordon Pymi lugu“.
Ta suri 7. oktoober 1849.
Poe on mõjutanud eelkõige prantsuse ja vene sümboliste, samuti nooreestlasi. Ta on avaldanud žanriteooriat käsitlevaid esseid, nt surmajärgselt ilmunud „ Poeetiline põhimõte“, milles autor peab luule ülimaks sihiks hingelise erutuse ja ülenduse ning kõrgema ilu edasiandmist. Eesti keeles on ilmunud ka „Valik luuletisi“ ja mitu novellikogu.
TSITAATE
Mul on suur usk lollidesse, mu sõbrad nimetavad seda enesekindluseks.
“Tsitaadiraamat” 2001
Kui mul palutakse hästi lühidalt defineerida mõistet “ kunst ”, siis ütleksin, et see on “ meelte tajutud looduse edasiandmine hinge loori abil”.
“Marginalia” 1844 – 1849
On sinu ilu mulle Helena, kui muistse aja laevad seal Nikaias, mis mööda soolamõrkjat merd nii hellalt ränduri maailmast laiast tõid kodusesse randa.
“To Helen ” 1831
LUULETUS
VÕITJA USS
Vaat õudne käimas piduöö
kord ruumeis toredais:
üks inglihulk kuldtiivune
ja loores, pisarais
teaatris istub vaatamas
üht mängu jubedat,
orkestrist kuna kõlamas
sfääride muusikat.
Ja näitlejad, need armetud
nii tasa kuiskavad,
nad nagu nöörest tõmmatud
traatnukud liiguvad.
Neid juhib jõuk õudolendeid,
kes taga stsenerii,
ja hiigla tiivust segaseid
neil lehvib kaebusi.
See maskidraam ei kindlasti
või iial unuda!
Fantoomi taotleb hajuli
jõuk, kuid ei saavuta.
See ikka püsib jõuga eel
ja ümber keerleb ring,
ses hullust, pattu rohkem veel
ja õud on kõige hing.
Sääl näitlejate keskele
vorm tungib roomates;
see olend veripunane
ja liigub loogeldes.
See vingerdab – ja näitlejad
on pea ta saagiks saand;
ta hambad verest nõrguvad,
see inglid nutma pand.
Kõik tuled kustund korraga
nii ülal kui ka all;
eesriie surilinana
siis langeb mühinal.
Siis ingel teatab saalile,
näos surnukahvatus,
et näidend kurbmäng “Inime”
ja sangar Võitja Uss.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://www.hot.ee/harmametsa/e_a.ht m
http://www.tsitaat.com/tsitaadid/autorid/edgar_allan_poe
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=81&table=Persons
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/romantism/index.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Romantis m
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.ht m