Dekameroni analüüs (11)

Elo Haljas
I kursus
28.09.2008
Neljas novell , 1. päev
„Miks ei peaks minagi lõbu tundma, kui see nõnda saadaval on? Ebameeldivusi ja meelehärmi on ju alati loalt saada. Tüdruk on ilus ja et ta siin viibib, seda ei tea mitte keegi. Kui ma ta nii kaugele saan, et ta mulle järele annab, siis ei tea ma tõesti mitte, miks peaksin ma sellest keelduma. Kes sellest siis teada saab. Kindlasti mitte keegi, ja salajast pattu on ka poole kergem andeks paluda . Säherdune juhus niipea ei kordu, ja ma arvan, et on mõistlik vastu võtta õnne, kui issand seda ise pakub.“
See oli abti monoloog enne noore tüdrukuga magamist. Ta mõtles endale välja põhjused, miks see halb ei ole ja õigustas oma mittesobivaid mõtteid iseenda ees.
Tegelasteks on noor munk , põllumehe tütar ja abt.
Tüdruk oli lihtrahva hulgast, munk ja abt aga Lunigiana kuulsast ja pühast kloostrist.
Munka tutvustatakse, kui noort ja elujõulist meest, kes paastudest ei suutnud kinni pidada ja üleüldse usuasjadesse pealiskaudselt suhtus. Teosest võib järeldada, et munk oli väga ettevaatlik, kaval ja ettenägelik. Hiljem selgub abti ja munga vestlusest, et viimane ei ole veel kuigi kaua seal kloostris viibinud.
Tüdrukut on vähem tutvustatud . Ta on noor ja teosest võib järeldada, et väga järeleandlik ja kergemeelne. Abt oma monoloogis nimetab teda ka ilusaks. Tüdruk näis kartvat häbistamist, sest abti nähes hakkas ta meeleheitlikult nutma .
Abt on eakam mees, keda suhteliselt põgusalt tutvustatud. Mehe käitumisest võib muidugi järeldada, et ka tema kirikule päris truu ei ole, kuigi oma monoloogis munga kambris mõtleb ta juba ette patu andeks palumisele ja leiab, et salajase teotuse puhul lihtsam seda teha on. Novelli lõpus on mainitud , et arvatavasti käis seesama tüdruk seal kloostris veel palju. Ma arvan, et abti jaoks oli tõeline patt vaid see, mis avalikult ilmsiks sai. Tema jaoks ei olnud tähtis mitte jumalale meele järele olla, vaid näida teistele inimestele ja munkadele püha.
Autor naeruvääristab munkade eluviisi, nende himusid ning ahnust.
Autor hindab tegelaste puhul kavalust ja nutikust.
Autor kujutab suhteliselt avameelselt munga ja abti lõbutsemist tüdrukuga kambris.
Antud novellis on raske mõista autori suhtumist abiellu, kuna tegu on lihtsameelse tüdruku ja
usust ja vastavatest kommetest mitte kinnipidavate kloostriliikmetega.
Arvan, et munk oli tõepoolest kaval ja ettenägelik, sest just nende iseloomuomaduste abil suutis ta pääseda karmist karistusest . Arvan, et abt ei tahtnudki munka karistada usulistel põhjustel, vaid pigem kadedusest.
Boccaccio sõnum antud novelli puhul lugejale on minu arvates selle aja munkade rikutus ja Jumala teotus.
Esimene novell, 4. päev
Pihtimuseks võib pidada Ghismonda juttu oma isale , kus ta viimasele kõik avameelselt ära räägib. Ning samuti ka kõne, mille naine pidas enne mürgi joomist ja mis oli suunatud Guiscardole. Naine rääkis kustumatust armastusest ja nende hingede igavesest koos olemisest peale surma.
Tegelasteks on Tancredi, tema tütar Ghismonda ja noormees Guiscardo . Tancredi on kõrgest soost nagu ka tema tütar. Guiscardo on lihtrahva hulgast ja töötab Tancredi teenrina.
Tancredist ehk siis Salerno vürstist kirjutatakse kui väga heasüdamlikust ja inimlikust valitsejast. Väga põhjalikult on räägitud sellest, kui väga ta oma ainsat tütart armastas . Olukorras, kus tema tütar teenriga vahele jäi, võis järeldada, et vürst tundis kõige rohkem just häbi, teotust ja alandust noorte seisusevahe tõttu, mis talle ja tema tütrele nii osaks võib saada. Vürst oli selles suhtes karm ja hoolimata tütre ähvardusest endaga sama teha, lasi ta Guiscardo tappa. Ghismonda ütles isale hiljem, et viimane peab üldisest arvamusest rohkem lugu, kui tegelikust tõest.
Vürsti tütart Ghismondat kirjeldatakse väga targa ja ilusa naisena . Ghismondat võib vähemalt väliselt olekult väga tugeva loomuga inimeseks pidada, sest kui tema isa talle Guiscardo kinni võtmisest rääkis, ei hakanud tüdruk isegi nutma, vaid teatas muretu ning ükskõikse näoga, et tema ei leia armastuses midagi valet ja tehtut ei kahetse. Ghismonda pidas inimesi võrdseteks ja ei teinud neil vahet mitte seisuse, vaid vooruslikkuse järgi.
Guiscardost räägib autor kui ülimalt vooruslikust ja kombekast mehest, kuigi ta madalast soost pärines. Põgusalt on kirjutatud ka tema armastusest Ghismonda vastu.
Antud novelli puhul on natuke raske naeruvääristamisest rääkida, sest lugu ju lõppes väga õnnetult kõigi kolme jaoks. Kui, siis ehk vürsti soovi pigem enda ja tütre mainet üldsuse ees kaitsta, kui lasta oma lapsel õnnelik olla.
Käesoleva loo puhul hindab kirjanik naise suurt armastust, mille tagajärjel oli ta võimeline end ennemini tapma, kui ilma kallimata edasi elama. Noorte armastust on kirjeldatud väga suure ja puhta tundena.
Autor kujutab väga avameelselt tüdruku konkreetset, karmi ja kindlat iseloomu. See väljendub nii tema monoloogis isale, kui ka julguses ja suutlikkuses endalt ise elu võtta. Ning loomulikult ka selles, et viimasena asjana soovis ta, et neid Guiscardoga kõrvuti maetaks.
Antud loos oli abielust juttu jällegi nii palju, et Ghismonda oli abielus olnud ühe hertsogiga, kuid seda lühikest aega. Kogu raamatu põhjal mõtlen, et autor üldiselt ei austa abielu üksi, vaid ainult käsikäes suurte tunnetega , kuna väga paljud novellid on petmisest ja sellega kaasaskäivast kavalusest ja tarkusest, mida tunduvalt rohkem hinnatakse, kui truudust oma abikaasale.
Novell oli väga kurva lõpuga ja armunute suhtes ebaõiglane. Arvan, et vürst kahetses oma kangust elu lõpuni. Seda tõestas ka see, et ta tütre viimase soovi täitis ja armunute kehad avalikult kõrvuti lasi matta.
Arvan, et selle novelli puhul tahab autor näidata armastuse jõudu ja selle ülimalt tugevat mõju inimestele.
Esimene novell, 6. päev
Selles novellis pihtimusi ega monolooge ei olnud.
Tegelasteks on Oretta ja rüütlihärra. Mõlemad on aadliseisusest.
Oretta on väga auväärne, sõnakas ja heade kommetega.
Rüütli lugude jutustamise oskamatuse tõestamiseks on autor väga hea näite toonud : „Rüütlihärra, kelle puusale mõõk sama vähe sobis kui jutt ta keelele…“ Sellest lausest võib järeldada, et ka rüütlina polnud ta osav. Novelli lõpus aga on kirjas, et tema arusaamine on õnneks suurem, kui jutustamisoskus, sest peale Oretta teravat lauset lõpetas ta jutustamise kohe ja sai aru, et see daamile ei meeldinud.
Autor naeruvääristab antud novellis enesekindlat rüütlit, kes hoolimata oskamatusest lugusid jutustada daamile siiski muljet tahtis avaldada.
Autor hindab naise kiiret, lühidat ja väga iroonilist lauset rüütlile, et viimane oma jutustamise lõpetaks.
Autor räägib avameelselt ja detailselt vigadest, mis rüütel novelli vestmisel tegi nagu näiteks tegelaste nimede ära vahetamine, sama sõna liiga tihe kordamine ja jutujärje segamini ajamine.
Antud novellis on abielust jällegi ainult nii palju juttu, et terava keelega Oretta on abielus Geri Spinaga. Autori suhtumisest abiellu see novell ei jutusta midagi.
Tegu oli väga lühikese ja ühemõttelise novelliga, kus arukas daam rüütli ühe väga terava lausega paika pani. Naine suutis ebaviisakatest sõnadest hoiduda ja meest palju sügavamalt solvata, kui see pikema jutu ja sõimuga võimalik oleks olnud.
Arvan, et Boccaccio sõnum lugejatele olekski see, et ühe osavalt sõnastatud lausega saab inimest palju rohkem solvata või paika panna, kui seda pika heietamise või sõimu abil on võimalik teha.
Seitsmes novell, 7. päev
Antud loos saaks pihtimusega samastada ehk Lodovico südamlikku ülestunnistust oma tuleku põhjusest ja armastusavaldusest proua Beatricele.
Tegelasteks on Lodovico, tema isa, Egano dei Galluzzi ja tema imeilus naine Beatrice . Tegelased on aadliseisusest.
Lodovico isa on aadliseisusest, kuid vaesuse tõttu saab temast kaupmees . Äris on tal õnne ning ta saab väga rikkaks. Isa tahab, et tema ainus poeg jääks aadlikuseisusele truuks.
Lodovico on ainus laps peres, enne rüütlite ülistavat juttu Beatricest polnud noormees veel kunagi armunud olnud. Bolognosse elama asudes kasutas ta Anichino nime. Novellist võib järeldada, et ta väga sihikindla ja viisaka käitumisega oli. Arvan seda, sest Lodovico loobus aadliseisusest ja kõigest muust ning hakkas teenriks, et ainult oma armastatule lähedal olla ja tema hea käitumine väljendub selles, et ta oma isanda lugupidamise ja usalduse välja teenis ning Beatrices vastuarmastust suutis tekitada, arvestades, et naisel austajaid palju oli.
Egano dei Galluzzi tundub olevat mugavusi nautiv mees, kuna tekstist võib välja lugeda, et tal palju teenreid oli. Samuti arvan, et ta on kergeusklik ja usaldav, kuna ta Lodovico tegelikke kavatsusi läbi ei osanud näha ning temast oma usaldusisiku tegi.
Beatrice on teoses kirjeldatud enneolematult kauni naisena nagu kirjeldasid ka Kristuse haua juurest tulnud maailma näinud rüütlid. Beatrice on väga tark naine, kuna ta oma mehe nii kavalalt suutis ära petta . Naine pidi arvestades asjade käiku oma meest väga hästi tundma, et niiviisi riskida . Samuti on ta truudusetu, kuna petab Eganot Lodovicoga, kuigi novellis rääkis ta viimasele, et enne teda polnud ta oma austajatele järele andnud.
Autor naeruvääristab selles novellis abielumehe sinisilmsust, usaldust ja rumalust.
Autor hindab tegelaste juures tarkust ja kavalust, sest need omadused olid naisel olemas ja tema niiöelda võitis kõige rohkem: säilitas oma abielu, mees austas teda veelgi enam ning nautis veel pikki aegu armastatud teenriga aega.
Autor kujutab avameelselt mehe pettasaamist. Põhjalikult on kirjeldatud, kuidas naine ta hoovi saadab , Lodovico ta armutult läbi nüpeldab ja hiljem mees mõlemat veelgi enam usaldama ja austama hakkab.
Autor tundub oma suhtumisega nii selles, kui ka teistes kümne päeva jooksul jutustatud novellides , soosima pigem armastuse, kui abieluga sõlmitud suhteid.
Novell oli üldiselt huvitav. Hämmastav oli armunud noormehe sihikindlus. Raamatus oli palju novelle, kus abielus naine oma meest lollitas ja teda pettis. See oli üks parematest selliste hulgast.
Arvan, et Boccaccio sõnum lugejale selle novelli ja ka ülejäänud sel seitsmendal päeval jutustatud lugude puhul on näidata naiste võimet mehi läbi näha, nende tarkust ja kavalust ning mõningal juhul ka seda, milleks armunud naine võimeline on.