RENESSANSS XVI sajandi II pool – XVI sajand (0)

RENESSANSS XVI sajandi II pool – XVI sajand
Muusika
Keskaegse professionaalse kirikumuusika kõrvale asub professionaalne ilmalik muusika . Juhtivad muusikamaad on Madalmaad, Põhja- Prantsusmaa, Itaalia.
Uued muusikažanrid
Missa
Reekviem
Madrigal
Heliloojad
Guillaume Dufay ( 1400 - 1474)
Johannes Ockeghem ( 1420 - 1495)
Josquin des Prez (1440- 1521)
Giovanni Pierluigi da Palestrina ( 1525 - 1594)
Orlando di Lasso (1532- 1594)
Kunstnikud
Sandro Botticelli (1445- 1510)
Leonardo da Vinci (1452- 1519)
Michelangelo (1475- 1564)
Raffael (1475- 1564)
Raffael. Sixtuse Madonna
Albrecht Dürer (1471- 1528)
Kirjanikud
Giovanni Boccaccio (1313- 1375)
Miguel de Cervantes (1547- 1616 )
William Shakespeare (1564- 1616)
Eesti
1558- 1583. a. – Venemaa algatatud Liivi sõda, mille tagajärjel Eesti läks Rootsi, Poola ja Taani võimu alla.
Liivimaal asendus katolliklus luteri usuga.
1535. a. ilmus esimene eestikeelne trükitud raamat.
1578. a. ilmus Saksamaal Balthasar Russovi “Liivimaa kroonika”
Teadus ja ajalugu
Mikolay Kopernik (1473- 1543 ) väitis, et Päikese ja tähtede näiv liikumine on seletatav Maa ja teiste planeetide tiirlemisega ümber Päikese ning sama- aegse pöörlemisega umber oma telje.
Galileo Galilei (1564- 1642) valmistas esimese teleskoobi.
Johann Gutenberg (1400- 1468) leiutas trükikunsti.
Martin Luther (1483- 1546) algatas Saksamaal reformatsiooni (usupuhastuse).
Christoph Columbus (1451- 1506) avastas 1492. a. Ameerika.
Elizabeth I oli aastail 1558- 1603 Inglismaa kuninganna.
1587. a. hukati Inglismaal Mary Stuart.
1600. a. põletati tuleriidal Giordano Bruno.
SISSEJUHATUS RENESSANSSAJASTUSSE
14. sajandil kujunesid eeldused uue poliitilise, vaimse ja kultuurilise olukorra tekkeks Euroopas. Kirik lakkas aegamisi olemast inimese maailmapildi kesktelg, usk ja kirik hakkasid tema teadvuses eristuma, palju esines koguni iroonilist hoiakut kiriku suhtes (näiteks Giovanni Boccaccio “Dekameron”). 14. sajandi kunstis, kirjanduses ja muusikas on selged ilmalikkuse süvenemise tendentsid. Seni oli kunstmuusika eksisteerinud peamiselt kiriklikus sfääris, nüüd aga hakati palju looma ilmalikku kunstmuusikat, mis määras edaspidi kogu kunstmuusika väljenduslaadi: kõik uus ilmus siitpeale peamiselt ilmalikes žanrites.
14. sajandil muutus oluliselt Euroopa poliitiline pilt: Saja- aastane sõda (Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, kestis vaheaegadega aastatel 1337- 1453) tegi lõpu Prantsusmaa kesksele positsioonile Euroopas. See sõda tähistab ühtlasi keskaegse rüütlikultuuri lõppu. Aina olulisemaks sai jõukate linnadega Põhja- Itaalia, kus kujunes kogu Euroopale eeskuju andnud varakapitalistlik linnaühiskond. Selles keskkonnas sündis ideaal vabast haritud inimesest ning nn humanistlik (ld k humanus- inimesele omane, inimväärikust austav) mõtlemine, st väärtushinnangute andmisel hakati lähtuma inimesest.
14. sajandil esmalt Põhja- ja Kesk- Itaalia linnades sündinud uus kultuuri- ja ühiskonnamudel levis aegamisi üle kogu Lääne-Euroopa. Renessanssajastu filosoofia ja kirjandus toetusdi olulisel määral antiikkultuuri pärandile ning otsisid inimeses ideaalset harmooniat. Tänu nii laialdastele maadeavastustele kui ka loodusteaduste kiirele arengule muutus oluliselt inimese ettekujutus maailmast. Teadus hakkas tuginema eelkõige vaatlustele ja katsetele ning kujutav kunst otsis looduse ja inimkeha realistliku kujutamise võimalusi. Teadusele ja haridusele andis täiesti uued võimalused trükikunsti leiutamine 15. sajandi keskel.
Sisemiselt väga vastuolulist renessansskultuuri on sageli kujutatud idealiseeritult väga positiivse ja elujaatava ajastuna. Sel juhul jäävad aga märkamata ajastule iseloomulikud pessimismimeeleolud, mille põhjuseid võiks otsida linnastumisega kaasnenud alalistest katkulainetest, laienenud sõdadest, alalisest hirmust türklaste vallutuste ees (Itaalias ja Kesk- Euroopas), samuti religiooni aluste lagunemist.
Mõistega “renessanss” (pr renaissance- taassünd) tähistatakse kultuuriloos antiikultuuri ideaalide taassündi ning seda mõistet hakati esmalt kasutama seoses Itaalia 14.- 16. sajandi kultuuriga. Itaaliale keskendumine sobib nende sajandite kujutavat kunsti, kirjandust ja arhitektuuri käsitledes, kuid muusikaloos on Itaaliast olulisemal kohal Prantsusmaa (14. saj.) ja Madalmaad (15. saj.). Itaalia tõusis Euroopa muusikaelus silmapaistvale kohale 16. sajandil, esmalt tänu prantsuse ja Madalmaade päritolu muusikutele, kes sinna ümber asusid.
Ars Nova
Nimetusega ars nova (ld k uus kunst) tähistatkse muusikastiili Prantsusmaal ajavahemikus 1320 - 1380 , see sillutas teed renessansiajastule muusikas. Muusikateoreetikud võtsid mõiste kasutusele 1320. aasta paiku, et eristada oma pülvkonna muusikat varem loodust. Taoline põlvkondade vastandumine on väga iseloomulik uusaegsele Euroopa kultuurila, varasemast traditsioonikesksest keskaja kutuurist me seda ei leia. Ka hilisematel sajanditel on Euroopas ikka väärtustatud uut ning iga järgmine põlvkond on millestki pöördunud eelmise vastu. Nii on ka ars nova midagi, mis seostub suurte kultuuriliste muutustega ja renessansiajastu algusega.
Looming oli muusikas, kujutavas kunstis ja kirjanduses kuni 13. sajandini enamasti anonüümne. See pole tinglikult meie ajaloolise mälu lühidusest, vaid looming teistsugusest tähendusest. Keskaegsed laulud olid osa pidevalt muutuvast traditsioonist (seda võiks võrrelda rahavaluule ja –muusikaga), laulikud ei loonud neid isikupäraste ja lõpetatud kunstiteostena. Iga laulu võis mõni teine esitaja jätkata või muuta. Alates 14. sajandist hakati juba valdavalt seostama teost ja autorit.
14. sajandil arenes jõudsalt muusikateooria, eriti keerukaks muutus rütmiõpetus. Ars nova ajajärgu üheks alusepanijaks oli filosoof , luuletaja ja matemaatik Philippe de Vitry (1291- 1361), kelle muusikateoreetiline traktaat “Ars nova” (Uus kunst, 1322/23) andis ajastule nime ja kehtestas muusiklise kompositsiooni teoreetilised alused.
Ars nova ajastu kõige esinduslikumad heliteosed olid 3- ja 4- häälsed motetid. Need mitme ja ühel ajal kõlava tekstiga teosed esindasid oma aja kõige keerukamat kompositsioonitehnikat, mida iseloomustab matemaatiliselt korrastatud rütmika . Motette loodi sageli poliitiliselt oluliste sündmuste, näiteks kroonimispidustuste puhul.
Ars nova väljapaistvaim helilooja , kelle loomingut me täna ka kõige enam tunneme, oli Guillaume de Machaut (u 1300- 1377). Tema teostest on säilinud 23 motetti, suur hulk ilmalikke laule ning terviklik missatsükkel “La messe de Nostre Dame”. Väga haritud mehena kuulus Machaut vaimulike kõrgkihi hulka, oma sajandi ühe suurema luuletajana lõi ta aga peamiselt ilmalikke luuletekste ja komponeeris neile ka palju muusikat. Machaut on üks esimesi heliloojaid, kelle loomingus sai ilmalik laul vaimuliku muusikažanritest tähtsamaks. Tema loodud missatsükkel on samas esimene ühe helilooja loodud terviklik suurteos kiriklikus žanris, mis mängis hilisemas lane muusikas äärmiselt olulist rolli.
Madalmaade muusika 15.- 16.sajandil
Euroopa kultuuriloos mõistetakse Madalmaadena tänast Belgiat, Hollandit, Luksenburgi ja Kirde- Prantsusmaad. Selle aja elanikkond rääkis prantsuse ja flaami (hollandi) keelt. 15. sajandil ühendas seda piirkonda majanduslikult väga arenenud Burgundia hertsogiriik. Jõukate linnadega Burgundia meelitas kokku kunstnikke nii Saja- aastasest sõjast nõrgestatud Prantsusmaalt ja inglismaalt kui ka Itaaliast. Nii kujuneski Madalmaadel 15. sajandil esimesel poolel uus muusikastiil , mis ühendas eri maade traditsioone.
Eriti olulised olid Mandri- Euroopa muusikale Inglismaalt tulnud mõjutused. Saja- aastase sõja vallutused tõid 15. sajandi algul paljud inglise ülikud koos oma kaaskondadega mandrile ning inglise õukonnamuusikud tõid kaasa uue väljenduslaadi, mis mandril kiiresti omaks võeti. Kõige iseloomulikum oli laulmine paralleelsetes tertsides ja sekstides, see matkis rahvalikku laulmistava Briti saartel ning varem seda mandril ei tuntud. Siit kasvasid välja kogu uusaegse Euroopa muusikale iseloomulik harmooniakeel. Üks varasem säilinud näide sellisest laulutavast on 13. sajandil üles kirjutatud “Suvekaanon” (“Sumer is icumen in”).
Burgundia riigi langus oli aga sama kiire, kui oli olnud tema tõus: Burgundia sõdade (1474- 1477) käigus riik lagunes, üks osa selle aladest ja vaimsetest rikkustest läks Prantsusmaale ning teine jäi Saksa- Rooma keisri Maximilian I valitseda ning sel moel laiendas oluliselt oma võimu Euroopas Habsburgide dünastia . 15. sajandi lõpul rändasid Madalmaade muusikud paljudesse Euroopa maadesse, esmalt Prantsusmaale. Kui prantslased haarasid 1500. aasta paiku ikka rohkem võimu Itaalias, jõudis Madalmaades koolitatud muusikuid palju ka sinna. Nad tahtsid tooni 16. sajandi Itaalia kapellides ning neid tegutses palju ka Habsburgide dünastia õukondades Saksa-Rooma riigis, Austrias ja Hispaanias. Nii levis Madalmaades tekkinud stiil kogu Lääne- Euroopas ja seda viljeldi 17. sajandi alguseni. Renessanss muusikas seostubki eelkõige Madalmaade vokaalpolüfooniaga.
Madalmaade koolkond
15.- 16. sajandil kujunes flaami päritolu heliloojate loomingus uudne muusikastiil, mis sai valitsevaks kogu Lääne- Euroopas. Sealt sai alguse ka polüfooniatüüp, milles hääled ei vastandu enam üksteisele erinevate tempode ja kontrastse rütmikaga. Ideaaliks sai kõigi häälte sarnasus ja pehme kooskõla . Hääled hakkasid üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid, seepärast nimetatakse seda tehnikat imitatsiooniliseks polüfooniaks.
Imitatsioonilise polüfoonia kõige järjekindlam ja ratsionaalsem vorm on kaanon . Kaanoni aluseks on muusikaline vote, kus polüfoonilise teose mõned hääled tuletatakse teistest ja kirjas on hääli vähem, kui neid tegelikult kõlab. Tuletamiseks vajatakse reeglit (seda sõna “kaanon” tähendabki) ning see võib olla üsna keeruline. See on omalaadne intellektuaalne mäng, kus teose esitamise algab antud reegli alusel häälte tuletamisest ja muusika “lõpuni komponeerimisest.”
Kaanon võib tähendada ka sama meloodia esitamist teises hääles hilisema algusega. Tuletatud hääl võib aga ette antud meloodiat ka kindlate reeglite järgi töödelda: pöörata ta tagurpidi (vähikaanon- viimasest noodist esimeseni), pea peale (peegelkaanon- kõik käigud ja hüpped vahetavad oma suuna) või pöörata teda mõlemal moel korraga (vähepeegelkaanon). Samuti võib tuletatud häältes ette näha mitmesuguseod rütmilisi muutusi.
Ulatuslikemates teostes pole kaanoni alusel enamasti korraladatud terve teos, vaid mõni lõik sellest: näiteks võib missatsükli jooksul ette tulla palju erinevaid kaanonikombinatsioone.
15. sajandi I poolel oli tavaline veel kolmehäälne polüfoonia, sajandi keskel kujunes aga normiks neljahäälsus, kusjuures alumiseks hääleks sai madalamas registris bass , mitte laenatud meloodiaga tenor . Vaba (mitte varasemast lauluast laenatud) bassihääle tulek muusikasse sai aluseks ka harmooniasüsteemi väljakujunemisele .
Madalmaade koolkonna heliloojad
Koolkonna varaseim meister, keda peetakse ka madalmaade muusikastiili alusepanijaks, oli Guillaume Dufay (u 1400- 1474). Ta oli pärit Madalamaade vaimuelu ühest tähtsamast keskusest Cambrai `st, kus ta ka pikemat aega tegutses. Suur osa tema elust oli aga seotud Põhja- Itaaliaga ja Itaalia muusikapärand mõjutas tema loomingut oluliselt. Valdavalt on itaaliast pärit ka Dufay ligi 200 säilinud teose käsikirjad (missad, motetid, hümnid, laulud). Teda võib pidada uusaegse heakõlalise kompositsioonilaadi peamiseks rajajaks. Ta suutis oma muusikas ühendada prantsuse keeruka rütmitehnika ja inglise kooskõlad itaalialikult laulva pehmejoonelise meloodiaga.
15. sajandi II poole tähtsaim Madalmaade helilooja oli Johannes Ockeghem (u 1410 - 1497). Teda hinnati mitte ainult suurepärase helilooja ja lauljana, vaid ka järgmise põlvkonna silmapaistvate heliloojate õpetajana. Ockeghemi loomingust on tuntud kümmekond terviklikku missat, nende hulgas üks reekviem, kuid tema motettidest ja ilmalikest lauludest on säilinud vaid vähesed.
Johannes Ockeghem
Näide noodist
Kõrgrenessansi väljapaistvam helilooja oli Josquin Desprez (u 1450 - 1521). Paljud tema kaasaegsed on nimetanud teda muusikute vürstiks, kes avas paljude inimeste kõrvad muusikale. Tema loomingule on iseloomulik tasakaalustatud ja selge vorm. Samas on ta muusika isikupärase väljenduslaadiga, sageli väga emotsionaalne. Jopsquin Desprez pidas vokaalmuusikas väga oluliseks muusikalist teksti ja püüdis anda edasi selle tundesisu. Siin oli ta teerajajaks 16. sajandi väljendusrikkale muusikale. 15. Ja 16. sajandi vahetusel leiutati nooditrükitehnika ja suur osa Josquini loomingust on tema eluajal trükis ilmunud. Kokku on temalt säilinud ligikaudu 20 missat, 100 motetti ja 70 ilmalikku laulu.
Josquin Desprez Missa- Kyrie
Madalmaade koolkonna viimane suur meister ja omaaegse Euroopa imetletuim muusik oli Orlandus Lassus (1532- 1594). Tema teoseid loetakse kokku üle 2000. Pärit Madalmaadest, tegutses ta peamiselt Itaalias ja Saksamaal (Münchenis) ning tema isikupärases stiilis on ühinenud parim tolle ajastu itaalia, prantsuse ja saksa muusikast. Tema väljenduslaad on oma aja kohta väga impulsiivne , jõuline ja värvirohke. Lassusel on olnud piiritult leidlikkust, et kasutada muusikas julgeid võtteid, mis ei vasta vanadele polüfooniareeglitele: vähendatud ja suurendatud intervallid , helistike ootamatud vastandused, ebareeglipärased dissonantsid, jõulised dünaamikakontrastid. Kõige selle eesmärk on teksti võimalikult väljendusrikas ja piltlik peegeldamine muusikas.
Orlandus Lassus
Käsikiri noodist
Reformatsioon ja muutused 16. sajandi kirikumuusikas
1517. aastal naelutas Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma kuulsad 95 teesi ja vaalanda sellega protsessi, mis muutis kogu Lääne- Euroopat. Tema kavatsuseks polnud lahkulöömine Rooma kirikust ega suuremate rahutuste vallapäästmine, ent nii see ometi läks. Paarikümne aasta jooksul moodustus põhjapoolses Euroopas mitu uut protestantlikku kirikut ja sellega oli Lääne- Euroopa kultuuriline ühtsus ajalooks muudetud. Uued usuliikumised pöörasdi end vana katoliikliku traditsiooni vastu, muutsid jumalateenistuse põhialuseid ja liturgiat. Nii kujunes täiesti uus olukord ka kiriklikus kunstis ja muusikas.
Kõige vähem soovis Luther alustada kultuurirevolutsiooni. Ta säilitas oma liturgias katoliku missa põhiosad ega püüdnud seda muuta ka tervikuna rahvakeelseks. See võimaldas ka edaspidi mõnevõrra kasutada ladinakeelset liturgilist muusikat, missaosi, motette ja koguni gregooriuse laulu. Lutheril oli väga hea muusikaline haridus , ta imetles Madalmaade polüfooniakunsti ja isegi komponeeris pisut. Muusikal oli tema silmis väga suur kasvatuslik tähtsus, seda rõhutas ta oma koolisüsteemis ning soovis laulmise kaudu ka kogudust jumalateenistusel kaasa haarata. Tema liturgiakorralduses oli kindle koht saksakeelsetel hümnidel (vaimulik koorilaul).
Saksa protestantlikku kirikulaulu kutsutakse luteri koraaliks. Selle aluseks on stroofiline värsstekst jai gas salmis korduv viis. Algusest peale tehtud sellest aga ka mitmehäälseid kooriseadeid. Väga paljud 16. sajandi nootidega lauluraamatuist on just kooriga laulmiseks, ja eks vita koorile ka nimetus “koraal”. Siiski ei hakanud kogudus kohe kaasa laulma, toeks oli vaja eeslauljat, koori või orelit . Orel polnud 16.- 17. sajandil suuremates kirikutes enam haruldane, seda kasutati vaid üksinda või koori saatmiseks. Koguduselaulu saatmine oreliga sai tavaliseks alles 18. sajandi lõpul.
Esimesed luterlikud lauluraamatud ilmusid 1524 . aastal ja sisaldasid traditsiooniliste laulude kõrval ka Lutheri ja tema kaasaegsete poolt looduid. Martin Luther ise on kirjutanud üle 30 lauluteksti. Meloodiad neile on kas laenatud või teistest lauludest umber tehtud, aga Lutherit võib pidada ka umbes 20 viisi autoriks.
Tema tuntuimad laulud on “Üks kindel linn ja varjupaik ” (“Ein feste Burg ist unser Gott”) ja “Ma tulen taevast ülevalt” (“Von Himmel hoch, da komm ich her”).
M. Lutheri koraal “Ein Feste Burg …”
Lucas Cranach seenior. “Martin Luther” (16. saj.)
Reformatisooni kiire levik ja suurte alade lahku löömine roomakatoliku kirikust tõid kaasa vastreformatsiooni. Aastatel 1545- 1563 toimus Põhja- Itaalia linnas Trentos pikemate vaheaegadega Trento kirikukogu . Vaatamata katsetele protestantidega leppida, jäi peale reformatsioonivastane suund. Trento kirikukogu algatas kirikus reforme, mis pidid tervendama kirikut ja tugevdama Rooma positisoone. Oluliselt muudeti liturgiat ning ettekirjutusi tehti ka kirikumuusikale: nõuti gregooriuse laulu lihtsustamist ja selle tähtsuse taastamist liturgias, samuti teksti selget mõistettavust.
Kirikukogu pidas sobivaks ja eeskujulikuks heliloojaks Giovanni Pierluigi da Palestrinat (u 1525- 1594), kes oli kahtlemata üks oma sajandi väljapaistvamaid muusikuid ning kelle kuulsus järgnevate sajanditega aina kasvas. Palestrina stiil kujunes heliloomingu akadeemiliseks eeskujuks juba tema eluajal, seda on jäljendanud mitme sajandi kirikumuusikud ja kõrgemates muusikakoolides kirjutatakse tänaseni tehnikaharjutusi tema eeskujul. Palestrina muusikat iseloomustab kõigi vahendite äärmine tasakaalustatus ja korrastatus, ent oma ajastu taustal mõjub tema looming võrdlemisi konservatiivsena.
Peaaegu kogu Palestrina looming on vaimulik: säilinud on üle saja missatsükli ning suurel hulgal motette, hümne, Magnificate` e ja teisi kiriklikke teoseid. Palestrina on loonud ka hulganisti ilmalikke ja vaimulikke madrigale .
Palestrina näitamas paavst Julius III- le oma uut missat
Palestrina Song of the Songs