Inimene on saladus "Idioot" (7)

Inimene on saladus

Kas olete kunagi mõelnud, et mis paneb meie sõrmed liikuma või et miks just vaatasime juhuslikult sinna, kuhu ei olnud plaaniski. Miks ütlesime sõna, mida poleks pidanud üldse ütlema või mis pani meid eelistama poes üht kingapaari teisele, samas kui kingad pea samasugused välja näevad. See on vaid imetilluke osa kõigist salapärasustest, mis inimest saadavad. Meie käitumine, me hing ja loomus – võimalik, et kõige müstilisemad asjad maailmas, kus oleme elanud aastatuhandeid, õppinud tundma keerulisi teaduseid, kuid siiski mitte päris kindlalt teades, mis toimub meie endi sees, me hinges .
Kindlasti olete tundnud tunnet , kui lonkav inimene paistab justkui kuidagi imelik, teistest erinev, või on kuidagi imelik sõita ühes sõidusuunas samal ajal kui kõik teised tulevad teile vastu. Kuna kõik oleme eraldiseisvad isiksused siis oleme omamoodi erinevad, ainulaadsed . Erinev võib olla nii väliselt kui sisemiselt, kuid just inimeste sisu on raske mõista ning tema tõelist ‘mina’ näha. Nii nagu leidub erinevaid inimesi, leidub ka erinevaid inimesi tegelikult ühe isiksuse sees. Võimalik, et keegi, kes on tegelikult sisemiselt rahulik, vaoshoitud ning iseseisev tahab teistele manada endast hoopis teise pildi, mille kohaselt tundub ta justkui seltskondlik peohing, kellega kunagi igav ei hakka ja kes millelegi piire ei sea. Ta tahab olla sarnane näiteks oma kaaslastele. Soovib olla nagu nemad ja käituda enesele loomuvastaselt. Täpselt sama tegi F. Dostojevski raamatus ‘Idioot’ Aglaja Jepatsin. Naine, kes tegelikult oli väga sügavate tunnetega, naine kes vajas armastust ja hellust,kuid samal ajal teistele esitles end kui iroonilist ning teravmeelset inimest. Ta mängis lähedaste tunnetega, näiteks kuigi naine armastas väga vürst Mõskinit ei tahtnud ta seda üldse välja näidata ja pani teised arvama, et Aglajal pole Mõskini vastu vähimaidki tundeid. Taoline kahepalgelisus, millega ta tekitas palju saladusi tõid aga Aglajale rohkem kahju kui kasu ning ta ei leidnudki lõpuks oma õnne.
Inimeses on palju varjatud külgi, millest meil endalgi palju aimu pole. Ohuolukordades ja ekstreemsetes situatsioonides võivad inimesed käituda väga ettearvamatult ning seda ka neile edale . Miski, mida me ka ise ei mõista juhib neil hetkeil meie keha ja me ei saa ka midagi teha, et seda muuta. Taolist hetke on keeruline kirjeldada kuid eks ikka on juhtund, et olete midagi erakordset nähes kas tardunud , karjuma hakanud, minema jooksnud või midagi muud taolist. Hiljem järele mõeldes üllatute isegi oma kääitumises ja ei suuda sellele põhjendust tuua, kuna tõenäoliselt oleks te tavaolukorras hoopis teisiti käitunud. Miski saladuslikku valitses meid sel hetkel, mingi osa meist mis on muidu peidus ning millest meil aimugi pole. Midagi taolist võib võrdluseks tuua Ganja Ivolgini käitumisest, kui tekkis suur probleem Nastasja suhtes. Ganja oli auahne ja isekas mees, teda oli võimalik rahaga ära osta ning ta ihkas suurt võimu ja palju rikkusi. Kui Nastasja 100000 rubla ahju viskas vaatamaks, kas keegi päästab raha tulest siis aga Ganja ei liigutanud. Miski nagu hoidis teda, kuigi tavaolukorras oleks ta teistmoodi käitunud.
Vürst Mõskin oli ‘Idioodis’ peategelaseks. Mees, kes oli viibinud aastaid Sveitsi raviasutuses oma vaimuhaigust ravides. Ta oli ülimalt heatahtlik ja hooliv inimene, kes ei pannud kätt ette kellelegi ja aitas teisi hea meelega. Näiteks võttis Mõskin Ippolit Borissovi lahkelt vastu ja aitas teda, kuid Ippolit, kes oli varsti suremas, tegi kõike mis vaid tahtis, solvas ja kasutas Mõskini heatahtikkust ära. Samuti võib näha väga palju seda, kuidas teised tegelased Mõskini heatahtlikkust ja tema puhast hinge nii vääraks peavad ja teda seetõttu imelikult vaatavad. Teda peeti idioodiks sellepärast et Mõskin oli erinev. Peale päranduse saamist tuldi mehelt väljanmõeldud laene tagasi nõudma. Mõskin, kui ülimalt hea inimene, oli nõus oma raha teistega jagama ja ei vaadanud seda kuidagi vääralt, kuid ülejäänud inimesed tema kõrval, kes olid ahned, omakasupyydlikud ja rikutud mõtlemisega, nägid seda kõrvalt vaadates kui mingit enneolematult lolli tegu. Nende jaoks jäigi Mõskini puhas ja uutmoodi käitumine igavesti saladuseks ja seda ei suudetud mõista. Ei suudetud panna end mõtlema nagu see hiireke (Mõskin)
Me sünnime siia maailma täis saladusi. Saladusi, mis peituvad meie sees ning mida meil endalgi on raske avastada , veel keerulisemad tunduvad need teistele. Nii nagu oli paljudel raske mõista Mõskinit, võib meile endile raske olla mõista mõnd meis esile tulnud uut tunnet, mis on saladuse kattevarju kergitanud. Inimhing on täis keerulisi tunneterägastikke, mis võivad isegi meile endile jääda saladuslikeks. Me hing on kui vari valgusvihus, kuid vari, mis ei kao kunagi.