Postmodernistliku eetika mõju isiksuse arengule (0)

KOOL
Nimi
POSTMODERNISTLIKU EETIKA MÕJU ISIKSUSE ARENGULE
Referaat
Juhendaja : Nimi
Koht 2010
SISUKORD

1. POSTMODERNISMI TÄHENDUS JA OLEMUS 3
1.1 Postmodernne teadvus 3
2. VÕIM 4
3. POSTMODERNISTLIK KULTUUR 5
3.1 Film ja televisioon 5
3.2 Kirjandus 6
3.3 Kunst 6
KASUTATUD KIRJANDUS 8

1. POSTMODERNISMI TÄHENDUS JA OLEMUS

Postmodernism – postmodernsele ajajärgule vastav suundumus kultuuris: kirjanduses, kunstis, arhitektuuris, filosoofias jne. Väljendab varasemast erinevate vahendite ja meetoditega ümbritsevas maailmas asetleidnud muutusi. Postmodernism on kultuuriepohh, mille algus jääb 1960. aastatesse, haripunkt 1970.-80. aastatesse ja mis järjest uute tunnuste lisandudes kestab tänase päevani.
( Kraavi 2005: 11)
Postmodernses maailmas ei ole inimesed enam veendunud, et teadmine on oma olemuselt hea. Viimase sajandi optimism asendub pessimismiga. Usk, et me iga päev ja igal viisil saame paremaks, on kadunud. Esilekerkiva põlvkonna liikmed ei ole enam kindlad inimkonna võimes lahendada maailma suuri probleeme. Nad vaatavad elule kui millelegi väga haprale ja usuvad, et inimkonna jätkuv eksistents sõltub pigem uuest vaatepunktist elule ja koostööst, mitte aga vallutamisest .
(Grenz 2003: 19)

1.1 Postmodernne teadvus

Postmodernistlik teadvus ei ole alal hoidnud eelmiste põlvkondade optimismi. Vastupidi modernistidele iseloomustab postmoderniste pessimism. Esimest korda lähiajaloos ei jaga uus põlvkond oma vanemate veendumust, et maailm on muutumas paremaks paigaks kui enne. Alates laienevatest osooniaukudest ja lõpetades teismeliste vägivallaga näevad inimesed probleeme üha kuhjumas. Nad ei ole enam veendunud, et inimeste leidlikkus suudab lahendada need hiiglaslikud probleemid, millega me silmitsi seisame . Nad ei ole ka veendunud, et nende elatustase saab olema kõrgem kui nende vanematel. (Grenz 2003: 26-27)
Postmodernistlik põlvkond teab, et elu planeedil Maa on habras . Valgustusaegne mudel, mille kohaselt inimene loodust vallutas ja mis sai alguse Francis Baconist, peab kiiresti andma ruumi uuele suhtumisele, mille sisuks oleks koostöö meie planeediga. Uus põlvkond on veendunud, et kaalul ei ole seekord midagi vähemat kui inimkonna ellujäämine. (Grenz 2003: 27)
Postmodernism toob endaga kaasa asjaolu, et noored ei hooli loogilisest ja süsteemsest mõtlemisest enam samavõrd kui nende vanemad. Kui mõned inimesed tunnevad end ebamugavalt läbisegi selgaklapitatud riietusstiilide keskel, mida varem ei peetud sobivaks , siis postmodernistid segavad mõnuga kokku elemente kõige erinevamatest ususüsteemidestki. (Grenz 2003: 28)

2. VÕIM

Võimust kui millestki kesksest hakkas kõigepealt rääkima saksa filosoof Friedrich Nietzsche ( 1844 -1900). Tema väitel on igasuguse eksistentsi aluseks võimutahe, soov arendada eeskätt oma mina läbi isikliku loova väe praktiseerimise. See puudutab ka tõe ja teadmiste valdkonda. Inimesed otsustavad kõigepealt, mida nad tahavad saavutada või mille poole pürgida, ning sobitavad seejärel faktid ja olud oma vajaduste ja eesmärkide järgi. Kõik teadmised on võimutahte väljendus. Lühidalt kuulutas Nietzsche seda, et Lääne kultuur oli end lahutanud transtsendentsest. Tema võimutahte kontseptsiooni taga peitub väide, et kõigis elusolendites on peamine instinkt rakendada oma võimu. (Kraavi 2005: 120; Grenz 2003: 97)
Prantsuse filosoof Michel Foucault käsitleb võimu kui erinevate ühiskonnagruppide ja valdkondade vahelist keerulist suhetevõrgustikku, mis muutub vastavalt olukordadele ja ajastutele. Foucault’ arvates eksisteerib võim erinevates lihtsates situatsioonides, argipäeva kogemustes, institutsionaalsetes süsteemides jne. Kõigis situatsioonides toimuvad omamoodi võimusuhted. Võim eksisteerib ühiskondlikesse suhetesse laialipihustunud võimusuhetena, lokaalsete võimu täideviimise praktikatena.
(Kraavi 2005: 121)
Näiteks võib tuua võimu ja keha vahekorra. Tänapäeval näeme, kuidas mingi teatud väljanägemise nimel suunatakse inimesi tegelema kõikvõimalike aeroobika või teiste keha mõjutavate protseduuridega. Keha ilmneb kui teatava kaupade ja teenuste objektiks . (Kraavi 2005: 121-122)
Foucault’ järgi on kunagine isikust lähtuv võim asendunud „biovõimuga“, mille tekkimine ja areng on seotud mitmete teaduste ( bioloogia , sotsioloogia jne) esiletõusuga 19. sajandil. Inimese keha ja käitumine sai teadmiste uurimisobjektiks ja suunajaks. Võim ei ole niisiis üksnes juriidiline ja seadusega samastatav süsteem – kokkupuudetes kõikjaloleva võimuga koosneb meie argipäeva elu-olu ja käitumine. (Kraavi 2005: 122)

3. POSTMODERNISTLIK KULTUUR

3.1 Film ja televisioon

Postmodernistlikku filmi iseloomustab kõrgkultuuri ja massikultuuri vahelise piiri ähmastumine, traditsioonilise väljenduslaadi ümbermängimine popkultuuri sõnavara ja strateegiate abil. Ehkki filmitoodang pani aluse postmodernsele popkultuurile, osutus televisioon postmodernse vaimsuse kõige mõjusamaks levitajaks. Samas puudub kaasajal arusaam filmist kui ühtsest ja samu tunnuseid sisaldavast valdkonnast. Arusaama ühtsusest on asendanud mitmesugused erinevad filmitüübid. (Kraavi 2005: 165-166; Grenz 2003: 45)
Filmitootmine sobib postmodernse vaimsusega väga hästi kokku, sest film annab seda, mida ta tegelikult ei ole. Film võib tunduda ühendava jutustusena, mis esindab teatud konkreetse grupi huve, on aga tegelikult vaid kunstlik moodustis, mida hoiab koos hulk spetsialiste, materjale ning tehnikaid, mis tavaliselt väljagi ei paista. Filmi ühtsus on suurel määral illusioon . (Grenz 2003: 43)
Kõige mõjusam vahend levitamaks filme loojatelt vaatajateni on televisioon. Suur osa teleprogrammidest koosneb saadetest , mida hulk filmitootjaid kõige erinevamates formaatides loovad, alates reklaamfilmidest kuni seriaalideni. Televisioon on meedium , mille kaasabil film tungib päev-päevalt miljonite inimeste ellu, nii võib teda vaadata ka lihtsalt kui filmitööstuse laiendust. (Grenz 2003: 45)
Ekraan – olgu siis tegemist filmi, televisiooni või arvutiga – näitlikustab postmodernsest hägustumist subjektiivse mina ja objektiivse maailma traditsiooniliste kontrastide vahel. Ekraan ei ole vaid väline objekt, mida me vaatame. See, mis sünnib ekraanil , ei ole tervenisti „seal väljas“ ega ka mitte meis endas. Ekraan toob meid oma maailma ja siseneb meie maailma. See, mis leiab aset ekraanil, muutub meie enda pikenduseks, meie omakorda muutume selle pikenduseks. Ekraan saab meie psüühilise maailma kehastuseks. (Grenz 2003: 47)
Kaasaja kunst on loobunud romantismiajastul tekkinud arusaamast, mille järgi sõltumatu ja originaalne kunstnik manifesteerib enda teoses originaalset ja ennenägematut ideed ning ainulaadset stiili. Postmodernistlik teos kuulutab hoopis eripärast stiili viljeleva autori „surma“. Postmodernistliku autori eripära seisnebki selles, et temast on saanud erinevate stiilide ja kultuuris ringlevate elementide koondaja ning seostaja. Paljudes filmides ei taheta taasluua ajaloolist tegelikkust , vaid elustada mingi varasema ajastu kultuurilist kogemust. (Kraavi 2005: 166)

3.2 Kirjandus

Kõige üldisema definitsiooni järgi võib postmodernistlikku kirjanduse hulka arvata kogu Teise maailmasõja järgse uuendusliku kirjanduse, mida iseloomustab teemade ja narratiivi fragmentaarsus, katkestatus, juhuslikkus, nihestatus ning teadlik fiktsionaalsus. (Kraavi 2005: 169)
Järgides üldist postmodernset stiili, kasutab ka postmodernne kirjandus vastandamist. Mõned postmodernsed autorid on kuhjanud kokku traditsioonilisi vorme väljastpoolt oma konteksti, et pakkuda vanadele teemadele iroonilist lahendust . Teised autorid vastandavad reaalsust ja väljamõeldut. (Grenz 2003: 41)
Postmodernne kirjandus vastandab korduvalt kaht või enamat autonoomset maailma. Tegelased, kes loos osalevad, on tihti segamini aetud , samuti on segi aetud, millistesse maailmadesse nad kuuluvad, mis muudab omakorda ebakindlaks selle, kuidas nad omavaheliste kohtumiste ajal käituma peaksid. (Grenz 2003: 41)
Postmodernistliku kirjanduse alla kuuluvad romaanid , novellid , jutud. Kuid samuti võib sellena käsitleda mitmesuguseid massi- ja popkultuuri kuuluvaid kirjanduslikke väljundeid ja žanre: äärmiselt mitmekesist ulmekirjanduse valdkonda, erinevaid kriminaal - või õuduskirjanduse teoseid ja miks mitte ka tänapäevaseid koomiksiraamatuid oma eripärase lugemisstrateegia, ootuste ja esteetikaga. Muidugi saab siia arvata ka lood, mis käsitlevad kaasaegset maailma. Kraavi 2005: 170; Granz 2003: 42)

3.3 Kunst

Traditsiooniliselt kuuluvad kujutava kunsti valdkonda maal, skulptuur, graafika , arhitektuur ja tarbekunst . Uuemad visuaalse kunsti alaliigid on fotograafia ja meediakunst . (Kraavi 2005: 200)
Postmodernne kunst tunnistab ainult teatud asju omasteks ja välistab teisi. Ta valib pigem ebapuhtuse kui modernse stiilipuhtuse. (Grenz 2003: 37-38)
Postmodernsed kunstnikud ei näe stiiliküllust ainult tähelepanu võitmise vahendina. Nende kiindumus on sügavam. See on osa üldisest postmodernsest suhtumisest ning soovist esitada väljakutse modernismi võimule, nagu see väljendub institutsioonides ja kanoonilistes traditsioonides. Postmodernistid püüavad minetada seda, mida nad näevad modernistliku individuaalkunstniku kultusena. Nad püüavad teadlikult salata kunstiteose individuaalsust. (Grenz 2003: 38)
Tarbimiskultuuris on eriline tähendus ka kõikvõimalikel logodel ja kaubamärkidel, mida samuti kasutatakse ohtralt nii maalidel, graafikas kui skulptuuride osana . Popkunst pruugib teisigi moodsale kultuurile omaseid vorme. Paljudel poptaiestel figureerivad uue aja kangelased: popmuusikud, fotograafid, jalgpallurid, kurjategijad, juuksurid jt. Neid tavalise inimese iidoleid kujutatakse ülisuurtes mõõtmetes ja erksavärvilistel pindadel. (Kraavi 2005: 203)
Postmodernismi killustunud ja traditsiooni ümbertöötlev loomus on kunstikriitikud pannud rääkima aga hoopis kunsti lõpust. Kunstitegemine küll jätkub, kuid kunstitegijad, kes elavad n-ö ajaloojärgsel perioodil, toodavad töid, millel puudub ajalooline tähtsus või tähendus, mida oleme neilt seni oodanud. See kinnitab modernistliku kunstiidee tühistumist, kuid ka uute esteetiliste võimaluste kinnistumist kaasaja kunstimaailmas. Kaasaja kunstil on oma vahendite-teemade rohkuses ja paljususes pakkuda igaühele oma sõnum ja oma kunsti definitsioon.
(Kraavi 2005: 207)

KASUTATUD KIRJANDUS

• Kraavi, Janek. 2005. Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur: ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust. Viljandi: Viljandi Kultuuriakadeemia
  
• Grenz, Stanley J. 2003. Postmodernismi aabits. Tallinn: Logos
  

8