Romantismi referaat (6)

Romantism
Referaat
Haapsalu
2005

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Romantism on 18. sajandil tekkinud, sentimentaalsusele ja armastusele keskenduv kirjandusevool. Romantism vastandub täielikult klassitsismi mõistuspärasusele ning taotleb isiku- ja loomingivabadust. Romantism nihutas esiplaanile loova isiksuse kui tungide ja igatsuste allika. Romantistid seadsid esikohale kirjaniku mõttelennu ja isikupärase maalimavaate. Nad rõhutasid tundeelu tähtsust, kujutletava erakordsust ning väärtustasid rahvaloomingut. Romantism on aidanud ette valmistada ka realismi arengut. 3
Romantism 4
Eduard Bornhöhe 7
Eduard Bornhöhe looming 9
Victor Hugo 12
Kokkuvõte 14
Kasutatud materjal 15

Sissejuhatus

Romantism on 18. sajandil tekkinud, sentimentaalsusele ja armastusele keskenduv kirjandusevool. Romantism vastandub täielikult klassitsismi mõistuspärasusele ning taotleb isiku- ja loomingivabadust. Romantism nihutas esiplaanile loova isiksuse kui tungide ja igatsuste allika. Romantistid seadsid esikohale kirjaniku mõttelennu ja isikupärase maalimavaate. Nad rõhutasid tundeelu tähtsust, kujutletava erakordsust ning väärtustasid rahvaloomingut. Romantism on aidanud ette valmistada ka realismi arengut.

Romantism

Romantism on 18.sajandil Saksamaal tekkinud kirjanduse suund. Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt ka sentimentalism. Romantism mängis tähtsat osa ka 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanride segunemine , fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada hiljem tekkinud realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving.
Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeriski Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Õitsenguperioodiks olid aastad 1798 - 1800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli, poeetide Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel. Sel perioodil anti välja ajakiri Athenæum. Romantiline koolkond astus välja Valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, täideloomingut, ning religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku . Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.
Romantismi tunnuseks on see, et ta väärtustab isiksust koos puhaste ja kängitsemata tunnete, igatsuste, lootuste, armastuse, õnne, hiilguse ja salapäraga. Ei hoolitud enam niivõrd reeglitest, olulisel kohal oli nii isiku kui ka loomingu vabadus. Romantikud kirjutasid sageli minevikust. Nad pidasid loodust Jumala kunstiks ning pöörasid sellele ka palju tähelepanu. Romantismi keskseks mõisteks on armastus ja usk.
Romantismi tegelaste kohta võiks öelda, et nende erandlikkust toonitatakse, positiivsed tegelased on tihti idealiseeritud, tegelasi ka vastandatakse sageli, mehed on tavaliselt julged, õilsad, ausad ning vaprad ja naised seevastu naiivsed, õrnad, kauni välimusega, kaastundlikud, uhked ja kindlameelsed. Romantilistes teostes iseloomustab loodus salapärast ja sügavaid tundeid äratavat tegevust. Tegevuspaigaks on sageli metsik maastik , salapärased vanad lossid, varemed või hoopis eksootilised paigad . Looduskirjeldused loovad tegelaste meeleolu ja elamused . Tormine ilm tähendab sageli ärevust, kaunis päikesepaisteline ilm aga õnnelikku armastust, äikesetorm segadust , kotka laskumine kindlustunnet , rebase hiilimine kavalust ning koera lamamine peremehe kõrval usaldust. Romantismis kirjutatud teoseid nimetatakse romaanideks, mis on jutustava proosa suurvorm . Seda iseloomustavad probleemide rohkus , mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süžeeliini, suur tegelaste hulk ja samuti sündmuste pikaajaline kulg.
Romaanid jagatakse erinevate liikide alla. Nende seas on näiteks seiklusromaanid, milles on ülekaalus just seikluslik ainestik ja milles tegevus toimub enamasti tavatutes tingimustes, sündmused arenevad hoogsalt ja on rohkesti erakordseid ja saladustest tulvil olukordi . Samuti on romaaniliigiks armastusromaanid, mis on armsustunnet ja suhteid kujutav romaanitüüp. Seal vaadeldakse peamiselt lembatunnete hingeelulist poolt. Õudusromaanide põhiliseks ülesandeks on inimest vapustada, kohutada ja temas vastumeelt tekitada. Neis kujutatakse piinamist, hirmu ja kannatusi ning sündmustik on sageli seotud müstika ja nõidusega. Viimaseks romaaniliigiks on ajaloolised romaanid, mille aluseks on ajaloolised sündmused ja mille tegelaste seas leidub ajaloolisi isikuid. Ajastu, koha ja tegelaste eripära rõhutamisega saavutatakse neis möödunud aegade tõepärane kujutus .
Romantismi viljelevad väga paljud kirjanikud . Neist kuulsamad on Victor Hugo, Alexandre Dumas , George Gordon Byron, Alfred de Musset, Mihhail Lermontov, Heinrich Heine ja eestlastes Lydia Koidula ning Eduard Bornhöhe.

Eduard Bornhöhe

Eduard Bornhöhe, kelle sünninimeks oli Eduard Brunberg, sündis 5. veebruaril Rakvere lähedal asuvas Kullaaru mõisas. Ta isa oli seal valitseja ja aidamees. Ta ema, kes oli Eduard Vilde tädi, oli luulearmastaja inimene. Eduard Bornhöhe ise oli 12-aastaselt väga huvitatud maalikunstist ja muusikast ning hingepõhjas oli tal soov saada kunstnikuks . Tema andi tunnistas ka ta ristiisa professor Gebhard ning lubas tal võimaldada priikooli Düsseldorfi akadeemias. Kuid kunstnikuks Bornhöhe ei hakanud, oma joonistusandi kasutas ta ajaviiteks ja hiljem ka tööl arhitektide, maamõõtjate ja saksa ajakirjade juures.
1865. aastal asus ta perekond elama Inju mõisa, mis asus Viru-Jaagupi kihelkonnas. Viis aastat hiljem kolisid nad Tallinnasse. Kümneaastaselt läks Bornhöhe Kentmanni Saksa Algkooli, kus ta õppis kolm aastat. Peale seda jätkas ta õppinguid Tallinna Kreiskoolis, mille lõpetas aastal 1877 .
Bornhöhel oli väga hea mälu, mis võimaldas tal nii algkoolis kui ka kreiskoolis kiiresti edasi jõuda. Peale kooli lõpetamist andus ta rändamiskirele ja hakkas kiiresti ameteid vahetama . Ta oli lühikest aega joonestaja maamõõtjate juures ja siis Peterburi kaubakontoris õpilasena. Kaks aastat töötas Bornhöhe Kaunases raudteekontoris. Seejärel oli ta abikoolmeister Põltsamaa kihelkonnakoolis ja Tallinnas saksa ajalehtede kaastööline. 1881. aastal sõitis Bornhöhe Stavropoli, kus ta töötas lühikest aega köster-koolmeistrina. Järgmisel aastal sõitis ta Tifliisi, kust tegi reisi Väike- Aasiasse . Kui ta Eestisse tagasi jõudis, töötas ta kaks aastat koduõpetajana Matsalu mõisas ning seejärel tegutses ta teatrikriitinkuna “Revaler Beobachteri” juures. 1885. aastal viibis Bornhöhe Saksamaal ning seejärel oli Kuuda Seminaris Märjamaal keelte- ja lauluõpetaja. Veel ühe aasta töötas ta koduõpetajana Matsalu mõisas.
Teenistus võimaldas tal hakata ülikooli peale mõtlema. 1888. aasta detsembris sooritaski Bornhöhe Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina lõpueksami ning kohe järgmise aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli keeleteadust õppima. Juba mõne kuu pärast sai õppimiseks mõeldud raha otsa ning Bornhöhe pidi õpingutest loobuma . Ta töötas vaheldumisi koduõpetajana Venemaal ja Poolas ning ajakirjaniku ja karikaturistina Berliinis.
Aastal 1893 asus Bornhöhe lõplikult elama Eestisse. Samal aastal lõpetas ta ka suuremalt jaolt oma kirjanikutegevuse ja hakkas elama rahulikku elu töötades erinevates kohtades riigiametnikuna. Algul leidis ta teenistust Tallinna ringkonnakohtu tõlgina. 1898 . aastal reisis ta Palestiiniasse, Egiptusesse , Itaaliasse ja Kreekasse . 1901. aastast töötas ta arhivaarina. 1907. aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks. Aastal 1912 kolis ta Narvasse, kuid jätkas sama ametit 1917. aastani. Peale Oktoobrirevolutsiooni valiti ta Narva linnasekretäriks ja hiljem rahvakohtunikuks. 1919. aasta algul asus Bornhöhe elama jälle Tallinna. Peale lühiajalist teenistust Kohtuministeeriumis määrati ta rahukohtunikuks. 1923. aastal 17. novembril suri Eduard Bornhöhe südamerabandusse.

Eduard Bornhöhe looming

Oma kirjanduslikku tegevust alustas Eduard Bornhöhe üsna varakult, nimelt siis kui ta oli alles 15-aastane. Olles veel kreiskooliõpilane, kirjutas ta oma esimese pooltõlkelise seiklusjutu “Röövel ja mõisnik, jutustus Ameerikamaalt.” (1878) jam veel paar “Meelejahutajas” ilmunud juttu . Juba esimeste kirjanduslike katsetustega määras Bornhöhe oma kirjutamislaadi, milles on kokku pandud põnevad seikluslikud süžeed ja humoristlik elukäsitlus. Teos “Röövel ja mõisnik” annab tunnistust Bornhöhe fantaasiast ja aineleidlikkusest, kuid jutt ise on üsna naiivne lapsekatse. Autor ei olnud sellest tööst ka ise eriti heal arvamusel, kuna see on 1905. aastal ilmunud kirjatööde kogust välja jäetud, kusjuures kõik muud tööd on seal olemas.
Tähtsaima osa Bornhöhe loomingust moodustavad hoopis kolm tema ajaloolist jutustust. Tuntuim nendest on 1880. aastal kirjutatud “Tasuja”, mille abil väljendas autor rahvusliku liikumise ajajärgu patriootilist võitlusvaimu. Selle teose taustaks on 1343. aasta Jüriöö ülestõus ja peategelaseks Jaanus . Jaanust kujutatakse suuremeelse ja vapra mehena , tema vastandiks on kõrk ja alatu noorrüütel Oodo von Raupen. Jaanus, kes on ühtlasi ka Tasuja, on rahvuskangelane, kelle surm sümboliseerib eestlaste vabaduskatsete luhtumist. Paralleelselt ülestõusuga on jutustustuses arendatud ka teine süžeeliin, milleks on Jaanuse ja lossipreili Emiilia armastuse lugu. “Tasujat” võib iseloomustada kui poeetilist, põneva sündmustiku ja omapäraste tegelastega teost. See on kirjutatud loomuliku ja sundimatu keelega ning romantilise elutunnetusega.
Alles kümne aasta pärast, 1890. aastal, ilmus Bornhöhe teine samuti väga tähtis ajalooline jutustus “Villu võitlused”, mis on ka seotud 1343. aastal toimunud Jüriöö ülestõusuga, kuid seekord on tegemist sündmustega Viljandi lossis. Jutustus räägib talupoegadest, kes tahavad ennast viljakottidesse peita ja sel viisil lossi pääseda, et see vallutada. Kuid Risti Krõõda soov oma poega surma eest päästa hukutab talupojad – nad tapetakse enne, kui nad viljakottidest välja ronida jõuavad. Nende juht, sepp Villu, visatakse vangikeldrisse, kus ta samuti sureb .
“Tasujal” ja “Villu võitlustel” on päris palju ühiseid jooni ja elemente. Esiteks muidugi see, et neis mõlemas kirjeldatakse Jüriöö ülestõusu sündmusi ning talupoegade vabadusvõitlust. Kuid kumbki neist pole täielikult pühendatud ainult sellele teemale. Nad on mõlemad peategelaste saatuse kujutlused ning haripunktis riivavad nad ka ajaloolisi sündmusi. Samuti lõpevad mõlemad peategelaste surmaga, sümboliseerides rahva luhtunuid vabaduspüüdeid.
Kolmas tähtis jutustus on “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad”, mis valmis aastal 1893. See on ühtlasi ka Bornhöhe viimane ajalooline jutustus. Selles kasutab Bornhöhe uut esitusviisi, võttes tegelasteks päriselt elanud inimesi, mitte väljamõeldud nagu varem. Nendeks on nimelt vürst Gabriel Sagorski, kes olevat põgenenud ühe vene kroonika järgi Moskvast Ivan Hirmsa valitsusajal ja leidnud peidupaiga Tallinnas. Teiseks tähtsaks tegelaseks on saksa ajalooline vägimees Ivo Schenkenberg, keda on nimetatud ka “Eestimaa Hannibaliks”. Jutustus käsitleb seekord Liivi sõja sündmusi: võitlusi Tallinna all ja Pirita kloostri põletamist. Jutustuse põhiliseks süžeeliiniks on vürst Gabrieli ja Ivo Schenkenbergi võitlus aadlipreili Agnes von Mönnikhuseni pärast. Samuti on ka mitmeid teisi probleeme nagu näiteks Agnese ja tema isa vahelised suhted, Gabrieli ja tema kasuvenna suhted ning talupoegade vabadusvõitlus. Esimesest kahest jutustusest eristab “Vürst Gabrieli” ka see, et sellel on õnnelik lõpp – Gabrieli ja Agnes armastus saab kõikidest vaenlastest jagu. Selle jutustuse aineil on loodud film “Viimne reliikvia ”.
Kõiki Bornhöhe töid iseloomustab ülekaalukas romantilisus. Tegelased on nendes sügavalt polaarsed, see tähendab, et väga positiivsele peakangelasele vastandab autor igati halva, negatiivse kangelase. Tegevustiku arenedes esineb tihti salapäraseid asjaolusid ning ootamatuid süžee pöörakuid, annab end tunda põnevusliku momendi esiletõstmine. Võitlev ideestik vastab ajastu vajadustele ning oli seega kirjanduses väga suure tähtsusega.
Bornhöhe ei kirjutanud ainult ajaloolisi jutustusi. Tal on olemas ka mitmeid satiirilisi jutustusi, tuntuim nendest on “Tallinna narrid ja narrikesed ”. Selles naeruvääristab autor inimeste pahesid, eelkõige raha-, kuulsuse- ja armastusejanu. Antud teos koosneb mitmest osast, millest suurima populaarsuse on saavutanud “Kuulsuse narrid”, mille peategelasteks on Salomon Vesipruul, kes arvab ennast maailmakuulus luuletaja olevat ning Jaan Tatikas, kes enda arvamuse kohaselt pidavat olema väga andekas leiutaja.
Samuti väärivad tähelepanu mõningad Bornhöhe jutud, näiteks “ Kollid ”, mis on ilmunud ajalehes “Uus aeg” 1902 . aastal. See jutt, nagu ka mitmed teisedki, kujutab 80-ndate aastate linnaolustikku oma seisuslike ja rahvuslike probleemidega ning vanade tavadega, mida hakkas äkki mõjutama uuema aja hoovus .
Bornhöhelt on ilmunud veel mitmeid reisikirjeldusi, näiteks “Usurändajate radadel ”, omapoolne töötlus Reinuvader Rebase loost , ümberjutustus Robinson Crusoe ja Don Quijote seiklustest ning mõningaid tõlkeraamatuid saksa ja vene keelest.
Bornhöhe looming tähistas eesti ilukirjanduse arengus teatud edenemist. Kirjanikul on tähelepanuväärne kompositsioonioskus, jutustamisviisi tabavus ja ilmekus. Tema teosed on püsivalt populaarsed , millest annavad tunnistust mitmed suured uusväljaanded ning teatrilavastused. Eduard Bornhöhe raamatuid on tõlgitud eelkõige vene, soome, leedu ja ka mongoli keelde.

Victor Hugo

Victor Hugo oli prantsuse kirjanik, kes elas aastatel 1802- 1885. Ta oli üks rahvusliku mäluvaramu tugisambaid, tema kirjandusloomingut õpivad lapsed koolis ja ta poliitilisi seisukohti tsiteerivad ka poliitikud parlamendis.
Victor Hugo edu pant oli arvatavasti tema töökus. Ta tööpäev oli alati täpselt paika pandud ja see sisaldas hommikul ja õhtupoolikul kirjutamist ning päeval avaliku asja ajamist. Tema hiiglasliku loomelasu sündimisel oligi täpsel ajakaval väga suur koht.
Victor Hugo viljeles kõiki oma aja kirjanduszanre, avaldades romaane ja näidendeid, oode ja kõnesid, reisikirju ja ajaloouurimusi ning ka pamflette ja esseesid.
Tagatipuks oli Hugo väga andekas kunstnik, kelle joonistused kuulutasid ette moodsa kunsti sündi. Nagu ajaloolased arvavad , oli ta sealjuures üks väheseid 19. sajandi kirjanikke, kes suutis kirjutustegevusega endale terve varanduse soetada.
Hugo loomingut võrreldakse Prantsusmaal sageli Piibli endaga. Hugo ise kirjutas hilises eas, et tema eesmärk ongi kirja panna uus Piibel , mis ei ole mitte jumalik , vaid hoopis inimlik ning mis võtaks kokku kogu 19. sajandi.
Eesti keelde hakati Hugo loomingut vahendama väga varakult. Veel kirjaniku eluajal, 1876. aastal ilmus Tartus romaani “Jumalaema kirik Pariisis” lühike, mugandatud variant, pealkirjaga “Notre-Daame kellalööja”. Järgmine mugandus ilmus uue sajandi künnisel ja tänaseks on eesti keelde ümber pandud suurem osa Hugo romaaniloomingu paremikust. Kõigele lisaks ilmus eesti keeles veidi enam kui aastapäevad tagasi tõenäoliselt parim Hugo elulookäsitlus, inglase Graham Robbi põhjalik “Victor Hugo”.
Eestis on Hugo ennekõike romaanikirjanik, kelle näidendeid on lavastatud harva, luuletusi tõlgitud vähe ja poliitilisi tekste peaaegu üldse mitte.
Prantsusmaal, kus kõige kõrgemini hinnatakse tema romantistlikku poeedioreooli, on Hugo jätkuva menu üks peamisi põhjuseid tema poliitiliste seisukohtade “ korrektsus ” tänapäeva perspektiivist.
Hugo pole kindlasti suurim Prantsuse romaanikirjanik, suurim luuletaja ega suurim dramaturg, kuid kahtlemata on ta vabariikliku ideaali sõnakamaid kaitsjaid ja ülistajaid, mis annab talle edumaa kõigi teiste prantsuse kirjanike ees.
Hugo oli meeletult täpne, ta hoolitses väga oma enesepildi eest, mida lootis tulevikule pärandada. Lausa maniakaalselt tähendas ta üles kõik oma pisemadki tegemised, muutis takkajärgi oma luuletuste kirjutamise aegu, mõtles välja olematuid kohtumisi jne.
Hugo pole kindlasti suurim Prantsuse romaanikirjanik, suurim luuletaja ega suurim dramaturg, kuid kahtlemata on ta vabariikliku ideaali sõnakamaid kaitsjaid ja ülistajaid, mis annab talle edumaa kõigi teiste prantsuse kirjanike ees.
Victor Hugo kuulsamad teosed on näiteks “Jumalaema kirik Pariisis”, ”Inimene, kes naerab ”, ”Tapakirve aastal”, ”Viimne päev enne surma” ja arvatavasti kõige tuntum on ”Hüljatud”.

Kokkuvõte

Romantism oli kirjanduse vool, mis andis endast järgnevatesse kirjandusvooludesse väga palju. Ta ise arenes enamalt jaolt sentimentalismist, kuid valmistas ette realismi tekke. Oma loomingu- ja isikuvabadusega andis romantism oma kirjanikele väga laia valikuvõimaluse ning võimaluse üldiseid reegleid eirata. See oligi aga peamiseks põhjuseks, miks oli tol ajal nii palju romantismi viljelevaid kirjanikke.

Kasutatud materjal

http://gymn.paide.ee/personal/kunstiajalugu/romantism.html
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/romantism_siimkornel.ht m
http://images.google.com/images?hl=en&q=romantism&btnG=search
http://epl.ee/artikkel.php?ID=194992
http://www.hot.ee/voydmayne/referaadid/ref/bornhohe.html