Romantism (0)

Romantism

Romantism on 18.sajandil Saksamaal tekkinud kirjanduse suund. Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt ka sentimentalism. Romantism mängis tähtsat osa ka 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanride segunemine , fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada hiljem tekkinud realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving.
Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeriski Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Õitsenguperioodiks olid aastad 1798 - 1800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli, poeetide Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel. Sel perioodil anti välja ajakiri Athenæum. Romantiline koolkond astus välja Valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, täideloomingut, ning religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku . Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.
Romantismi tunnuseks on see, et ta väärtustab isiksust koos puhaste ja kängitsemata tunnete, igatsuste, lootuste, armastuse, õnne, hiilguse ja salapäraga. Ei hoolitud enam niivõrd reeglitest, olulisel kohal oli nii isiku kui ka loomingu vabadus. Romantikud kirjutasid sageli minevikust. Nad pidasid loodust Jumala kunstiks ning pöörasid sellele ka palju tähelepanu. Romantismi keskseks mõisteks on armastus ja usk.
Romantismi tegelaste kohta võiks öelda, et nende erandlikkust toonitatakse, positiivsed tegelased on tihti idealiseeritud, tegelasi ka vastandatakse sageli, mehed on tavaliselt julged, õilsad, ausad ning vaprad ja naised seevastu naiivsed, õrnad, kauni välimusega, kaastundlikud, uhked ja kindlameelsed. Romantilistes teostes iseloomustab loodus salapärast ja sügavaid tundeid äratavat tegevust. Tegevuspaigaks on sageli metsik maastik , salapärased vanad lossid, varemed või hoopis eksootilised paigad . Looduskirjeldused loovad tegelaste meeleolu ja elamused. Tormine ilm tähendab sageli ärevust, kaunis päikesepaisteline ilm aga õnnelikku armastust, äikesetorm segadust , kotka laskumine kindlustunnet , rebase hiilimine kavalust ning koera lamamine peremehe kõrval usaldust. Romantismis kirjutatud teoseid nimetatakse romaanideks, mis on jutustava proosa suurvorm . Seda iseloomustavad probleemide rohkus , mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süžeeliini, suur tegelaste hulk ja samuti sündmuste pikaajaline kulg.
Romaanid jagatakse erinevate liikide alla. Nende seas on näiteks seiklusromaanid, milles on ülekaalus just seikluslik ainestik ja milles tegevus toimub enamasti tavatutes tingimustes, sündmused arenevad hoogsalt ja on rohkesti erakordseid ja saladustest tulvil olukordi . Samuti on romaaniliigiks armastusromaanid, mis on armsustunnet ja suhteid kujutav romaanitüüp. Seal vaadeldakse peamiselt lembatunnete hingeelulist poolt. Õudusromaanide põhiliseks ülesandeks on inimest vapustada, kohutada ja temas vastumeelt tekitada. Neis kujutatakse piinamist, hirmu ja kannatusi ning sündmustik on sageli seotud müstika ja nõidusega. Viimaseks romaaniliigiks on ajaloolised romaanid, mille aluseks on ajaloolised sündmused ja mille tegelaste seas leidub ajaloolisi isikuid. Ajastu, koha ja tegelaste eripära rõhutamisega saavutatakse neis möödunud aegade tõepärane kujutus .
Romantismi viljelevad väga paljud kirjanikud . Neist kuulsamad on Victor Hugo, Alexandre Dumas , George Gordon Byron, Alfred de Musset, Mihhail Lermontov, Heinrich Heine ja eestlastes Lydia Koidula ning Eduard Bornhöhe.
Franz Schubert (31. jaanuar 1797 Viin – 19. november 1828 Viin) oli Austria helilooja . Oma lühikese, vaid 31 aastat kestnud elu jooksul jõudis ta kirjutada üle 1500 erinevas žanris teose. Sellega pani ta aluse romantismile muusikas.Ta oli Beethoveni kaasaegne, elas temaga ühel ajal ja samas linnas, ent Viini klassikalisse koolkonda ei kuulunud. Schubert oli iseloomult sõbralik, heatahtlik ja tagasihoidlik . Tema muusika on siiras ja südamlik. Ta tõi muusikasse palju uut: soololaulud muutusid kontsertteosteks, instrumentaalloomingus oli esikohal programmiline muusika ; väga tähtsal kohal olid lühipalad, mis väljendasid hetkemeeleolu.

Looming

• umbes 600 soololaulu
  
• 9 sümfooniat
  
• 22 klaverisonaati
  
• lühipalad klaverile
  
• Klaveripalad neljale käele
  
• 19 ooperit
  
• kirikumuusikat
  

Tuntud on ka 8. sümfoonia ("Lõpetamata sümfoonia").
Pjotr Iljitš Tšaikovski (vene Пётр Ильич Чайкoвский; 7. mai (vana kalendri järgi 25. aprill) 1840 Votkinsk – 6. november (25. oktoober) 1893 Sankt - Peterburg ) oli vene romantistlik helilooja. Ta oli üks vene klassikalise sümfoonia rajajaist.

Looming

Tšaikovski on kirjutanud 6 sümfooniat, sümfoonilisi fantaasiaid, 10 ooperit, 3 balletti, viiuli- ja 3 klaverikontserti, kantaate ja romansse.
Jean Sibelius (õieti Johan Christian Julius Sibelius, hüüdnimi Janne ; 8. detsember 1865 Hämeenlinna – 20. september 1957 Järvenpää) oli Soome helilooja.
Jean Sibelius oli Soome klassikalise muusika helilooja ja üks tuntumatest heliloojatest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul. Tema muusikal on olnud tähtis roll Soome rahvusliku identiteedi kujundamisel.
Sibelius sündis rootsi keelt rääkivasse perre Hämeenlinnas. Kuigi teda tunti perekonnaringis Jannena, hakkas ta õma õpinguaastail kasutama oma nime prantsusepärast varianti Jean, mis oli inspireeritud tema merd sõitnud onu visiitkaardist. Soomes on ta tuntud Jean Sibeliusena.
Sibeliuse loomingu tuumaks on tema seitse sümfooniat. Nagu ka Beethoven , kasutas Sibelius neist kõiki, et arendada sügavamaks oma isiklikku komponeerimisstiili. Neid töid mängitakse siiamaani kontserdisaalides ja ka lindistatakse tihti.
Lisaks sümfooniatele sisaldavad Sibeliuse kompositsioonid veel ka muud: Finlandia , Kurb valss (Valse triste), viiulikontsert , Süit Karelia ja Süit Lemminkäinen (sealhulgas Toonela luik). Teised tööd sisaldavad eeposest " Kalevala " inspireeritud teoseid, üle 100 pala häälele ja klaverile,muusikat näidenditele ja vabamüürlaste rituaalset muusikat. Sibelius komponeeris teadaolevalt kuni 1920-ndate aastate keskpaigani. Varsti pärast seitsmenda sümfoonia (1924) ja helipoeem Tapiola (1926) lõpetamist ei valminud tal järgneva 30 aasta jooksul enam suuri teoseid. Kuigi ta lõpetas teadaolevalt muusika kirjutamise, oli tal selle aja jooksul veel katseid komponeerimise jätkamiseks, näiteks üritas ta kirjutada oma kaheksandat sümfooniat. Ta on loonud natuke vabamüürlaste muusikat. Tal säilis elav huvi muusika arengu kohta, siiski ei meeldinud talle alati modernne muusika.
Tema teostest on kõige enam tuntud sümfooniline poeem "Finlandia" ja valss "Valse triste" näidendist "Kuolema". Jean Sibeliust kurvastas, et inimesed ei tunne tema sümfooniaid ja teisi suuremaid teoseid.
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi (10. oktoober 1813 Le Roncole küla (praegu Roncole Verdi, Busseto vald) Parma lähedal – 27. jaanuar 1901 Milano ) oli 19. sajandi üks tuntumaid Itaalia heliloojaid. Tema muusika oli itaallaste jaoks erilise tähendusega ja seotud vabadusvõitlusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas . Lemmikžanriks oli tal ooper . Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat. Tema meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga. Tema lood on hästi meeldejäävad.

ooperid

• 1839: " Oberto , krahv di Bonifacio" ("Oberto, Conte di San Bonifacio")
  
• 1840: "Kuningas üheks tunniks" ("Un giorno di regno")
  
• 1842: " Nabucco "
  
• 1843: "Lombardlased Esimeses Ristisõjas" ("I lombardi alla prima crociata")
  
• 1843: "Ernani"
  
• 1844 : "Kaks Foscarit" ("I due foscari")
  
• 1845: " Jeanne d'Arc ehk Orleansi neitsi" ("Giovanna d'Arco)
  
• 1845: "Alzira"
  
• 1846: "Attila"
  
• 1847: "Macbeth"
  
• 1847: "Röövlid" ("I masnadieri")
  
• 1847: " Jeruusalemm " ("Jerusalem", 2. versioon "Lombardlastest")
  
• 1848: "Korsaar" ("Il corsaro")
  
• 1849: " Legnano lahing" ("La battaglia di Legnano")
  
• 1849: "Luisa Miller "
  
• 1850: "Stiffelio"
  
• 1851: "Rigolettoa"
  
• 1853 : " Trubaduur "
  
• 1853: " Traviata "
  
• 1855: " Sitsiilia verepulm" ("Les vêpres siciliennes")
  
• 1857: " Simon Boccanegra"
  
• 1857: "Aroldo" (2. versioon "Stiffeliost")
  
• 1859: " Maskiball " ("Un ballo in maschera")
  
• 1862: " Saatuse jõud" ("La forza del destino")
  
• 1867: "Don Carlos "
  
• 1871: "Aida"
  
• 1887: " Othello " ("Otello")
  
• 1893: "Falstaff"