Innovatsioonipoliitika Euroopas ja Eestis (0)

Tallinna Tehnikaülikool
Innovatsioonipoliitika Euroopas ja Eestis
Terje Tammekivi
Tallinn 2017
Sissejuhatus
Innovatsioon on majanduse mootor ja mis tahes organisatsiooni kestvuse alus. Majandusedu
ja konkurentsivõime on otseselt seotud kõrgelt haritud isiksuste ja andekate tippteadlaste
olemasoluga.
Innovatsioon on laiaulatuslik tehnoloogiline ja majanduslik nähtus, mille “isana” tunnustatud
Joseph Alois Schumpeter , aga ka Carlota Perez jt teadlased eristavad innovatsiooni
põhimõtteliselt leiutusest. Leiutus muutub innovatsiooniks alles siis, kui see omandab turu
jaoks väärtuse ehk sellest on saadud või saadakse majanduslikku kasu. Innovatsiooni mõiste
on lai ja tüpoloogia mitmekülgne. Valdkondade järgi liigitatakse: sotsiaalne, protsessi-,
tehnoloogia -, süsteemi-, organisatsiooni-, toote-, turu-, positsiooni-, komponendiinnovatsioon jt (Raivo Linnas, TTÜ doktorant).
Innovatsioonipoliitika tähtsust tunnustatakse laialdaselt. See on samuti tihedalt seotud ELi
muu poliitikaga näiteks tööhõive, konkurentsi, keskkonna, tööstuse ja energeetika valdkonnas.
Innovatsiooni ülesandeks on muuta teadusuuringute tulemused uuteks ja paremateks teenusteks
ja toodeteks, et säilitada konkurentsivõime üleilmsel turul ning parandada ELi kodanike
elukvaliteeti (Ahti Kuningas, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler).
Euroopa kulutab igal aastal teadus- ja arendustegevusele oma SKPst 0,8% vähem kui Ameerika
Ühendriigid ja 1,5% vähem kui Jaapan. Lisaks toimub nn ajude äravool , sest meie parimad
teadustöötajad ja innovaatorid kolivad riikidesse, kus tingimused on soodsamad. Kuigi ELi turg
on maailma suurim, on see siiski killustatud ega ole piisavalt innovatsioonisõbralik.
Nimetatud suundumuste muutmiseks on EL töötanud välja innovatsiooniliidu idee, mille
eesmärgid on järgmised:

muuta Euroopa maailmatasemel teadustöö tegijaks;

kaotada innovatsioonitõkked – näiteks kulukas patentimine, turukillustatus, aeglane
standardite kehtestamine ja oskuste nappus –, mis takistavad praegu ideede kiiret
turule viimist ;

muuta põhjalikult avaliku ja erasektori koostööviisi, kasutades selleks eelkõige
Euroopa institutsioonide, riiklike ja piirkondlike ametiasutuste ja ettevõtjate vahelist
innovatsioonipartnerlust.
Innovatsiooniliit on oluline investeering tulevikku. Näiteks kui saavutame aastaks 2020 seatud eesmärgi eraldada teadus- ja arendustegevusele 3% ELi SKPst, võib see luua 2025. aastaks 3,7 miljonit töökohta ja suurendada aastast SKPd 795 miljardi euro võrra.
Euroopa innovatsiooni tulemustabel mõõdab paljusid näitajaid, mida toetavad innovatsiooni ja mille järgi mõõdetakse EL innovatsioonipoliitika tulemusi. Mõõdikute süsteem on oma ajaloos läbinud ka nimevahetuse, seda on nimetatud eelnevatel aastatel ka Innovatsiooniliidu tulemustabeliks (Innovation Union Scoreboard), viimane nimetus on praegu Euroopa innovatsiooni tulemustabel (European Innovation Scoreboard).
Mõõdetakse järgmisi näitajaid:

Inimkapitali arengut ja väärtust. Siin all on mõõdikuteks kõrgema hariduse omandanud inimeste osakaal ning hinnatakse inimeste haridustaset

Doktorikraadiga inimeste osakaal

Kõrgharidusega inimeste osakaal

Keskharidusega inimeste osakaal
Mõõdikutes on mitmeid detaile, mida tasub järgida ning tähele panna. Mõõdetakse doktorikraadiga inimeste arvu, kuid ainult uute doktorite arvu vanusegrupis 25 kuni 34 aastat. Kõrghariduse taset mõõdetakse vanusegrupis 30 kuni 34 aastat. Kõrghariduse alla loetakse ka rakenduslik kõrgharidus vastavalt ISCED klassifikatsioonile. Keskhariduse taset mõõdetakse vanusegrupis 20 kuni 24 aastat ning sinna alla kuuluvad nii gümnaasiumi kui ka kutsekooli lõpetajad.
Kuigi EL soodustab väärtustena elukestvat õpet, siis mõõdikute järgi hinnatakse nooremate inimeste panust kõrghariduses.
Keskharidust võib pidada moodsas ühiskonnas ka miinimumtasemeks, et omandada praegustel töökohtadel nõutuid oskusi, seega on selle näitaja mõõtmine samuti oluline tulemustabelis, eriti veel arvestades seda, et mõõdetakse ka kutsekoolides praktilise eriala lõpetanud õppuritega.
Võib siiski öelda, et kuigi kutsekoolis lõpetajaid on vaja moodsale tööstusele palgatöölisteks, ei loo sealne õppetegevus aluseid edasiseks innovatsiooniks ja teadustööks.

Teadustegevuse taset

Rahvusvaheliste teaduspublikatsioonide arvu

Juhtivates teadusajakirjades avaldatud publikatsioonide arvu.

EL väljapoolt pärit doktorantide arv
Teaduspublikatsioonide puhul hinnatakse osakaalu maailma juhtivates teadusajakirjades suhtena kogu riigi teaduspublikatsioonidest. See mõõdik võib olla mitte kõige parem, kuna humanitaarteaduste publikatsioonide suur arv kogu teaduspublikatsioonidest võib selle näitaja allapoole viia. Samuti ei ole kindel, et kohalikul tasandil oluliste kultuurivaldkondade uurimistulemusi saab avaldada rahvusvahelistest ajakirjades.
Mõõdikute kirjelduses on kirjast et hinnatakse teadustegevuse avatust, headust ja atraktiivsust, aga mõõdikud keskenduvad ainult artiklite avaldamisele, seades selle ainsaks kriteeriumiks.
Tulemustabelis võrreldakse ka EL maid ka nende maadega, mis jäävad El väljapoole. Nende puhul hinnatakse välismaiste ja kodumaiste doktorantide suhet, mis olekski parem rahvusvahelistumise ja avatuse mõõdik.

Finantstoetuse taset

Teadus- ja arenduskulud avalikus sektoris

Riskikapitalifondide investeeringud

Erainvesteeringute tase

Teadus- ja arenduskulud erasektoris suhtena SKT-st

Innovatsioonikulud suhtena ettevõtete käibesse

Ettevõtluse innovatsioonitase

Väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, kes tegelevad ettevõtte siseselt innovatsiooniga

Väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, kes teevad teistega koostööd innovatsiooni valdkonnas

Uurimistulemused, kus on tehtud koostööd ettevõtlusega

Intellektuaalomandi tase

Patentide arv

Patentide arv keskkonna valdkonnas ja tervises .

Registreeritud kaubamärgid ja disainilahendused

Innovaatorluse tase

Väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, kes tegelevad toote või protsessi innovatsiooniga.

Väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, kes tegelevad organisatsiooni või turundusevaldkonna innovatsiooniga.

Töötajate arv kiirelt kasvavates firmades , mis tegutsevad innovaatilistes sektorites
Uurimistulemused, kus on tehtud koostööd ettevõtlusega. Selle näitaja juures tuleb arvestada EUSTAT-i definitsiooniga. Mõõdetakse kõiki uurimistulemusi, nagu näiteks artiklid aga ka ülevaated. Uurimistöö loetakse selle maa statistikasse, kus uurimistöös osalenud ettevõtte asub, mis kallutab seda näitajat suuremate riikide kasuks. Mitme kaasautori puhul arvestatakse sama uurimistööd ühekordselt.
Patentide puhul arvestatakse eraldi patente keskkonna valdkonnas ja tervises. Sinna alla kuuluvad elukeskkonna haldamine (prügi, puhas vesi ja õhk), taastuvenergeetika, energeetika tõhustamine, tehnoloogiad, mis vähendavad CO2 emissiooni (kliimasoojenemine) ning tõhustavad kütuste kasutamist. Tervise valdkonna alla kuuluvad meditsiinitehnoloogia ning ravimitööstuse patendid.

Töötajate arvu kiirelt kasvavates firmades järgitakse sellepärast, et mõõta innovatsiooni mõju tööhõivele. Kiirelt kasvava firmana defineeritakse need, kelle töötajate arv kasvab rohkem kui 10% ning minimaalne töötajate arv on 10. Firmade klassifitseerimiseks kasutatakse jagunemist majandustegevuse sektoriteks NACE koodide alusel. Igale sektorile omistatakse oma innovatsioonikoefitsient s.t. näiteks IT sektoris loodud töökohad toetavad innovatsiooni rohkem kui turismisektoris .
Majanduslikud efektid

Tööhõive valdkondades, mis nõuavad teadmismahukaid tegevusi

Kõrgtehnoloogiliste toodete eksport

Teadmismahukate teenuste eksport

Uute toodete müük

Litsentsi ja patenditulud.
Uute toodete all mõeldakse kas antud firmale uusi tooteid, mida siiani ei toodetud (new-to- firm ), või siis uusi tooteid, mida ei ole veel turul olnud (new-to- market ). Iga firma puhul mõõdetakse antud toodete müüginumbreid rahaliselt, need liidetakse kokku riigi tasandil ja mõõdetakse suhtena firmade kogukäibesse.
Indikaator on oma iseloomult kvalitatiivne ning hinnanguline, see sisaldab neid tooteid, mis on uued või siis märkimisväärselt parandatud kvaliteediomadustega.
Kokkuvõtlikult on tulemustabelis olevad näitajad toodud järgmisel joonisel, mis võtab kokku mõõdikute raamistiku .
Tabel 1. Allikas European Innovation Scoreboard 2016 .
Nii nagu Euroopas, on ka Eesti innovatsioonisüsteemis seni domineerinud pakkumispõhised tööriistad nagu grandid ja otsetoetused, kuid nõudluspoole innovatsioonipoliitika on viimastel aastatel pälvinud paljude riikide tähelepanu. Seda paljuski kahel põhjusel :
Esiteks on mõistetud, et vaid pakkumispõhiste meetmetega ei ole
suudeta saavutada loodetud tulemusi innovatsiooni edendamises ja üldises majandusarengus. Teiseks tuleb riikidel jätkuvalt kitsastes eelarvetingimustes leida uusi ja tõhusamaid võimalusi, kuidas olemasolevat innovatsioonipoliitika meetmestikku täiendada (Erkki Karo , Rainer Kattel , Veiko Lember , Kadri Ukrainski, Hanna Kanep ja UrmasVarblane (2014)).
Mida tähendab nõudluspoole innovatsioonipoliitika? Need võivad olla juba olemasolevad vahendid nagu riigihanked , regulatsioonid ja standardid ; uudsed ja väljatöötamist eeldavad meetmed nagu eranõudlust toetavad subsiidiumid , eksperimentaalsed testplatvormid; ja eelnevaid toetavad tegevused eesmärgiga tõsta asjaosaliste teadlikkust, osta ekspertnõu jne.
Nõudluspoole poliitika kõige sagedasem suurima mõjuga tööriist on riigihanked.
Riigihangete kaudu uudseid lahendusi tellides stimuleerib riik innovaatiliste toodete ja teenuste turgu. See eeldab riigipoolset vastava võimekuse ja valmisoleku suurendamist. See võib eeldada ka eelkommertsiaalsete hangete tegemise võimalust tellijale, lahenduste arendamise võimalust pakkujatele ning riskivaba testimisvõimalust enne nende hankimist mõlemale (Erkki Karo, Rainer Kattel, Veiko Lember, Kadri Ukrainski, Hanna Kanep ja UrmasVarblane (2014)).
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on ettevõtluse kasvustrateegiaga võtnud endale nõudluspoole poliitika eestvedaja rolli. Nagu nimetatud eeltingimustest võib välja lugeda, eeldab poliitika rakendumine paljude osapoolte ühiseid pingutusi . Pingutused on seda kindlasti väärt, sest tihedamast koostööst ning nutikamaks tellijaks ja targemaks pakkujaks õppimise protsessist on võimalik vaid võita (Erkki Karo, Rainer Kattel, Veiko Lember, Kadri Ukrainski, Hanna Kanep ja UrmasVarblane (2014)).
Eesti turg on väike ja pakub seetõttu potentsiaalsetele kasvuettevõtetele harilikult vähe huvi. Kuid isegi väikesed turud võivad olla huvipakkuvad, kui need on innovaatilised ehk kui nende juhtivaks jõuks on kõrgetasemeline nõudlus uute ja täiustatud toodete, teenuste ja lahenduste järele.
Lisatingimuseks on, et nõudlus innovatsiooni järele ühtiks potentsiaalse olemasoleva ja tulevikus tekkiva nõudlusega rahvusvahelistel turgudel. Nõudlust innovatsiooni järele tuleks arendada viisil, mis võimaldaks ettevõtetel mõista, et Eesti turu jaoks uute toodete, teenuste ja lahenduste arendamine muudab nad lõpptulemusena rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisteks.
Nõudluspoole innovatsioonipoliitika ja sellega seotud poliitikameetmete võime kohaneda on Eestis hetkel suhteliselt madal. Seda peamiselt kogemuste vähesuse, üldise teadlikkuse puudumise, olemasolevate valitsemismudelitega seotud probleemide, innovatsiooniga seotud riskidesse suhtumise, riskide maandamiseks vajalike teadmiste ja meetodite puudumise ning nõudluspoole meetmete kujundamiseks ja rakendamiseks vajaliku pädevuse puudumise tõttu ( Tehnoloogia ja Valitsemine, Märts 2014)).
Eesmärgile suunatud poliitikaloome roll: Eesti kogemus selles valdkonnas on üsna piiratud Euroopa Liidu vahendite kasutamise planeerimisega. Teiste uuritud riikide kogemuste põhjal on selge, et kogu riiki hõlmav koordineerimine , mis võib toimuda juhtasutuse või ministeeriumi kaudu, on määravaks teguriks eesmärgistatud tegevuste juhtimisel.
Potentsiaalsete ostjate innovaatilisus : Eestil puuduvad pikaajalised riigihangete plaanid ning teadlikkus Eesti ettevõtete pakutavast innovatsioonipotentsiaalist ja -võimalustest on vähene – see on puudujääk, mida omakorda võimendab vastastikuse suhtluse puudumine (Tehnoloogia ja Valitsemine. Märts 2014)).
Süstemaatilised TAI-tegevused on pikaajalised eesmärgiga pakkuda lahendusi turu tulevikuvajaduste rahuldamiseks. On turge, mille puhul on enamik tulevikuvajadusi kindlaks tehtud. Kuid kiired tehnoloogilised arengud ja globaalsete väärtusahelate ning ettevõtete pidev restruktureerimine suurendab ebakindlust. Kuigi kogu TAI-­tegevus hõlmab riske, siis mida selgemini on võimalik turu tulevasi vajadusi prognoosida, seda kõrgem on ettevõtete motiveeritus panustada süstemaatilisse teadus-, arendus- ning innovatsioonitegevustesse.
Kui avalik sektor soovib muutuda innovatsiooni eestvedajaks, tuleb tagada, et avaliku sektori tekitatav nõudlus oleks kooskõlas prognoositava nõudlusega rahvusvahelistel turgudel. See rõhutab veelgi vajadust strateegilise kompetentsi järele avaliku sektori vajaduste määratlemisel. Nn suletud riiklikke lahendusi tuleks hoolikalt vältida, kuna need suunavad ettevõtteid raiskama ressursse ja arendama väga vähese või olematu ekspordipotentsiaaliga lahendusi.
Peamine takistus innovatsioonile avalikus sektoris on liigne keskendumine lühiajalistele tegevustele ja ressurssidele. Kuigi pikaajalised plaanid on olemas (nagu nt struktuurifondid perioodiks 2014–2020), kipuvad need olema jagatud eri ministeeriumide tasandite tegevusteks ning neil puudub üldine valitsusetasandi strateegiline suund. See viib killustumiseni, mida on võimalik ületada lisapingutustega tegevuste koordineerimiseks. Sageli aga koordineerimisega ei tegeleta või on see ebaefektiivne. Tulemuseks on killustunud poliitika ja poliitikaalgatused, mis tekitavad ettevõtetes segadust ning samuti kaasnevad sellise lähenemisviisiga ootamatud muutused. Taas loob pikaajalisema visiooni puudumine väljakutse ettevõtetele seoses nende strateegiliste investeeringute planeerimisega. Keskendumine lühiajalisele perspektiivile ning killustunud poliitikate rakendamine muudab avaliku sektori tulevikunõudluse prognoosimise üsna võimatuks ning seega tunnevad ettevõtted vähem huvi selle vastu, et investeerida TAI-alastesse jõupingutustesse puudumine (Tehnoloogia ja Valitsemine. Märts 2014)).
Peamine avaliku sektori innovatsiooni soodustaja on vajadus tegeleda ühiskondlike väljakutsetega. Neile viidatakse sageli kui niinimetatud kurikavalatele ja keerukatele probleemidele, kuna traditsiooniliste hierarhiliste valitsemisstruktuuride ning -mudelite kaudu on neid raske lahendada.
Eesti on väike avatud majandusega riik, mis kuulub Euroopa Liitu. See tähendab, et paljud turgude ja poliitikatega seotud otsused ja piirangud tulenevad Euroopa Liidu tasandilt ning need tuleb siseriiklikult vastavalt kohaldada . Selleks, et suuta neid otsuseid muuta, peab väike liikmesriik olema suuteline looma tugeva läbirääkimispositsiooni enda jaoks olulistes valdkondades (Majandus- ja Kommunikatsiooni Ministeerium , Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-20120).
See on üks põhjuseid, miks Eesti peaks olema ELi tasandil aktiivne, eriti neis kohtades, mis on seotud nõudluspoole poliitika ning ühiskondlike väljakutsetega seotud poliitikameetmestike loomise ja rakendamisega.
Euroopa Liidu struktuurivahendite 2014.–2020. aasta perioodi üheks eeltingimuseks on Euroopa Liidu poolt seatud nutika spetsialiseerumise strateegiate olemasolu struktuurivahendeid kasutavates riikides ja regioonides. Ka Eesti teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika keskmes on nutika spetsialiseerumise mõiste leidnud olulise koha: nii strateegia fookusena kui ka ministeeriumide, ettevõtjate ja teadlaste võimaliku koostööplatvormina (Majandus- ja Kommunikatsiooni Ministeerium, Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-20120)).
Euroopa Komisjoni ekspertgrupp Knowlegde for Growth nägi Euroopa
konkurentsivõime ühe peamise probleemina, et Euroopa riikide ja
regioonide teadustegevuse spetsialiseerumine on võrdlemisi nõrk (kõik
tegelevad kõigega), sest kõik riigid/ regioonid üritavad teineteist või arenenud piirkondi kopeerida, kasutades horisontaalseid TAI poliitikaid. Lahendusena liigsele tegevuste horisontaalsusele, killustatusele ja kattuvusele nähti omakorda suuremat spetsialiseerumist. (Majandus- ja Kommunikatsiooni Ministeerium, Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-20120)).
Nutika spetsialiseerumise kui poliitikainstrumendi loogika põhineb kahel omavahel tugevalt seotud põhimõttel:
1) spetsialiseerumise protsess peaks toimuma ettevõtliku avastamise teel, mis ei ole ei ülevalt alla ettekirjutatud spetsialiseerumine ega ka automaatselt alati alt üles tekkiv spetsialiseerumiste avastamise protsess, sest erinevates regioonides/ riikides võivad ettevõtlikkust (visioonide seadmisel, kasvupotentsiaali mõistmisel jne) üles näidata nii ettevõtjad, teadlased kui ka avalik sektor;
2) kontseptsiooni fookuses on üldotstarbelised tehnoloogiad ning spetsialiseerumisvõimaluste tuvastamine ja võimekuste arendamine nende tehnoloogiate sees (omane ennekõike arenenud riikidele ja regioonidele) või nende kasutamisel muudes teaduslikes, tehnoloogilistes ja majanduslikes valdkondades (omane ka vähem arenenud riikidele ja regioonidele) (Majandus- ja Kommunikatsiooni Ministeerium, Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-20120)).
Nutikat spetsialiseerumist tuleks seega käsitleda kui poliitikakontseptsiooni majandusarengu protsesse avavat majandusteoreetilist mudelit.
Ühelt poolt võib Eesti senist turuloogikatel põhinevat TAI poliitikate
koordineerimist mõista kui kõige ideaalilähedasemat ettevõtlikku avastusprotsessi, mille puhul Eesti on suuresti järginud Euroopa parimaid praktikaid – ei ole suunanud ettevõtjate ja majanduse spetsialiseerumist. Vastupidi, senine ettevõtluse ja innovatsiooni toetamine on rajanenud arusaamal, et konkurentsivõimelisemad ideed/ettevõtted saavad toetuse, sõltumata nende valdkonnast (Teostatavusuuring innovatsioonipoliitika nõudluspoole meetmete väljatöötamiseks ja rakendamiseks 2014).
Eesti teaduspoliitika on käinud samal ajal hoopis teist rada, kus teaduse spetsialiseerumise peamiseks mõjutajaks on olnud teaduslikku ekstsellentsust toetavad rahastamismehhanismid. Nii on arendustegevuses tekkinud märkimisväärne lõhe ettevõtluse ja teaduse spetsialiseerumise vahel ( http://valitsus.ee/et/riigikantselei/eesti2020 ).
Eesti majanduse mootoriks on kujunenud töötlev tööstus ja selle eksport ning töötlev tööstus,mis spetsialiseerub valdkondadele (puit, masinad , seadmed (sh elektroonika ) jne) kui terve Läänemere regioon. Kuigi Eesti tööstusettevõtted ei tegele märkimisväärselt iseseisvate toodete arendamisega, pakutakse sageli spetsialiseerunud tootmisteenuseid (Teostatavusuuring innovatsioonipoliitika nõudluspoole meetmete väljatöötamiseks ja rakendamiseks 2014).
Eesti teaduse spetsialiseerumist iseloomustab asjaolu, et see on väga
erinev majanduse spetsialiseerumisest, mida on ennekõike võimendanud
konkurentsipõhine ning teaduse arendamisele keskendunud teaduse rahastamise süsteem.
Kui majanduse spetsialiseerimise pinnalt võiksime eeldada märkimisväärset tööstus-, tootmistehnoloogiate, elektroonika ja sarnaste rakenduslike valdkondade finantseerimist (ja arengut), siis Eesti teaduse rahastamise instrumendid on rahastanud pigem
muid TA valdkondi. Näiteks loodusteaduse valdkonnas on suurem rahastamine olnud sellistes valdkondades nagu füüsika, keemia ja keemiatehnika , maateadused, protsessitehnoloogia ja materjaliteadus , arvutiteadused) (Majandus- ja Kommunikatsiooni Ministeerium, Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-20120)).
Nagu eelnevalt mainitud , tasuks Nutika Spetsiliseerumise valdkondade arendamisel lähtuda
eespool toodud nõudluse määratlemise tüpoloogiast (turu praeguse vs
pikaajalise nõudluse toetamine/arendamine ja avaliku sektori nõudluse
fookustamine) ehk valdkondlike analüüside käigus täpsustada Nutika Spetsiliseerumise sisemist fookust (kuidas ja millise loogikaga toetada konkreetseid spetsialiseerumisi)
ja valdkondade praeguseid arengutrajektoore ja -prognoose.
MKMi tegevuste poolelt saab Nutika Spetsiliseerumisega siduda ka klastrite/TAK
(tehnoloogia arenduskeskuste) meetme edasise arendamise loogika (nt osad TAKid/klastrid) ning ka nõudlusepoolsete innovatsioonipoliitika meetmete arendamise (võimalik siduda nii turu kui ka avaliku sektori nõudluse arendamise tegevustega); Nutika Spetsiliseerumise edulugude puhul ka ekspordi arendamise meetmed.
"Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-2020” koostamise üldiseks eesmärgiks on aidata
kaasa konkurentsivõime kava „Eesti 2020“
Strateegia elluviimiseks koostab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium igal aastal
rakendusplaani, mille kinnitab Vabariigi Valitsus. Rakendusplaanis näidatakse plaanitavad
tegevused koos indikaatorite, eelarvete ning vastutajatega.
Eesti avalik sektor on orienteeritud ettevõtete konkurentsivõime ja rahvusliku rikkuse
kasvatamisele. Riik kasutab sotsiaalmajanduslikke väljakutseid ettevõtete konkurentsivõime
tõstmiseks. Võtmeväljakutsetele vastamiseks suudetakse koostööd teha poliitikavaldkondade
üleselt, kaasates ka valitsusväliseid partnereid .
Eesti ettevõtjaskonda iseloomustab mitu olulist strateegilist nõrkust, mis suures plaanis
pärsivad tootlikkust ning rahvusliku rikkuse kasvamist. Liiga paljusid ettevõtjaid ilmestab
vähene ambitsioonikus nii tootearenduses kui pürgimises välisturgudele. Samuti vajab
parandamist juhtimiskvaliteet ning tõstmist efektiivsus. Kitsaskoht on ka vähene ettevõtjate
omavaheline koostöö eksporditurgudel, kus see on Eesti mahtude väiksuse tõttu ekspordi
õnnestumiseks sageli hädavajalik. Ka ettevõtjate koostöö tihedus ja sisukus teadusasutustega
jätab viimaste aastate kasvutendentsist hoolimata soovida ) (Majandus- ja Kommunikatsiooni Ministeerium, Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-20120)).
Ettevõtluse kasvustrateegia eesmärk on väljatoodud kitsaskohtade lahendamine ja täiendavate
võimaluste loomine aktiivse panustamise inimressursi kvaliteedi kasvu, uudsete ärimudelite
juurutamise, arendustegevusse investeerimise, mitme poolse koostöö soodustamise,
talendipoliitika loomise, loomemajanduse edendamise ning ettevõtluskeskkonna igakülgse
arendamise abil/kaudu. Põhjalikumalt käsitletakse temaatilisi väljakutseid ja neile vastamist
igas peatükis eraldi. Väljapakutud lahendused, tegevused ja toimingud kumuleeruvad kahe
suure eesmärgi täitmiseks, mis on tootlikkuse ja kõrget lisandväärtust loova hõive
kasvatamine .
Kasvustrateegia üldeesmärkide seadmisel on lähtutud lähtunud konkurentsivõime kavas „Eesti2020“ seatud kahest katuseesmärgist:
1) Tõsta tootlikkust töötaja kohta Euroopa Liidu keskmisega võrreldes 80%-ni
2) Tõsta tööhõive määra vanusegrupis 20-64 76% tasemele .
Tootlikkuse tõstmisel keskendume nii ettevõtjate ambitsioonikuse kasvatamisele kui ka
teadus-arendustegevuse ja innovatsiooni-investeeringute hoogustamisele ning ekspordile.
Strateegia panustab otseselt ka Eesti säästva arengu riikliku strateegia „Säästev Eesti 21“
eesmärgi „Heaolu kasv“ saavutamisse, mille peamine komponent – majanduslik jõukus – ja
selle saavutamise põhimehhanismid langevad suurel määral kokku „Ettevõtluse kasvustrateegias“ planeerituga) (Majandus- ja Kommunikatsiooni Ministeerium, Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-20120)).
Kõrgeltkvalifitseeritud tööjõu ja ettevõtluse arenguks vajaliku teaduspotentsiaali
arendamise ülesanne lasub Haridus - ja Teadusministeeriumi juhitaval teadus- ja
arendustegevuse ning innovatsioonistrateegial, siis inimressursi üldisel arendamisel on
võtmetähtsusega elukestva õppe strateegia.
Kasvustrateegial on kaks fookust:
1) Suure potentsiaaliga tegevusalad (nn kasvuvaldkonnad)
2) Suure potentsiaaliga ettevõtete grupid
Kasvualadepõhise poliitikakujundamise eesmärk on kontsentreerida tegevusi suurima
kasvupotentsiaaliga valdkondade eelisarendamiseks. Väärtusahelate valikul lähtutakse
Eesti majanduse ja teaduse tänasest spetsialiseerumisest ning arengupotentsiaalist ning neid
kõige lähemalt mõjutavatest arengutest Euroopas ja maailmas.7 Seejuures on oluline rõhutada,
et keskendume sotsiaalmajanduslikele väljakutsetele vastamisele ettevõtete ja teadusasutuste
tihedas ja piiriüleses koostöös) (Majandus- ja Kommunikatsiooni Ministeerium, Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-20120)).
Arengufondi läbiviidud analüüs näitas, et enim kasvupotentsiaali omavad Eesti majanduse
arendamisel järgmised suured valdkonnad:
1. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) horisontaalselt läbi teiste sektorite
2. Tervisetehnoloogiad ja -teenused
3. Ressursside efektiivsem kasutamine
Strateegia tegevuste planeerimisel lähtume kolmest põhimõttest:
1. Strateegiline kliendihaldus – tugevdame riigi rolli ettevõtete strateegilise
planeerimise võimekuse tõstmisel
2. Ettevõtte arendamine – asetame toetuspoliitika keskmesse projekti rahastamise
asemel tegevuste põhjaliku analüüsi, planeerimise ja rakendamise
3. Vähem otsetoetusi ja rohkem finantsinstrumente – üleminek turupõhisele
toetussüsteemile, näiteks finantsinstrumentide ja riskikapitali lahenduste abil ning teenuseid
osaliselt tasuliseks muutes.
Kasvustrateegia koostamise strateegiline aluseks on EL-tasandil sõlmitud kokkulepped. Kõige
kõrgemal tasandil lähtub strateegia EL 2020 üldeesmärgist tõsta liidu konkurentsivõimet
ning järgib seejuures selle lipulaeva Innovaatilise Liidu47 põhimõtteid. Seejuures on
kasvustrateegia otseselt seotud EL tööstuspoliitika algatusega ja Ettevõtlus 2020 teatisega
(sh Euroopa väikeettevõtluse algatusega). Piirkondliku koostöö kavandamisel arvestatakse ka
Läänemere strateegia põhisuundadega
Kokkuvõte
Kuna innovatsioon on alati seotud riskiga , siis on väga oluline luua innovatsiooniriskide maandamise meetmed (nt. garantiifond innovatsiooni ebaõnnestumisel kulude katmiseks) üldisesse strateegilisse planeerimisse.
Nõudluspoole innovatsioonipoliitika elluviimine Eestis on suur väljakutse ja võimalus. See nõuab hästi toimivat ministeeriumide vahelist koostööd, pikaajalisi valdkondlike TAI- strateegiaid , samuti kõrget teadlikkust innovatsioonist ja turgude dünaamikast. Samal ajal loob see võimalusi luua uued valitsemise traditsioonid avalikus sektoris. Igal juhul on nõudluspõhine innovatsioonipoliitika samm edasi kindlustamaks Eestile sihipärast majanduskasvu (Allikas Teostatavusuuring innovatsioonipoliitika nõudluspoole meetmete väljatöötamiseks
ja rakendamiseks 2014. Eestis).
Kasutatud kirjandus
1.Tegemist on lühendatud versiooniga teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi ( TIPS )analüüsist: Erkki Karo, Rainer Kattel, Veiko Lember, Kadri Ukrainski, Hanna Kanep ja UrmasVarblane (2014) ‘Nutika spetsialiseerumise võimalused ja väljakutsed Eestis teadus-, arendus- jainnovatsioonipoliitika kujundamisel ja juhtimisel 2014–2020’, TIPS poliitikaanalüüs.
2. Kontseptsiooni autorite käsitlus sellest muutusest ning kontseptsiooni teaduslikest väljakutsetest: Foray, D., David, P. A. and Hall, B. (2011) ‘ Smart Specialisation: From academic ideato political instrument , the surprising career of a concept and the difficulties involved in its implementation’, MTEI Working Paper, Ecole Polytechnique Federale de Lausanne.
3. Tehnoloogia ja Valitsemine. Märts 2014
4. Majandus- ja Kommunikatsiooni Ministeerium, Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-20120
5. Teostatavusuuring innovatsioonipoliitika nõudluspoole meetmete väljatöötamiseks
ja rakendamiseks 2014. Eestis. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning EAS
6. http://valitsus.ee/et/riigikantselei/eesti2020
7.COMMISSION STAFF WORKING DOCUMENT Developing an indicator of innovation output
http://eur-lex.europa.eu/legal-content/en/ALL/?uri=CELEX%3A52013SC0325
8.Raivo Linnas, TTÜ haldusjuhtimise doktorant