Eesti innovatsioonipoliitika (1)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
EESTI INNOVATSIOONIPOLIITIKA
Referaat
Aineõpetaja:
Mõdriku
2009
Sissejuhatus 3
Innovatsioonipoliitika olemus 5
Innovatsiooni strateegilised eesmärgid 7
Eesti innovatsioonipoliitika 8
Eesti innovatsioonisüteem 9
Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika arengusuundumused 11
Kokkuvõte 14
Kasutatud kirjandus 15

Sissejuhatus

Euroopa Komisjoni Rohelises Raamatus nimetatakse innovatsiooniks uudsete asjade ja nähtuste kiiret omaksvõtmist, juurutamist ja edukat tootmist. Innovatsioon võib toimuda nii majanduses kui ka sotsiaalsfääris. Vastandsõnad innovatsioonile on arhailisus ja rutiin .
Vastavalt OECD "Frascati Manual " määratlusele sisaldab mõiste "innovatsioon" uute ideede kasutamist turul konkurentsivõimelise toote või teenuse pakkumiseks, uue või parandatud tehnoloogia või jaotusprotsessi kasutuselevõtmiseks või uute meetodite rakendamist teeninduses . Oluline on sealjuures , et innovatsiooni käsitletakse esmajoones kui protsessi, mis on kavandatud ja ellu viidud uute toodete, tehnoloogiate ja teenuste kasutuselevõtmiseks. Teisalt kasutatakse mõistet "innovatsioon" tähistamaks uut toodet, protsessi või teenust. Innovatsioon sisaldab endas uue idee muutumist realiseeritavaks tooteks, uut või täiustatud valmistamis- või turustamisprotsessi ja sotsiaalse teenindamise uusi meetodeid .
Euroopa Liidu Innovatsiooni Roheline Raamat ( Green Paper on Innovation), 20.12.1995 nimetab innovatsiooni mitmetahuliseks nähtuseks, mille sisuks pole ainult uued tooted ja nende loomine, vaid ka uued teenindusliigid, uued tootmise, levitamise ja turustamise meetodid, ning uute võtete kasutamine töö organiseerimisel.
Eesti riigi ja majanduskeskkonna väiksuse tõttu ei saa Eesti majandus tulevikus orienteeruda madalate tootmiskulude kaudu saavutatavale konkurentsieelisele, kuna väikeste tootmismahtude puhul ei teki toodangu juurdekasvu kulude kasvuga võrreldes ennaktempos (ehk mastaabisäästu), mis on kulude kokkuhoiul põhineva konkurentsivõime eeltingimus. Seega on T&A ergutamine ja toetamine meile perspektiivseimaks võimaluseks lisandunud väärtuse olulise juurdekasvu ja sellel põhineva majanduskasvu saavutamiseks.
Tõhusalt toimiva integreeritud innovatsioonisüsteemi väljaarendamine on aluseks haridus - ja teadusasutuste ning Eesti ettevõtete ja infrastruktuuriasutuste vaheliste sidemete ja tehnosiirdeprotsesside teostumisele. Teadus- ja arendustegevuse ning efektiivselt töötava tehnosiirde tulemuseks on konkurentsieeliste olemasolu mitmes suurt lisandväärtust andvas majandusvaldkonnas, ideede juurdevool uute toodete ja teenuste jaoks ning ühiskonna teadlikkus arenguvõimalustest.
Innovatsioon – uute ideede kasutamine: 1) turul konkurentsivõimelise toote või teenuse pakkumiseks; 2) organisatsiooni sisemiste protsesside (tootmine, turundus, tarnimine , juhtimine jne) ümberkorraldamiseks; 3) uue või oluliselt täiustatud tehnoloogia kasutuselevõtmiseks tööstuses, teeninduses või avalikus sektoris.
Eristatakse järgmisi innovatsiooni alaliike :
tooteinnovatsioon – kaup või teenus, mis erineb oluliselt ettevõtte senistest toodetest omaduste või kasutusviisi poolest;
protsessiinnovatsioon – uue või oluliselt täiustatud tootmisprotsessi, tarnimismeetodi või tootmise abitegevuse kasutuselevõtt, mille eesmärk on tootekvaliteedi, tootmise või selle abitegevuse efektiivsuse ja/või paindlikkuse, keskkonnasäästlikkuse või turvalisuse taseme tõus;
organisatsiooniline innovatsioon – oluliste muutuste tegemine ettevõtte äripraktikas, töökohtade struktuuris või suhtlemises teiste ettevõtete ja asutustega eesmärgiga tõsta ettevõtte innovatsioonivõimet ja parandada majandusnäitajaid (kvaliteet, efektiivsus);
turunduslik innovatsioon – oluliste muutuste tegemine ettevõtte kaupade ja teenuste turustamisel , sh muutused disainis ja pakendamises;
tehnoloogiline innovatsioon – uute tehnoloogiliste lahenduste arendamise ja kasutuselevõtuga seotud uuendused;
mittetehnoloogiline innovatsioon – uuendused, mis ei too kaasa tehnoloogilisi muudatusi (valdavalt organisatsiooniline ja turunduslik innovatsioon).

Innovatsioonipoliitika olemus

Tootmise konkurentsivõime määrab ühelt poolt tarbija vajaduste täielikum rahuldamine toodete ja/või teenuste tarbimisomaduste parandamise (ning tarbimisega seotud kulutuste vähendamise) teel ja teiselt poolt toodete ja/või teenuste hinna vähendamise teel. Tuleb arvestada, et läbi innovatsiooni ei teki kasum ainuüksi tootja (või teenindaja) juures, vaid ka tarbija juures. See võib avalduda kulutuste kokkuhoiuna ja/või toote (teenuste) tarbimisomaduste paranemisena.
Innovatsiooni võib põhimõtteliselt kompleksselt hinnata järgmiste kriteeriumide alusel:
* Olemasoleva turuosa suurenemine
- konkurentsivõime välisturgudel
- kokurentsivõime siseturul
* Madalama hinna saavutamine
* Toote kvaliteedi paranemine
* Toote kasutusala laienemine
* Uue turu hõivamine
* Tootmise paindlikkuse tõstmine
* Töökeskkonna paranemine
* Vananenud toodete asendamine uutega
* Keskkonnakahjustuste vähendamine
* Ressursisäästlikkus
* Efektiivsus, tulusus , tootlikkus
Kavandades erinevaid projekte, tuleb kindlasti hinnata kavandatava tegevuse mõju ühe või mitme nimetatud kriteeriumi väärtusele.Innovatsiooni eesmärkide püstitamisel ja kompleksel analüüsil peab kindlasti arvestama erinevate innovatsiooni aspektidega:
* Innovatsiooni erinevad liigid (teaduslik, tehnoloogiline, tehniline, organisatsiooniline jms.)
* Innovatsiooni rakendamise erinevad tasandid (riik, regioon, ettevõte, tegevusala, tehnoloogia, projekt jms.)
* Uuendusprotsessi erinevad etapid (innovatsioonile eelnevad alusuuringud, tootearendus , tehnoloogia arendus, turunduse arendus jms.)
* Analüüsi (hindamise) erinevad meetodid
Innovatsiooni kriteeriume võib määratleda (olenevalt konkreetsest innovatsiooni liigist ja tasandist) väga mitmeti:
* antud tasandi eesmärgid, strateegia, poliitika, väärtused jms.;
* finants -majanduslikud kriteeriumid;
* teaduslik-tehnilised kriteeriumid;
* sotsiaalsed ja ökoloogilised kriteeriumid.

Innovatsiooni strateegilised eesmärgid

Teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon on arenenud riikide teadmistepõhise ühiskonnamudeli keskmes. Teadmistepõhine ühiskond on pidevalt arenev, ühiskonna jätkusuutlikkus põhineb teadmiste loomisel ja kasutamisel ühiskonna ja innovatiivse majanduse tõhusa toimimise suunas, et tõsta inimeste heaolu.
Eesti TA&I strateegia 2007–2013 „Teadmistepõhine Eesti” keskendub ühiskonna jätkusuutlikule arengule teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni kaudu. See aitab kaasa Eesti pikaajalise arengustrateegia „Säästev Eesti 21” ning Lissaboni strateegia (majanduskasvu ja tööhõive strateegia) eesmärkide saavutamisele. See strateegia on jätkudokument Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegiale 2002–2006 „Teadmistepõhine Eesti”.
TA&I strateegia käsitleb Eesti ees seisvaid väljakutseid TA&I korraldusele, ettevõtlusele ja majanduse konkurentsivõimele, avalikulesektorile ning TA&I poliitika kujundamisele.
Teadus- ja arendustegevus vajab võimekaid inimesi ja konkurentsivõimelist infrastruktuuri, suunatust Eesti vajadustele ja võimalustele, samuti rahastamise stabiilset kasvu. Väljakutse Eesti ettevõtlusele ja majandusele on suurendada tootlikkust ja suure lisandväärtusega eksporti ning luua uuendusvõimet soodustavaid koostöövõrgustikke, väljakutse avalikule sektorile on väärtustada teadmistepõhisust ja kujundada vastav poliitika.
Strateegia püstitab kolm järgmist põhieesmärki:
• teadus- ja arendustegevuse konkurentsivõimeline kvaliteet ja mahu kasv,
• uuendusmeelne ettevõtlus ülemaailmses majanduses lisandväärtust loomas ,
• pikaajalisele arengule suunatud ja innovatsioonisõbralik ühiskond.
Rahvusvahelisel tasemel edu saavutamiseks on vaja kontsentreerida nii inim- kui ka materiaalseid ressursse, süvendada spetsialiseerumist ning teadus- ja arendusasutuste omavahelist tööjaotust. Ressursse suunatakse eelistatult nendesse TA&I valdkondadesse, mille potentsiaal võimaldab saavutada maailma eesliiniteaduses tulemusi, mis on tähtsad jätkusuutlikule majandusarengule ning toetavad olulisi sotsiaalmajanduslikke eesmärke ning rahvuse ja kultuuri säilimist

Eesti innovatsioonipoliitika

Kõiki Eesti Vabariigi Valitsusi on süüdistatud innovatsioonipoliitika, tööstuspoliitika ja üldse majanduspoliitika puudumises. Selline süüdistus aga ei pea paika. Olenemata sellest, kas riigis on innovatsioonipoliitika korralikult formuleeritud; ära trükitud; kaante vahele köidetud; ministeeriumis, valitsuses või parlamendis vastu võetud ja ära kinnitatud ning ametlikult välja kuulutatud, on igas riigis innovatsioonipoliitika kui selline vaieldamatult olemas. Paratamatult eksisteerib mingi riigi majandust korraldav tegevus, üldine strateegia ja selle seatud eesmärgid ning vahendid. Tahes-tahtmata on olemas mingi tegevuskava, mille eesmärgiks on liikumine olemasolevast situatsioonist tulevikusituatsiooni, rakendades seeria kindlaid tegevusi, kuni soovitud situatsioon on saavutatud. Isegi innovatsioonipoliitika formaalne puudumine, süsteemitu tegutsemine, välismõjude ja konjunktuuriga kohandumine, asjade isevoolu teed minna laskmine on ilma vähimagi kahtluseta innovatsioonipoliitika.
Kindlasti peab aga Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika olema pidevalt töös olev dokument. Ta ei saa mitte kunagi lõplikult valmis ja teda ei õnnestu mitte kunagi täpselt, täies mahus ning tähtajaks ellu viia. Tulenevalt maailmamajanduse ja Eesti majanduse konkreetsest olukorrast ning muudest dünaamilistest teguritest, samuti ka parajasti võimulolevate poliitiliste jõudude seisukohtadest Eesti majanduse arendamise küsimustes, tuleb seda dokumenti paratamatult pidevalt täiustada ning arendada. Aeg-ajalt tuleb seda pidevalt töös olevat dokumenti kindlasti trükkida, köita, kinnitada, vastu võtta, välja kuulutada. Kuid mõne aja pärast selgub paratamatult, et elu on arenenud kavandatust teistmoodi; tingimused on muutunud, sh. on vastu võetud uusi poliitilisi otsuseid; mõni innovatsioonipoliitika postulaat pole ennast praktikas õigustanud; innovatsioonipoliitika väljatöötajad on ise ka vahepeal targemaks saanud jne. Sellisel juhul tuleb koostada uus innovatsioonipoliitika variant, mis pole samuti absoluutselt õige ega igavene .

Eesti innovatsioonisüteem

Eesti Vabariigi Innovatsioonisüsteemi all võib mõista süsteemi või kogumit, mis tegeleb Eestis innovatsioonide välja töötamisega, innovatsioonide ellu viimisega , aga samuti nimetatud tegevuse koordineerimise ja finantseerimisega. Põhiinstitutsioonideks Eesti innovatsioonisüsteemis on ülikoolid, innovatsioone rakendavad firmad ja mitmesugused teadusasutused.
(TAKS) annab Haridus - ja Teadusministeeriumile mandaadi riikliku teaduspoliitika teostamiseks ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile tehnoloogilise arendustegevuse ja innovatsiooni korraldamiseks. Lisaks sellele paneb seadus kõikidele ministeeriumidele ülesande korraldada oma valitsemisalale tarvilikku teadus- ja arendustegevust ning selle finantseerimist.
Eesti Vabariigi innovatsioonisüsteemi all võib käesoleval ajal mõista süsteemi või kogumit, mis tegeleb Eestis innovatsioonide väljatöötamisega, innovatsioonide elluviimisega, aga samuti nimetatud tegevuste koordineerimise ja finantseerimisega. Põhiinstitutsioonideks Eesti riiklikus innovatsioonisüsteemis on ülikoolid, innovatsioone rakendavad firmad ja teadusasutused.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele ning Teadus- ja arenduskorralduse seadusele teostab arendus- ja innovatsioonipoliitikat Majandusministeerium .
Teadus- ja arendustegevust reguleerivateks põhilisteks seadusteks Eesti Vabariigis on

• Teadus- ja Arenduskorralduse Seadus;
  
• Teaduste Akadeemia Seadus;
  
• Vabariigi Valitsuse Seadus;
  
• Tartu Ülikooli Seadus;
  
• Sihtasutuste Seadus.
  

Teadus- ja arendussüsteemi põhikomponendid on suuremad ülikoolid, Teaduste Akadeemia ja firmade arendusüksused.
Innovatsioonisüsteemi kuuluvad:
* firmade uurimis- ja arendusüksused;
* firmade vahelised sidemed ja struktuurid;
* avalik sektor;
* finantssektor;
* uurimis- ja arendusorganisatsioonid;
* haridus- ja koolitussüsteem.
Erinevate tootmisharude ettevõtete konkurentsivõime tõstmisega seotud tegevust võib jaotada tooteinnovatsiooniks; tehnoloogiliseks innovatsiooniks; organisatsiooniliseks ( tootmiskorralduse ja juhtimisega seotud) innovatsiooniks.

Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika arengusuundumused

„Täna kulutatakse Eestis innovatsioonile vaid veidi üle ühe protsendi sisemajanduse kogutoodangust. See ei vasta enam aja nõudele. Eesmärk on ehitada sild nendesse majandustesse, kus investeeringud innovatsiooni on 3-4 protsenti. Me räägime siin rahast, millest hea tava kohaselt tuleb kaks kolmandikku ettevõtjatelt ja kolmandik riigilt, seejuures panustab riik enamasti inimeste koolitamisse ja arendamisse. Lisaks loob riik ettevõtjatele eri meetmete kaudu võimalusi oma ettevõtet innovaatilisemaks muuta. Need meetmed on piltlikult öeldes kui nõelravi - mõjutatakseaid väheseid punkte, kuid kasu on sellest kogu organismile.“
J. Parts/“ Uuenduste Tuules ” 18.6.2008/
Reformide esimene etapp, mil pôhitähelepanu oli pööratud struktuurilistele ja institutsioonilistele muudatustele, on praktiliselt lôpule jôudnud. Kuid Eesti Vabariigil tuleks veel mõnda aega püüda jätkata liberaalset, konservatiivset, mitteprotektsionistlikku majanduspoliitikat. See on tingitud paljustki asjaolust, et märkimisväärset riigipoolset toetust Eesti majandusel loota ei ole. Riigieelarvelised vahendid vägagi piiratud, struktuuripoliitilisteks eesmärkideks neid arvestatavas mahus ei jätku.
Ka tulevikus Tuleb hoiduda mõttestampidest, tunnistada fakte, ning mõelda dialektiliselt. On vajalik meeles pidada, et mingil ajaperioodil sobiv ja häid tulemusi andnud majanduspoliitika ei tarvitse olla otstarbekas mõni aeg hiljem. Kahtlemata vajab ka Eesti innovatsioonipoliitika pidevat täiendamist ja muutmist , tuleb hakata majanduses toimuvaid makroökonoomilisi protsesse senisest tunduvalt põhjalikumalt uurima .
Eesti integratsioon erinevate piirkondadega määrab oluliselt nii majanduse arengu lähtetingimused kui ka innovaatilise tegevuse institutsionaalse struktuuri ning majanduslikud võimalused. Eesti areng sõltub suuresti Euroopa Liiduga integreerumise tempost ja suhetest Venemaaga. Kui Eestist ida poole jäävad mahukad turud korrastuvad ja nendes riikides jätkub demokraatlik areng, muutub Eesti vägagi atraktiivseks paigaks suurtele rahvusvahelistele kontsernidele. Just transiidimaa positsioon oleks põhjuseks, miks Eestis loodaks nende firmade filiaalid . See looks kindlasti täiesti spetsiifilise keskkonna ka innovaatiliseks tegevuseks. Kui Eesti aga jääb suhteliselt ühepoolselt eelkõige Lääne suunal avatud maaks , hakkavad ilmselt domineerima väiksemad, eelkõige Skandinaaviamaadest pärit investeeringud ning toimub integreerumine eelkõige nende maadega, eriti Soomega.
Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika kujundamisel peab tingimata arvestama, et konkurentsivõime kui selline ei ole määratud konkurentidega analoogilise olukorra tekitamisega, vaid konkurentidega võrreldes teatud tegurite eelisarendamisega.
Eesti innovatsioonipoliitika ja üldse majanduspoliitika põhjendatud kujundamisel tuleb kindlasti lähtuda suhteliselt madala arengutasemega väikeriigi seisundist tulenevatest iseärasustest:
* Masstootmise eeliste puudumine. Paljudes valdkondades ületab tehnoloogiliselt optimaalse suurusega ettevõtte tootmise maht siseturu vajaduse. Seetõttu sõltutakse oluliselt eksportimise võimalustest, välismaiste turgude avatusest, nende stabiilsusest ja arengutendentsidest.
* Monopoliseerumise oht. Paljudes valdkondades ei mahu mitu sarnast ettevõtet Eesti turule lihtsalt ära. Monopoliseerumise negatiivseid tagajärgi aitab ära hoida või vähemalt leevendada siseturu avatus vastava kauba impordile . Seetõttu ei tohiks monopoolsetel aladel mitte mingil juhul rakendada mingeid impordipiiranguid.
* Hinnakartellide tekkimise suur oht. See on tingitud asjaolust, et tihti on tegemist vaid paari-kolme pakkujaga.
* Impordi liigne kontsentreeritus vähestele riikidele. Väikeriik on selleks tihti sunnitud, sest tal pole võimalik paljudes riikides esindusi avada ja infot hankida. Raskused suure osatähtsusega riigi turul kanduvad aga kergesti üle ka väikeriigi majandusse.
* Väikeriik ei suuda oluliselt mõjutada hindu, vahetuskursse, intresse ja teisi majanduse võtmesuurusi. Need kõiguvad lihtsalt väliskeskkonna muutustest sõltuvalt. See muudab kogu väikeriigi majanduse tugevalt ja otseselt sõltuvaks maailmamajanduse (s.t. välisriikide majanduse) olukorrast. Sõltuvus on praktiliselt ühepoolne, sest väikeriigi majanduspoliitika mõju tema suurematele partneritele on tühine.
* Poliitilis-sõjaline haavatavus ja välissõltuvus. See piirab kindlasti oluliselt väikeriigi valitsuse manööverdamisruumi.
* Väikeriigi siseturg on homogeensem. See muudab olukorra majandusobjektidele paremini mõistetavaks ja riiklikult kergemini reguleeritavaks.
* Välismõjudele reageerimise paindlikkus. Väiksemad ettevõtted on vähem inertsed ja väike siseturg ei võimalda välismõjusid kompenseerida.
* Väikeriik võib välja kaubelda teiste riikidega võrreldes soodsamad kaubavahetustingimused. Põhjuseks on asjaolu, et juhtivad turujõud ei karda olulise konkurendi teket.
* Ühekordne edukas eksportehing võib väikeriigile anda märgatavat efekti.
* Suhteliselt väike välismaine finantseering avaldab väikesele riigile suhteliselt suurt mõju.
Kuigi Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika läheneb aja jooksul paratamatult Euroopa Liidu innovatsioonipoliitikale, peame me ilmselt ka edaspidi oma spetsiifilisest olukorrast tulenevalt jätkama mõnevõrra mittestandardset innovatsioonipoliitikat. Meil tuleb jätkuvalt suhtuda ettevaatlikult Lääne ekspertide soovitustesse.

Kokkuvõte

Eestis on loodud täiesti rahuldaval tasemel klassikaline innovatsioonisüsteem. Kuigi olemasoleva innovatsioonisüsteemi positiivne môju Eesti majanduses on täiesti tunnetatav, on selleks otstarbeks eraldatavad summad majanduse struktuuri oluliseks môjutamiseks liiga väikesed. Eesti riigi sihtfinantseerimisest hoopis rohkem on majanduse struktuuri môjutanud välisinvesteeringud ja mitmesugused Euroopa ning ülemaailmsed arenguprogrammid.
lmselt pole arukas hakata oluliselt praegust innovatsioonisüsteemi reformima. See süsteem töötab päris rahuldavalt ja normaalselt funktsioneerivat süsteemi ei maksa ilmaasjata torkida. Mônda institutsiooni lähiajal - kui päevakorras on hoopis halduskulude oluline vähendamine - juurde teha on ilmselt vôimatu. Tänaseks oleme me juba aru saanud, et iseseisev riik on väga kulukas ja väike ning vaene Eesti ei suuda ka kôige suurema soovi korral Lääne tööstusriikide vastavaid struktuure täpselt kopeerida.
Eesti teaduspoliitika suunajad peaksid pidevalt kaaluma, millised teaduslik-tehnilised valdkonnad on adekvaatsed riigi kui terviku strateegiliste püüdluste ja taotluste suhtes. Selleks tuleb arvestada
* olemasoleva tööstuse ja teaduslik-tehnilise baasi tugevust ja võimalusi;
* tööstuse ja kogu ühiskonna vajadusi tulevikus.
Neid tegureid arvestades võiks kaaluda mõningate teaduslik-tehniliste programmide väljatöötamist. Nende programmide eesmärgiks oleks fokuseerida tähelepanu ja investeeringud ühele või teisele riigi arengus strateegilist tähtsust omavatele teaduslik-tehnilistele valdkondadele. Kontsentreeritud jõupingutused, mis on suunatud ühtaegu nii tööstuse, teaduse kui ka haridussektori koostoimelisele arendamisele, tugevdavad lõppkokkuvõttes majanduslikku konkurentsivõimet ja majanduslikku julgeolekut.

Kasutatud kirjandus

http://www.mkm.ee/index.php?id=7172

http://www.riigikantselei.ee/failid/TEII20072013.pdf

http://konspekt.transinf.com/esseed/innovaatika2.php

http://konspekt.transinf.com/referaadid/eesti_innovatsioonipoliitika.php

http://www.irc.ee/infoleht/Innovaatika_67_100

http://www.mkm.ee/failid/TAI_strateegia_rakendusplaan_2007_20102.pdf

http://infutik.mtk.ut.ee/~tonun.jt/Innovatsioon.pdf

http://www.mkm.ee/failid/TAI_strateegia_rakendusplaan_2007_20102.pdf
15