Innovatsioon (0)

SISUKORD

SISSEJUHATUS 2
1 INNOVATSIOON 3
2 MAKROMAJANDUS 6
KOKKUVÕTE 7
KASUTATUD KIRJANDUS 9

SISSEJUHATUS

Eesti geograafiline asend Läänemere ääres soodustab ulatuslikku majanduslikku koostööd Euroopa kõige dünaamilisema ning kiirelt areneva piirkonnaga – Läänemeremaade ning eriti Põhjamaadega. Sellest piirkonnast pärinevad Eesti olulisimad kaubanduspartnerid – Soome, Venemaa, Rootsi, Saksamaa ja Läti. Ka põhilised Eestisse suunatud välisinvesteeringute vood lähtuvad Soomest ja Rootsist. Eesti asend ida ja lääne vahel on loonud võimalused transiidi arenguks ning lääneriikidel on Eestit võimalik kasutada kui väravat Venemaa ja SRÜ turgudele.
Tänapäeval areneb majanduslik koostöö ülikiiresti ja laialdaselt. Erinevaid pakkumisi turul on meeletult ja seega paljudel tuleb võidelda turule pääsemiseks või oma koha säilitamiseks. Seega tuleb olla uuenduslik ja arenev.

1 INNOVATSIOON

Innovatsioon kõige üldisemas mõttes on millegi uut moodi tegemine. See võib viidata järkjärgulistele, radikaalsetele või revolutsioonilistele muutustele mõtlemises, toodetes, protsessides või organisatsioonides. Tavaliselt tehakse vahet leiutamisel ehk idee esmaavaldamisel ja innovatsioonil ehk ideede edukal ellu rakendamisel. Paljudes valdkondades peab see miski uus olema oluliselt erinev senisest , et seda saaks nimetada innovatsiooniks, mitte pelgalt tähtsusetu muudatus näiteks kunsti, majanduse, äri või valitsuse poliitika vallas. Majanduses peab muutus suurendama väärtust, kliendiväärtust või tootja väärtust. Innovatsiooni eesmärgiks on positiivne muutus, muutmaks kedagi või midagi paremaks. Tootlikkuse kasvu kaasa toov innovatsioon on peamine majandusliku rikkuse kasvu allikas.
Innovatsioon on majandusteaduse, tehnoloogia , sotsioloogia ja inseneriteaduse oluline uurimisvaldkond. Kõnekeeles samastatakse sõna "innovatsioon" tihti protsessi tulemiga. Kuid majandusteadlased keskenduvad pigem protsessile tervikuna , alates selle algatanud ideest kuni idee muundumiseni millekski kasulikuks, idee rakendamisele ning süsteemile, milles innovatsiooni protsess aset leiab. Kuna innovatsiooni peetakse ka majanduse peamiseks käima lükkavaks jõuks, eriti kui see viib tootlikkuse suurendamiseni, peavad tegureid, mis viivad innovatsioonini, oluliseks ka poliitikakujundajad.
Innovatsiooni peetakse üheks tähtsamaks pikaajalise majanduskasvu vedajaks, kuid majandusteadlased pole jõudnud ühtsele seisukohale, mis asi see üldse on. Kuigi teooriad võivad olla erinevad, peetakse majandusteaduses tüüpiliselt innovatsiooni all silmas Joseph Schumpeteri käsitlust, mille kohaselt tähendab see millegi uue ja kasuliku kommertsialiseerimist. See uus ja kasulik võib olla toode, meetod, tehnika, teenus vms. Pole olemas innovatsiooniettevõtteid, vaid on olemas innovaatilised projektid , mida peaks rakendama igas eluvaldkonnas. Tulevikus on edukad just sellised ettevõtted.
Organisatsiooni kontekstis võib innovatsioon läbi efektiivsuse, tootlikkuse, kvaliteedi, konkurentsivõimelisuse, turuosa jne. parendamise olla seotud tulemuste ning kasvuga. Kõik organisatsioonid saavad uuendusi kasutusele võtta, sealhulgas näiteks haiglad , ülikoolid ja kohalikud omavalitsused.
Kuigi innovatsioon tavaliselt lisab väärtust, võib innovatsioonil olla ka negatiivne või destruktiivne mõju — kui uuenduste läbi viimisel lõhutakse või muudetakse vanu organisatsioonilisi vorme ja tavasid. Organisatsioonid, mis ei ole võimelised uuendusi efektiivselt läbi viima, võidakse hävitada nende poolt, kes seda suudavad. Seega innovatsiooniga kaasneb tavaliselt risk. Innovatsiooni peamiseks väljakutseks on hoida tasakaalu protsessi- ja tooteinnovatsiooni vahel. Kui protsessiinnovatsioonidega kaasneb tavaliselt paremat efektiivsust lubav ärimudel, mis on omakorda otseselt kasulik aktsionäridele, siis tooteinnovatsioonidega kaasneb klientide rahulolu kasv, seda aga teadus-ja arendustegevuse kulude kasvu riskiga , mis võib omakorda lühiajaliselt vähendada aktsionäride tulu. Kokkuvõtlikult võib öelda, et innovatsiooni võib kirjeldada kui idee välja mõtlemiseks kuluva aja ja jõupingutuste (R), idee välja arendamiseks kuluva aja ja jõupingutuste (D) ning idee ärilisele rakendamiseks kuluva aja ja jõupingutuste (C) summat
Innovatsioon tähendab põhimõtteliselt muutumist, mis võib võtta mitmeid vorme. Peamiselt keskendutakse neljale laiale kategooriale (innovatsiooni neljale P-le - inglise keeles: Product, Process , Position, Paradigm ):

• tooteinnovatsioon- muudatused asjades (toote/teenused), mida organisatsioon pakub;
  
• protsessiinnovatsioon - muutused nende loomise ja kättetoimetamise moodustes;
  
• positsiooniinnovatsiooniks - muutused toodete/teenuste turuletoomise kontekstis;
  
• paradigmainnovatsiooni - muudatused organisatsiooni tegevust raamivates ja selle aluseks olevates mõttemallides. (Tidd, Bessant, & Pavitt , 2006)
  

Innovatsioon seisneb eelkõige õppimises – nii teadmuse strateegilises omandamises ja kasutamises kui ka sellise kompetentse arendava õppimise toimumist toetavate käitumismustrite omandamises ja kinnistamises. Innovatsiooni juhtimine toimub eeskätt sellist õppimist võimaldavate käitumismallide- rutiinide- kindlaks tegemises ja nende arendamise võimaldamises.
Oluline innovatsiooni juhtimise konkreetsete viiside mõjutaja on organisatsiooni suurus. Tavaliselt on väiksematel organisatsioonidel rida eeliseid – väledus, kiire otsuselangetamise võime -, kuid ka piirangud, näiteks ressursside piiratus . Need tähendavad seda, et tõhusa innovatsioonijuhtimise arendamine sõltub võimest luua just neil asjaoludel mängivaid struktuure ja käitumisi, näiteks informaalse suhtlemise säilitamine selleks, et võita ühisest visioonist ja kiirest otsuselangetamisest, kuid võib rajada ka võrgusidemeid, et ressursside piiratust kompenseerida.
Piirkondlikud ja rahvuslikud innovatsioonisüsteemid erinevad väga palju. Innovatsioonisüsteemi all peame silmas tervet hulka tegijaid – valitus-, rahandus - ja haridusringkondi, tööturgu, teaduse ja tehnoloogia infrastruktuuri jms- , mis moodustavad ettevõtete innovatsioonisüsteemide toimimise taustsüsteemi. Mõnel juhul eksisteerib nende elementide vahel selge sünergia, mis loob toetavad tingimused, milles innovatsioon saab edeneda. (Tidd, Bessant, & Pavitt, 2006)
Innovatsiooni üldmajanduslikuks tulemiks on veel majanduse struktuuri kaasajastamine ja korrastamine. Madala innovaatilisusega ja langeva konkurentsivõimega harud satuvad raskustesse ning majanduse edasiviijateks kujunevad uued innovaatilised ning kõrget väärtust ja konkurentsivõimet pakkuvad tegevusalad.
Erinevad on ka kuhjuva ja radikaalse innovatsiooni rahastamise võimalused. Olemasoleva lahenduse täiendamiseks piisab väikesest investeeringust, mis tõotab tuua suurt kasu. Radikaalse läbimurdeni jõudmiseks kulub tihti palju aega ja vahendeid ning sellest tulevikus saadav tulu ei pruugi jõuda innovaatorini, vaid jaotub ühiskonnas. Nii on ettevõtja pigem valmis olemasolevat parandama, kui millegi totaalselt uuega lagedale tulema . Riik võidab aga nii ettevõtete lühiajalisest kui ka ühiskonna pikaajalisest kasust. Seetõttu on innovaatilise tegevuse toetamisel suur roll just riigil. Õnneks on Eesti riigiasutused selles suunas ka tegutsenud – on mitmeid programme , mille operatiivsemaks kasutamiseks on pangast võimalik taotleda sildfinantseerimist. Teotahtelistele ettevõtjatele pakub tuge KredEx , kelle abiga suudavad pangad finantseerida ka riskantsemaid projekte, mis ühiskonnale tulevikus tulu tõotavad. Innovaatilised ettevõtmised on tihti seotud kõrgema riskiga, kuid tõotavad ettevõtjale ka suuremat tulu. Kõik ideed ei olegi edukad ja see on loomulik, ent kui keegi isegi ei ürita, siis pole ka tulemust oodata. Eksimine on inimlik ja kes eksib , see ka õpib. Nii jagabki KredEx ettevõtjaga potentsiaalseid riske ning pakub ettevõttele lisakindlust uuenduslikuks tegevuseks. (Aus, 2008)

2 MAKROMAJANDUS

Makroökonoomika uurib majanduse kui terviku käitumist. Avatud majanduse puhul võetakse arvesse ka välissektori mõju, mis avaldub eelkõige väliskaubanduse ja -investeeringute riigi maksebilansis. Makroökonoomika uurimisobjektiks on majandussubjektide (majapidamiste, firmade, valitsuse, välissektori) tegevuse mõju majandusele.
Riigi neli peamist majanduspoliitilist eesmärki:

hindade stabiilsus (madal inflatsioon );

kõrge tööhõive (madal tööpuudus );

Pidev majanduskasv (SKP elaniku kohta);

Stabiilne maksebilanss.
Toodangu mõõtmiseks kasutatakse SKP-d . SKP on kõige olulisem majandust iseloomustav näitaja ning samal ajal XX sajandi üks suuremaid leiutisi. Ilma SKP näitajateta oleks majandusanalüütikutel suur hulk statistikat, mille analüüsimine oleks väga keeruline. SKP mõõdab mingi ajavahemiku jooksul kindlates territoriaalsetes piirides toodetud hüviste väärtust rahas. Seega on tähtsamateks makroökonoomilisteks näitajataks majanduse koguprodukt (SKP ja RKP), inflatsioon ja tööpuudus. Kõiki võtmemuutujaid analüüstakse kolmel tasandil: praegusel hetkel, lühikesel ajaperioodil ja pikal ajaperioodil. Riigi arengutaseme ja -tempo iseloomustamiseks kasutatakse kõige sagedamini rahvamajanduse koguprodukti (RKP) näitajat.
Makroökonoomikas ei vaadelda üksikute majandussubjektide käitumise detaile või hindade kujunemist erinevatel turgudel vaid kauba- ja teenuse turgu kui ühtset tervikut , tegemata vahet näiteks põllumajandussaaduste või meditsiiniteenuste turgudel. (Saar, 2010)

KOKKUVÕTE

Lihtsal kujul võib innovatsiooni jagada kaheks. Esimene tüüp loob täiesti uusi ideid, mille tulemusena võivad muutuda nii ettevõte kui turg tervikuna. Sellised radikaalsed innovatsioonid vajavad uute ja esilekerkivate trendide jälgimist turul ning paljude seniste arusaamade ümberhindamist. Lisamaks väärtust ettevõttele, ei pea innovatsioonid aga olema alati radikaalsed muudatused. Piisab ka sellest, kui midagi juba tuntut kohandatakse või uuendatakse, kasutatakse ideid uuel moel, et luua uut väärtust. Sellised innovatsioonid on ka väiksema riskiga. Äris võib innovatsiooniks pidada kõike uut või oluliselt parandatut, mis lisab väärtust kas otseselt sellele ettevõttele või kaudselt selle ettevõtte klientidele. Uute teadmiste, toodete ja tootmisprotsesside loomist ei saa pidada innovatsiooniks enne, kui neid on rakendatud ettevõtte tegevuses. Uute ideede loomine ja kasutuselevõtt hoiab ettevõtteid elus pideva uuenemise ja kasvamise protsessi kaudu. Seega on innovatsioon tänapäevases ettevõtluses pigem vajadus kui võimalus. ( Omel , 2008)
Oluline roll majandus- ja innovatsiooniedu saavutamisel on riigil. Riik kui majanduskasvu edendaja on ajalooliselt olnud rahva juhtija ”õige äri juurde”, suhtelise eelise looja ”õiges äris”, infrastruktuuri olemasolu ja kättesaadavuse tagaja, standardite kehtestaja ning oskustööjõu ja ettevõtluse tagaja varude vähesuse korral (Reinert 2004, 47–48). Seega on riigil ka innovatsiooni kui ”õige äri” edendamisel asendamatu roll, mida keegi teine ei saa tema eest täita. Eesti innovatsioonipoliitika on kavandatud peamiselt riigikesksena (Kurik, Terk 2005, 11), kuid riik on olnud väheaktiivne eestvedaja (ibid, 26; Viia et al 2007, 50). Võib isegi väita, et riik on loobunud juhi rollist. Innustust vajab ettevõtjaskond, sest nagu Rainer Kattel ja Tarmo Kalvet (2005, 11) väidavad, peitub mitme viimase uuringu põhjal Eesti majanduse konkurentsivõime ning innovatsioonisüsteemi kõige suurem probleem ettevõtlussektoris. Kuigi välismaa teadlased toovad välja eduallikaid mitmes innovatsioonipoliitikat tulemusrikkalt ellu viinud riigis, tuleb teiste riikide kogemuste rakendamisel Eestis olla ettevaatlik. Suurel ja väikesel ühiskonnal on erinevad teadmiste, raha, inimeste jm varud. Väikesel ühiskonnal on suurte rikaste ühiskondadega võrreldes vähem võimalusi inimkapitali , investeeringute ning muude ressursside kiireks intensiivseks kaasamiseks ja kasutuselevõtuks. Väikese ühiskonna eelis suurte ees on mitte nii hoogne inerts kiirete muudatuste läbiviimisel. Erinev on riikide poliitiline, majandus-, õigus- ja kultuurikeskkond. Siiski ei ole riigi sekkumise ja majandusliku suutlikkuse seos ühene ega lõplik. Kõige suurem edu tagatis on inimeste mõtlemis- ja mõistmisvõime muutumine, sest innovatsiooni ajendab suutlikkus näha seoseid , märgata võimalusi ja neid ära kasutada. Eriti riigi valitsemisel. (Linnas, 2007)
Innovatsioon on alati raske ja sageli paiskab see segi juba väljakujunenud harjumusi, samas suur konkurentsivõitlus sunnib ettevõtteid investeerima innovatsiooni ja muutumisse, sest vastasel juhul satub ohtu nende ellujäämine .
Alati mõjutab üldine poliitika ja majandus kõiki firmade ettevõtmisi. Kui on majandus languses, siis väheneb tarbimine ja suureneb tööpuudus, mis toob kaasa tagasihoidlikuma käitumise ka firmade poolt ja äärmisel vajadusel suuri finantse ei suunata uuendamisele ja arendamisele välja arvatud juhul kui see on majandussituatsioonis ellujäämiseks vajalik.

KASUTATUD KIRJANDUS

Majanduse ABC. (2002). Talinn: Avatar .
Aus, K. (2008, Märts 18). Tulevik kuulub innovaatilistele projektidele. Postimees .
Linnas, R. (2007). Innovatsioonipoliitika kavandamisest Eestis. Riigikogu toimetised.
Omel, R. (2008, Märts 18). Mis on innovatsioon? Postimees.
Saar, I. (2010). Makroökonoomika.
Tidd, J., Bessant, J., & Pavitt, K. (2006). Innovatsiooni juhtimine. Tallinn: Pegasus .