Gooti stiilis arhitektuur ja skulptuur (0)

Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool

Gooti stiil
referaat
Koostaja : Argo Anijärv
Kursus : Turismikorraldus
Olustvere 2012

Sissejuhatus

Keskaegse Euroopa imetlusväärseim kunstistiil oli gootika . See sündis Prantsusmaal ning seal loodi ka kõige kaunimad gooti stiilis kunstiteosed. Prantsusmaalt levis gootika teistesse tolle aja Lääne-Euroopa kultuuriringi kuuluvatesse maadesse.
Nimi anti gooti stiilile alles hiljem, renessansiajastul kunagise germaanlaste hõimu gootide järgi, kuigi neil tegelikult selle stiiliga midagi tegemist polnud. See esialgu pilkena mõeldud nimetus pidi tähendama barbaarset ja metsikut. Meie ajal peetakse gooti stiili aga just millekski ülimalt peeneks, kauniks ja imetlusväärseks.
Gooti ilmneb eelkõige arhitektuuris ning jaguneb üldjoontes järgmisteks perioodideks: varagooti 1140-1200, kõrggooti 1200-1350 ja hilisgooti 1350- 1525 . 
Gootika tekkis XII sajandi esimesel poolel Põhja-Prantsusmaal. Teised Prantsuse provintsid , samuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu sama sajandi lõpuks. Itaalias hakkab see levima XIII sajandi alguses, Saksamaal pääseb ta täiesti mõjule XIII sajandi teisel poolel, Eestis ja Lätis alles umbes a. 1300
Gooti stiili tekkimine tuleb esmajoones seostada linnade arenguga, keskse kuningavõimu kujunemisega ning rüütlikultuuriga, kuid tema levikul on tähtis osa ka mitmesugustel mungaordudel.

Arhitektuur

Keskaja kirikliku ehituskunsti arengut mõjutas suuresti püüd varustada jumalakoda laega, mis oleks vastupidav ja sobiks võimalikult laiade ruumide katmiseks. Ka gooti ehituskunsti tekkimisel on peamist osa mänginud just see püüd. Hoone katmisel puulaega ähvardas alati tulekahju oht. Romaani ajastu silinder - ja ristserv joonvõlvide puuduseks oli see, et nad olid väga rasked. Et vältida müüride kokkuvarisemist, oldi sunnitud ehitama neid massiivsete ja paksudena. Et müüride vastupidavust mitte vähendada, ehitati vähe aknaid, mistõttu hoone sisemus oli tihti väga pime. Ristserv joonvõlvi ehitamine oli pealegi kaunis tülikas ja raske. Gooti ehitussüsteem tekitab täieliku muudatuse, võttes tarvitusele:
1) teravkaared,
2) roidvõlvid (ristroidvõlvid),
3) tugipiidad ja tugikaared .
Gooti perioodil eristati põhitüüpidena järgmisi linnuseid: 1) vabaplaanilised linnused järgisid maastikulisi kaitse- eeldusi ning olid väga levinud ka eelneval ajastul, 2) tornlinnused olid kindlustatud elutornid, 3) kastell - linnused kujutasid endast Vana- Rooma eeskujul ehitatud ringmüürlinnuseid, mille keskel või ringmüüri siseküljele olid elu- ja majandushooned, 4) konvendihooned koosnesid tugevasti kindlustatud välisseintega neljast ühtlasest ristikäiguna kujundatud tiivast ümber nelinurkse sisehoovi.
Linna keskseks ehitiseks kujunes katedraal , mis religioossete teenistuste läbiviimise kõrval kujunes paigaks, kus toimusid mitmed riiklikud aktid , peeti loenguid, tehti teatrit jne. Ehitistüüpidest eelistati basiilikat, põhjapoolsetel aladel kodakirikuid (viimaseid esineb tihti ka Prantsusmaa lõunaosas).
Ehitustehniliselt on gooti katedraalid suur samm edasi võrreldes eelnenud ajajärguga. Vastandina romaani horisontaalsusele ja massiivsusele iseloomustab gootikat vertikaalsus ja kergus. See saavutati gooti tugisüsteemiga, mille abil juhitakse raskus kindlatesse punktidesse. Peamisteks ehitustehnilisteks uuendusteks said teravkaar , roidvõlv, tugikaared ja tugipiidad. Teravkaare kasutuselevõtmine tõi kaasa suured aknad ja saledad tornid.
Akende ja portaalide kohal oli kolmnurkne ehisviil e. vimperg . Fiaalid, tugikaarte ja vimpergide ülemine serv oli kaunistatud mugulataoliste ehisvormide e. krabidega, tipus aga oli lilleõit meenutav ristlillik . Aknad olid kõrged, liigendatud kivisambakeste e. postidega, mida ühendasid teravkaared. Akende ülemise osa raamistiku moodustasid kolmveerand ringidest koosnevad kolmik-, nelik - jne. siirud , hilisgooti ajal ka leeke või kalapõit meenutavad kujundid (flamboyant e. leekestiil.).
Ühiskondlikest hoonetest omandasid suure tähtsuse linnavalitsushooned – raekojad. Kujunes välja raekojahoonetele iseloomulik välimus – see oli kõrge valvetorniga suur, ristküliku- või ruudukujulise põhiplaaniga enamasti 3-korruseline hoone, mille teisel korrusel paiknes võlvitud istungitesaal raehärradele. Raekoda avanes raeväljakule, mis oli linna keskseks turuplatsiks. Raekoja platsil asusid tavaliselt linna katedraal, tähtsad kohtu- ja gildihooned ning kindlasti ka linna keskne veevõtukoht.
Gildi - ja tsunftihoonete välisfassaadid sarnanesid elumajade omadega, olid aga suuremad ja imposantsemad. Siseruumide hulka kuulus kindlasti ka võlvitud laega saal . Gooti pärane linnaelamu on kõrge ja kitsa fassaadiga, mille ülemised korrused võivad pisut eenduda, hooned olid kõrge ja järsu viilkatusega. Palju on nn. vahvärkhooneid, kus puidust sõrestiksein täideti telliste või saviga . Majad asetsesid tihedalt üksteise kõrval, nende ees olevat terrassi nimetati etikuks. Elu- ja töökorruseks olid peamiselt alumised korrused, ülemisi kasutati laoruumidena.

Ehitusmälestised

Gootika valitses Prantsusmaal ligi 400 aastat – XII sajandi keskelt XVI sajandi teise veerandini. Selle aja võib jaotada kolme perioodi.
1)Varagootika (umbes a.1140 – 1200). Selle perioodi ehitistele on iseloomulikud väikesed, ilma sisemise jaotuseta aknad; võlvid on kuueosalised, lähenevad kvadraadile ja on võrdlemisi tugevasti kumerad; võlvide toetamiseks püstitatakse tugipiidad vastu müüre ja külglöövide peale ehitatakse empoorid; tugedena esinevad tihti veel ümmargused sambad Enamikul varagootika ehitistest on kabelipärg, mõnedel on transeptid ümmarguse lõpmikuga. Võlvid on kuueosalised; nende kõrgus suureneb vähehaaval: Senlis´s oli see enne ümberehitamist XVI sajandi alguses 18 m, Laonis 24 m, Pariisi Norte -Dame´is juba 32 m. Empoorid külglöövide peal on tugevasti võlvitud ja suurte akendega. Fassaadid hakkavad juba omandama seda üldilmet ja dispositsiooni , mida leiame gootika õitseaja ehitistes. Empooride kadumine ja nende asendamine tugikaartega on tähtsaim etapp gootika arengus.
2) Gootika õitseaeg (umbes XIII ja XIV sajand). Akendel on nüüd juba lihtne raamistik ; võlvid on lamedad, piklikud, neid toetavad tugikaared; empoorid kaovad. Umbes aastast 1250 suurenevad aknad, nende postid ja raamistik Lõuna–Prantsusmaal on mõned suured kirikud rajatud otseselt Põhja–Prantsusmaa ehitiste eeskujul, seetõttu erinevad nad tavalistest Lõuna– Prantsusmaa gooti kirikutest, mis on hoopis teist laadi . Gooti ajastul püstitatakse suurepäraseid kloostreid. Kuulsaim kloostrikavatis on Mont–Saint–Michel. See on ehitatud Normandia ranniku lähedal merest järsult kerkivale üksikule kaljusaarele. Arhitektuur ja kaljud on siin sulanud ühtseks maaliliseks ja võimsalt monumentaalseks tervikuks.
3) Hilisgootika (umbes 1400 kuni 1525), flamboyant- ehk leekestiili valitsemise aeg. Akendel on leekestiilis teostatud raamistik ja nad ulatuvad suurte arkaadideni; võlvid on varustatud rikkalike ja keeruliste roietega; sammastel puuduvad kapiteelid ja roided ühinevad vahetult samba kerega; esinevad korv -, eesliselg- ja tjuudorkaared; detailid on äärmiselt rikkalikud. Ääretu toredus valitseb dekoratsioonides: arvukad viilud,tornikesed, ehisviilud , balustraadid, niśid, veesülitid ja fantastiliselt mitmekesised skulptuurkaunistused katavad kogu ehitist nagu mingi kivipits. Püüd toreduse ja ornamentaalse mõju poole surub tagaplaanile konstruktsiooni selguse. Tihti puudub trifoorium. Palju on flamboyant-stiili mälestisi säilinud Rouenis. See linn on väga rikas keskaja mälestiste poolest ja on oma nimetuse – linn- muuseum – täiel määral ära teeninud . Hilisgooti ehitistest võiks siin esile tõsta katedraali fassaadi, Saint-Oueni kiriku piki- ja risthoonet ja Saint-Maclou kirikut. Pariisis on on tuntumad hilisgooti ehitised Saint-Séverini kirik ja Vincennes´i kabel .
Linnused ja linnakindlused.
Suurejoonelises laadis areneb gooti ajastul ka kindlusarhitektuur. Kui romaani ajastul esines veel kohati puukindlusi, siis nüüd kattub kogu Prantsusmaa võimsate kivilinnustega. Kindlusarhitektuuri arengut mõjutas peale muu tutvumine bütsantsi ja araabia kindlusehitistega Süürias ja Palestiinas ristisõdade ajal. Keskaegne linnus koosneb tugevate ringmüüridega piiratud alast, mida võis ümbritseda kraav . Ringmüüris olid neljatahulised või polügonaalsed, enamasti aga ümmargused tornid. Müüri ja tornide ülemisel serval asetses kaitsekäik, mille ees oli sakmetega rinnatis. Kaitsekäik ulatus tihti üle müüriserva ja toetus selgkividele; selgkivide vahel olid augud, kustkaudu pealetungijatele tulist tõrva ja keeva vett kaela valati. Säärast aukudega varustatud müüriserva nimetatakse maśikuliiks. Müüri sees olid laskepilud. Linnuse keskse tähtsusega osa oli võimas peatorn – donjon. See oli võitluse ajal viimne vastupanemiskoht ja pelgupaik ning asetses kas linnuse keskel või kõige hädaohtlikumal kohal. Donjon oli mitmekorruseline ja varasemal ajal ka eluruumiks. Hiljem kujunes suuremates linnustes lisaks varem seal asetsenud kõrvalehitistele eluruume sisaldav palas. Väiksemad linnused koosnesid mõnikord ainult donjonist. Tavaliselt oli igal linnusel ka suurem või väiksem eelkindlus. See koosnes paiguti muldvallist, millel oli puutara (palissaad) või ka madal kivimüür. Eelkindlus ümbritses linnust kas ümberringi või ainult ühest küljest. Eelkindluses omakorda ehitati tugevasti välja need osad, mis olid kallaletungi puhul suuremas ohus; sääraseid hoolikalt kindlustatud eelkindluse osi nimetatakse barbakaaniks. Alates XV sajandist, mil tulirelvade tarvitamine saab üldiseks, tuleb linnuseehituses muutus. Donjon ehitatakse madal või kaob üldse, ka ringmüürid muutuvad madalamaks, kuid massiivsemaks; neile ehitatakse suurtükipesad. Kogu linnust ümbritsevad bastionid. Keskaja lõpul hakatakse linnuste ehitamisel kaitseülesannete kõrval ikka rohkem silmas pidama mugavust ja elamiskõlblikkust. Tuntumad keskaegsed linnused Prantsusmaal on Inglise kuninga Richard Lõvisüdame poolt XII sajandi lõpul ehitatud Andelys´ linnus, paavstide loss Avignonis, XIV ja XV sajandil tekkinud Pierrefonds´i linnus jt.
Inglismaal arenes edukalt nii majandus- kui ka kultuurielu . Kokkupuuted teiste maadega mõjustasid oluliselt inglise arhitektuuri arengut. Juba 12.sajandi lõpul levis Põhja – Prantsusmaalt Inglismaale gootika, olles seetõttu esialgu tegevasti mõjustatud prantsuse eeskujudest. Gooti stiili üheks varasemaks näiteks Inglismaal on Canterbury katedraali kooriosa (12.saj.), mille ümar koorilõpmik viitab otseselt prantsuse mõjudele. Ajapikku kujunes välja omapärane stiil, milles puhul rõhutati rohkem hoonete horisontaaljooni, puudus prantslaslik kõrgussepürgimine. Inglise kirikutele on omane soliidne , kõrge nelitistorn. Heaks näiteks on Inglismaa üks tuntumaid kirikuid Westminster Abbey Londonis, samuti Salisbury katedraal. Parimad näited inglise hilisgootikast on Wellsi katedraal ja mõningad kuulsate Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolidele kuuluvad hooned.
13.sajandi II poolest kuni 15.saj. keskpaigani oli Saksa aladel tsunftikäsitöö õitseaeg, jõudsalt arenesid kalevitööstus, metallurgia ja mäetööstus. Jätkus linnade areng. Saksa aladel suteliselt kaua püsinud romaani ehituskunsti tavad hakkasid taanduma 13.sajandi II poolest alates. Tõsi küll, üksikuid gooti arhitektuurile omaseid elemente hakati Saksamaal üle võtma juba 12.sajandi lõpul, gootika lõplik läbimurre toimus aga siiski alles 13.sajandil.
Saksamaa - Gooti katedraalile omast põhiplaani rakendati Saksamaal esmakordselt 13.sajandi I poolel ehitatud Magdeburgi toomkirikus, tervikuna aga mõjub katedraal siiski veel lähedasemana romaani stiilile. 13.sajandi keskel tsentraalehitisena püstitatud Trieri Jumalaema kirik (1242-1250) ja kodakirikuna ehitatud Marburgi Elisabethi kirik ( 1235 -1282) kannavad endas juba täiesti gooti päraseid konstruktsiooni- ja kaunistusvõtteid.
Kõrggootika esimeseks näiteks saksa aladel võiks olla Kölni katedraal, mille arhitektuuriliseks eeskujuks on olnud Amiens´i katedraal. Ühtlasi on Kölni toomkirik esimeseks saksa gooti perioodi ehitiseks, kus järjekindlalt on kasutatud puht gooti päraseid ehitusvõtteid.
Strasbourgh´i katedraal oli küll peamiseks eeskujuks Lõuna- Saksamaa kirikuehitistele, rööbiti sellega töötati Saksamaa lõunaosas välja ka ühetornilise kiriku tüüp. Viimaste hulgas on iseloomulikuks näiteks Münster (nii nimetati Lõuna – Saksamaal toomkirikut) Freiburg-im-Breisgaus
Põhja – Saksamaa sakraalehitiste ilmet kujundas suuresti telliskivi kasutamine. Eriti iseloomulikuks sai telliskiviarhitektuur hansalinnades ning samuti Saksa ordule kuulunud aladel.
Elumajade tarindusele olid omased kõik keskaja ehituskunstile tüüpilised jooned: kitsas fassaad, massiivsed kiviseinad, mida kroonis kõrge ja järsk viilkatus . Üha suuremat levikut hakkas aga saavutama karkassehitus (vahvärk), kus puidust seinakonstruktsiooni kandev palksõrestik täideti telliste või saviga, sõrestik ise jäi nähtavale ning moodustas tumedaks värvituna ilmeka kontrasti seinte heledama pinnaga. Elamu ehitati sageli tänava kohale eenduvate ülemiste korrustega. 14.-15.sajandil kasutati elamuehituses fassaadidel tihti ka ažuurset astmikviilu.
Gooti stiil ei jätnud puudutamata ka Itaaliat , kuid sealsetele ehitajatele jäi ta siiski üsna võõraks. Palju suuremat mõju avaldasid Vana- Rooma aegsete ehitiste suurejoonelised varemed. Üha jätkati värviliste marmortahvlitega kaetud kirikute ehitamist.
Itaalia marmorgootika tipuks peetakse Firenze toomkirikut, mis aga gooti ajal pooleli jäi ning alles hiljem lõpetati. Mahult suurim gooti stiilis ehitis üldse on aga just Itaalias.
Eesti - Esimese laialt levinud kunstistiilina puudutas gootika ulatuslikult ka Eestit. 13. sajandil maa anastanud saksa ja skandinaavia vallutajad ehitasid siia üle 60 linnuse. Veel enam kerkis kirikuid, sest ristiusu abil loodeti kiirendada eestlaste alistamist. Suur osa nendest gooti stiilis kirikuist on säilinud tänapäevani, kuigi osaliste ümberehitustega. Neis enamasti väheldastes kirikutes ei läinud vaja tugikaari, ka on nad kasinalt kaunistatud. Ometi annavad lihtsus ja kohalik ehitusmaterjal neile omamoodi karge võlu.
Kunagistest Eesti kindlustatud linnadest on kõige paremini säilinud Tallinn. Keskaegse Tallinna õitsenguajast – 15. sajandist – pärineb all-linna gooti stiilis hoonestus ning praktiliselt tervikuna kogu tolleaegne tänavavõrk. Säilinud on enamik kirikuid, sealhulgas suurejoonelised Niguliste ja Oleviste kirik, mida on küll vahepeal tarvis olnud olulises ulatuses taastada. Varemetena on säilinud linna suurimad kirikud Püha Katariina Dominiiklaste kloostri kirik ja Pirita kloostri kirik. Enam vähem ehedalt on säilinud Püha Vaimu kirik, raekoda, raeapteek, Suurgildi hoone ning kaupmeeste ja käsitööliste elamuid. Alles ka vähem mõjukate gildide hooned (Kanuti gildi hoone ja Oleviste gildi hoone), mis on küll oluliselt ümber ehitatud.

Skulptuur

Gooti skulptuuri peaülesandeks oli endiselt ehitiste, eelkõige kirikute kaunistamine. Käsikäes ehitusmeistritega töötasid kiviraidurid, kes raiusid välja kõik kirikut kaunistavad plastilised ehitusdetailid - ehisviilud, palestikufiguurid, konsoolid , kapiteelid jne.
Gooti skulptuuri arenemise tähtsamaks jooneks on püüd suurema eluläheduse poole. Selleks hakkasid kiviraidurid üksikuid inimfiguure ümarplastilistena, kiviseinast eraldiseisvatena välja raiuma. Inimese keha proportsioonid muutusid õigeks, liigutused ja poosid loomulikumaks. Siiski jäi gooti plastika veel täiel määral keskaja kunstiks, tarvitseb kas või vaadelda riietuse kujutamist. Rõivad - reeglina ulatuvad need maani - katavad keha endiselt täiesti kinni. Riidevoldid mõjuvad väga loomulikuna, kuid nende vormid, suund ja rütm sõltuvad vähe nende all olevast kehast. Seda parem aga oli kasutada riietust skulptuuri ja arhitektuuri sidujana. Ka skulptuuri temaatikas toimus suur muutus. Gooti plastika lõi imekauneid naisekujusid. Naistele ja armastusele loodi kauneid ülistuslaule.
Huvitavaid töid lõid saksa kujurid. Rikkalikud on Strasbourg'i katedraali skulptuurkaunistused, esile tõstetakse Bambergi ja Naumburgi katedraalides leiduvaid töid, eriti just viimasest kiriku toetajaid, mehist Ekkerhardi ning tema õrna abikaasat Utat.
Saksamaal hakati värvitud puuskulptuuridega kaunistama tiibaltareid. Need altarid meenutavad õhukesi kappe, mille sisemust ja uksi, nn. tiibu (mõnikord on neid mitugi paari ülekuti) katavad maalingud ning pühakute skulptuurid . Pühakutel on pikad saledad ja painduvad figuurid ning rikkalik, kuidagi nurgeliselt kujundatud voldistikuga rõivastus. Rõivavoltide jäikusele vastanduvad pühakute hingestatud ilmed . Altarite värvimisel eriti tihti kasutatud punane, sinine ja kuld lisavad neile veelgi mõjujõudu.
Sadamalinnas Lüübekis valmistati tiibaltareid kõikidele Hansa Liitu kuuluvatele kaubalinnadele Läänemere ääres, ka Tallinnale. Lüübekist Hermen Rode töökojast telliti 76 figuuri ja paljude maalidega altar Niguliste kiriku jaoks, üks suuremaid omataolisi Läänemere ääres, Pühavaimu kirikule valmistas tiibaltari aga kuulus lüübeklane Bernt Notke (u. 1440 —1517).
Keskaja lõpupoole tugevnesid skulptuuris realistlikud , tegelikku elu järgivad jooned. Skulptorid, nagu Peter Parler ( 1331 - 1399), Claus Sluter (?- 1406 ) ja eriti Tilman Riemenschneider (1460 - 1531) jõudsid oma teostega üsna lähedale renessansskunstile.

Kokkuvöte

Gooti stiil on teine keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil. See oli valdav 12. sajandist kuni 16. sajandini. Gootikale eelneb romaani stiil ja järgneb renessanss . Stiil on saanud nime gootide hõimu järgi, kui 16. sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessanssieelset kunsti, mida peeti metsikuks ja barbaarseks. Stiilinimetusena võeti gootika kasutusele 19. sajandil.Gooti stiili sünd on täpselt dateeritud: selle alguseks peetakse aastat 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint- Denis ' kloostri kiriku koor. Teised Prantsuse piirkonnad, samuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu 12. sajandi lõpuks. Itaalias hakkab see levima 13. sajandi alguses, Saksamaal pääseb mõjule 13. sajandi teisel poolel, Eestis ja Lätis aga alles umbes aastal 1300. Sarnaselt romaani stiilile ilmneb ka gootika omapära esmajoones katoliikliku Euroopa sakraalarhitektuuris, mis mõjutas teisi kunstiliike. Gooti arhitektuur on insenertehnilise väljakutse tulemus, vastus küsimusele, kuidas ehitada kivilagesid, mis lähevad üha laiemaks ja kõrgemaks. Lahenduseks oli teravkaare ja sammastele toetavate kiviribide kasutuselevõtt.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/gootika/index.ht m
Tiiu Viirand, "Kunstiraamat noortele"
 V. Vaga , “Üldine kunstiajalugu ”, Tallinn, 1999 a.
13