Gootika - perioodid (0)

Gootika
Gootika tekkis XII saj. esimesel poolel Põhja-Prantsusmaal. Teised Prantsuse provintsid , sammuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu sajandi lõpul. Itaalias hakkab see levima XIII saj algul, Saksamaal pääseb ta täiesti mõjule XIII saj keskel.
Poliitiliselt oli Euroopa mõjuvõimsaim ja territooriumilt suurim Kopetingide poolt valitsetud Prantsusmaa- siin tärkas ristisõdade idee, siin tekkisid usuelu reformimise liikumised, kujunes kõige selgemini välja feodaalsüsteem. Prantsusmaa oli keskaja teaduse ja kirjanduse ja kunsti hälliks, mille väljundiks võib pidada gooti kunsti.
See oli antiigipärandist täiesti vabanenud iseseisev kunstikäsitlus. Gootika teket tuleb seostada linnade arenguga, keskse kuningavõimu
kujunemise ja rüütlikultuuriga. Skolastilised teadused püüdsid ühendada maailma nähtusi rangesse alluvussüsteemi, kus üksikosade omavaheline sõltuvus sarnaneb gooti katedraalile. Arhitektuuris valitseb gootika Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal kuni XVI saj,
Itaalias taandub ta renessanss -stiili ees juba XV sajandil. Suurejoonelises laadis arenes gooti ajastul ka kindlusarhitektuur.
Kui romaani ajal esines veel puitkindlustusi, siis gootikas asendus see kivilinnustega, mis koosnes ringmüüridega piiratud alast, mida omakorda võis ümbritseda kraav . Müüris olid eenduvad neljatahulised
Või polügonaalsed, enamasti aga ümmargused tornid. Müüri ja tornide ülemises osas asetses kaitsekäik, mille ees oli sakmetega rinnatis.
Tuntuim Inglise kuninga Richard Lõvisüdame poolt XII saj lõpul ehitatud Andelys` linnus ja kuulus Mont-Saint-Micheli klooster .
1. Varagootika (u 1140-1200)Selle perioodile on iseloomulikud väikesed, ilma sisemiste jaotusteta (ilma postide ja raamistikuta) aknad ; võlvid on kuueosalised, lähenevad kvadraadile ja on võrdlemisi kumerad; võlvide toetamiseks püstitatakse tugipiidad vastu
müüre (ilma tugikaarteta) ja külglöövide peale ehitatakse empoorid;
tugedena esinevad tihti ümmargused sambad. Saint- Denis `abtkonna kirik (meister Pierre de Montereau) Pariisi lähikonnas, Prantsuse kuningate matusepaik. Pariisi Notre-Dame ( Jumalaema kirik) 1163- 1320 on viielööviline, millele lisaks nii põhja- kui lõunaküljel kabelite rida (meister Pierre de Montereau).Hoone pikkus 127m.
2. Gootika õitseaeg (u XIII ja XIV saj) Akendel oli nüüd juba lihtne raamistik ; võlvid olid lamedad, piklikud, neid toetavad tugikaared, empoorid kaovad. Aastast 1250 suurenevad aknad, nende postid ja raamistik muutuvad mitmekesisemaks ja rikkalikumaks, trifooriumi taha olevasse müüri tekivad aknad. Sensi katedraal (u 1140-1180)
Selle proportsioonid erinevad empooridega kirikute omadest - nimelt on siin kesklööv laiem ja madalam. Selle eeskujul kerkib ka esimene suur katedraal, kus kohmakad empoorid olid asendunud tugikaartega ,
nimelt Chartres `i katedraal. Vanemad osad pärinevad XII saj- need
on skulptuuridega kaunistatud lääneportaalid, kuulus kuningate värav
e Portail Royal ja tornide alumine osa, mis oli üheaegne portaaliga
(tekkinud u XII saj keskel). Pikihoone on Chartres`is kolmelööviline,
kooriosa viielööviline, kirik on kuulus ka oma hästi säilinud värviliste vitraažakendega. Reimsi katedraal-peale tulekahju 1212 alustati ja lõpetati XIV saj(meister Jean d`Orbais). Hoone pikkus 138m.võlvide kõrgus 37,5m.
Amiens `i katedraali ( 1220 -1270) Ta pidi oma suuruselt ja toreduselt ületama kõiki seniseid kirikuid. Peamiselt kolme meistri töö Robert de Luzarches, Thomas de Cormont jatema poeg Renaud. Põhiplaani ja ehituse teostamise poolest peetakse katedraali täiuslikumaks gooti ehituseks. Hoone pikkus 145 m ja võlvide kõrgus 42,5m.
3. Hilisgootika (u 1400- 1525 ), flamboyant- e leekstiili valitsemise aeg. Akendel olid leekstiilis teostatud raamistik ja nad ulatusid suurte arkaadideni; võlvid olid varustatud rikkalike ja keeruliste roietega;
Sammastel puuduvad kapiteelid ja roided ühinevad vahetult samba kerega, esinevad korv - kiile e eesliselg- ja tjuudorkaared; detailid on väga rikkalikud. Läks moodi võlvide varustamine kõrvalroietega, nii
tekivad tähe- ja võrgukujulised võlvid, millel olid tihti allarippuvad päiskivid. Tavalise teravkaare esineb veel korvkaar, eesliselg- e roodkaar, madal teravkaare tjuudorkaar. Tihti puudub trifooriumaknad on tavaliselt väga laiad , varustatud rikkaliku raamistusega ja akendes esinesid tihti motiivid, mis meenutasid kalapõit ja tuule käes liikuvat tuleleeki, millest on tuletatud ka stiili nimetus. Arvukad viilud, tornikesed, ehisviilud , balustraadid, nišid, veesülitid ja fantastiliselt mitmekesised skulptuurkaunistused katavad kogu ehitist kui kivipits.
Paljud hilisgootika ehitised on säilinud Roueni `s (linn-muuseum) Roueni katedraal, Saint- Oueni kiriku piki-ja risthoone ja Saint- Maclou kirik. Pariisis on tuntumad ehitised Saint- Severini kirik Vincennes`i lossi kabel .
13.saj oli kogu Euroopa gooti arhitektuuris kohalikest erinevustest hoolimata kujunenud küllaltki ühtne vormi- ja ruumikeel. Kõige olulisemateks formaalseteks tunnusteks olid teravatipuline ristvõlv, mille roietega servad andsid võlvitud ruumiosadele- löövidele ja koorile- kindla geomeetrilise struktuuri. Teravkaare, roidvõlvide ja tugipiitade ning tugikaarte tarvitusele võtmise tagajärjel oli võimalik ehitada väga kõrgeid ja avaraid kirikuid. Gooti interjöör oli eksterjööriga samalaadne , üks pidi olema toetav teise kaudu- nii näiteks võis juba fassaadi vaadates aru saada pikihoone ristlõikest.
Interjööris oli eesmärgiks saavutada võimalikult läbipaistev ruum.
Ruum oli jaotatud löövideks(3-5 löövi). Nii kõrgem keskvõlv kui ka madalamad külglöövid olid võlvitud ristroidvõlvidega, mis kujutas endast kimppiilarite jätku- see võte tekitas katkematu vertikaalsuseefekti, põrandast võlvitippudeni välja. Ruumi suhtes
Oli oluline ka selle perspektiivne koondumine kõige olulisema elemendi- altari suunas. See teostus kindlas rütmis paiknevate , lööve kandvate piilarite kaudu. Kogu ruumimõju oli üheselt arhitektuuri vahenditele rajatud, muud kunstid ainult sekundeerisid seda, mitte saades iseseisvateks osadeks (maal, skulptuur , vitraaž, mööbel).
Skulptuuri ja maalikunsti suurepäraseks sümbioosiks kujunes gooti kappaltar, suurtes katedraalides hiigelmõõtmetega, haarates enda alla kogu koori idakülje, ning külgkabelites paiknevad kõrvalaltarid. Mõnikord suleti koor, kui eriliselt püha paik tavalise uskliku jaoks letneriga- koorivõrendiga või terve ehisseinaga. Väga sageli oli koori erilist seisust rõhutatud lihtsamalt- triumfikaare alla rõhttalale (trabesèle) paigutati suur krutsifiks, nn. triumfikrutsifiks. Oluline on kirikus ka läänesein, mida katedraalis ehtis ideaalne vorm- roosiaken, vaikimise ja eraldatuse sümbol. Roosiaknasse paistis õhtumissa- vespri- ajal õhtupäike. Kirikuhoone külgseinte ikonograafiline sisu kajastas tavaliselt ida ja lääneseina- Kristuse ja jumal-Isa –sõnumi vahendajaid –apostleid ja prohveteid. Lääneseinal võis näha stseeni trooniva Kristusega peainglite keskel või viimse kohtupäeva stseeni.
Eelkõige oli ilmaliku - profaanarhitektuuri areng seotud üha kiiremini kasvavate linnadega. Gootiaegsete linnade kasvu tempot iseloomustavad arvud: saksamaal XI saj eksisteerinud 200 linna asemel oli XIII saj 1000 ja XIV saj 4000. Suuremates Euroopa linnades- Gentis, Antverpenis, Brüsselis- elas tol ajal 50 000- 100 000 elanikku. Nagu enne linnust, ümbritses nüüd ka linna linnamüür, et olla vaenlase eest paremini kaitstud. Linnakodanluse rikkus ja iseteadvus leiab väljenduse avalikes hoonetes – raekodades, kohtumajades, tsunftide hoonetes jne. Gooti elamu näiteks võib tuua Põhja- Euroopa Hansa Liidu linnade nn diele -dornse tüüpi elamuid.
Selle struktuuri määrasid kaks ruumi 1. diele(alam saksa k eeskoda),
Kõrge talalaega ja kütmata kivipõrandaga ruum, mille seesmises nurgas asus mantelkorsten- leealune, kus valmistati süüa , ja 2. dornse
(alamsaksa k tuba), diele hoone pikiteljel järgnev, kogu pere kasutada ruum, mis oli õhkküttega köetav keldrist hüpokausti kaudu. Elamu interjöör oli veel keskaja lõpus üsna kasin : põrand oli kivi või kahhelplaatidest, mida mõni jõukam kattis vaibaga, seinad olid krohvitud , mõnikord kaetud puupaneeli või kangastega, et vähegi isoleerida ülipaksude seinte rõskust. Üsna sageli on gooti elamutest leitud nii seina kui laemaalinguid. Mustrite motiivistik oli laenatud sakraalkunstist: järjestikku korduv teravkaar , ristlillik, krabid , kalapõis, pärgamendirull. Tubades olid talalaed, kus laetalade peal oli vahelaudis. Suuremate ruumide puhul toetati ematala ruumi keskelt kivist või puust sambale , mis võis ollakaunistatud polükroomsete nikerdustega. Ruumide ukse- ja aknaavad olid kivist tahutud raamistuses ustele oli sageli kujundatud teravakaareline paariastmeline portaal . Tinaraamistuses aknaklaasi hakati kasutama 1400 aasta paiku.
Enne seda kasutati kas loomapõit või pärgamenti. Enamik gooti ajast säilinud esemeid on pärit kirikuist . Võrreldes arhitektuuriga oli mööbli
muutumine gootika jooksul aeglasem, veel XIII saj esemeteski on tunda tugevat romaani stiili mõju. Raamkonstruktsiooniga mööbel muutub valdavaks eriti pärast 1320 aastat, kui võeti taas kasutusele saag . Seetõttu muutus mööbel ka olulisemalt kergemaks. Alles hilisgooti ajajärgul võeti Itaalias kasutusele tisleripink , mille abil sai materjali paremini töödelda. Materjalideks olid Põhja- ja Lääne-Euroopas põhiliselt tamme-, pähkli-, kuuse- ja männipuit. Lõuna-Euroopas seevastu domineerisid pehmed puuliigid , kasutati pähkli-.
sidruni- ,küpressi- ,õuna- ja pirnipuitu. Põhja- ja Lääne-Euroopa mööblile oli omane ažuurne lõikeornament, lõunas kasutatirohkem lamedat lõikeornamenti. Põhjas laenati rohkem arhitektuurilt (leekestiil, kalapõis, eesliselgkaar jne), lõunas kasutati aga naturalistlikest loodusmotiividest inspireeritud ornamenti, mis nikerdatuna sageli üle maaliti .( viinamarjalehed ja – marjad , rosetid, lilled (nn mille fleurs), ristlillik). Mööbliesemete osas oli gootika romaani stiiliga võrreldes mitmekesisem- kodustiil arenes mugavuse suunas , see aga omakorda suurendas esemete hulka. Gootika kõige tarbitavamaks esemeks jäi vaieldamatult kirst , mis meenutas väikest postjalgadele tõstetud majakest, mis aga romaanistiiliga võrreldes oli palju peenem - nüüd oli raamkonstruktsiooniga kirstudel ilusad siledad raamlauad, nende paneel oli kaunilt nikerdatud. Enim levinud ornamentideks olid: teravkaare petiknišš, rosett , papüürusrull e linavoltornament(parchemin- plies). Kaanetüüpidest domineeris lame kaas, mis võimaldas kirstu kasutada nii pingi kui ka magamisasemena.
Kindlasti oli kirst ühtlasi ka kohver , mille külgedel olid sangad ja tugevuse tagamiseks raudnurgikud, mis meile tuttavad juba romaani stiilist. Sealt on pärit ka kirstupaneeli maalimine, kas kangale või nahale. Itaalias, kus kirstude maalimine oli üldlevinud, hakati XIV saj kasutama antiikse sarkofaagi tüüpi kirstu cassone`t, sellest saab hiljem ka mujal Euroopas renessansiajastu vorm. Erinevalt romaani küljeli keeratud kirstu vormist oli gootika kapp, kas kahe või neljaukseline, kõrge massiivne , meenutades kaht või mitut üksteise peale tõstetud kirstu. Kompositsiooniliseks uuenduseks oli kapi allosas olev soklit meenutav paneel, kapi keskosas( neljatahulise puhul) n.-ö vahevöö ning ülaosas profileeritud karniis . Kapi uksi ja äsja mainitud elemente oli maalitud kui ka nikerdatud kujul. Kapil nii nagu ka kirstul, olid külgedel käepidemed, mis hõlbustasid selle transporti.
Puhvetikapp(credenza- usaldus, kapile pandi toidud , kus teener pidi enne serveerimist toitu maitsma, et vältida toidu mürgitamist), kasutati nagu tavalisegi kapi puhul nõude hoidmiseks- see komme võeti üle kirikumööblist, altarikapist, kus hoiti sakramendiga seotud armulaua riistu- joogikarikat, oblaatide toosi jm. Sellise kapi alaosa moodustasid algselt kõrged jalad, millele toetus osaliselt avatud riiulitega kapiosa.
Laudadest olid enim levinud kastlaud- lauaplaadi aluse kujundas 15-20cm kõrgune kast, millel polnud sahtleid. Kui lauaplaat ära tõsteti, oli kasti põhi ühtlasi kirjutuslauaks. Kuid kastlaudu kasutati ka söögilauana, millel oli kas, neli põranda kohal konstruktsiooni tugevdava sidepuuga varustatud pulkjalaga, kaks mõlemas laua otsas-
A-tähe kujulist jalatuge või kokku käivat ristjalga. Dekooriga olid kaetud kasti raam ning jalad, mis hiliskeskajal olid tihti treitud.
Kasutati ka kergemaid laudu, mille ümar või nelinurkne lauaplaat
toetus ühele kesksele jalale. Istemööbel oli gootikas mitmekesine ,
aga lihtne ja iseloomulik on, et kõiki mööbliesemeid, nii kirste kui ka laudu püüti kasutada istmetena. Põhiliseks istmeks oli tavaline 3-4 jalaline järi või pink , mis olid kerged – neid võis ruumis ümber paigutada. Esindus iste oli troonilaadne – kõrge paneeliga seljatoe ning madalail plokkjalgadel seisva kastiga, seal võisid olla ka käetoed.
Niisugune iste seisis sageli otse voodi kõrval, ning selle kast peitis endas ka ööpotti. Dekooripindadeks olid kast-trooni puhul seljatoe paneel ja alumise kasti paneelid. Sellise tooli pikem variant oli nn kirst-pink. Kirst pingi huvitavam osa oli tema kitsast puuplangust seljatugi, mida liigutades oli võimalik istmena kasutada pingi mõlemat serva. Niisugune iste oli kahtlemata funktsionaalne, sest selle raskuse tõttu olnuks teda raske liigutada. Gooti voodi oli baldahiinvoodi, kasutati nii pool- kui ka täisbaldahiini, esimesel juhul oli voodi paigutatud küljega seinanišši. Täisbaldahhiini puhul oli kaks võimalust: kas oli kangas kinnitatud raamile , mida toetasid neli voodi
nurkadest lähtuvat sammast, või kattis aset telkbaldahiin, mis oli kinnitatud laetala küljes olevale puuridvale. Voodi külglauad olid rikkalikult nikerdatud, nii ka peatsilaud. Siiski andis põhiilme voodile tekstiil, mis kaitses ka külma eest. Tekstiili osa interjööris oli suur, sest enamik, muidu ebamugavalt kõvasid ja külmi istmeid, oli kaetud patjade ja palakatega.
Empoorid- külglöövide peal olev võlvitud käik, mille kesklöövi poole avanev kaaristu moodustab kõrgseina teise, arkaadi peal asuva rõhtvöödi.
Basiilika - kolme või enamlööviline suundruumiline, sageli võlvitud hoone, kõrgema kesklööviga keskel. Kesklöövi kõrgsein jaguneb 4-tsooniks- arkaad , empoor, trifoorium ja valgmik.
Flamoyant-stiil e leekstiil -iseloomustab kalapõie v leegikujuline ornamendi motiiv
Trifoorium- basiilikas galeriitaoline kitsas käik, mis asetseb kesklöövi, transepti , koori seinamüüris neljaosalise kõrgseina puhul empoori kohal ja kolmeosalise kõrgseina puhul arkaadi kohal.
Transept – pikihoonet risti läbivruumiosa, mis muudab kiriku põhiplaaniristikujuliseks
Hüpokaust –küttesüsteem, kus köetavate ruumide põrandaid soojendati ruumide all asuvate tellispostide kuumakskütmise teel.
Soovitavat kurjandust:

A-C.KrauSe. Maalikunsti ajalugu renessansist tänapäevani Tallinn. Koolibri 2006.

Jan Gympel, Arhitektuuriajalugu antiigist tänapäevani. Varrak 2006.

D.Piper, Kunstiajalugu Tallinn Varrak 2006.

E.H.Gombrich, Kunstiajalugu Tallinn Avita 1997.

Kunstileksikon Eesti Klassikakirjastus. Tallinn 2001.

Umberto Eco Ilu ajalugu.Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006.

Üldine Kunstiajalugu. kirjastus Koolibri 1999.

Ilus maja, kaunis ruum. Prisma prindi kirjastus 2001.