Gooti kunst (0)

Gooti kunst

Sissejuhatus
Keskaegse Euroopa imetlusväärseim kunstistiil oli gootika . See sündis Prantsusmaal ning seal loodi ka kõige kaunimad gooti stiilis kunstiteosed. Prantsusmaalt levis gootika teistesse tolle aja Lääne-Euroopa kultuuriringi kuuluvatesse maadesse.
Nimi anti gooti stiilile alles hiljem, renessansiajastul kunagise germaanlaste hõimu gootide järgi, kuigi neil tegelikult selle stiiliga midagi tegemist polnud. See esialgu pilkena mõeldud nimetus pidi tähendama barbaarset ja metsikut. Meie ajal peetakse gooti stiili aga just millekski ülimalt peeneks, kauniks ja imetlusväärseks.
Gooti ajastuks astus feodaalide, talupoegade ning vaimulike kõrvale uus - linnakodanike seisus: käsitöölised ja kaupmehed. Uued linnad, inimeste liikuvam eluviis, suurenev toredusiha - kõik see avaldas mõju kunstile, kuid siiski on gooti stiili suurimad saavutused endiselt seotud ristiusu kirikuga. Üheks suureks mõjutajaks peetakse ka ristisõdu 11.- 13. sajandil, mille tulemusena tunduvalt avardus eurooplaste maailmapilt.
Gooti ilmneb eelkõige arhitektuuris ning jaguneb üldjoontes järgmisteks perioodideks: varagooti 1140-1200, kõrggooti 1200-1350 ja hilisgooti 1350- 1525 . 
Arhitektuur
Gooti perioodil eristati põhitüüpidena järgmisi linnuseid: 1) vabaplaanilised linnused järgisid maastikulisi kaitse- eeldusi ning olid väga levinud ka eelneval ajastul, 2) tornlinnused olid kindlustatud elutornid, 3) kastell -linnused kujutasid endast Vana- Rooma eeskujul ehitatud ringmüürlinnuseid, mille keskel või ringmüüri siseküljele olid elu- ja majandushooned, 4) konvendihooned koosnesid tugevasti kindlustatud välisseintega neljast ühtlasest ristikäiguna kujundatud tiivast ümber nelinurkse sisehoovi.
Linna keskseks ehitiseks kujunes katedraal , mis religioossete teenistuste läbiviimise kõrval kujunes paigaks, kus toimusid mitmed riiklikud aktid, peeti loenguid, tehti teatrit jne. Ehitistüüpidest eelistati basiilikat, põhjapoolsetel aladel kodakirikuid (viimaseid esineb tihti ka Prantsusmaa lõunaosas).
Ehitustehniliselt on gooti katedraalid suur samm edasi võrreldes eelnenud ajajärguga. Vastandina romaani horisontaalsusele ja massiivsusele iseloomustab gootikat vertikaalsus ja kergus. See saavutati gooti tugisüsteemiga, mille abil juhitakse raskus kindlatesse punktidesse. Peamisteks ehitustehnilisteks uuendusteks said teravkaar , roidvõlv, tugikaared ja tugipiidad. Teravkaare kasutuselevõtmine tõi kaasa suured aknad ja saledad tornid.
Akende ja portaalide kohal oli kolmnurkne ehisviil e. vimperg . Fiaalid, tugikaarte ja vimpergide ülemine serv oli kaunistatud mugulataoliste ehisvormide e. krabidega, tipus aga oli lilleõit meenutav ristlillik . Aknad olid kõrged, liigendatud kivisambakeste e. postidega, mida ühendasid teravkaared. Akende ülemise osa raamistiku moodustasid kolmveerandringidest koosnevad kolmik -, nelik- jne. siirud , hilisgooti ajal ka leeke või kalapõit meenutavad kujundid (flamboyant e. leekestiil.).
Ühiskondlikest hoonetest omandasid suure tähtsuse linnavalitsushooned – raekojad. Kujunes välja raekojahoonetele iseloomulik välimus – see oli kõrge valvetorniga suur, ristküliku- või ruudukujulise põhiplaaniga enamasti 3-korruseline hoone, mille teisel korrusel paiknes võlvitud istungitesaal raehärradele. Raekoda avanes raeväljakule, mis oli linna keskseks turuplatsiks. Raekoja platsil asusid tavaliselt linna katedraal, tähtsad kohtu- ja gildihooned ning kindlasti ka linna keskne veevõtukoht.
Gildi - ja tsunftihoonete välisfassaadid sarnanesid elumajade omadega, olid aga suuremad ja imposantsemad. Siseruumide hulka kuulus kindlasti ka võlvitud laega saal . Gooti pärane linnaelamu on kõrge ja kitsa fassaadiga, mille ülemised korrused võivad pisut eenduda, hooned olid kõrge ja järsu viilkatusega. Palju on nn. vahvärkhooneid, kus puidust sõrestiksein täideti telliste või saviga . Majad asetsesid tihedalt üksteise kõrval, nende ees olevat terrassi nimetati etikuks. Elu- ja töökorruseks olid peamiselt alumised korrused, ülemisi kasutati laoruumidena.
Prantsusmaa varaseim gooti stiilis ehitis oli Saint-Denis' kloostri kiriku (Prantsuse kuningate matmispaik ) kooriosa. Ehitustöödes osales meistreid kõigist Prantsusmaa osadest. Valmis koor 1144. aastal ja sai eeskujuks Ile-de- France 'i (Pariisi ümbrus, tolleaegne kuninga domeen) suurtele katedraalidele. Vanim ja lihtsaim Põhja-Prantsusmaa suurtest katedraalidest on 12.sajandi alustatud võimas viielööviline Pariisi Notre-Dame'i ehk Jumalaema kirik .
Kauneimaks peetakse aga Reimsi katedraali selle rikkalike skulptuuride tõttu. Samuti on katedraalid hämmastavalt suured ( pikihoone pikkus üle 100 m, kesklöövi kõrgus üle 40 m). Beauvais' katedraali puhul üritati püstitada kesklöövi kõrgusrekordit 54 m, kuid see ebaõnnestus, võlvid varisesid kokku ja taastati uuesti 47 m kõrgustena. Lõpuks suudeti kirikust valmis ehitada ainult koor. Sama katedraal on tuntud veel teisegi äpardunud rekordiürituse poolest - kirikule üritati ehitada 155 m kõrgune torn, mis aga samuti kokku kukkus.
Inglismaal arenes edukalt nii majandus- kui ka kultuurielu . Kokkupuuted teiste maadega mõjustasid oluliselt inglise arhitektuuri arengut. Juba 12.sajandi lõpul levis Põhja – Prantsusmaalt Inglismaale gootika, olles seetõttu esialgu tegevasti mõjustatud prantsuse eeskujudest. Gooti stiili üheks varasemaks näiteks Inglismaal on Canterbury katedraali kooriosa (12.saj.), mille ümar koorilõpmik viitab otseselt prantsuse mõjudele. Ajapikku kujunes välja omapärane stiil, milles puhul rõhutati rohkem hoonete horisontaaljooni, puudus prantslaslik kõrgussepürgimine. Inglise kirikutele on omane soliidne , kõrge nelitistorn. Heaks näiteks on Inglismaa üks tuntumaid kirikuid Westminster Abbey Londonis, samuti Salisbury katedraal. Parimad näited inglise hilisgootikast on Wellsi katedraal ja mõningad kuulsate Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolidele kuuluvad hooned.
13.sajandi II poolest kuni 15.saj. keskpaigani oli Saksa aladel tsunftikäsitöö õitseaeg, jõudsalt arenesid kalevitööstus, metallurgia ja mäetööstus. Jätkus linnade areng. Saksa aladel suteliselt kaua püsinud romaani ehituskunsti tavad hakkasid taanduma 13.sajandi II poolest alates. Tõsi küll, üksikuid gooti arhitektuurile omaseid elemente hakati Saksamaal üle võtma juba 12.sajandi lõpul, gootika lõplik läbimurre toimus aga siiski alles 13.sajandil.
Gooti katedraalile omast põhiplaani rakendati Saksamaal esmakordselt 13.sajandi I poolel ehitatud Magdeburgi toomkirikus, tervikuna aga mõjub katedraal siiski veel lähedasemana romaani stiilile. 13.sajandi keskel tsentraalehitisena püstitatud Trieri Jumalaema kirik (1242- 1250 ) ja kodakirikuna ehitatud Marburgi Elisabethi kirik ( 1235 -1282) kannavad endas juba täiesti gooti päraseid konstruktsiooni- ja kaunistusvõtteid.
Kõrggootika esimeseks näiteks saksa aladel võiks olla Kölni katedraal, mille arhitektuuriliseks eeskujuks on olnud Amiens´i katedraal. Ühtlasi on Kölni toomkirik esimeseks saksa gooti perioodi ehitiseks, kus järjekindlalt on kasutatud puht gooti päraseid ehitusvõtteid.
Strasbourgh´i katedraal oli küll peamiseks eeskujuks Lõuna- Saksamaa kirikuehitistele, rööbiti sellega töötati Saksamaa lõunaosas välja ka ühetornilise kiriku tüüp. Viimaste hulgas on iseloomulikuks näiteks Münster (nii nimetati Lõuna – Saksamaal toomkirikut) Freiburg-im-Breisgaus
Põhja – Saksamaa sakraalehitiste ilmet kujundas suuresti telliskivi kasutamine. Eriti iseloomulikuks sai telliskiviarhitektuur hansalinnades ning samuti Saksa ordule kuulunud aladel.
Elumajade tarindusele olid omased kõik keskaja ehituskunstile tüüpilised jooned: kitsas fassaad, massiivsed kiviseinad, mida kroonis kõrge ja järsk viilkatus . Üha suuremat levikut hakkas aga saavutama karkassehitus (vahvärk), kus puidust seinakonstruktsiooni kandev palksõrestik täideti telliste või saviga, sõrestik ise jäi nähtavale ning moodustas tumedaks värvituna ilmeka kontrasti seinte heledama pinnaga. Elamu ehitati sageli tänava kohale eenduvate ülemiste korrustega. 14.-15.sajandil kasutati elamuehituses fassaadidel tihti ka ažuurset astmikviilu.
Gooti stiil ei jätnud puudutamata ka Itaaliat, kuid sealsetele ehitajatele jäi ta siiski üsna võõraks. Palju suuremat mõju avaldasid Vana-Rooma aegsete ehitiste suurejoonelised varemed. Üha jätkati värviliste marmortahvlitega kaetud kirikute ehitamist.
Itaalia marmorgootika tipuks peetakse Firenze toomkirikut, mis aga gooti ajal pooleli jäi ning alles hiljem lõpetati. Mahult suurim gooti stiilis ehitis üldse on aga just Itaalias – Milaano toomkirik. Kuigi itaalia kombe kohaselt pole sel läänetorne, püüti muus osas jäljendada põhjapoolsete maade gootikat (ehitajaiks olidki Alpide-taguselt Saksamaalt pärit meistrid). Kirikut ehib 135 fiaalitornikest ja 2245 skulptuuri. Itaalia gootika suursaavutuste hulka kuulub ka Veneetsia Doodžide palee , mida kasutati valitsus- ja kohtuhoonena. Raskete roosakamustriliste nelinurkadena toetuvad palee fassaadid alumiste korruste kergetele teravkaarelistele sammaskäikudele.
Esimese laialt levinud kunstistiilina puudutas gootika ulatuslikult ka Eestit. 13. sajandil maa anastanud saksa ja skandinaavia vallutajad ehitasid siia üle 60 linnuse. Veel enam kerkis kirikuid, sest ristiusu abil loodeti kiirendada eestlaste alistamist. Suur osa nendest gooti stiilis kirikuist on säilinud tänapäevani, kuigi osaliste ümberehitustega. Neis enamasti väheldastes kirikutes ei läinud vaja tugikaari, ka on nad kasinalt kaunistatud. Ometi annavad lihtsus ja kohalik ehitusmaterjal neile omamoodi karge võlu.
Kunagistest Eesti kindlustatud linnadest on kõige paremini säilinud Tallinn. Keskaegse Tallinna õitsenguajast – 15. sajandist – pärineb all-linna gooti stiilis hoonestus ning praktiliselt tervikuna kogu tolleaegne tänavavõrk. Säilinud on enamik kirikuid, sealhulgas suurejoonelised Niguliste ja Oleviste kirik, mida on küll vahepeal tarvis olnud olulises ulatuses taastada. Varemetena on säilinud linna suurimad kirikud Püha Katariina Dominiiklaste kloostri kirik ja Pirita kloostri kirik. Enam vähem ehedalt on säilinud Püha Vaimu kirik, raekoda, raeapteek, Suurgildi hoone ning kaupmeeste ja käsitööliste elamuid. Alles ka vähem mõjukate gildide hooned (Kanuti gildi hoone ja Oleviste gildi hoone), mis on küll oluliselt ümber ehitatud. Ka suur hulk keskaegseid kaupmeheelamuid on säilinud, kuigi paljusid neist on hilisematel sajanditel vähemal või rohkemal määral ümber ehitatud.
Keskaegsest piiskopilinnast Tartust on tänu sõdade laastamistööle väga vähe järele jäänud. Siiski asus seal kunagi meie kandi üks võimsamaid kirikuid - Tartu Toomkirik. Väga omapärane on ka Jaani kirik oma haruldaste terrakotaskulptuuridega.
Skulptuur
Gooti skulptuuri peaülesandeks oli endiselt ehitiste, eelkõige kirikute kaunistamine. Käsikäes ehitusmeistritega töötasid kiviraidurid, kes raiusid välja kõik kirikut kaunistavad plastilised ehitusdetailid - ehisviilud , palestikufiguurid, konsoolid , kapiteelid jne.
Gooti skulptuuri arenemise tähtsamaks jooneks on püüd suurema eluläheduse poole. Selleks hakkasid kiviraidurid üksikuid inimfiguure ümarplastilistena, kiviseinast eraldiseisvatena välja raiuma. Inimese keha proportsioonid muutusid õigeks, liigutused ja poosid loomulikumaks. Siiski jäi gooti plastika veel täiel määral keskaja kunstiks, tarvitseb kas või vaadelda riietuse kujutamist. Rõivad - reeglina ulatuvad need maani - katavad keha endiselt täiesti kinni. Riidevoldid mõjuvad väga loomulikuna, kuid nende vormid, suund ja rütm sõltuvad vähe nende all olevast kehast. Seda parem aga oli kasutada riietust skulptuuri ja arhitektuuri sidujana. Ka skulptuuri temaatikas toimus suur muutus. Gooti plastika lõi imekauneid naisekujusid. Naistele ja armastusele loodi kauneid ülistuslaule.
Nüüd muutus eriti sagedaseks madonna kujutamine. Selles leebelt naeratavas ning Kristuslast süles hoidvas jumalaemas pidid kehastuma üheaeglaselt nii maine kaunidus kui ka taevane headus. Tänu inimlikult mõistetavale, emaarmastust väljendavale sisule korrati madonnakujusid paarisaja aasta vältel üha uuesti ja uuesti. Samal ajal sai kombeks ka Kristuse kannatuslugude kujutamine. Nende juures ei põrgatud tagasi ei sünguse ega eemaletõukavalt mõjuva tõetruuduse ees.
Huvitavaid töid lõid saksa kujurid. Rikkalikud on Strasbourg 'i katedraali skulptuurkaunistused, esile tõstetakse Bambergi ja Naumburgi katedraalides leiduvaid töid, eriti just viimasest kiriku toetajaid, mehist Ekkerhardi ning tema õrna abikaasat Utat.
Saksamaal hakati värvitud puuskulptuuridega kaunistama tiibaltareid. Need altarid meenutavad õhukesi kappe, mille sisemust ja uksi, nn. tiibu (mõnikord on neid mitugi paari ülekuti) katavad maalingud ning pühakute skulptuurid . Pühakutel on pikad saledad ja painduvad figuurid ning rikkalik, kuidagi nurgeliselt kujundatud voldistikuga rõivastus. Rõivavoltide jäikusele vastanduvad pühakute hingestatud ilmed . Altarite värvimisel eriti tihti kasutatud punane, sinine ja kuld lisavad neile veelgi mõjujõudu.
Sadamalinnas Lüübekis valmistati tiibaltareid kõikidele Hansa Liitu kuuluvatele kaubalinnadele Läänemere ääres, ka Tallinnale. Lüübekist Hermen Rode töökojast telliti 76 figuuri ja paljude maalidega altar Niguliste kiriku jaoks, üks suuremaid omataolisi Läänemere ääres, Pühavaimu kirikule valmistas tiibaltari aga kuulus lüübeklane Bernt Notke (u. 1440 —1517).
Keskaja lõpupoole tugevnesid skulptuuris realistlikud , tegelikku elu järgivad jooned. Skulptorid, nagu Peter Parler ( 1331 - 1399), Claus Sluter (?- 1406 ) ja eriti Tilman Riemenschneider (1460 - 1531) jõudsid oma teostega üsna lähedale renessansskunstile.
Maalikunst ja käsitöö
Suurte akendega gooti kirikutes ei jäänud õieti ruumi seinamaalide jaoks. Neid asendasid akende klaasimaalid- vitraažid, mõjukad ja toredad oma värvisäras.
Itaalias aga, kus gooti süsteem ei kodunenud täiesti ega olnud seetõttu ka nii suuri aknaid, sai jätkata seinte maalimist. Kasutati nn. freskotehnikat, kus värvid kantakse värskelt krohvitud, alles niiskele seinale. Seinamaalidel kujutatud pühakud on tavaliselt väga saledad ja haprad ning mõjuvad oma pikkades rüüdes tihtipeale lausa kehatutena.
Suurim uuendaja , kes juba püüdis itaalia maalikunsti vabastada selle senisest rangusest ja elukaugusest, oli Giotto di Bondone (1266/67- 1337). Inimesi maalides andis ta neile varjude abil ümarust.
Ka miniatuurmaali tõi gootika uusi tuuli . See ala siirdus nüüd munkadelt ilmalike meistrite kätte. Raamatumaalijaid tõmbasid ligi kunsti toetajate Burgundia ja Berry hertsogite õukonnad Prantsusmaal. Pol de Limbourg'i ja ta kahe venna ühistööks, samas ka raamatumaali säravaks pärliks on Berry hertsogi Jeani tellimisel tehtud nn. tundideraamat. Selle raamatu piltidel olevaid eri aastaaegu ja nendele vastavaid töid ning lõbutsemisi kujutavad stseenid haaravad oma peenuse ja elavusega. Esmakordselt keskajal on tagaplaanil antud losside maalimisel juba üsna õigesti käsutatud perspektiivi.
Gooti ajastu tähistab Lääne-Euroopas ka nn. tahvelmaali sündi. Kunsti levikule oli sel suur tähendus, sest puuplaadile või lõuendile maalitud tahvelmaalid polnud enam seotud ainult ühe kindla ruumiga nagu freskod . Esimesed tahvelmaalid tehti tiibaltarite jaoks ning nende alusena kasutati puitu.
Gootilikud jooned avaldusid ka tarbekunstis ja rõivastuses. Ülipika ninaga jalatsid , naiste kõrged torumütsid henninid ja muud rõivadetailid näisid kordavat arhitektuuri teravaid vorme ning nagu muugi kunst, mõjusid vägagi peenemaitseliselt. 12. sajandil sai alguse prantsuse moe aastasadu kestnud ülevõim Euroopas. Sellele pani aluse kuninganna Akvitaania Eleonora. Erilise peenuse omandas hilisgootika päevil mood prantsuse päritoluga Burgundia hertsogite õukonnas.
Gooti mööbli pindadele ilmuvad arhitektuurilised motiivid. Gooti perioodil asendasid puuseppa ja seppa juba tisler, lukksepp ja nikerdaja ning lõpliku teostuse juures kunstnik ja kuldaja .
XV sajandil areneb mööbli valmistamine eriti Põhja Prantsusmaal Flandria linnades. Reisikirstude ja kirstude otsad kaetakse rikkalike nikerdustega. Ornamendi keskmine osa jäetakse tavaliselt omaniku vapi ja hästi valmistatud mustrilise sepistatud luku jaoks.
Gooti tugitooli alsuvormiks peetakse kirstu, millele on tehtud kõrga kinnine seljatugi ning kinnised käetoed. Tihti lõpeb seljatugi ülalt horisontaalse karniisi ning lõigatud harjaga selle kohal. Eriti rikkalikult on kaunistatudnurgapostid mitmetahulistena ja ümmargustena olles tugitoolis põhiliseks konstruktsioonielemendiks. Sellist omapära kannavad endas ka järid. See kirst kitsa nikerdatud seljatoega või laiad tugitoolid baldahiiniga kogu pikkuses on järid. Baldahiinile anti tavaliselt arhitektuurse kaunistusena teravike, fleooride jne kuju. Sammastel püstkapi prototüübiks peetakse kirstu., millel anti neli jalga.
XV sajandil ilmuvad juba suured suletud kapid kahe või nelja uksega. Tammepuust gooti mööbli tahveldistel kohtab eriti tihti lamedat ornamenti, mis kujutab kokku volditud pärgamenti või lina, mis on kunstipäraselt nikerdatud.
Gooti laudade konstruktsioonis võrreldes romaaniaegsetegea ei toimunud põhimõttelisi muutusi. Ainult küljepaneelidele ilmusid lamelõiked, keskmist osa kergendati gooti paaris või üksikaknaga koos aknaraamidega ning lauaplaadi alusesse kasti hakati paigutama väljatõmmatavaid sahtleid.
Kõigist gootiaegsetest mööbliesemetest olid kõige elegantsemad Prantsusmaa omad, teistes maades oli selle ajastu mööbli valik väike ning ühekülgne.
Kasutatud kirjandus
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/gootika/index.ht m
Tiiu Viirand, "Kunstiraamat noortele"
http://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_vanalinn#Keskaeg
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/gootika.ht m
http://soulsx.deviantart.com/art/Gothic-Castle-1-58488245
http://flatcreekstudios.net/APAH%20Access/5%2008.ht m
http://www.statemaster.com/encyclopedia/Milan-Cathedral
http://www.haus.ee/?s=galerii&z=uudised&uudis=60
http://www.gutenberg.org/files/12254/12254-h/12254-h.ht m