Finantsoõiguse kordamiskuüsimused (0)

1. Finantsõiguse mõiste ja seosed teiste õigusharudega vt õppematerjal ÕIS 
Finantsõigus- Tegemist on avaliku õiguse  haruga , mille  objektiks  on riigi raharingluse korraldamine, rahandusasutuste süsteem ja 
ülesehitus,   riigieelarve   ja  kohalike  omavalituste   eelarvete   koostamine  ja  vastuvõtmine  ning  täitmise  kord.  Lisaks  reguleerib 
finantsõigus Eesti vabariigi ja kohalikule omavalitsusele ning avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ehk avalikule sektorile rahaliste 
kohustuste võtmise korda ja mitmete erinevate rahaliste kohustuste võtmise korda, erinevate avalik- õiguslike rahaliste kohustuste 
võtmise ning nendega seotud tasude ( maksud , lõivud,  trahvid  jne) sätestamise,  kehtestamise  ja sissenõudmise korda ning rahaliste 
vahendite kasutamise kontrolli. 
Konkreetsemalt  kuulub finantsõiguse objektide hulka:  
•  riigi keskpangandus, raha emiteerimine, raharingluse korraldamine. 
•  rahandusasutuste süsteem (Rahandusministeerium, MTA jt) ja struktuur moodustamise 
kord ja pädevus. 
•  riigieelarve ja kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve koostamise kord ja sellega setoud aruandlus, 
•  riiklike ja kohalike maksude sätestamise ja kehtestamise alused ning põhiseaduslikud nõuded ja maksude sissenõudmie menetlus; 
•  riigivara valitsemise korraldus, riigi osalemine ettevõtluses; 
Finantsõiguse  alla  ei  kuulu  eraõiguslike  isikute  omavaheliste  tehingute   regulatsioon   (kommertspangandus,   kindlustus , 
väärtpaberiturureguatsioon ning finantsarvestus. 
 
Finantsõiguse seotused teiste õigusharudega: 
•  riigiõigus - põhiõigused, sh PS § 113 maksupõhiõigus, rahandusasutuste pädevus 
•  haldusõigus - finantsõigus on käsitletav haldusõiguse eriosana 
•   haldusmenetlus  - hõlmab  ka maksude ja avalik-õiguslike tasude sätestamist ja kehtestamist ning menetlemist 
•  äriõigus- reguleerib raamatupidamisarvestust, RPS ja RTJ 
•  tsiviiltäitemenetlus - rakendatakse ka maksuvõlgade sissenõudmisel 
•  karistusõigus - sanktsioonid maksuseaduste rikkumiste eest 
•  tsiviil-ja tööõigus - maksuobjektiks on majandustegevuse resultaadid 
 
2. Finantsõiguse allikad vt õppematerjal ÕIS 
•  Põhiseadus – VIII peatükk „Rahandus ja riigieelarve“ 
•  Seadused: Vabariigi Valitsuse seadus-sätestab rahandusasutuste pädevuse; 
•  Eesti Panga seadus (EPS) ja Finantsinspektsiooni seadus (FIS); 
•  Riigieelarve seadus (RES) ja  jooksva  aasta eelarve seadus; 
•  Eesti Vabariigi poolt rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks olemisega seotud varaliste kohustuste võtmise ja täitmise seadus; 
•  Kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seadus; 
•  Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted; 
•  Rahvusvahelised  lepingud : rahvusvahelised maksulepingud; 
•  Euroopa Stabiilsusmehhanismi leping (ESML); 
•  Määrusandlus: Valitsuse ja ministrite, sh rahandusministri määrused; 
•  Eesti Panga õigusaktid, sh Eesti Panga presidendi määrused; 
•  Kohaliku omavalitsuse õigusaktid (valla- või linnaeelarve); 
 
 
3.Eesti Panga õiguslik seisund ja seos riigieelarvega (vt õpiobjekt ÕIS, PS §-d 111-112 + EPS § 3 lg 2, § 16 ja § 30). 
Eesti panga õiguslik seisund: 
1.  Eesti Panga sõltumatus 
Vastavalt  Eesti  Panga  seaduse  §  3-le  on  eesti   Pank   sõltumatu,  mis  tegeleb  teistest  riigiasutustest  eraldi.  Eesti  Pank  annab  aru 
riigikogule, ega allu vabariigi  Valituse  või mõnele teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele ning kolmandatele isikutele. Kuna Eesti 
Pank  kuulub  Euroopa  Keskpankade  Süsteemi,  võivad  eesti  Panka  ja  tema   juhtimisorganite   liikmed  taotleda  ja  saada  täitmiseks 
juhiseid  vaid  Euroopa  Keskpangalt-  tuleneb  Euroopa Liidu  toimimise  lepingu  artiklist   130.  Eesti  Pank  sõltumatust  iseloomustab 
asjaolu,  volituste  piires  toetab  pank  Vabariigi  valitsuse  majanduspoliitikat,  kui  see  ei  ole   vastuolus   Eesti  Panga  eesmärkide  ja 
ülesannetega  ega  takista  nende  täitmist.  Tulenevalt  rahvusvahelisest  ja  Euroopa  õiguses  tunnustatud  sõltumatu  ja  täidesaatvast 
võimust  eraldisseisva  keskpanga  põhimõtet  järgides,  osaleb   keskpank   riigi  majanduspoliitikas  iseseisva  raha-,  krediidi  ja 
panganduspoliitika teostamisel ning raharingluse korraldamisel. Tulenevalt PS ja Eesti panga seadusest on tal  institutsionaalne  ja 
tema  juhtimisorgani  liikmetel   personaalne   sõltumatus.  Sõltumatuse  garantiiks  on  ka, et Eesti  Panga  õiguslikku  seisundit  võib 
muuta  ainult  Eesti  Panga  seaduse  muutmise  seaduse  kaudu (Eesti  Panga  seaduse  §  1  lõige  4).  Eesti  panga  seadus  kuulub 
konstitutsiooniliste  seaduste  hulka,  mille  muutmine  saab  toimuda  ainult  PS  §  104  lg  2  p  12  kohaselt  ainult  Riigikogu  kooseisu 
häälteenamusega. Sõltumatuse nõue tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingust (endine EÜ  asutamisleping ). 
 
2.  Kooskõla EL õiguse ja rahvusvahelise praktikaga 
Artikkel 130 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 108) sätestab, et kasutades volitusi ning täites ülesandeid ja kohustusi, mis on 
neile pandud aluslepingutega ning Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirjaga, ei taotle ega saa Euroopa 
Keskpank  ega  ükski  riigi  keskpank  ega  ükski  nende  otsuseid  tegeva  organi  liige  mingeid  juhiseid  liidu  institutsioonidelt, 
organitelt või asutustelt, ühegi liikmesriigi valitsuselt ega üheltki teiselt organilt. 
Eesti  Panga  suhtes  kehtib  Euroopa  Liidu  toimimise  lepingu  artiklist  123  (endine  EÜ  asutamislepingu  artikkel  101) 
tulenevalt avaliku  võimu  institutsioonide,  asutuste  ja  organite  krediteerimise  keeld.  Keelatud  on  Euroopa  Keskpanga  või 
liikmesriikide  keskpankade  arvelduslaenud  või  mingit  muud  tüüpi  laenuvõimalused  liidu  institutsioonidele,  organitele  või 
asutustele,  liikmesriikide  keskvalitsustele,  regionaalsetele,  kohalikele  või  muudele  avaliku  võimu  organitele,  teistele  avalik-
õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele. Samuti on keelatud Euroopa Keskpangal või liikmesriikide keskpankadel osta 
neilt otse võlakohustusi.  Eeltoodu  põhjal  tuleneb  Eesti  Panga  sõltumatus  ja  distantseeritus  Vabariigi   Valitsusest ,  täidesaatvast 
võimust  ning  tema  õiguslik  seisund  avalik-õigusliku juriidilise isikuna Euroopa Liidu  õiguse  põhimõtetest  ja  normidest  ning on 
kooskõlas  rahvusvahelise  tava  ja  selle  praktikaga,  mida  Lääne-Euroopa  riigid  (eriti  Saksamaa  LV)  on  rakendanud  viimastel 
aastakümnetel. 
 
4.Riigieelarve mõiste ja eelarvepositsiooni reeglid (RES § 6) 
Riigieelarve mõiste: 
Riigieelarve on riigi  finantsplaan , milles kajastatakse rahalisi vahendeid, mida riik eelarveaastal  plaanib  koguda, saada toetusena, 
vahendada  ja  kasutada. Riigieelarve  näitab,  kui  palju  raha  saab  riik  kulutada  erinevate avalike  teenuste osutamiseks  ja  kui  palju 
peaks  erinevatest  allikatest riigikassasse raha  laekuma.  Majandusliku  sisu  järgi  liigendatakse  riigieelarve  vahendid  tuludeks, 
kuludeks,  investeeringuteks ja  finantseerimistehinguteks. Vabariigi  Valitsus  esitab riigieelarve  eelnõu  Riigikogule   hiljemalt   kolm 
kuud enne  eelarveaasta  algust. Riigieelarve ei ole seadus, kuid seda menetletakse nagu seadust, mitte nagu  avaldust  või otsust (vt 
PS  §  65).  Presidendil  on  õigus  jätta  eelarve  välja  kuulutamata  ning  saata  Riigikogule  uueks  arutamiseks.  Riigieelarve  allub 
põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusele (seda on vaidlustatud vt RKÜKo 17.03.2000). Kui Riigikogu ei ole riigieelarvet vastu 
võtnud  kahe  kuu  jooksul  pärast  eelarveaasta  algust,  kuulutab  Vabariigi   President   välja  Riigikogu  erakorralised  valimised. 
Riigieelarvet menetletakse Riigikogus küll nagu tavalist seadust, kuid PS-st ja RES-st tulenevalt on riigieelarve menetlemiseks ette 
nähtud terve rida erinevusi. Riigieelarve eelnõu saab algatada ainult Vabariigi Valitsus. 
Eelarvepositsiooni reeglid (RES § 6) 
1.  Riigieelarve tuleb koostada  selliselt , et see oleks riigieelarve seaduse § 15 (makromajandus- ja rahandusprognoos) nimetatud riigi 
rahandusprognoosi arvestades tasakaalus või ülejäägis. 
2)  Kui   eelmiste   eelarveaastate  jooksul  on  tekkinud   struktuurne   ülejääk,  võib  riigieelarve  koostada  ka  selliselt,  et  valitsussektori 
struktuurne eelarvepositsioon on puudujäägis kumulatiivse struktuurse ülejäägi ulatuses, kui mitte rohkm kui 0.5% sisemajanduse 
koguproduktist aastas. 
3.  Seadusega või seaduse alusel peab olema tagatud, et  keskvalitsuse  juriidilise isiku eelarve koostatakse ja kinnitatakse selliselt, et 
eelarveaasta põhitegevuse tulude ja kulude vahe (edaspidi põhitegevuse tulem) on tasakaalus või ülejäägis. 
•  Antud  nõuet  nõuet  ei  kohaldata  keskvalitsuse  juriidilise  isiku  suhtes,  kui  tema  kavandatava  põhitegevuse  tulemi  puudujääk  on 
seotud tegevuskavas või äriplaanis ettenähtud keskvalitsuse juriidilise isiku asutamise, ümberkorraldamise või lõpetamisega.  
4)  Seadusega  või  seaduse  alusel  peab  olema  tagatud,  et  keskvalitsuse  juriidilise  isiku  kavandatav  põhitegevuse  tulem  võib  olla 
puudujäägis  kuni  30 protsendi  ulatuses  eelarveaasta  põhitegevuse  tuludest,  kui  põhitegevuse  tulemi  puudujääk  kaetakse  varem 
põhitegevuse tulemi ülejäägina kogunenud likviidsetest varadest. 
5)  Keskvalitsuse  juriidilise  isiku  põhitegevuse  tulude  ning  põhitegevuse  kulude  arvestusmetoodika  kehtestab valdkonna  eest 
vastutav   minister määrusega,  arvestades  põhimõtteid,  mis  on  kehtestatud  Euroopa  Parlamendi  ja  nõukogu  määrusega  (EL) 
nr 549/2013 
 
5.Riigieelarve koostamise üldpõhimõtted 
•  Kõikehaaravuse põhimõte 
Riigieelarve peab sisaldama riigi kõiki tulusid ja  kulusid  (kõikehaaravuse põhimõte). Kõik tulud, mida saavad riigi kui avalik-
õigusliku  juriidilise  isiku  asutused,  peavad  olema  kajastatud  riigieelarves.  Kohalike  omavalitsuste  ning  teiste  avalik-õiguslike 
juriidiliste  isikute  (nt  Rahvusooper  Estonia  jt)  tulusid  ega  kulusid  riigieelarves  ei  kajastata-  kajastatakse  ainult  neile  masktavaid 
toetusi või laekuvaid kasumieraldisi. RES kohaselt tuleb Eestis eelarved koostada brutopõhimõttel, kuigi PS seda otseselt ei nõua. 
•  Ühtsuse põhimõte 
Ehk ühe aruandeperioodi tulud ja kulud peavad olema kajastatud ühes eelarves. Riigikogus vastu võetud konkreetse aasta eelarve 
peab  andma tervikliku  ülevaate  riigi  majandustegevusest  eelarveaastal.  Riigieelarve  tulud,  kulud  ja  finantseerimistehingud 
liigendatakse administratiivseltosadeks,  jagudeks  ja  peatükkideks  ning majandusliku  sisu alusel  artikligruppideks,  artikliteks  ja 
artiklite  alajaotisteks. PS  §  115  säte  peab  välistama  mis  tahes  eelarvevälise,  eri-  või  salafondi  (“musta   kassa ”)  olemasolu, 
millest  tehtaks  väljamakseid  seadusandja  teadmata.  Riigieelaves  peab  olema  ka  välja  toodud  need  kulutused,  mis  kujutavad 
endas riigisaladust- näiteks relvastuse seotamine, julgeolekuasutuste eelarved. 
•  Universaalsuse põhimõte 
Riigieelarve üksikud  tulu-  ja  kuluartiklid  ei  ole  üksteisest  sõltuvuses.  Üldjuhul  ei  ole  riigieelarve  tulude  puhul  kindlaks 
määratud sihtotstarbelist kulutamist, st tulud  tervikuna  on mõeldud finantseerima kulusid tervikuna. Samas on teatud liiki 
tulud, mida saab ainult sihtotstarbeliselt kasutada. Näiteks otn  sotsiaalmaks   sihtotstarbeline  maks, millest finantseeritakse pensioni- 
ja  ravikindlustust.  Hasartmängumaksu  laekumine  jagatakse  mitmesuguste  programmide  toetuseks  jne.  Laekunud  tulude 
sihtotstarbeline kasutamine moodustab riigieelarvest ainult väikese osa. 
•  Aastase kehtivuse põhimõte 
Riigieelarve  võetakse  vastu iga  aasta  kohta (aastase  kehtivuse  põhimõte).  Eelarve  on tähtajaline seadus,  mis  kaotab 
automaatselt kehtivuse tähtaja möödumisel (eelarveaasta lõppedes). Senise praktika kohaselt koostatakse riigieelarvet kassapõhise 
arvestuspõhimõtte kohaselt,  mis  tähendab,  et  tulud  ja  kulud  võetakse  arvesse tegeliku  laekumise või  tasumise  järgi.  Riigi 
raamatupidamist ja avaliku sektori finantsstatistikat koostatakse tekkepõhiselt. 
•  Eelnevuse põhimõte 
Riigieelarve tuleb vastu võtta enne eelarveaasta ehk arvestusaasta algust. PS § 118 sätestab, et Riigikogu vastuvõetud riigieelarve 
jõustub eelarveaasta algusest. Eelarve on oma  olemuselt  tulevikku suunatud prognoos, mis ei pruugi alati planeeritud kujul täituda. 
Riigieelarve puudumine ei tohi aga takistada riigi funktsioneerimist. Juhul kui Riigikogu ei ole eelarveaasta alguseks riigieelarvet 
vastu  võtnud,  võib  valitsus teha  kulutusi  kuni  1/12  ulatuses  eelmise  aasta eelarvest.  Selline  olukord  ei  ole  ajaliselt  piiratud  ning 
kestab kuni eelarve vastuvõtmiseni. Tuleb arvestada PS § 119 sätestatud nõuet: Kui Riigikogu ei ole riigieelarvet vastu võtnud kahe 
kuu jooksul pärast eelarveaasta algust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised. 
•  Tõepärasuse põhimõte 
Riigieelarves planeeritavad tulud ja kulud peavad võimalikult täpselt vastama tegelikkusele. Kõige olulisemad tõepärasuse tagatised 
sisalduvad  PS  §  116  nõuetes:  Riigieelarve  või  selle  eelnõu  muutmise  ettepanekule,  mis  tingib  nendes  ettenähtud  tulude 
vähendamise, kulude suurendamise või kulude ümberjaotamise, tuleb algatajal lisada rahalised arvestused, mis näitavad ära kulude 
katteks vajalikud  tuluallikad . 
•  Tasakaalustatuse põhimõte 
Riigieelarve  tulude  summa  peab  võrduma  kulude   summaga .  Tuleb  vahet  teha formaalse ja sisulise tasakaalustatuse  vahel.  Juhul 
kui eelarve  kulud  ületavad  tulusid  ning  puudujäägi  katteks  võetakse  laenu  või  kasutatakse   reserve ,  kajastatakse   laen   või 
reservieraldis eelarve tuluna ning riigieelarve on formaalselt tasakaalus. Kui eelarve tulud ületavad kulusid, suunatakse ülejääk 
reservi   või  kantakse  edasi  järgmisesse  eelarveaastasse  ning  ka  sel  juhul  on  eelarve  tasakaalus.  Eesti  kehtiv  õigus  ei  nõudnud 
varasemalt  ei  PS  ega  RES  tasandil,  et  riigieelarve  oleks  sisuliselt  tasakaalus  või  ülejäägis.  Samas  tuleb  arvestada  EL  õigusest 
tulenevate  nõuetega.   ELTL   protokollis  12  on  toodud  ka kontrollväärtused (nn  Maastrichti  kriteeriumid):  kogu valitsussektori 
eelarvepuudujääk ei tohi ületada 3% riigi sisemajanduse kogutoodangust turuhindades (SKP) ja valitsussektori koguvõlg ei 
tohi  ületada  60%  SKP-st.  Valitsussektor   hõlmab  lisaks  riigile  ka  kohalikke  omavalitsusi  ja  sotsiaalkindlustusfonde.  2. 
märtsil 2012 alla kirjutatud majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu (Fiskaalpakt) art 3 lg 2 nõuab, et 
riigid fikseerivad eelarve tasakaalu reegli eelistatavalt riikide põhiseaduses või “muus iga-aastase eelarveprotsessi suhtes siduvates 
ja alalise  iseloomuga  õigusaktides“, et tagada reegli järgimine kogu eelarve protsessi jooksul. 
•  Avalikkuse põhimõte 
Kõik riigieelarvega seonduvad  dokumendid  (eelarve projekt, selle  seletuskiri  ja muud lisad, vastuvõetud eelarve, lisaeelarved, 
riigieelarve  täitmise  aruanne)  ning  eelarvemenetlus  on  avalikud (avalikkuse  põhimõte).  Kui  mõne  asutuse  kulude   detailne  
loetelu on  riigisaladus , siis riigieelarve kulupeatükke ei liigendata. Riigieelarve  arutelud  toimuvad Riigikogus avalikel istungitel. 
 
6.Riigieelarve õigusliku olemuse määratlemine  Riigikohtu  praktikas. 
Kas allub põhiseaduslikkuse järelevalvele? 
Õiguskantsleri põhjendus: Eesti õiguspraktikas sisaldab riigieelarve seadus üldnorme, järelikult on see seadus, millel on dualistlik 
iseloom.  Seadus  «1999.aasta  riigieelarve»  sisaldab  nii  üldnorme  kui  ka  individuaalseid  ettekirjutusi.  Õiguskantsleri  seaduse 
kohaselt kuulub õiguskantsleri pädevusse igasuguste seaduste Põhiseadusele või seadusele vastavuse kontrollimine. 
Justiitsministri  arvamuse  kohaselt  tuleb  õiguskantsleri  taotlus  jätta  rahuldamata,  sest  õiguskantsler  ei  ole  pädev   teostama  
järelevalvet  seaduse  «Riigi  1999.aasta   lisaeelarve »  üle. Õiguskantsleri  poolt  põhiseaduslikkuse  järelevalve  korras  vaidlustatud 
lisaeelarve  kirjeid  ja  nimetatud  seaduse  §  4  tuleb  mõista  kui  seadust  üksnes  formaalses  mõttes.  Õiguskantsleril  ei  ole  pädevust 
järelevalveks selliste seaduste üle, sest tulenevalt Põhiseaduse §139 lg-st 1  teostab  ta järelevalvet üksnes õigustloovate aktide üle. 
Riigikohtu üldkogu märgib, et Eesti kehtiv õigus ei erista seadust materiaalses ja formaalses mõttes. Riigikohtu üldkogu leiab, et 
seadus  «Riigi  1999.  aasta  lisaeelarve»  on  seaduse  «1999.aasta  riigieelarve»  täiendus.  Lisaeelarve  seadusele  õigusliku  hinnangu 
andmine  pole  võimalik  ilma  1999.aasta  eelarve  seadust  käsitlemata. Seadust,  mis  sisaldab  nii  õigusnorme  kui  ka 
üksikregulatsioone, käsitab  Riigikohus  õigustloova aktina. Seetõttu Riigikohtu üldkogu leiab, et õiguskantsleril on õigus teostada 
Põhiseaduse § 139 lg 1 alusel järelevalvet nii riigi aastaeelarve kui ka lisaeelarve Põhiseadusele ja  seadustele  vastavuse üle, ning 
menetleb õiguskantsleri taotlust. Kokkuvõtvalt võib öelda, et allub küll. 
Üld- või üksikakt? 
Põhiseadus  lähtub  sellest,  et  õigusaktid  koostatakse  normitehniliselt  korrektselt.  See  tähendab,  et  üldaktis  (seaduses,  seadluses, 
määruses) sisalduvad vaid õigusnormid ja üksikaktis (otsuses, korralduses, käskkirjas) vaid üksikjuhtumite  regulatsioonid .  Erandiks  
on   juhtumid ,  kus  Põhiseadus  ise  nõuab,  et  üksikjuhtumite  regulatsioonid  kehtestatakse  seaduse  vormis.  Selliseks  erandiks  on 
aastaeelarve, mille seadusena vastu võtmist nõuab Põhiseaduse § 115 lg1. Seadus on õigustloov akt, mis sisaldab õigusnorme. Eesti 
õiguspraktikas  on  seadusi,  mis  sisaldavad  nii  õigusnorme  kui  ka  üksikregulatsioone.  Selliseks  seaduseks  on  seadus  «1999.aasta 
riigieelarve». 
Igaaastane riigieelarve võetakse küll formaalse seadusena vastu, kuid kulukirjete osas on riigieelarve üksikakt. 
 
7.Valitsussektori mõiste (RES § 2) 
Valitsussektorisse  kuuluvad  Euroopa  Parlamendi  ja  nõukogu  määruse  (EL)  nr  549/2013  nimetatud  üksused-  Valitsemissektor 
hõlmab  institutsionaalseid  üksusi,  mis  on  turuvälised  tootjad,  kelle  toodang  on  mõeldud  individuaalseks  ja  kollektiivseks 
tarbimiseks ,  ning  mida  finantseeritakse  kohustuslikest  maksetest,  mida  teevad  teistesse  sektoritesse  kuuluvad  üksused,  ja 
institutsionaalseid üksusi, mille põhitegevuseks on  rahvatulu  ja rikkuse ümberjaotamine.  
Valitsussektor  jaguneb  keskvalitsuse,  kohaliku  omavalitsuse  ja  sotsiaalkindlustusfondide  allsektoriks.  Keskvalitsuse  allsektorisse 
(edaspidi  keskvalitsus ) kuuluvad üksused on: 
1.  Valitsusasutus, valitsusasutuse hallatav  riigiasutus , maakohus,  halduskohus  ja ringkonnakohus (edaspidi,  riigiasutused ); 
2.  Riigikogu 
Kantselei , 
Vabariigi 
Presidendi 
Kantselei, 
Riigikontroll, 
Õiguskantsleri 
Kantselei 
ja 
Riigikohus 
(edaspidi põhiseaduslikud institutsioonid) ning nende haldusala asutused;' 
3.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 549/2013 kohaselt keskvalitsuse üksusena määratletud avalik-õiguslik juriidiline 
isik, riigi asutatud sihtasutus ja riigi osalusega äriühing (edaspidi keskvalitsuse juriidilised isikud). 
 
Valitsussektori üksuste nimekirja avaldab oma kodulehel ja teavitab üksuse kuulumisest valitsussektorisse Statistikaamet. 
Rahandusministeeriumi  tõlgendus-  Valitsussektor  hõlmab  avaliku  sektori  üksusi,  keda  ei  loeta  turutootjateks  ja  keda 
finantseeritakse  peamiselt  kohustuslike  maksete  abil,  mida  teevad  teistesse  sektoritesse  kuuluvad  üksused.  Eestis  jagatakse 
valitsussektor kolmeks allsektoriks: keskvalitsus, kohalikud  omavalitsused  ja sotsiaalkindlustusfondid. 
 
8. Riigi  eelarvestrateegia  mõiste (RES §-d 21-25) 
Riigieelarve strateegia eelnõu koostamise aluseks on  riigieelarvestrateegia. 
Eelarvestrateegia esitatakse: 
1.  Eelarvepoliitilised põhimõtted, sealhulgas riigieelarve tasakaalu, ülejäägi või puudujäägi suhtes. 
2.  Vabariigi Valitsuse tegevuse peamised eesmärgid. 
3.  Majanduolukorra analüüs. 
4.  Majandusarengu prognoos, sealhulgas valitsussektori tulude prognoos. 
5.  Muu finantsjuhtimiseks oluline informatsioon. 
Eelarvestrateegia koostatakse neljaks aastaks, see peab olema Vabariigi Valitsuse poolt heaks  kiidetud . Hiljemalt  seitse  kuud enne 
eelarveaasta algust. Riigieelarvestrateegia vaadatakse vastavalt majanduses ja ühiskonnas toimunule või muutunud eelistustele igal 
aastal üle ja vajadusel täpsustatakse. 
 
• 
Riigi  eelarvestrateegia  on  valitsuse   keskne   strateegiline  dokument,  mis  seob  omavahel   strateegilised   eesmärgid  ja  poliitilised 
prioriteedid  
ning 
rahalised 
võimalused.  
Riigi eelarvestrateegia koostatakse neljaks aastaks (2013- 2016 ), 2014- 2017 , käesoleval aastal 2015- 2018 . 
• 
Aluseks  on  Vabariigi  Valitsuse  13.12.2005  määrus  nr  302  “Strateegiliste  arengukavade  liigid,  nende  koostamise,  täiendamise, 
elluviimise, hindamise ja aruandluse kord”. 
• 
Riigi eelarvestrateegia koostab teiste ministeeriumidega koostöös rahandusministeerium ning strateegia viiakse ellu läbi riigieelarve 
ning ministeeriumite valitsemisalade arengu- ja tegevuskavade. 
 
Eelarvestrateegia  koostamise  eesmärk  on  tagada   keskpikas   perspektiivis   eelarvepoliitika   jätkusuutlikkus  ning  muuta  valitsuse 
tegevus riigi ja valdkondlike arengute suunamisel tulemuslikumaks. 
Hoolimata  sellest,  et  eelarveperiood  on  vaid  üks  aasta,  peab  täidesaatev  võim   korraldama   tulude  ja  kulude,  laenude  ja 
investeeringute planeerimise ja prognoosimise pikemaks  perioodiks .  
Riigieelarve  seaduse  muutmise  seaduse  eelnõu  vastuvõtmisega  2002.  aastal  seadustati  Eesti  riigihalduses  strateegiliste 
arengukavade positsioon ja nende roll riigieelarve protsessis. Pikaajalist finantsplaneerimist reguleeritakse mitmetes RES sätetes (nt 
RES §-st 91 tulenev nõue koostada riigi eelarvestrateegia, vt § 116  komm  6). 
RES on tulude / kulude  prognoosimine  pikemaks perioodiks – 4a. 
2002 a riigieelarve seaduse muudatusega seadustati strateegiliste arengukavade positsioon ja nende roll riigieelarve protsessis. 
 
9. Riigieelarve seos KOV üksuste eelarvetega (RES §-d 46-52)  
Riigieelarve  ja  kohalike  omavalitsuste  eelarve   omavahelised   suhted  määratleb  riigieelarve  seadus  (RES).  Eesti  kohalike 
omavalituste eelarvete süsteemi aluseks on eelarve tasakaalustatuse printsiip. Teenuste osutamiseks vajalike vahendite olemasolu 
tagatakse  elanike  poolt  makstud  maksudega  ja  tasuliste  teenuste  osutamisega  ning  eesmärgistatud  eraldistega  riigieelarvest  (nt 
õpetajate   palgad , koolilõuna,   toimetulekutoetus  jne).  Kuna Eestis  on  elatustase  piirkonniti erinev,  siis kõikidele elanikele ühtlase 
tasemega  teenuse  osutamise  kindlustamiseks  eraldatakse  nõrgema  tulubaasiga  kohaliku  omavalitsuse  üksustele  riigieelarvest 
toetust. Eelarve  defitsiidi  korral tuleb see  katta  täiendavate laenuvahendite kaasamisega.  
 
10. Vabariigi Valitsuse reservi vahendite kasutamine (RES 58) 
Vabariigi  Valitsuse   reservist   võib  eraldada  vahendeid  kuludeks,  investeeringuteks  ja  finantseerimistehinguteks,  mida  ei  olnud 
võimalik  riigieelarve  eelnõu  menetlemisel   planeerida .  Kuna  Vabariigi  Valitsuse  reservi  vahendid  on  piiratud,  tuleb  seadusega 
tagada  võimalus  täita  ka  selliseid  potentsiaalseid  kohustusi,  mida  pole  nende  suuruse  tõttu  võimalik  Vabariigi  Valitsuse  reservi 
arvelt täita.  
Taotlusi 
reservist 
vahendite 
eraldamiseks 
saavad 
esitada: 
 1)  ministeeriumid  ja Riigikantselei oma valitsemis- või haldusala ja oma valdkonna ettenägematuteks kuludeks, investeeringuteks 
või 
finantseerimistehinguteks; 
 2) Riigikogu  Kantselei,  Vabariigi  Presidendi  Kantselei,  Riigikontroll,  Õiguskantsleri  Kantselei  ja  Riigikohus  enda  või  oma 
haldusala asutuse ettenägematuteks kuludeks, investeeringuteks või finantseerimistehinguteks. 
 
Riigieelarve tulude summa peab võrduma kulude summaga (tasakaalustatuse põhimõte). 
Tuleb  vahet  teha  formaalse  ja  sisulise  tasakaalustatuse  vahel.  Juhul  kui  eelarve  kulud  ületavad  tulusid  ning  puudujäägi  katteks 
võetakse  laenu  või  kasutatakse  reserve,  kajastatakse  laen  või  reservieraldis  eelarve  tuluna  ning  riigieelarve  on  formaalselt 
tasakaalus. Kui eelarve tulud ületavad kulusid, suunatakse ülejääk reservi või kantakse edasi järgmisesse eelarveaastasse ning ka sel 
juhul on eelarve tasakaalus. Selliselt koostati Eestis eelarveid kuni 2003. aastani. 2016. 
 
Reservi   eraldised   on  sihtotstarbelised.  Vabariigi  Valitsus  võib  reservist  vahendite  eraldamisel  kindlaks  määrata  vahendite 
kasutamise  tähtaja.   Taotleja   peab  tagama,  et  sihtotstarbeliselt  kasutamata  jäänud   summad   tagastatakse  reservi.  Reservi  ja  sealt 
eraldatud vahendite kohta peab  arvestust  Rahandusministeerium. 
 
11. Riigile rahaliste kohustuste võtmine (RES § 60) vt õppematerjal ÕIS 
Lõige 1: Riigikogu otsustab riigile kohustuste võtmise. Sellest lähtuvalt on sätestatud, et riigiasutused võivad võtta kohustusi vaid 
tingimusel, et neile on kohustuste täitmiseks vahendid ette nähtud riigieelarves või selle alusel kinnitatud eelarves.  
Lõige 2: riigiasutustel, kui RES-ist ei tulene teisiti, on keelatud võtta riigile võlakohustusi, anda riigigarantiisid või muid tagatisi, 
anda laenu, teha annetusi ning omandada  finantsvara , välja arvatud riigi äriühingutes osaluse omandamisel riigivara seaduse alusel. 
Sätte  põhjuseks  on  asjaolu,  et  riigile  võlakohustuste  võtmist,  laenude  ja  riigigarantiide  andmist  ning  finantsvara  omandamist 
korraldab Rahandusministeerium. Riigiasutused võivad võtta riigile kohustusi kapitalirendi tehinguna või anda kontsessioone (PPP 
– avaliku sektori ja erasektori partnerluse  tehingud ) või teha muid sarnaseid  tehinguid  üksnes siis, kui riigieelarvega on selleks luba 
antud.  
Lõige 3: Riigiasutused võivad võtta riigile kohustusi kapitalirendi tehinguna või anda kontsessioone (PPP tehingud) või teha muid 
sarnaseid tehinguid üksnes siis, kui riigieelarvega on selleks luba antud. Riigieelarvega loa andmisel määratakse kindlaks tehingu 
eesmärk, riigile võetava kohustuse suurus ja ühel eelarveaastal tasumisele kuuluvate maksete suurus ja maksete suuruse muutmise 
tingimused, kohustuse tähtaeg ning muud olulised tehinguga seotud tingimused.  
Lõiked  4  ja  5:  Riigiasutuste  põhitegevuste  mõistlikuks  ja  säästlikumaks   juhtimiseks   on  oluline  võimaldada  neil  sõlmida 
mitmeaastaseid lepinguid  esemete  või teenuste  ostmiseks  (nt  rendilepingud,  kodanikuühendustest  koostööpartneritega sõlmitavad 
lepingud  tegevus-  ja  projektitoetusteks,  tarkvarahoolduslepingud  jm).  Samas  ei  tohiks  kohustuste  võtmine  järgnevate  aastate 
eelarvete  arvel  moodustada  enamust  riigiasutuste  vastavate  aastate  kululagedest,  sest  selliselt  väheneks  paindlikkus  suunata 
kulueelarvet  muude  tegevuste  katteks  või  vähendada  vastavat  kulu.  Riigiasutus  võibvõtta  rahalisi  kohustusi  eelseisvateks 
eelarveaastateks tingimusel, et eelseisval eelarveaastal täitmisele kuuluvate ministeeriumi  valitsemisala  rahaliste kohustuste maht ei 
ületa 50  protsenti  ministeeriumi  valitsemisala  vastava  eelseisva eelarveaasta  kululae  piirmääraga  vahenditest.  Piirang hõlmab ka 
lepinguid, mis sõlmitakse riigieelarvelise toetuse andja ja toetuse saaja vahel. Erandkorras võib riigiasutus võtta  eelpool  nimetatud 
rahalisi  kohustusi  suuremas  ulatuses  kui  50%,  kui  vastava  loa  annab  rahandusministri  ettepanekul  Vabariigi  Valitsus,  kuid  ka 
sellisel  juhul  mitte  suuremas  ulatuses  kui  80%  ministeeriumi  valitsemisala  vastava  eelseisva  eelarveaasta  kululae  piirmääraga 
vahenditest. Loa suuremas ulatuses lepingute sõlmimiseks saab anda Riigikogu riigieelarvega.  
Lõige  6:   Finantskriisi   olukorras  või  selle  ennetamiseks  võib  osutuda  vajalikuks  Riigikogu  operatiivne  otsus  riigipoolseks 
sekkumiseks. Seetõttu on eelnõus ette nähtud võimalus, et Riigikogu otsustab riigieelarves ettenähtust suuremas ulatuses kohustuste 
võtmise  finantskriisi  lahendamiseks  või  ennetamiseks  seoses  finantsasutuste  aktsiate,  osade,  muude  osaluste  ja  finantsvara 
omandamise  või  välisriigi  või   euroala   või  selle  liikmesriigi  finantsstabiilsuse  tagamiseks  makstavate  summadega  (kas  õiguslik 
lünk? sõnastus ei sisalda väljaspool eurotsooni olevaid EL liikmesriike?). Pärast sellist Riigikogu otsust algatab Vabariigi  Valitsus 
riigieelarve muutmise või lisaeelarve eelnõu, mille menetlemine aga ei takista Riigikogu otsuse rakendamist.  
Arenenud,  usaldusväärse  ja  läbipaistva  finantssektorita  ei  ole  tänapäeval  majanduse   funktsioneerimine   mõeldav.  Regulatsiooni 
eesmärk - finantssüsteemi usaldusväärne  toimimine  on lahutamatult seotud enamiku inimeste majandusliku ja sotsiaalse heaoluga. 
Krediidiasutused ehk  pangad , kui ühed peamised finantssektori koostisosad, on väga suure hulga isikute säästude hoidjateks ning 
pangad haldavad infrastruktuure – maksesüsteeme, mille kaudu tsiviilkäibes osalejad saavad täita oma maksekohustusi. Samas on 
finantssektor, majanduse reaalsektor ja valitsussektor omavahel tihedalt seotud ning negatiivsed arengud ühes sektoris mõjutavad 
ka  teisi.  Näiteks  suurenevad  majanduslanguse  olukorras  finantssektori  laenukahjumid  ja  vähenevad  valitsussektori  maksutulud 
suurendades eelarve defitsiiti. Või mõne riigi maksejõuetuse korral peab finantssektor osa riigivõlgadest maha kandma ning neil on 
seetõttu vähem ressursse laenata ettevõtlusele, mis omakorda vähendab majanduskasvu väljavaateid.  
Globaalse  finantssüsteemi  ja  integreerunud  majanduse  puhul  võivad  ühe  riigi  probleemid  avaldada  negatiivset  mõju  teistele 
riikidele.  Sellisel  juhul  ei  ole  tegemist  enam  ühe  riigi  probleemidega  ja  üks  riik  üksi  ei  ole  võimeline  probleeme   lahendama , 
mistõttu ongi vaja reageerida riikide üleselt. Seetõttu on RES § 60 lõike 7 alusel Riigikogul õigus otsustada välisriigi, euroala või 
selle  liikmesriigi  finantsstabiilsuse  tagamiseks  makstavate  summadega  seoses  kohustuste  võtmine  või  finantseerimistehingute 
tegemine  riigieelarves  ettenähtust  suuremas  ulatuses.  Finantsstabiilsuse  süsteemsest  iseloomust  tulenevalt  võib  tekkida 
kumulatiivne   ahelreaktsioon ,  millel  võivad  olla  väga  tõsised  ja  pöördumatud  tagajärjed.  Ahelreaktsiooni  ärahoidmiseks  on 
hädavajalik  sekkuda  kiirelt  ja  otsustavalt,  et  ära  hoida  suurema  kahju  tekkimist.  Rakendatavad  meetmed  ei  peaks  olema  üksnes 
kriisi   lahendavad ,  vaid  soovitavalt  preventiivsed,  et  säilitada  usaldusväärsus.  Selline  sekkumine  on  võimalik  vaid  kiire 
otsustusvõimelisuse korral.  
 
12. Riigi antav laen ja riigigarantii tingimused (RES § 61-63) vt õppematerjal ÕIS 
RES § 61 reguleerib nii laenude kui riigigarantiide andmist, kuna mõlema tehinguga võtab riik krediidiriski (rahalise kohustuse). 
Laenu andmisega kaasneb oht, et  laenusaaja  ei tagasta võetud laenu ja intresse korrektselt, riigigarantii andmisega kaasneb oht, et 
garanteeritav isik ei täida oma laenulepinguga võetud kohustusi ning riigil tuleb tasuda vastav võlgnevus laenuandja ees. Erinevus 
on vaid selles, et laenu andmisel kasutatakse kohe riigi likviidseid vahendeid, riigigarantii korral aga vaid siis, kui on vajalik täita 
garantiikohustus.  
Eelnõuga  sätestatakse,  et  riik  võib  anda  laenu  või  riigigarantiid:
1)  avalike  ülesannete  täitmiseks;
2)  finantsasutusele  või 
finantsasutuse  kohustuste  tagamiseks   likviidsus -  või  maksevõimega  seotud  raskusi  või  olulisi  tõrkeid  makse-  ja 
arveldussüsteemides  põhjustada  võiva  finantskriisi  lahendamiseks  või  ennetamiseks;
3)  RES  §  67  lõikes  1  nimetatud  isikutele, 
kelle raha riik hoiab ja paigutab või nende kohustuste tagamiseks;
4) äriühingule või äriühingu kohustuste tagamiseks, milles riigil 
on enamusotsustusõigus, kui see on vajalik riigi huvide tagamiseks sellises äriühingus osalemisel;
5) välisriigi, euroala või selle 
liikmesriigi finantsstabiilsuse tagamiseks.  
Antakse õigus anda laenu või riigigarantiid RES §-s 67 lõikes 1 nimetatud isikutele, et tagada nende isikute nii lühi- kui pikaajalise 
rahavoo juhtimiseks vajaliku võõrvahendite kaasamine, kuna neil puuduvad kontod kommertspankades. Rahandusministeeriumil on 
õigus hoida ja paigutada avalik- õiguslike juriidiliste isikute ja riigi asutatud või riigi osalusega eraõiguslike juriidiliste isikute raha 
ning  teostada  makseid  ja  arveldusi.  Riigikassas  hoiavad  oma  vahendeid  nii  Haigekassa,  Töötukassa  kui  ka  üle  40  sihtasutuse. 
Mitmed sihtasutused vajavad oma igapäevase rahavoo juhtimiseks arvelduskrediiti, mis oli neil ka aktiivselt kasutusel, kui neil olid 
pangakontod  avatud  kommertspankades.  Koos  pangakontode  sulgemisega  pidid  sihtasutused  lõpetama  ka  olemasolevad 
arvelduskrediidilepingud pankades ja pankadelt laenu  saamise   eelduseks   võib  olla  kohustus arveldada laenu  andva panga  kaudu. 
Seetõttu on vajalik luua  analoogne  võimalus riigikassa kaudu arveldades.  
Lisaks laiendatakse laenude ja garantiide andmist riigile kuuluvatele äriühingutele, milles on riigil enamusotsustusõigus, kui see on 
vajalik riigi huvide tagamiseks.  
Enamusotsustusõigus  on  äriühingu  üldkoosolekul  põhikirja  muutmise,   aktsia -  või  osakapitali  suurendamise  või  vähendamise, 
äriühingu  lõpetamise,  ühinemise,  jagunemise  või  ümberkujundamise  otsuse  vastuvõtmiseks  nõutavat  häälteenamust  esindavate 
aktsiate või osa omamisega kaasnev õigus.  
 
13. Riigile võetavad võlakohustused (RES § 69-70) vt õppematerjal ÕIS  
Potentsiaalsed kohustused on riigi poolt võetud  varalised  kohustused, mille tegelik realiseerumine sõltub mõnest tulevikus selguvast 
asjaolust  (nt  riigigarantii,  välislepingus  kokku  lepitud asjaoludel  esitatav  rahvusvahelise organisatsiooni  kapitali  sissenõue  vms). 
Samuti  on  potentsiaalsed  kohustused  näiteks  kohtuotsusest  riigile  tulenevad  võimalikud  kohustused  olukorras,  kus  riigieelarve 
koostamisel  on   kohtuvaidlus   alles   pooleli .  Potentsiaalsete  kohustuste  üle  peetakse  arvestust  riigi  raamatupidamises.  See,  kas 
potentsiaalse  kohustuse  täitmiseks  nähakse  riigieelarves  ette  vahendid  või  mitte,  oleneb  sellest  kas  potentsiaalse  kohustuse 
realiseerumist  hinnatakse  pigem tõenäoliseks  või ebatõenäoliseks.  Siiski tuleb  riigil täita  ka  selliseid  tema  poolt  võetud  või talle 
näiteks kohtulahendist tulenevaid varalisi kohustusi, mille  
realiseerumist  on  riigieelarve  koostamisel  hinnatud  ebatõenäoliseks  ja  mille  täitmiseks  pole  seetõttu  riigieelarves  vahendeid  ette 
nähtud. Selliste kohustuste täitmise korraldamine on täitevvõimu ülesanne.  
 
RES   kohaselt  korraldab  rahandusminister  riigigarantiidest tulenevate rahaliste  kohustuste täitmist,  samuti  nende  rahvusvaheliste 
finantsinstitutsioonide, mille liikmeks või osanikuks on riik (sh EIB, NIB, CEB jt), nõudmisel sisse maksmisele kuuluva osaluse 
kohase  tasumise  või  riigi  poolt  neile  väljastatud  võlakirjadest  ( Maailmapank )  tulenevate  rahaliste  kohustuste  kohase  täitmise 
likviidsete finantsvarade arvelt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavad tehingud kajastuvad riigieelarve täitmise aruandes 
finantseerimistehingutena.  Eelnõus  nimetatud  regulatsiooni alla ei kuulu  ESMi  nõudmisel  sisse maksmisele  kuuluv osalus,  kuna 
vastavate maksete tegemine on reguleeritud ratifitseerimisseadusega teistel põhimõtetel.  
 
RES  esitatu  kohaselt  otsustab  valitsus  või  valitsuse  volitusel  rahandusminister  muude  riigi  poolt  antud  tagatistest  ning 
kohtuotsustest ja – määrustest tulenevate rahaliste kohustuste, mille täitmiseks ei ole riigieelarves vahendeid ette nähtud ja mida ei 
ole võimalik täita Vabariigi Valitsuse reservi vahendite arvel, täitmise riigi likviidsete finantsvarade arvelt.  
 
 
14. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse mõiste, sätestamise ja kehtestamise tingimused vt õppematerjal ÕIS 
1. Seadusereservatsiooni nõue 
Põhiseaduse  §  113  annab  seadusereservatsiooni  klausli  avalik-õiguslike  maksude/maksete/tasude  kehtestamisel,  välistades 
otsustusõiguse  delegeerimise  Vabariigi  Valitsusele,  ministritele  või  kohalikele  omavalitsustele  (kohalike  maksude  ja  koormiste 
kohta vt PS § 157).  Paragrahvis  loetletud maksete kehtestamine on parlamendi suveräänne ja võõrandamatu õigus. Sellest õigusest 
loobumine oleks vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega.  
 
Riigikohus on selgitanud, et PS § 113 eesmärk on lubada üksnes seadusandjat riiklike maksude maksmise kohustust kehtestades 
piirama isiku põhiõigusi ning tagada, et  riiklikke  makse ei kehtestataks selle sätte vastaselt. 
Sättest tuleneb ka isiku subjektiivne õigus riigi vastu (RKPJKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00). 
 
2. Maksu mõiste 
PS § 113 toodud loetelust on kõige olulisema tähendusega maksud, sest tänapäeval on enamikus riikides maksud kujunenud kõige 
olulisemaks tuluallikaks. Eesti riigieelarve tuludest moodustasid maksulaekumised üle 90%, viimastel aastatel on see osakaal veidi 
vähenenud seoses EL toetusrahade kajastamisega eelarve tulude hulgas. 
MKS § 2 sätestab mõiste „maks“ - Maks on seadusega või seaduse alusel valla- või  linnavolikogu  määrusega riigi või kohaliku 
omavalitsuse  avalik-õiguslike  ülesannete  täitmiseks  või  selleks  vajaliku  tulu  saamiseks  maksumaksjale  pandud  ühekordne  või 
perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel 
puudub otsene vastutasu  maksumaksja  jaoks. 
 
Maksu põhitunnuseks on  fiskaalne  eesmärk  (nt riigi tegevuseks vajalike tulude saamine), kuid maksul võivad olla ka regulatiivseid 
eesmärke  (nt  teatud  kaupade  tarbimise  piiramine,  siseturu  kaitse,  keskkonnasäästliku  tootmise  soodustamine,  investeeringute 
soodustamine, tulude ümberjaotamine ühiskonnas või muud sotsiaalpoliitilised eesmärgid). 
 
15. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste  seaduslikkus  Riigikohtu praktikas (näited 2-3 lahendit) vt õppematerjal ÕIS 
Maksu  mõiste  PS-s  ning  MKS-s  ei  pruugi  kattuda.  Põhiseaduse  paragrahvi  113  kaitsealas  on  kõik  avalik-õiguslikud  rahalised 
kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse (RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00). Seadusandja ei 
saa  (ei  tohi!)  paragrahvist  kõrvale  hiilida  sel  teel,  et  annab  avalik-õiguslikele  tasudele  muid  nimetusi  (nt  automaksu  asemel 
keskkonnalõiv!)  või  jätab  mõned  seaduses  nimetatud  maksu  kohustuslikud  elemendid  kehtestamata.  Küll  aga  tuleb  märkida,  et 
MKS-s  kasutatav  maksu  mõiste  on  tuletatud  maksuõigussuhte  teoreetilisest  käsitlusest  ning  seda  võib  pidada  seadusandja  enda 
poolt PS §-le 113 antud tõlgenduseks. 
 
Riigikohus  on  oma  otsuses  (RKPJKo  23.03.1998,  3-4-1-2-98)  märkinud,  et  kõik  maksuõigussuhte  kohustuslikud  elemendid  – 
maksumaksja,  maksu  objekt,  maksumäär,  maksu  saaja,  maksu  tasumise  kord  ja  tähtpäev  –  peavad  olema  kindlaks  määratud 
seaduses.  Maksuõigussuhte  fakultatiivne  element  maksusoodustus  peab  (juhul  kui  seda  soovitakse  rakendada)  samuti  olema 
sätestatud  seaduses.  Üksikute  elementide  osas  otsustusõiguse  delegeerimine  täitevvõimule  rikub  võimude  lahususe  ja  tasakaalu 
põhimõtet  ning  on  seetõttu  põhiseadusvastane.  Samas  otsuses  on  siiski  aktsepteeritud,  et  PS  paragrahv  113  ei  välista  teatud 
tingimuste täitmisel maksumäära sätestamist alam- ja ülemmäärana (nii on see nt maamaksu puhul - maamaksumäär on 0,1 kuni 2,5 
protsenti maa maksustamishinnast aastas MMS § 5 lg 1), kuid alammäär ei tohi olla null. 
 
Riigikohus   tunnistas   põhiseadusvastaseks  Tollitariifiseaduse  §  15  lõiked 3 ja  5,  mis andsid  Vabariigi  Valitsusele õiguse määrata 
tollitariifi määrad nullist kuni ülempiirini, st delegeeriti  tollimaksu  kehtestamise õigus valitsusele.  
 
Hilisemast  Riigikohtu  praktikast  võib  tuua  veel  kaks  näidet  PS  paragrahviga  113  vastuolus  oleva  volitusnormi  kohta.  Kuni  30. 
juunini 2002  kehtinud  maksukorralduse seaduse § 28 lg 4 volitas rahandusministrit kehtestama maksu tasumisega viivitamise eest 
makstava  intressi  määra.  Riigikohus  tunnistas  selle  normi  põhiseadusvastaseks,  sest  seadusereservatsiooni  klausli  kaitsealasse 
kuulub ka maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus ehk maksuintress (RKPJKo 05.11.2002, 3-4-1-8-02). Pakendiaktsiisi seaduse 
§ 2 p 7 (27.07.2000 kuni 31.12.2004 kehtinud redaktsioonis) delegeeris maksuobjekti määratluse, sest säte andis rahandusministri 
otsustada,  millised  joogid  peaksid   kuuluma   karastusjoogi  mõiste  alla  ning  tuleks  maksustada  pakendiaktsiisiga  (RKPJKo 
26.11.2007, 3-4-1-18-07). Ka  parkimise  viivistasu puhul on tegemist maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustusega.