Filosoofilise lühiessee kirjutamine (0)

Filosoofilise lühiessee kirjutamine
Sissejuhatus

See õpiobjekt aitab Sul õppida kirjutama akadeemilist filosoofiaesseed. Filosoofiline kirjutamine on keerukas ning mõnevõrra eriline: pole sugugi garanteeritud, et hea kirjalik väljendusoskus ning õpitud filosoofiateooriate hea tundmine annavad iseenesest kokku tugeva essee. Loov kirjutamine on iga humanitaar - ja sotsiaaldistsipliini keskne tegevus, sestap on mujal maailmas hakatud ka filosoofia õppimise puhul avaldama üha rohkem juhendeid ja  raamatuid filosoofilise kirjutamise kohta (vt. kirjandust lisalugemiseks)
Õpiobjekt tutvustab Sulle filosoofiaessee sisulisi ja vormistuslikke aspekte ning annab mitmeid praktilisi soovitusi . Omandatud oskused võivad Sulle kasu tuua ka väljaspool filosoofiat , mistahes argumenteeriva kirjatöö kirjutamise puhul. 

Esmalt tutvu hea kirjatöö valmimise eeldustega ning tööta põhjalikumalt nende alamlehekülgedega, kus ennast nõrgalt tunned . 
Kõige rohkem tähelepanu pööra leheküljele Filosoofiaessee eripära - see on õpiobjekti sisuliseks keskmeks.
Juhul kui Su huvi on kitsas ning Sa plaanid kirjutada ainult lühikest eksamiesseed (nt. EMÜ kursuse Filosoofia raames) või pikemat kodust esseed  (EMÜ kursus Eetika magistrantidele), siis võid ebavajaliku tüübi vahele jätta.
Kindlasti vaata läbi tüüpvigade loetelu  ning ürita neid hiljem ise mitte teha.
Esseenäidised ja näidisanalüüsid on arendav lugemisvara, kuid nõuab aega!
Ainult harjutamine teeb meistriks! Teooria vajab kinnistamist.Ülesannete rubriigist leiad ka näidisteemasid, mille alusel proovida filosoofilist esseed kirjutada. Juhul kui Sul tuleb mõne kursuse läbimiseks filosoofilist esseed kirjutada, nõua kindlasti õppejõult lisaks hindele ka sisulist tagasisidet. 
Tekstis viidatud  kirjandusallikate loendi leiad õpiobjekti lõpust .
Hea kirjatöö valmimise eeldused
Järgnevalt tutvustan eeldusi , mis on minu arvates universaalsed mistahes arutleva teksti kirjutamiseks. Kui mõni eeldustest on täitmata, siis filosoofia ainesega tegelemine ei pruugi aidata.
Kirjaliku väljendusoskuse ABC
Akadeemiline kirjaoskus
Kriitiline mõtlemine
Materjali tundmine
Filosoofiliste tekstide lugemine

Filosoofiaessee eripära

Filosoofiaessee on arutlev, argumentatiivne tekst, mille skeletiks on väited . Tiiu Hallapi (2006: 14) järgi peab iga argumentatiivne tekst tegelema ideaalis kõigi järgmiste punktidega:
     

• oluliste mõistete definitsioonid , nende selgitused ja näited
  
• kindlapiirilised teesid ja teeside kogumid (positsioonid)
  
• probleemipüstitus
  
• argumendid teeside poolt
  
• võimalikud vastuväited kaitstavatele teesidele ja argumentidele
  
• vastuväidetega toimetulemine
  
• tulemuste kokkuvõtmine
  

Kui loodusteaduslikes kirjatöödes kasutatakse sageli argumentidena vaatluste ja katsete tulemusi ( induktiivne argumentatsioon), siis filosoofias tegeldakse abstraktsete üldmõistetega (deduktiivne argumentatsioon). See ei tähenda, et filosoofiline arutlus peab olema alati eluvõõras - näiteks kui moraali- ja poliitikafilosoofias kaalutakse erinevate, sageli vastandlike normide õigustamist, võib argumendina arvesse võtta ühe või teise normi rakendamise tõenäolised tagajärjed praktikas. 
Järgnevalt vaatleme eraldi lehekülgedel filosoofiaesse kõige olulisemaid sisulisi nõudeid:
Tuleb midagi väita
Väiteid tuleb põhjendada
Tutvusta oma eeldusi
Defineeri kesksed mõisted
Aus on kaaluda vastuväiteid

Kuidas kirjutada lühikest eksamiesseed?

Eksami- või võistlusessee omapäraks on väga napp aeg (nt. EMÜ filosoofiakursusel 60 minutit). Seega on otsustava tähtusega ettevalmistus eksamiks. Ettevalmistus ei tähenda üksnes seda, et tunned õpitud teooriaid , filosoofide põhiteese. Veelgi tähtsam on, et oleksid juba enne eksamit välja kujundanud põhiseisukohad kõikides võimalikes essee teemavaldkondades. Muidugi ei tea Sa essee täpset probleemipüstitust, kuid kõige üldisemad valikud peavad olema tehtud (EMÜ kursuse näitel kas pooldan pigem ratsionalistlikku või empiristlikku teadmise kontseptsiooni ; millist tõeteooriat pooldan; millist vaimufilosoofia teooriat pooldan; millist eetikateooriat pooldan jne). Kui valik on tehtud, saate ka mõelda, kuidas hakkate oma positsiooni põhjendama. 
Selgus üldisemates printsiipides võimaldab kujundada kiiresti välja seisukohti üksikküsimustes. Nt. kui Sul on selge positsioon küsimustes, keda tuleb arvestada moraalikogukonna liikmetena ning kas inimelu hoidmine on võõrandamatu alusväärtus, siis nendest positsioonidest lähtudes saad üles ehitada arutlusliini nii abordi, eutanaasia , surmanuhtluse kui ka loomade kohtlemise küsimuses. 
Mõned konkreetsed näpunäited:
Filosoofiaessee lihtne struktuur
Materjalide efektiivne kasutamine
Pea silmas hindamisjuhendit
Kuidas kirjutada pikemat kodust esseed?
Pikema koduse essee puhul on sisuliselt tegemist lühiuurimusega ning selle koostamisel võid lähtuda teadusartikli koostamise nõuetest ja praktikatest (vt. ka Hirsjärvi 2005). 
Eeltööde käigus pead lugema kirjandust (lühiesseede puhul esitab õppejõud nõuetes allikate miinimum-määra) - vajadusel seda ka ise otsima (www. utlib .ee, library.nu,  http://scholar.google.co m).
Kui Sul on juba teemast aimu , tuleb püstitada uurimisprobleem. Mõnikord on uurimisprobleem ja kohustuslik kirjandus juba õppejõu poolt ette antud (nt. EMÜ kursusel Eetika kaugõppele), siis on selle võrra lihtsam. Uurimisprobleemi silmas pidades sõnasta essee teema. Teema ei tohi olla liiga üldine, nt. ei ole hea teema "Determinsmi probleem". Hea kui juba teemas sisaldub Sinu tees, nt. "Determinismi kaitseks" või "Determinismi kummutamine".
Uurimisprobleemi ümber hakkad kujundama essee põhistruktuur (vt  Silvi Salupere head juhendit). 
Oluline on silmas pidada mahunõudeid - sageli püstitab tudeng liiga mahuka uurimisprobleemi, mida pole essee mahu piires võimalik lahendada. Teine oluline aspekt on ajakava - sageli jäetakse 
kirjutamine viimasele minutile ja töö ei valmi või kvaliteet kannatab oluliselt. 
Pikema, ca 10-leheküljelise esse ülesehituse jaoks võib soovitada juba põhjalikumat struktuuri. Vt ka raamatu "Filosoofiakunst" sissejuhatuses toodud soovitusi. 
Lewis Vaughn (2006) esitab koduse essee koostamiseks samm- sammult  7 soovitust:

Vali teema ja kitsenda see oma uurimisprobleemiks

Uuri probleemi

Kirjuta teeskava

Kujunda kogu essee kontuur

Kirjuta esimene mustand

Uuri ja vaata kriitiliselt läbi esimene mustand

Kirjuta lõplik versioon
NB! ära unusta kasutatud allikatele viidata.

Kuidas esseed "kaunistada"?

Filosoofiliselt oluline on üksnes Sinu essee argumentide veenvus. Ometi oleks hea kui Su kirjatööd on ka nauditavalt kirjutatud. Paljud filosoofid on kirjutanud väga kuivalt ja raskepäraselt (nt. Kant , Hegel ). Mõni üksik kuulus filosoof on kirjutanud väga hea ja ladusa stiiliga (vt e.k. nt. B. Russell , "Valik esseid").
Mis teeb Su essee kaunimaks?
Selge struktuur, piisavalt alapeatükke (koduse pikema essee puhul).
Põnevad originaalsed asjakohased  näited, isegi naljad .
Helge ja sõbralik stiil (sageli armastavad filosoofid oma töödes vastaste üle vihaselt ilkuda).
Särav ja korrektne keelekasutus. 
Tiiu Hallap (2006) essee "kaunistamisest":

Teksti muud komponendid. Kui vaadata heade filosoofide artikleid – selliseid, mida on mõnus lugeda –, siis sageli sisaldavad nad lisaks peamisele argumentatiivsele liinile ka muid asju, sealhulgas: kõrvalepõikeid (naljad, meenutused, lihtsalt ajutised mõtterännakud teistesse teemadesse), märkusi probleemi ajaloo kohta, märkusi ja kriitikat teiste filosoofide sama teemat puudutavate sõnavõttude kohta, tähelepanekuid argielu ja käibearusaamade kohta, mõtteeksperimente, arutlusi mõistete mitmetähenduslikkuse üle, meditatsioone mineviku, tuleviku või igaviku üle ja nii edasi. Mõnigi kord teevad just ootamatud seosed ja kõrvalepõiked teksti köitvaks. 
Iseendast ei saa niisuguseid asju teksti sisse planeerida , pigem on nad pikaajalise mõttetöö, pika kirjutamispraktika ning suure eruditsiooni loomulik tulemus. Praeguse märkuse mõte on selles, et filosoofilist kirjutist võiks igal juhul võtta küllalt vaba ja loomingulise žanrina. On väga hea püüelda selge ja süsteemse argumentatsiooni ning struktuuri poole ning jõuda veenval moel lähteintuitsioonidest A põhjalikumalt argumenteeritud seisukohani B: aga kui vahepeal tuleb mingeid muid mõnusaid mõtteid pähe, siis võiks ka neid (võibolla sulgudesse või joone alla) kirja panna, isegi kui nad otseselt teemasse ei puutu . 
Tüüpvead, mida vältida
Oleme juba vaadelnud argumenteerimisvigu, mida tuleks vältida. Lisaks nendele toob Tiiu Hallap (2006) välja veel nimekirja vigadest, mis ühelegi filosoofilisele kirjutisele head ei tee:

• klišeed
  
• põhjendamatud üldistused
  
• segane ülesehitus
  
• valed proportsioonid osade vahel
  
• vasturääkivused
  
• ebaadekvaatsed viited autoriteedile
  

Klišeed mõjuvad eriti häirivalt, kui nendega esseed alustatakse. Paraku on selline alustamise viis sagedane . Vaughn (2006: 57) toob esile konstruktsioonid , mida tuleks sissejuhatuses vältida:
" Filosoof X kirjutas elu jooksul palju raamatuid"
"Aegade algusest peale on inimesed mõtisklenud ...... probleemi üle"
"See kirjatöö vaatleb ateistist filosoofi Sartre 'i naeruväärseid ideid" (liiga varane hinnang)
" Piibel ütleb, et...." (tuginemine autoriteedile)
"Võõrsõnastiku kohaselt tähendab sõna "eetika"...." (mõiste defineeri peale probleemi sisse juhatamist)
"Nagu igaüks teab, on inimestel vaba tahe ..." (ebaadekvaatne üldistus , tuginemine populaarsusele )
Järgnevalt toon välja EMÜ filosoofiakursuse lõpus kirjutatava 60-minutise eksamiessee käigus aastate vältel ilmnenud tüüpvead, alustades kõige suurematest vigadest. 
(vt ka konkreetsete kirjutamiskordade kohta tehtud üldistavaid analüüse: 1, 2, 3)
1. POLE AUTORI VÄITEID
Mõned autorid ei esita oma essees ühtegi väidet, vaid täidavad paberit tsitaatidega konspektist ja seminaritekstidest. Sageli ei püüagi inimene teemas püsida – nt. on arutlus sõnavabadusest, aga tema kirjutab kõik, mis konspektis vabaduse kohta üldse oli. Sellise kompilatsiooni eest punkte ei saa. Isegi kui on refereeritud asjakohaseid teooriad, pole alust sellist kirjatööd esseena hinnata. 
Antud veatüübi alaliigiks on sellised esseed, mis koosnevad lõviosas materjali refereerimisest ning sisaldavad omaette seisva lisandina ka autori positsiooni ilma ühegi argumendita, nt. "Mina pooldan tõe korrespondentsiteooriat" ja kogu lugu. 
2. ALUSVÄIDE (VÄITED) ON PÕHJENDAMATA
Mõnikord arutleb tudeng oma essees küll, kuid mitte teemast tuleneva põhiküsimuse üle, vaid juba mõne kitsama küsimuse üle, võttes alusväite põhjendamata omaks. Selleks on mitmeid retoorilis-demagoogilisi võimalusi, vaatame seda reaalselt toimunud eksamiessee teema näitel "Kas abort on moraalselt lubatud?"
2.1. Varjatud eeldused. Mitmed autorid käsitlesid oma põhiseisukohta iseenesestmõistetavana. Nt. selline skeem: Abort on ebaeetiline , kuid ..... nüüd esitati teisi kaalutlusi, mis võiksid meil abordi vajadust siiski mõista. Kuid abordi ebaeetilisust ei põhjendatud. Säärast skeemi esines olulisel määral, nt: „Aborditegija hoiab eemale vastutusest...“ (eeldus: loode on moraaliagent, kelle suhtes peab olema vastutus). Mõnigi autor käsitles moraali justkui „taevast antuna“, mõistmata, et antud essees olete just Teie ülim instants, Teie oletegi moraalireegli, normi esitaja -õigustaja. Mistahes üldnormi (nt. inimõigused ) arutlusvaba eeldamine on filosoofilises mõttes dogmatism. Siia vigade perekonda kuulub ka „elu pühaduse“ fetišeerimine ( ilmaliku inimese jaoks on pühadus kahtlase sisuga termin). 
Varjatud eelduste puhul kasutatakse sageli retoorilist väljenduslaadi: „on ju nii, et...“, retoorilised küsimused, „kas siis loode ei vääri sündimist?“ jne. Sageli ei kasutanud autorid isegi mitte retoorikat, vaid deklareerisid: „Ma arvan et...“ „Ma leian et...“ – ilma põhjendusteta ei maksa selline ledimine midagi.
2.2. Printsiipide asemel näited. Filosoofiline arutelu on vaidlus vastandlike printsiipide vahel, ilma printsiipideta pole ka universaalset normatiivsust (ka praktiline eetika taotleb probleemide põhist universaalsust). Argumendi rajamine näitele on kiirustatud järeldusena tuntud argumentatsiooniviga. Näited on mõeldud printsiipe iseloomustama, mitte neid asendama. Näide sellisest veast: mitu korda esinenud arutlusskeem a la – kui naine ei soovi last, tema eest hoolitseda, siis saab lapse elu olema halb ja raske, järelikult on abort parem. Kui see näide viia printsiibiks: ilma vanemliku hoolitsuseta elu ei vääri alustamist, siis ei pruugi see tunduda enam nii iseenesestmõistetav (kuigi kahtlemata on see printsiip väärt arutlemist).
2.3. Osav teemavahetus. See on poliitilise retoorika põhivõte - ei vastata küsimusele, vaid ajatakse oma joru. Paljud autorid ei esitanud meie näitejuhtumis väiteid abordi moraalsuse üle, vaid esitasid oma seisukoha ning vahetasid kohe teemat. Nt.
2.3.1.  Mindi kohe erandite kallale. „Abort on üldiselt ebamoraalne, aga esineb ka erandeid .... tervis, vägistamine vms.“ Arutelu erandite üle võib olla relevantne, kuid põhitees on ju avamata!
2.3.2.  Vahetatakse arutluse valdkonda. Hüpati moraali valdkonnast õiguse valdkonda. „Abort on ebamoraalne, kuid seda ei tohiks seaduslikult keelata....“ Loomulikult võib olla filosoofiliselt oluline näidata, et kõiki ebamoraalseid tegusid pole vaja seaduslikult keelata, kuid esmalt tuleb tõestada ebamoraalsus.  Legaalne  ei võrdu  moraalne !
2.3.3. Arutletakse millegi üle, mis tuleneb õigustamata varjatud eeldusest. Nt. keskenduti seksuaalkasvatuse teemale . „Ei tohi alustada suguelu enne valmisolekut vastutuseks ... Tuleb teavitada inimesi lapse olulisusest....“ Kindlasti olulised mõtted eeldusel, et loote elu säilitamine on moraalne kohustus. Kui seda ei tõestata, ei oma ka strateegiad moraalset kaalu. Kõik eelnevad vead langevad kategooriasse - essee on kirjutatud teemast mööda. Antud vea kõige hullemaks vormiks on juhtumid , kus autor ei tunne probleemi omapära ning kirjutab millestki , mis kõlab sarnaselt, nt. on teema sõnavabaduse lubatavusest, aga autor kirjutab tahtevabadusest 
3. EI TUNTA ASJAKOHASEID FILOSOOFIATEOORIAID
Mõnel inimesel on loomupärane analüütiline mõtlemine olemas, kuid ta ei ole sellele lootes vaevunud filosoofilisi mõttekäike läbi tegema. Essee on originaalne, kuid sellest ei nähtu, mida on andnud filosoofia õppimine. Enamasti tuleb sisse vääratusi koherentsuse ja veenvuse osas. Üks reegel: kirjuta oma auditooriumile. Teie auditooriumiks on filosoof. Teooriad annavad Sulle arsenali püsimaks kõrgel abstraktsiooni astmel, ilma teooriaid tundmata on kerged ilmnema punktis 2. kirjeldatud vead. Oluline on ka kasutada filosoofiamõisteid õiges kontekstis. 
4. PROBLEEMI LIIGNE LIHTSUSTAMINE
Mõnikord väidab autor küll midagi ja põhjendab oma väiteid ka, kuid tõlgendab keeruka filosoofiaprobleemi liiga lihtsaks ümber. Sageli on see lähenemine seotud eelmise veaga, teooriate halva tundmisega. Nt. on sagedased seda tüüpi esseed teemal " Kumb tõeteooria on veenvam, korrespondentsiteooria või pragmatismi tõeteooria": autor pooldab korrespondentsiteooriat kui tervemõistuslikumat, esitab üldist kriitikat pragmatismi suhtes - tõde ei saa sõltuda kasulikkusest jne; näiteolukordadena kasutatakse ainult kõige lihtsamaid objektide vahetu tajumisega seotud juhtumeid - nendes piirides toimib tõesti argument hästi (ning ka pragmatistid nõustuksid). Kuid probleemi tuum on hoopis teistsuguste väidete tõestuses (üldväited, mineviku kohta käivad väited, väärtusotsustused) - üldist teooriat kaitstes tuleb käsitleda kõige keerukamaid, mitte kõige lihtsamaid juhtumeid. 
5. VASTUOLUD VÄIDETE VAHEL
Juhul kui autor esitab essees mitmeid väiteid - mis on iseenesest väga hea - võib mõnikord kaduma minna kooskõla . Sageli on kooskõla kadumine teoreerilise ebaselguse tulemus, nt. pooldatakse samas essees vaheldumisi mitut vastandlikku teooriat (nt. utilitarismi ja kantiaanlust eetikas ), arvates, et nii on uhkem .