Juhend essee kirjutamiseks (0)

Juhend essee kirjutamiseks. (koostatud Leo Luksi juhendi ja Internetimaterjalide põhjal)
Olulisim nõue: tudengilt ei oodata referaati, vaid arutlevat teksti linnaplaneerimise teooria aine raames käsitletud või haakuvatel teemadel. Üheks akadeemilise stiili tunnuseks on viitamine autoriteetidele. Seega ei ole see essee oma peast kirjutatud jutuke (nagu näiteks ajakirjanduslik essee).
Essee on mingi teoreetilise või praktilise probleemi käsitlemiseks esitatud küsimuste loogiline, argumenteeritud , selgepiiriline ja soovitavalt uudne püstitus ja/või põhjendatud vastuste otsimine ning lahenduste leidmine nendele küsimustele. Erinevalt referaadist avaneb essees selle autori isiklik arusaamine ja suhtumine käsitletavasse ainesse. Essee on referaadist nii sisult , mõttearenduselt kui keelelt ja stiililt märksa nõudlikum vorm.
Kirjutamine. Teemavalik ongi esimene olulisim etapp. Esiteks tuleb tuleks leida selline teema, mis iseendale huvi pakub ­ see parandab motivatsiooni. Teiseks tuleb selle teema raames püstitada probleem, mille kohta essee kirjutatakse . Oluline on saavutada selline probleemipüstitus, mis välistaks referatiivse lähenemise. Peaasi, et on valdkond , kus tuntakse end koduselt.
Allikate valik on järgmine oluline samm. Tudengi essee ei saa ega tohigi olla täiesti originaalteos ­ ikka toetutakse oma mõtete kinnituseks autoriteetidele või kritiseeritakse neid, oleneb töö iseloomust. Essees tuleks kasutada vähemalt ühte allikteksti (s.o originaalraamatut vm, mitte teiste inimeste lihtsustatud kokkuvõtteid. Ps! Wikipedia ei ole allikteost!).
Töö peaks olema liigendatud. Ei ole tarvis tingimata kasutada alapealkirju või osade nummerdust, kuid peaks olema võimalik eristada vähemalt sissejuhatust, teemaarendust ja kokkuvõtet ning et teemaarendus ei oleks laialivalguv, vaid samm-sammuline.
Essee kirjutamisel peetakse kinni arutleva teksti esitusnõuetest. Essee algab sissejuhatusega, mis sisaldab kindlasti probleemipüstitust, oma eesmärkide ja käsitletava autori tutvustust. Hea sissejuhatus peaks andma üldise pildi tööst ilma ülejäänud tööd lugemata. Sissejuhatuses püstitatakse küsimuse kujul probleem, millele asutakse töös vastust otsima . Üks töö võiks sisaldada ühte probleemi ja soovitav on lühidalt kirjeldada, kust või kuidas probleem kerkib. Heaks tooniks on kirjutada sissejuhatus proportsioonis 1/10 terviktööga. Tehniliselt võib sissejuhatuse kirjutamise jätta kõige viimaseks , kuna siis on juba teada, mida töö sisaldab.
Teemaarenduses arutletakse samm- sammult kõnealust probleemi, esitatakse autoriteetide seisukohti ning polemiseeritakse nendega. Et teemaarendus ei oleks hüplik, võiks koostada kava ja mõelda läbi argumentatsiooniloogika, mis järjekorras millest tahetakse kõneleda või proovida pärast essee valmimist, kas iga lõigu kohta on võimalik ühe lausega öelda, millest selles lõigus juttu on ning kas selliselt saadud laused on loogilises järjekorras (st tehakse kava tagantjärgi kontrolli mõttes). Tuleks hoiduda "kõrvalehüpetest" või probleemiga lõdvalt või üldse mitte seotud mõttearenduse loomisest. Selleks, et essee ei manduks referaadiks, tuleb eristada oma originaalsed seisukohad autoriteetide omadest (nt "ma väidan, et...", "sellest järeldub, et...", "minu isiklik seisukoht antud küsimuses on, et...").
Essee lõppeb kokkuvõttega, kus tuuakse esile see oluline ja uus, mida teie kirjutis sisaldas. Võetakse tähtsamad etapid kokku ja näidatakse, kas probleem on lahendatud või on see jäänud mingil põhjusel lahendamata . Uusi küsimusi kokkuvõttesse ei maksa tuua ega uusi lahtisi otsi tekitada.
Tekst peaks saama mõne aja "jahtuda", et ta ennast autorist distantseeriks. Aitab vahel ka paarist päevast. Siis uuesti ülelugemine näitab kätte kitsaskohti ja vigu, mida nüüd uue pilguga on kergem parandada. Väga soovitatav on, et seda loeb ka mõni sõber. Kui ta ka teemast midagi ei tea, peaks struktuur ja teemaarenduse loogilisus selgeks saama ­ kui ei saa sõbrale, siis suurima tõenäosusega ei saa sellest aru ka õppejõud.
Tuleb meeles pidada, et ükskõik, millise teiselt inimeselt pärit viidatava mõtte esitamine omaenese pähe on intellektuaalne vargus. Loomulikult ei ole võimalik ega vajalik kõiki asju viidata ning algautorit iga kord kindlaks teha on võimatu. Kuid selgelt peavad olema eristatud inimese enese mõtted ja refereering/ümberjutustus/ümbersõnastamine.
Essee (prantsuse keeles l'essai 'üritus, katse, proov ') on enamasti lühem arutlev kirjutis, mis väljendab ja mõtestab selgitavalt autori arusaamasid või seisukohtasid, pruukides küllaltki mitmekesiseid ja vabu kirjanduslikke võtteid, ning võib käsitleda laia teemaderingi seoses ühiskonnaelu, inimelu , kõlbluse, religiooni, teaduse jm valdkondadega. Essee on erinevalt teaduslikust traktaadist kirjutatud esimeses isikus ja esitab autori arutlevat sisemonoloogi, mistõttu käsitletakse esseed sageli filosoofilise kirjutisena. Enamasti on esseede teemaks aktuaalsed küsimused ja autori suhtumine nendesse. Essee on selle tõttu tihti suunatud mingile kindlale publikule ning eeldab sellelt teatud asjatundlikkust teema põhimõistete jms osas. Esseesid võib eristada pikkuse järgi. Lühiessee pikkus võib alata 500 sõnast, pikemas essees on 2000-4000 sõna või veelgi rohkem. Eristatakse ka prantsuse stiilis esseesid, mis on oma eesmärkidelt ja stiililt tihti lähedasemad följetonile, ja inglise/ameerika stiilis akadeemilisi esseesid, mis on ranges arutlevas laadis, kriitilised ja argumenteerivad ning sageli pikemad. Essee on tänapäeval ka laialdaselt praktiseeritud teadmiste kontrolli vorm, kuna see väljendab arutlevas laadis lühidalt autori arusaamist, nt kasutatakse esseesid laialdaselt ameti- või õppekohtadele konkureerimisel, õppeprogrammis teadmiste valdamise kontrolliks jne. Võrreldes varem sarnases rollis kasutusel olnud kirjandiga on essee arutlevam ja väljenduse vormilt vabam. Referaat on mingi teema lühike kokkuvõte, mille tegemisel sa kasutad kellegi teise poolt koostatud materjale, näiteks raamatuid, õpikuid, artikleid ajalehtedest ja ajakirjadest või internetilehekülgi. Referaat ei ole kirjand , milles võib kogu jutu kirjutada oma peast. Referaat ei tähenda teksti otsest kopeerimist internetist või raamatu ümberkirjutamist, vaid selle lühendamist ning olulise väljatoomist ehk refereerimist.
Kirjand on enamasti mõne lehekülje pikkune proosavormis kirjutis, mis tuleb kooliõpilastel või kõrgkooli või muusse õppeasutusse sisseastujatel koostada õppetöö käigus harjutusülesandena või kontrolltööna (eriti emakeele ja kirjanduse õpetamisel), võistlustööna või eksamitööna (näiteks küpsuskirjandina või sisseastumiskirjandina). Kirjand võib olla arutlev, jutustav või kirjeldav. Arutleva kirjandi puhul nõutakse tavaliselt, et ta koosneks sissejuhatusest, teemaarendusest ja kokkuvõttest. Kirjand võib kombineerida elemente esseest (oma seisukohad) ja (ümber)jutustusest (ilukirjanduslikus vormis kirjeldused), kuid ei sisalda tavaliselt viiteaparatuuri ega otsekõnet. Võrreldes esseega on kirjand vähem kujundlik ja ei tõsta autori arvamust esile.