oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik. Sõpruse I seadus: Me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige. 3. Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist. * Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulisest suhtest, tuttav-olemisest. * Sõprus on "müsteerium" seletamatu side. Sõprus era- ja avalikus sfääris: Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne - sõprus iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista).
Suveräänsus kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Suveräänsuse dimensioonid: 1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol. 2) Välimine. Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4) Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme - Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega - Suveräänsus: ,,Absoluutne ja igavene võim riigis" - ,,Absoluutne" = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile. - ,,Absoluutne" = jagamatu. Riik saab olla monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele.
Platon varase Platoni arvates on vaja ka väliseid hüvesid hilise Platoni arvates piisab õnneks vaid voorusest Stoikud õnn on kindlus hüve omamises, kuid kindel saab olla ainult tõelise hüve seesmiselt, loomu poolest hea omamises Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast õnneliku elu vormid 1) Riigimehe elu Pol. juht, rakendab julguse, õigluse ja eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks Ei suuda rakendada tarkuse voorust Rakendab voorusi ebatäiuslikes tingimustes 2) Filosoofi elu Praktiseerib täiuslikult tarkuse voorust Tarkuse saavutanu, mõtiskleb maailma üle Jumala sarnane elu õnn ja poliitika poliitika eesmärgiks on õnn poliitika peab tagama õnneliku elu võimalikkuse parim riigivorm tagab inimestele õnnelikema elu 1) kõik kodanikud osalevad poliitikas, toimivad vastavalt loomutäiusele 2) suur keskklass Epikuurlased õnnest
Suveräänsus - kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Suveräänsuse dimensioonid: 1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol. 2) Välimine. Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega. Suveräänsus: "Absoluutne ja igavene võim riigis". Absoluutne: 1) jagamatu (Riik kas monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile). Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal. Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas
3. Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni Suveräänsus on kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Suveräänsuse kaks dimensiooni: · Sisemine: legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol · Välimine: iseseisvus, sõltumatus; tunnustus teiste poolt; mittesekkumise doktriin 4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega. Suveräänsus: absoluutne ja igavene võim riigis; suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile. Riik saab olla monarhia, aristrokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi. Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Selle täielik rakendamine võimatu. 5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist ,,Kunsti abil on loodud suur Leviaatan, mida nimetatakse ühisuseks või riigiks, mis
Inimene on loomult sotsiaalne ja seega ta saab puhast naudingut sõpradest, inimene peab hoolitsema nii enda kui teiste eest, ta peab leidma endas tasakaalu ja siis on see võimalik ka riigis, riik ei ole kunstlik ühendus, vaid midagi enamat, midagi, mida saab armastada. 6.Shoti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas).Sõprus on olemas, aga vaid privaatsfääris, mujal toimib vahetusühiskond kasu pärast, Poliitika põhineb kasul, harjumusel, usaldusel, aga ka isamaa-armastusel, mis on teatud liiki sõprus. Armastus 1.Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis). Kui mees armastab naist, siis ta armastab naise ilu, mis on hüve, kuid ta armastab naises ainult tema ilu, ta peab aga õppima armastama kõike ilusat, mitte laskudes seksuaalse iha tagajärjel juhuste meelevalda armastades vaid ühe naise ilu. Igas inimeses on ka midagi koledat ja seega ei armasta naine meest tervikuna
hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: · tervis, ilu, nauding, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära nende väärtus sõltub kasutamisest. · Seesmiselt on head voorused: õiglus, mõõdukus, julgus Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab kindel olla. Järeldus: õnn ja vooruslikkus on kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid: · riigimehe elu: - Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks; - Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus;
kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus · Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: o Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks? o Voorused on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises · Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3
· Seksuaalne armastus keha ilule suunatud · Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid · Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma · Seaduste, tavade, teadmiste oma on veel suurem · Lõpptulemusena saavutab selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega. Platon valitsusvormidest i.1. Filosoofide valitsuse ideaal. Seega, kas monarhia või aristokraatia. "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada i.2. Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) Aristoteles Aristotelese jaoks on õnn hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt
Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Platon: Erinevatel eluetappidel erinevad vastused. Stoikute vastus: Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Riigimehe elu Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus Rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes Filosoofi elu - eelistatud Kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses Jumala-sarnane elu Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse Filosoofid vajavad poliitikuid ja poliitikuid vajavad filosoofe
Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimese hinge funktsiooniks on toimida mõistuspäraselt kogu elu jooksul. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon väitis, et esikohal on vaimsed naudingud, neist piisab õnneks(,,Pidusöök", varem väitis vastupidist)
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse,
Tunnete harmoonia viib voorusliku tegutsemiseni ja ühiskondliku harmooniani, mis loob õnneliku elu. Voorus ja sisemine harmoonia õnne tingimused. Ühiskondlik elu viib õnneni. 8. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Loomulik inimene armastab iseennast ja rahuldab oma põhivajadusi. Sõltumatu-ei taha teistele halba ega võistle nendega, ei püüa muljet avaldada, ega tunne hirmu. Ük-lik inimene imetleb ennast ja on uhke, muretseb staatuse pärast, sõltuv. Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse osa ja see omistatakse vooruslikele. Väärikas inimene lähtub oma enda minapildist mitte teiste arvamusest. Peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi seda. 2. Cicero vabariiklase aust Aktiivne poliitiline elu. Hingesuurus – põlgus välise suhtes, suured teod mis lähtuvad vooruslikkusest toovad gloria! 3. Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu · Platon, Aristoteles ja stoikud keskne mõiste voorus · Epikuurlased vastandusid stoikutele Vooruse tähtsus: Arete voorus, loomutäius, täiuslikkus. Mõiste, mis käib nii elusolendite kui ka asjade
Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma 1 funktsiooni teostamine parimal viisil
inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika" Varem: sihid väljaspool püüdlejat Nüüd: eneseteostus Objektivism -> subjektivism Uusaeg: rõhk inimese õiguste sfääril, tähelepanu normidel ja seadustel (need mis õigusi kaitsevad) Kesked mõisted: õigused (rights), huvid(interests)
Aristotelese meelest ei piisa (Head teod nõuavad head varustust). Stoikude meelest on tõeline hüve selline, mille olemasolus ei pea kahtlema, nagu rikkuse jms olemasolus. Nende jaoks õnn ja voorus ekvivalendid. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Nikomachose eetika: kolme sorti inimesed ja kolme sorti elu 1. Need, kes taotlevad naudingut ja elavad naudingutes. 2. Need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitika-elu. 3. Need, kes hindavad voorust (arete) - võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu. Poliitika eesmärgiks on õnn: õnneliku elu võimalikkuse tagamine. Filosoofid vajavad polist, st ka poliitikuid ja poliitikud vajavad filosoofe. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu: kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele; suur keskklass. 4. Epikuurlased õnnest Ainus tõeline hüve on nauding. Eriline naudingutunne ataraxia - valu ja vaimse
Riiki armastatakse ja talle ei tehta midagi halba nagu sõbralegi ei soovita halba. Sõbralt tohib nõuda ainult seda, mis on õige ja auväärne, ise teeme ka sõprade jaoks ainult õiget. 3. Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist Sõprus eristub teistest suhetest. Sõbrad on omavahel rohkem seotud kui kodanikud isamaaga, nad on nagu 1 hing 2 kehas see on müsteerium. Tõeline sõprus on haruldane. Enamik teiste sfääride suhteid põhinevad kasul ja naudingul. Omakasupüüdlikke suhteid saab stabiilsena hoida ainult poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik, et suhteid stabiilsetena hoida. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ja riigist Hobbes, Mandeville: · Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil. Omakasupüüdlikkus, sõprus on vahend võimu haaramiseks, hüvede saavutamiseks. · Sõpru hoiab koos kasu, nauding
Stoikute vastus: -voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus-õiged arusaamad sellest,mis on hüved -tõeline hüve on see, mis on seesmiselt,loomu poolest hea: #tervis,nauding,ilu,tugevus,rikus,kuulsus ja kõrge sünnipära-väärtus sõltub kasutamisest #voorused(õiglus,mõõdukus,julgus) on seesmiselt head -Õnn tähendab kindlust hõve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel -Järeldus:õnn ja voorus on kattuvad mõisted Epikuurlaste vastus (kreeka filosoof Epikuros järgi) *Probleem:kas rattale tõmmatud vooruslik inimene on õnnelik? *Epikuurlased:ainus tõeline hüve on nauding (vastand-valu) *Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne- ataraxia(hingerahu),mis seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises *Selline seisund saavutatakase vaid vooruse läbi: -häid sõpru -ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi *Kas poliitik saab olla õnnelik? Vahekokkuvõte: *Erinevad arusaamad sellest, kuidas õnne mõista
· ,,kasv/kasvamine"; · vorm või kuju, milleks asi lõpuks välja kasvab; · loomus (käitumisviis), mille asi omandab siis, kui kasv on jõudnud lõpule. · Kasvavad asjad (loodus/loomus) ei ole tehtud asjad (kunst) ega tavad/seadused (seadus - nomos) Kreeklased kohtusid paljude eri kultuuride ja tavadega ning see ajendas neid selles paljususes otsima püsivat ja muutumatut. Nad hakkasid eristama tavasid ja loodust (viimane peaks olema kõigi jaoks ühine). Ideaalne õiglus tuleneb loodusest/loomusest. Ekskurss: Sokrates (470-399 eKr) Sokratese suur huvi oli eetika: kui on palju erinevaid tavasid ja kombeid, siis mis väärtused on tõelised ja õiged? Seejuures on tunda ka loodusteaduste uurimise (füüsilise filosoofia) mõjusid: nt uskumus, et voorus on teadmine, seda saab õppida ja õpetada. On võimalik ära tunda üldiseid käitumisreegleid ning 1. kasvatada neid inimestesse läbi hariduse, 2. luua eetilist riiki.
· Homerose ajal usk meeleparanduse, kahju heastamise ning leppimise võimalikkusse · 7.-6. saj kriis · Solon: "Polise hävitavad suurmehed, nende rumaluse tõttu orjastatakse lihtrahvas. Seda, kes on tõstetud liiga kõrgele, ei saa enam niisama lihtsalt tagasi tõmmata." · Soloni reformid Ateenas. "Isonomia" · Ka Spartas Kreeka tragöödiad aust · Teemad: · Indiviidi (kangelase) suhe kogukonda · moraalsed konfliktid (Euripides: Orestes tapab oma ema kättemaksuks isa surma eest) · Lahenduseks demokraatlikku polist · Samas ikkagi rivaliteet ja võõritimõistmised Platoni vabariik · Au ja kuulsus on vaid näilisus (doxa) · Kuidas taltsutada auahnust?
inimsuhetest ja huvidest, enamusele mõtlejatest enam põhiküsimuseks. ,,Inimene on kõigi asjade mõõt, nende asjade, mis on, ja nende asjade, mida ei ole." (Protagoras. 480-410 eKr). Keskenduti rohkem humanitaarteadustele. Inimesest lähtuvalt seletati maailma. Miks? Kreeklased kohtusid paljude eri kultuuride ja tavadega ning see ajendas neid selles paljususes otsima püsivat ja muutumatut. Nad hakkasid eristama tavasid ja loodust (viimane peaks olema kõigi jaoks ühine). Ideaalne õiglus tuleneb loodusest. Sokratese (470-399 eKr) suur huvi oli eetika: kui on palju erinevaid tavasid ja kombeid, siis mis väärtused on tõelised ja õiged? Seejuures on tunda ka loodusteaduste uurimise (füüsilise filosoofia) mõjusid: nt uskumus, et voorus on teadmine, seda saab õppida ja õpetada. On võimalik ära tunda üldiseid käitumisreegleid ning 1. kasvatada neid inimestesse läbi hariduse, 2. luua eetilist riiki. Platon
selle kõige ilmsema ja üldisema – elu enda kõrvale jätab. Elu on kogu elatava tegevuse eesmärgiks, põhjuseks ja algeks. See tähendab, et ülima hüve ehk õnne saavutamiseks peab inimene tegutsema arukalt ja lähtuvalt oma loomutäiusest – tegema seda mida ta kõige paremini oskab ja kõige paremini kuidas oskab kogu elu vältel Esmapilgul võib esineda paradoks tõeliselt tugeva advokaadi või prokuröri puhul. Oma tööd kõige paremal moel tehes, kas ei satu löögi alla õiglus. Ja kas advokaat või prokurör ei peakski olema õiglased, jättes õigluse mõistmise kohtuniku kanda? Või kaitstes/ süüdistades just nii plaju, et kohtuniku otsus saaks olema õiglane? Seega loomutäiusest ja õnnele pürgiv jurist, kellest sõltub õiglus on suhteliselt raske valiku ees. Kuidas peaks õigluse mõistmisega seotud jurist tegutsema? Õiglust silmas pidades, või oma parimaid oskusi ära kasutades? - ilmselt oleneb see konkreetsest isikust ja tema
Positiivsed ja negatiivsed väärtused · Positiivsed: on need asjad, mida soovime (rahu, tervis, vabadus, turvalisus) · Negatiivsed: on need asjad, mida väldime (sõda, okupatsioon, vaesus) Individuaalsed ja kollektiivsed väärtused · Individuaalsed: vabadus, autonoomia, tervis · Kollektiivsed: patriotism, kultuur, solidaarsus Väärtusi võib jaotada valdkonniti: Väärtused (näited): · Tervis, asjad, turvalisus · Majanduslik tootlikkus · Ausus, õiglus, hoolivus · Altruism, sõprus, armastus · Vabadus, õiglus, võrdsus · Ilu, graatsia, sümmeetria · Usk, pühadus, halastus · Teadmised, tõde, tarkus · Looduse puhtus, elamiskõlblikkus Väärtuskategooriad: · Materiaalsed, füüsilised · Majanduslikud · Moraalsed · Sotsiaalsed · Poliitilised · Esteetilised · Usulised · Intellektuaalsed · Ökoloogilised Väärtuste liigid (Sokratese järgi): 1
1. Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia? -Klassikaline (Platon. Kuni 17. Saj) Milline on hea, õnnelik elu? Milles see seisneb? Mis selle elu heaks teeb? Kuidas seda saavutada? -Uusaegne Mis on õiglus? Milline on õiglane tegu? Kuidas tuleks käituda enese ja teiste suhtes nii, et käitumise tulemus oleks õiglane? 2. Mis on õnn? Muretu elu, mis on vaba kannatustest. See viib meid apaatiani inimese hingerahu. See on võimalik tänu filosoofilise eneseharimisele. Õnnelik on see, kea elab kooskõlas loodusega. Õnn on minu käsutuses olevad ihaldatavad objektid, mida mul ennem ei olnud. 3. Mis on hüve? Inimese ülim hüve on käituda looduse tahtele vastavalt. 4
vooruslikuks saamine võtab aega. Vooruse-eetika Vaimulikud tõlkisid antiikirjanduse ja ka tugev kristlik keskajal eetika, mis tugines piiblile. Augustinus: Arvab, et pühakirjas on kõik olemas, tuleb ainult õigesti tõlgendada. Aquino Thomas: Kuulsaim skolastik- kodustas Aristotelese filosoofia kristlusesse. 7 voorust vs 7 surmapattu 4 loomulikku voorust e. kardinaalsed voorused: 1. arukus 2. mõõdukus 3. meelekindlus 4. õiglus need on loomupäraselt, aga on ka kolm kristlikku voorust, mis on Jumala antud: 1. usk 2. lootus 3. armastus A keskendub ülimale hüvele-seotud õnnega (Jumala
ehkki vahel võib sekka juhtuda ka mõni halb tegu. Halvad inimesed tõenäoliselt ei tee häid tegusid, ehkki vahel võib ka nii juhtuda. Aristotelese õnne valem: Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma voorused hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. Tuntumad esindajad: Elizabeth Anscombe, Philippa Foot, Alasdair MacIntyre, Richard Taylor, Michael Slote, Hursthouse. Moraalsed voorused: ausus, headus, õiglus, lahkus, tänulikkus jne. Mittemoraalsed voorused: julgus, optimism, ratsionaalsus, tarkus, enesevalitsemine, kannatlikkus, töökus, musikaalsus, puhtus jne. Ka kaasajal tegeletakse nn vooruste kataloogide koostamisega. Nt on loetud kokku kõik voorused ja pahed, mis esinevad inimese suhtes keskkonnaga. oVoorused: tähelepanelikkus, hoolitsus, koostöövalmidus, õiglus, häälestumine jne. oPahed: uhkus, sovinism, hirm, ignorantsus, sentimentaalsus jne. Kokku sai L
KONTRAKTUALISM EHK KOKKULEPPELISUS EETIKAS Kontraktualismi keskmes on veendumus, et igasugused normid saavad vaid siis olla legitiismed ja kohustavad, kui need, kelle üle normid on kehtestatud, nendega nõustuvad v nõustuda saavad. Normid sünnivad kõigi asjassepuutuvate inimeste kokkuleppe alusel. Klassikalised ühiskondliku lepingu teooriad: · Sofistid (Anthiphon, Hippias, Glaucon) tekkis eristus loodus vs konventsioon · Epikuurlased õiglus põhineb omahuvil · Sokrates, Platon kodaniku ja riigi vaheline leping · Thomas Hobbes leping annab turvalisuse, kaitse; "kõikide sõda kõikide vastu"; · John Locke leping kaitseb omandit · J. J. Rousseau seadus enda üle, ühiskondliku moraali kultiveerimine; tema järgi on inimene loodudse poolt loodud vabaks ja rahumeelseks; kritiseerib igasugust riiki Eetilise kontrakutalismi põhiküsimus miks peab täitma moraalinorme?
Aristoteles arvas, et ta võib ka headuse rajalt kõrvale kalduda ning reegleid rikkuda. Aga et käituda õigesti, võib vahel eirata reegleid, kui lõpuks see hea eesmärgini viib. Vooruste arendaja oskab konkreetses situatsioonis õigesti käituda. Vooruslik inimene ei saa seega olla väga noor. Võib teada, mis on vooruslikkus, kuid et saada vooruslikuks, peab tegutsema vastavalt ning ennast arendama. Aristotelese sõnul on mõned teod alati valed (7 voorust ja 7 surmapattu). Vooruste eetika kujunes välja juba keskajal. Siis tähendas õigsus ja moraalsus kristlikkus mõttes jumalale allumist. Augustinus toob sisse mõtte, et mõistust ei tohiks usaldada, vaid tuleb usaldada ainult vaimu, seega hüljatakse filosoofia. Inimene on primaarsena hing ehk selles elus polegi tegelikult õnn saavutatav, vaid pärast surma saavutatav. Kardinaalsed voorused on arukus, mõõdukas, meelekindlus ja õiglus. Neid saab inimene ise välja arendada
* Tõde on see, mida saab tõestada teadusliku meetodi abil. * Iseloom. * Voortuste eetikateooriad. * Ei pruugi olla teadlikult käitutud moraaliseaduste järgi, aga teab, mis on õige ja väär. * Rajajaks Aristoteles. * Antiikajal vooruslikkus ja pahed. * Voorus kahe äärmusliku iseloomujoone vahel. * Liiga vähe voorus liiga palju. * Argus voorus (vaprus) hulljulgus. * Kitsidus voorus (hellus, lahkus) priiskamine. * Voorust hakati kutsuma kuldseks keskteeks. * Vooruste eetika = areetiline eetika. * Sõltub konkreetsest olukorrast. * Tahte ajel, ei ole loomupärane (distsiplineeritud). * Inimene on potensiaalselt ambivalentne nii vooruslik kui paheline. Ei ole sündinud ei heaks ega kurjaks. * Tahte rakendamiseks vaja harjumust, selleks on vaja õppimist. * Peab kasutama enese mõistust. * Vooruslik olemine on protsess, mis kestab kogu eluaja. ,,Kui inimene on voorulik, siis on ta täiuslik."
Pärast seda tuli sõjaväest ära. Vahepeal otsustas hakata keemiat õppima. Juhtus nii, et ühele ülikoolile oli vaja klassikalise filoloogia professorit. Sai selleks. Preisi sõja ajal läks sinna sanitariks, kuna haigestus düsenteeriasse ja difteeriasse. Oli viletsa tervisega. Oma kirjutistes oli kriitiline tolleaegse religiooni ja kultuuri suhtes. Teoloogialt läks üle filosoofiale. Tema elu kaheks pöördepunktiks oli kohtumine kahe isikuga. Kirjanduslik saksa kuulus filosoof (Schopennhauer). Füüsiline saksa tuntud helilooja (R. Wagner). 1879. Nietzsche kõrgperiood. Andis kümne aasta jooksul igal aastal välja ühe raamatu (kui arst oli keelanud lugeda halva nägemise tõttu). 1889. kokkuvarisemise äärel. Diagnoositakse vaimuhaigus. Ei kirjutanud enam midagi. Õde hoolitses tema eest. Ütles, et inimese eluviisi peamiseks tunnuseks võimutahe. Eetika ainult väljendab seda võimutahet erinevates vormides
3. ühiskonna ja riigi muutumine, selle põhjused Need probleemid võivad omavahel põimuda. Antiikmaailma poliitilised ideed. 3 1aastatuhande alguses eKr tekkis riiklus polise kujul. Ja koos sellega tekkis kodakondsuse mõiste. Poliitika oli polise ühiste asjade ajamine ning selle keskseteks mõisteteks oli õigus, õiglus, seaduslikkus ja vabadus. Polise tekkega asendus kogukondlik võrdsus alluvus- st võimusuhtega. See tõi kaasa linnriikide sisemise ja omavahelise võimuvõitluse. Võitluse sisuks oli eri ühiskonnakihtide soov võtta võim ja kujundada võimusuhted vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
