Eudaimonia - nn Olen aru saanud, et sna 'nn' thendab midagi suuremat ja olulisemat, kui lihtsalt see ksik silp. Et olla nnelik, ei pea tingimatult olema rmsas tujus ega ka rmustama, vaid tundma vabadust, mida mitte miski muu inimesele pakkuda ei saa. Mis teeb meid tavaliselt nnelikuks? Kust tmmata piir nnelikkuse ja vhima vahel? Arvan, et see on meie, iga inimese, endi teadmine ja valik, mida oma nnelikkusega peale hakata ja ka muu heaga. eldakse, et tkoht tagab meile kindlustunde ja rahulolu ning julgen elda, et ka kool teeb seda meiega. Kus me oleksime, kus me istuks, kus me armastaks ja kas me ldse teeks seda, kui poleks ei kooli ega ka td. Mitte, et ma kikides lastevanemates kahtleksin aga ei usu, et nemad oleks suutnud ja viitsinud meid les kasvatada ja petada, kuniks tiskasvanuiks saame. Selle eest peaksin riigile tnulik olema, et me pole seal, kus me olla ei tahaks, niteks Aafrika krbe piirkonnas. Sealsed lapsed annaksid p...
Arusaam, et mitte miski ei toimi põhjuseta- determinism Ühe asja tegemine põhjustab teist tegevust- kausaalsus Süütud küsimused- iroonia Vastuolude otsimine ja leidmine -elentika Järeldus – süllogism Rahu endas. Pole liiga rõõmus ega kurb, liiga rikas ega vaene- ``kuldne kesktee`` Ideaali kehastused metafüüsika tasandil- voorused Teadmiste saamine kogemustest-empirism Filosoofiline termin, mida tähendab ´´õnnelikku elu´´- eudaimonia Just selle meetodiga pidi F. Baconi arvates saama teadmisi - ´´Mesilase meetod´´ Filosoofia üldharud Küsimus teadmistest- epistemoloogia( tõene väide+ väär väide=väär järeldus) aristoteles) Küsimus olemisest- ontoloogia Küsimus normides- eetika Küsimus olemise olemisest- metafüüsika Teoloogia ehk- ´õpetus jumalast´ Eeldused Inimeste grupp, kes mõtles, et mõtlemine =kohal olemine (Parmenides) Grupp keda ühendab kriitilisus ühiskonnakorralduse vastu, rääkisid musta
Achilleus hakkab järgi minema. Ta ei möödu kunagi kilpkonnast. Aga, et jõuda kilpkonnale järgi peab läbima alguses antud edumaa 5 meetrit, ning hiljem sellest pool ehk 2.5m ning järgmiseks sellest pool ehk 1.25m ja siis jälle sellest pool ja siis veel sellest pool jnejnejnejne. Ehk mitte kunagi ei saa mööduda kilpkonnast. Sokrates, filosoof, kes elas elu lõpuni oma õpetusest Tema eesmärk: 1) Filosoofia õpetus temal,ehk elamise viis kuidas elada hästi 2) Eudaimonia, ehk ükskõik mis su ümber on sul on ikkagi hea olla Eeldus ja meetod: 1) Eeldus - kõik inimesed tahavad olla õnnelikud ning teavad, et nad on õnnelikud 2) Kui aga ei oldud õnnelik elus olles, mis siis juhtus? Sokratiline meetod - Nad olid unustanud sündides, et elus tuleb olla õnnelik. Kui ta oli aga unustanud, siis Sokrates teab ning aitab meelde tuletada kuidas olla õnnelik. Iroonia ehk lihtsana näiv küsimus. Elenktika ehk mis loogilised puudused on vastuses.
püüdlemisel. Inimesest võib seega kõnelda kui mikrokosmosest, mille struktuur peegeldab makrokosmose struktuuri. Mõlemad on mõistuslikud kehalised olendid, kelle hing on analoogiliselt struktureeritud. Ühtlasi saab makrokosmost käsitleda eetilise ideaalina inimese jaoks. Sokratesega seoses sai juba osutatud sellele, et antiik-kreeka eetilised õpetused käsitlevad üldiselt küsimust: mida tuleb inimesel teha eudaimonia saavutamiseks? Platoni käsitlus makrokosmosest kätkeb endas vastuseid sellele küsimusele ja seda kahest aspektist. 1. Kosmose hingele andis demiourgos terviklikkuse ja liitis selle vastandlikudki osad harmooniliselt üksteisega. Inimesel seevastu tuleb endal selline harmooniline vahekord oma erinevate hingejagude vahel leida, end harmoonilise inimesena alles väljakujundada ning sellisena alalhoida. Kosmos tähendab kreeka keeles kaunist, korrapärast tervikut. Sellisena
koostis on ülikeeruline. Endomorfiini ja serotoniiniga on asi sellevõrra kergem, et esimest ainet saab peaaju näiteks päikesest ja valgusest, teist pigem antidepressantide manustamisel, kuigi ka serotoniini segamatule tegevusele ajusagarates aitab samuti kaasa päike, vesi ja värske õhk. Kas õppimine võiks ,,toota" õnnehormooni dopamiini? sellegipoolest jääb see mänguks loosirattal, mille peatumist õiges kohas me ilma sohkitegemata kuidagi ei saavuta. Eudaimonia on see, mille poole kõik inimesed oma elus loomupäraselt püüdlevad. Täpsem tõlge sellele terminile võiks olla hästi toimetulemine elus tervikuna. Eudaimonia on elu kui terviku kvaliteet. Üksik õnnestunud ettevõtmine ei tähenda veel eudaimonia`t. Antiikse eetika küsimuseks ongi kuidas saavutada eudaimonia`t. Üldiseks vastuseks sellele küsimusele oli: tuleb arendada endas arete`sid, loomutäiuseid. Kuid selleks, et teada, millist
Keskendume varauusajale Võimalik periodiseering: -Antiikaeg etc. Euroopa ideede ajaloo arengujooni Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II
Eetiline intellektualism ja realism. Ometigi ei olnud epistemoloogiline problemaatika Sokratese jaoks iseseisva väärtusega. Tema dialektika keskseks teemaks oli eetika (termin “eetika” ilmub filosoofia keelde küll alles hiljem Aristotelese kaudu). X-i asemel olid tema küsimustes eelkõige eetilised põhimõisted. Antiikse eetika probleemipüstitus on konstrueeritav kolme põhilise mõistega: 1. Eudaimonia – õnnelikkus 2. Agathon – hüve 3. Arete – voorus Eudaimonia on selline elamise viis, mille poole kõik inimesed oma elus loomupäraselt püüdlevad. Täpsem tõlge sellele terminile võiks olla – hästi toimetulemine elus tervikuna. Eudaimonia on just elu kui terviku kvaliteet. Üksik õnnestunud ettevõtmine ei tähenda veel eudaimonia`t. Antiikne eetika kujutabki endast argumenteeritud vastuse otsimist küsimusele – kuidas saavutada eudaimonia`t. Üldiseks vastuseks selle küsimusele oli – arendades endas arete`sid, loomutäiuseid
Põhineb inimese sisemisel tuumal. Eksistentsialistlik eetika indiviidi vabadus. Oma tahte poolt valitud eesmärgi teostamine. Sotsiaalse hüve eetika valitakse mingi sotsiaalne hüve, mille poole pürgitakse. Nt armastus, pere. Tähtis on au ja tunnustus. Positiivse psühholoogia hüved subjektiivne heaolu. Simulatiivne strateegia eneseabi käsiraamatutes. Nt naeratage hommikuti! 5. Kirjeldage Aristotelese naturalistliku hüve eetikat? Mis tähendab naturalistlik hüve? Eudaimonia e õitseng ülim hüve, mis teeb inimese elu heaks ja õnnelikuks. Soov õnnelik olla on inimesele loomuomane. Kõikidel asjadel on oma eesmärk (meditsiin tervis, haridus tarkus), need on millegi pärast loodud. Ka inimese elul on oma eesmärgiline funktsioon. On palju erinevaid variante. Põhilised kaks tüüpi: esimene eesmärk millegi muu jaoks, näiteks muusikariistade valmistamise eesmärk on muusika. Aga õnn on põhiline eesmärk selle enda pärast
sellele esitatud vastuväidete vastu. Pigem tulekski seda teesi mõista mitte niivõrd kui lahendust, vaid kui probleemile osutust. Maailm pidi kunagi tekkima – niisiis pidi kunagi toimuma vähemasti ühe aatomi kõrvalekaldumine oma loomuliku liikumise rajalt. Seda, kuidas see toimus, pole Epikuros suutnud rahuldavalt seletada. Epikuurlaste eetika. Nii nagu tema eelkäijadki, lähtus ka Epikuros oma eetilises õpetuses sellest, et kõik inimesed püüdlevad loomupäraselt eudaimonia`t. Hellenismiajale iseloomulikult peab ta silmas individuaalset eudaimonia`t ja püüab oma eetikas leida need tingimused, mis võiksid garanteerida indiviidile tema õnnelikkuse. Niisuguse eudaimonia-omamise tingimusena, hüvena, käsitas ta aga hedone`t – nauditavat, meeldivat elu. Nii on õnnelik elu tema väitel seesama, mis ülimal määral nauditav elu . Selline eluhoiak ja seda põhjendav õpetus on saanud nimetuse hedonism. Kuid sõltuvalt sellest,
olendite puhul on liikumapanevaks jõuks hing. Hinges on inimesele loodusliku võimalikkusena (dynamis) kaasa antud teatud loomupärased püüdlused (orexis). Elutegevuse sihiks on see, mida inimene oma kõigis püüdlustes lõppkokkuvõttes püüab saavutada, mis on tema erinevate püüdluste niiöelda ühine nimetaja. Aristoteles lähtub üldlevinud arvamusest, mille kohaselt inimeste jaoks üldiselt püüeldavaks hüveks on õnn mõistetud kui hästi toimetulemine elus tervikuna (eudaimonia). Eriarvamused valitsevad inimeste vahel aga küsimuses, millist elu nimelt õnnelikuks pidada. Aristoteles osutabki, et inimene püüdleb erinevate hüvede omandamise poole, mida võib jagada kolmeks: 1. Välised hüved nagu söök, jook ja rikkus jms 2. Kehalised hüved nagu näiteks tervis 3. Hingelised hüved. Aristoteles on nõus, et inimene vajab õnnelikkuseks neid kõiki, kuid otsustava tähtsusega on siiski just hingelised hüved.Õnn on elu kooskõlas voorustega
võimekam osa hoolitseks selle eest, et ka vähemvõimeka enamuse ülim loomupärane püüdlus saaks teostuda. Idee-pärane ühiskond oleks siis ühtlasi ka õnnelik ühiskond, mida ajaloos seni esinenud ühiskondade kohta pole sugugi ütelda saanud. Nii on Platoni poliitiline õpetus ka õpetus õnnelikust polis`est ja tema eetika peab paratamatult ja loomupäraselt üle minema poliitiliseks õpetuseks. See, et antud inimelu korralduse kaudu võiksid eudaimonia saavutada ka need, kel pole selleks sünnipäraseid eeldusi, on õigustamise aluseks sellele ühiskonnakorralduse-mudeli, mille Platon välja pakub. Niisuguse õigustuse implikatsiooniks on aga tees, et riigi ülesandeks on üldse oma alamate õnnelikkuse eest hoolitsemine. Antud tees oli Platoni, samuti nagu Aristotelesegi, poliitilise õpetuse enesestmõistetav eeldus. Tänapäeval ei ole see seisukoht enam sedavõrd enesestmõistetav, vaid valdavaks on
Mida filosoofia-huvilised koolidelt ootasid oli aga just eetika antiikses mõttes – õpetus sellest, kuidas elus hästi toime tulla. Eetika endaga toimuvad aga varasema, klassikalise, perioodiga võrreldes olulised muutused. Hellenismiaja eetika on individualistlik. Küsimuse põhitüüp jääb küll samaks, mis see oli olnud läbi terve antiikaja. Ikka lähtutakse arusaamast, et iga inimene püüdleb loomupäraselt eudaimonia`t. Kuid kui klassikalisel perioodil mõisteti seda hästi-toimetulemist selliselt, et see on saavutatav hästitoimiva ühiskonna ja riigi kaudu, siis nüüd langeb ära eetika paratamatu seos poliitikaga. Hellenismi perioodi eetikaõpetustes ei tule enam ühiskond õnnelikkuse tingimusena arvesse. Teoreetilise vaatluse all on õnnelikkus, mida inimene indiviidina, üksnes omaenda jõududele toetudes võiks saavutada.
väärt! Vooruste ja tegude seos: • Voorused avalduvad toimepandud tegudes, häid tegusid teevad eelkõige head, s.t. vooruslikud inimesed (sekka võib juhtuda mõni halb tegu, aga see ei muuda asja olemust) Vooruseetika ajalugu • Vooruseetika lähtekohaks Aristotelese teos Nichomachose eetika. • Kaasaegsetes teooriates ka tükke (Platon, Aquino Thomas, Hume, Nietzsche) Antiikne vooruseetika: Aristoteles: • Inimelu eesmärk on õitseng EUDAIMONIA. Mitte niivõrd õnn. Kui inimese terviklik heaolu. 6 • Õitsengut edendavad teatud kindlad elamise viisid nagu teatud hoolitsemine kirsipuu eest toob kaasa selle kasvamise, õied ja viljad • Õitsemiseks on vaja omada voorusi • Mõõdukus, „kuldse keskmise“ järgi elamine • Lisaks vooruslik olemisele peab olema ka terve, jõukas, tark, ning elus peab vedama Aristoteles: Kalduvus käituda, soovida ja tunda teatud viisil vastavates olukordades
Sofistid leidsid, et hea elu on see, mida keegi heaks peab. Sokrates kritiseeris, kelle meelest on võimalik öelda, milline elu on objektiivselt hea. Lisaks leiab ta, et hea elu küsimusega tegelemine ongi hea elu. Aristotelese arvates on õnn hästi elamine. Antiikfilo ei pidanud võimalikuks head elu väljaspool moraalset elu. Hea elu temaatika sisaldas automaatselt ka hea tegutsemise temaatika. Seega, vaid õiglane inimene saab olla õnnelik. Õnn Õnnelik juhus Eudaimonia tyche Beatitudo, felicitas fortuna Happiness luck Glückseligkeit glücklicer Zufall Aristotelese eudaimonia hõlmab kogu elu, mitte ei tähenda õnnelikke hetki või eluperioode. Aristotelese jaoks on õnn hinge toimimisvõime vastavalt loomutäiusele. Õnne on seotud vaimutööga, kuna just praktilisel mõistusel rajanev elu teeb inimeseks, teeb see ka kõige õnnelikumaks. Sest mis on igaühele omane, on igaühes ka loomu poolest kõige tähtsam,
Egoismi-eetika ei ole piisav eetikateooria! Meil on kohustusi järeltulevate põlvede ees! b) utilitarism: telos- kreeka k "eesmärk". Tegu peab maksimeerima ühiskonna hüvet. Utilitas lad k. "kasu" Printsiip: "Tee seda, mis toob kõige rohkem kasu võimalikult suurele hulgale!" Aluse panid Hutcheson, David Hume, Adam Smith. Jeremy Bentham ja John Stuart Mill on utilitarismi klassikud. Bentham: Maksimeeri naudingut, minimeeri valu. Stuart Mill: Eudamonistlik utilitarism (eudaimonia "õnn"). Empirist uskus, et igasugune teadmine põhineb kogemusel. Moraali ei põhjendatud enam viitega Jumalale. Moraalsus seisneb inimeste õnne suurendamises maa peal. Meil on lubatud ja isegi kästud teha seda, mis toob kaasa õnne. Utilitarismi kolm põhijoont: Tegude üle tuleb otsustada nende tagajärgede alusel. Õiged on need teod, millel on parimad tagajärjed. (Konsekventsialistlik printsiip) 2.Tagajärgede hindamisel on määravaks tuleneva kasu hulk
pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aret) 7 nagu õiglus (dikaiosyn) 8, vaprus (andreia)9, vagadus (hosiots, eusebeia) 10, mõistlikkus (sphrosyn) 11 jpm., mis pidid sel ajal arusaamise järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia) 12. Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistm) 13 ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad neil on mõni kunst või oskus (techn) 14 , siis selle 5 Filosoofia ajalugu, antiikajast tänapäevani, lk 9 6 Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini, Esa Saarinen, lk 16 7 Wikipedia, Sokrates, http://et.wikipedia.org/wiki/Sokrates, (6.06.09) 8 Sealsamas 9 Sealsamas 10
mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aretē) nagu õiglus (dikaiosynē), vaprus (andreia), vagadus (hosiotēs, eusebeia), mõistlikkus (sōphrosynē) jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia). Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistēmē) ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad – neil on mõni kunst või oskus (technē) –, siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, nt õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade vahendusel aru anda (logos)
ideede maailm, kuna asjad on vaid ideede varjud. ARISTOTELESE ,,KULDSE KESKTEE DOKTRIIN" - Selles on keskne voorusõpetus. Voorused jagas ta vaimseteks ja tahtelisteks. Et inimese olemuse määrab mõistusehing, siis on tema õnnestavaim tegevus kaemuslik mõtlemine; sellega seostuvad vaimsed voorused, nagu tarkus ja arukus. Eetilisi voorusi iseloomustab võime olla mõõdukas, valida äärmustevaheline kesktee. EUDAIMONISM (kr eudaimonia - õnnelikkus, hea käekäik või saatus) - eetiline teooria või mõtteviis, mille kohaselt on inimese eesmärgiks õnneliku elu saavutamine. Õnnelikkus ei seisne seejuures mitte mõnesuguses rõõmustamises millegi üle või üldse rõõmsas meeles, vaid tuleneb pigem teatud positiivsest vabadusest viia täide inimesele loomu poolest antud võimalusi ehk voorusi parimal viisil. HEDONISM - on eetika seisukoht, mille järgi kõrgeim hüve on nauding ning hea on see, mis tekitab naudingut.
loodud ja elavad kindla eesmärgi nimel. Inimene on olend, kes looduse poolt on loodudki sotsiaalse elu jaoks. Aristoteles: ,,Inimene on loomult polis´lik olend". Sotsiaalsuse loomulik algne vorm on perekond (otstarve järglaste saamine), vahepealne on asundus (otstarve majandustegevus) ja kõrgem riik, polis. Riigi otstarve omakorda on täiuslik voorus, kõigi kodanike voorusliku elu, jumalikule seisundile viiva intellektuaalse avanemise eudaimonia (hästi toimetulemine elus tervikuna) - kindlustamine. Inimese vooruste realiseerimisele orienteeritud antiikaja poliitiline kultuur oli selgelt humanistlik. Mõistus, üldinimlikud ideaalid ja väärtused on elukorralduses palju kõrgemal kui õiguslik omavoli, sotsiaalse kaose tekitamine jms. Neljandaks, stabiilsus. Elus peab valitsema kord (nagu taevavõlvil, kosmoses). Miks lõhkuda täiuslikku süsteemi, loomulikku tasakaalu? Platoni poliitiline õpetus
Meelteandmed on teadmiste allikas ja loogika selle struktuur. TÕEPÄRANE VÕIMALUS ON ALATI PAREM KUI VAEVALTUSUTAV VÕIMALIKKUS. Poeetika 1460a(märgistus). Psühholoogia Hin(psyche) elustab ja reguleerib organismi, ta on organismi entelehhia. Hing on organismi eluprintsiip, ta on võimete ja protsesside summa. Eetika Kui Sokratest võib pidada eetika isaks, siis Aristotelest võib piadada eetika kui teaduse loojaks. Ülimaks hüveks inimesele on õnn(eudaimonia) - see on eesmärk, mille poole ta püüdleb. Tõeline õnn on saavutatav vaid voorusliku eluga. Suurim õnne allikas on sõprus. "Sõber on üks hing kahes kehas." - Eetika teenib ideaalseid inimsuhteid.
Aristoteles eetikast Aristoteles (384 322 eKr) oli esimene, kes hakkas tegelema eetika kui iseseisva uurimisobjektiga. A. huvitab tegutsev ja toimiv inimene. A. käsitluses inimene on: · zoon politikon (ühiskondlik olend) · zoon logistikon (mõistuslik olend) A. ei lähtu käskudest ja keeldudest vaid püstitab küsimused: mis on hea elu? (kuidas on meeldiv elada?) mis on hüve? mis on õnn? Praktilisel tegutsemisel on suundumus mingi hüve poole ülim hüve on eudaimonia (õnn või parim elu), sest õnne me valime tema enda pärast. Eetiline käitumine ei ole antud sünnipäraselt, eetiliseks inimeseks saadakse loomutäius (voorus) on kujundatav. Õnn on hinge toimimisvõime vastavalt loomutäiusele. Loomutäius eeldab mõistuslikku valikut, mis peab olema kesktee äärmuste vahel. ihnus Heldus arutu raiskamine Õnneks on vaja · välist soodsat olukorda · tervet keha ( oluline on mõõdukus ja tasakaalukus)
1. Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia? Klassikaline - Milline on hea/õnnelik elu? Milles see seisneb? Kuidas seda saavutada? Mis on õnn? Milles õnn peitub? Mida tuleks teha, et olla õnnelik? Uusaegne - Mis on õiglus? Milline on õiglane tegu? Kuidas tuleks käituda enda ja teiste suhtes? 2. Mis on õnn? Õnne saavutamine/õnnelikuks saamise tahe on inimesele loomuomane. Õnn on inimese elu lõppeesmärk. Aristotelese järgi õnn ehk eudaimonia on ülim hüve, mis teeb inimese elu heaks. 3. Mis on hüve? Hüve on teatud asja kasulikkus millegi jaoks. 4. Millised on võimalused õnne määratlemiseks hüvede kaudu? Populaarne hedonism Õnn peitub iha objektide poolt pakutavaid naudinguis. "Mikrokosmiline" tasakaal - Olukord, kus minu väike maailm on suure maailmaga ideaalses kooskõlas/tasakaalus. Filosoofiline/intellektuaalne hedonism - Õnn peitub targalt valitud naudingutes. Religioosne
grupis; kohtutoimingud; ärilised ja professionaalsed viisakused. Kõigil sotsiaalsetel gruppidel on sellised, kas siis üles kirjutatud või lihtsalt endastmõistetavaks peetud reeglid ning kaasaegsed professionaalsed rühmitused ja äriettevõtted ei ole selles suhtes erandid. (vrd: prantsusekeelne tiquette =pilet, ladinakeelne mores = kombed või mood). Eudaimonism (eudemonism) filosoofia suund, kus ülim eesmärk on õnne (mitte lihtsalt naudingu) taotlus (vrd kreekakeelne eudaimonia =õnn või heaolu). Aristotelese eetikat nimetatakse teleoloogiliseks eudemonismiks, kuna ta uskus, et kõikidel asjadel, eriti elusolenditel, on kalduvus või suund viia ellu sisemist eesmärki, mis inimolendite puhul on püüdlus õnnele, heaolule ja teostumisele. Filosoofia siinkohal mõistetud kui tegevus, mille kaudu analüüsime igapäevaelu "kõrgemalt tasandilt". Filosoofia üheks eesmärgiks on mõista kõikidele teadustele ühiseid aluspõhimõtteid
Moraalifilosoofia üldine areng Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
Antiikne vooruseetika · Aristoteles küsib "Nikomachose eetikas": "Mis on inimese jaoks hüve?" · Vastab: "See on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega)." Aristoteles: inimese hüveks on õnn · Kõik tegevused püüdlevad mingi hüve poole. · Ülim hüve tähendab tegevuse lõppeesmärki, seesmist hüve. · Inimtegevus (poliitika) taotleb õnne. · Inimese ülimaks hüveks on õnn (eudaimonia), õitseng, hea elu. · Mis on õnn? Inimese toimimine (ergon ) · Igale asjale on omane mingi toiming ehk tema funktsioon (ergon ). · Nt noa toiming on lõikamine, arsti toiming ravimine. · Ka inimesel üldse peab olema mingi talle iseloomulik toiming. · Hinge ergon on elada. · Inimhinge eristab teistest arutlemisvõime. · Inimese toiming on seega "hinge võime toimida lähtuvalt loogilisest arutelust". Õnn, heaolu, õitseng
; vastus: ajaloolisele traditsioonile. · Tema arvates 2 võimalust: o Valida Aristotelese voorusõpetus või o Friedrich Nietzche üliinimese õpetus (seda järgis Hitler) · Inimene olla tähendab täita eerinevaid rolle pereliikmena, rahvusena, filsoofina, sõdurina. Siis kui inimesest mõeldakse indiviidist, enne rolle ja neist lahus, lakkab inimene olemast funktsionaalne mõiste. · Inimese eesmärk on eudaimonia e täiuslik elu ja voorus on omadus, mis edendab selle eesmärgi saavutamist. Vooruseetika: · Aristotelese teooria keskne mõte on see, et inimesel on olemuslik loomus ja olemuslik eesmärk e mõte. · Meie ajal on järel vaid moraali keel ja näilisus, eetika terviklik sisu on suurelt osalt hajunud ja hävitatud. · Alles seejärel kui leitakse uuesti üles mõte, et "inimesele on olemus, mis
Õnn = loominguline eneseteostus. * Eksistentsialistlik eetika:indiviidi vaaduse teostamine. Omatahte poolt valitud eesmärgi teostamine. *Sotsiaalse hüve eetika: armastus, kodumaa teenimine. Esmatähtis austus ja tunnustus. *"Positiivne psühholoogia" hüve: subjektiivne heaolu. Naeratage endale ja näidake kõigile välja, et kõik on hästi. Kirjeldage Aristotelese naturalistliku hüve eetikat? Mis tähendab naturalistlik hüve? Eudaimonia ehk õitseng ehk naturalistlik hüve muudab elu inimese jaoks elamisväärseks/heaks. Soov olla õnnelik on inimese jaoks loomuomane. Kuna see on loomuomane kannab see ka nimetust naturalistlik. Igal asjal on eesmärk ( näiteks hariduse eesmärk on tarkus). Mis on inimese elu eesmärk? Inimese elul on loomupärane eksistentisalislik eesmärk. Aristotelese arvates on eesmärke kahte tüüpi: 1) on vaja millegi muu jaoks( muusikariistade kunsti eesmärk on muusikariistade valmistamine, ent
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
oma hinge seest hakkab inimest valdama suur õnn. Eksistentsialistliku eetika kohaselt peitub õnn vabaduses teostamises. Õnnelik on see inimene kes suudab teostada oma tahte. Sotsiaalse eetika kohaselt peitub õnn teiste teenimises. Teenides riiki või tehes vabatahtlikku tööd sotsiaalsete hüvede nimel saavutame me õnne. Näiteks osaledes “teeme ära” projektis. 5. Kirjeldage Aristotelese naturalistliku hüve eetikat? Mis tähendab naturalistlik hüve? teisisõnu eudaimonia on nii-öelda õitseng, mis teeb inimese elu heaks. Soov olla õnnelik on inimesele loomuomane, seetõttu kutsutaksegi seda ka naturalistlikuks eetikaks. Selle järgi on kõigil asjadel oma eesmärk, inimese elul on oma loomupärane funktsioon. Eristatakse kaht tüüp eesmärke: 1)eesmärgid, mida on vaja millegi muu jaoks (näiteks muusikariistade valmistamine muusika tegemise jaoks) 2)põhieesmärgid. Õnn on inimese elu lõppeesmärk. Inimese lõppeesmärk peitub tema loomuse erilisuses
"Utilitarianism" (1863) "On Liberty" (1859) Jeremy Bentham (1748-1832) · Benthamy huvid olid pigem praktilised kui teoreetilised. · Püüdis reformida Inglise õigussüsteemi. · Maksimeeri naudingut ja minimeeri valu. · Lihtsakoeline tegude "hüveteguri" mõõtmine. John Stuart Mill (1806-1873) · Tegi vahet õnnel ja puhtmeelelisel naudingul. · Eristas madalamat ja kõrgemat järku naudinguid. · Eudamonistlik utilitarism (eudaimonia "õnn") · Empirist uskus, et igasugune teadmine põhineb kogemusel. Utilitarismi revolutsioonilisus Benthami ja Milli kasulikkuse printsiibi toomine moraali oli sama radikaalne kui Marxi ja Darwini tegevus 19. sajandil. Moraali ei põhjendatud enam viitega Jumalale või jumalikele käskudele. Moraalsus seisneb inimeste õnne suurendamises maa peal. Meil on lubatud ja isegi kästud teha seda, mis toob kaasa õnne. Utilitarismi kolm põhijoont 1
· EKLEKTIK "VÄLJAVALIJA". · Eetika · Rooma eklektitsism Kui Sokratest võib pidada "eetika isaks", siis Aristotelest · Roomlased olid praktilise kallakuga. Filosoofiline mõttetöö eetika kui teaduse loojaks. polnud neile kunagi omaette eesmärgiks. · Ülimaks hüveks inimesele on õnn (eudaimonia) see on · Filosoofia oli neile vahend praktilises maailmakäsitluses. eesmärk, mille poole ta püüdleb. · Marcus Tullius Cicero 106 - 43 e.Kr. · Tõeline õnn on saavutatav vaid voorusliku eluga. Suurim · Hariduse sai Kreekas. õnne allikas on sõprus. · Suurepärane kõnemees, riigimees ja kirjanik. · "Sõber on üks hing kahes kehas
Lk 1693 Meeleolu seos maailmaga: *meeleolu kaudu tajume me seda tervikut. Meeleolu kaudu algab küsimus olemise üle. Filosoofia algab meeleoluga, mingisuguse tundega. (lk 1694) Mis on meeleolu? Milleks seda bibihhinil vaja on? (lk1698) *meeleolu tuleb siis, kui rutiin katkeb. 2. Eetika ehk praktiline filosoofia Küsimused eetika kohta: 1)klassikaline (kuni 18.saj): 1. Milline on hea elu? 2. Milles sea hea elu seisneb? 3. Mida teha, et elu oleks hea? Kasutati ka eudaimonia õnn(Aristoteles): 1. Mis on õnn? 2. Milles õnn peitub? 3. Mida teha, et olla õnnelik 2)uusaegne(modernistlik) 1. Mis on õiglus? 2. Milline on õiglane tegu? 3. Kuidas tuleb käituda, kas enese või teiste suhtes? Küsimus heast ja õnnelikust elust on asendunud küsimusest selle kohta, kuidas käituda teiste suhtes õiglaselt 1. Mis on õnn? Erinevad eetilised koolkonnad: A)Populaarne hedonism arusaam selle kohta, mis on õnn ja hea elu. Õnn peitub iha
ehk vabadus. Sotsiaalse hüve eetika – Õnn peitub sellistes sotsiaalsetes hüvedes nagu kodumaa teenimine, armastus, perekond, ühiskonna austamine, tunnustus jne. „Positiivse psühholoogia“ hüve eetika – Õnn peitub subjektiivse heaolu saavutamises läbi positiivsete hoiakute 5) Naturalistliku hüve all on mõeldud inimese loomuses peituvat soovi olla õnnelik või selleks saada. Aristotelese järgi on vaid läbi ülima õitsengu ehk eudaimonia võimalik elamisväärne elu. Mõistuse kaudu on inimene võimeline endale püstitama mitmeid õnneni viivaid eesmärke, kuid üldiselt langevad need kahe kategooriasse. Esiteks, eesmärgid, mida on vaja millegi muu jaoks. Teiseks ja peamiseks, eesmärgid, mis on vajalikud iseendale ehk n-ö põhieesmärgid nagu õnne teostamine läbi mõistuspärase elu. 14
mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aret) nagu õiglus (dikaiosyn), vaprus (andreia), vagadus (hosiots, eusebeia), mõistlikkus (sphrosyn) jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia). Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistm) ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad neil on mõni kunst või oskus (techn) , siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, nt õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade vahendusel aru anda (logos)
Vooruste ja tegude seos: voorused avalduvad toimepandud tegudes. Häid tegusid teevad eelkõige head e vooruslikud inimesed. (võib sekka sattuda mõni halb tegu) halvad inimesed tõenäoliselt ei tee häid tegusid (vahel võib juhtuda) *Ajalooliselt Tihti on vooruseetika lähtekohaks Aristotelese „Nichomachose eetika“. Kaasaegsetes teooriates on ka tükke Platoni, Aquino Thomase, Hume’i, Nietzsche vaadetest. Antiikne vooruseetika – Aristotelese järgi on inimelu eesmärk õitseng e EUDAIMONIA (mitte õnn, vaid pigem terviklik heaolu). Õitsemiseks on vaja omada voorusi. Tema järgi on voorus käitumise ja tundmise muster, kalduvus käituda, soovida ja tunda teatud viisil vastavates situatsioonides. Moraalsed voorused A järgi on vaprus, tasakaalukus, lahkus, eneseväärikus, leebus, tõearmastus, viisakus, õiglus jt. Kuldne kesktee äärmuslike käitumiste vahel. A ei pea oma loetelu lõplikuks, aga ta teab, et neid on rohkem kui Platonil, kes pidas tarkust, vaprust,
õnnelikud. rida. Tekstis ajatu tarkus. Subjektsistlik - õnnelik ühiskond=võimalikult palju üksikisikuid võimalikult Ajalooline e. kontekstuaalne – Cambridge’i kkond, Quentin Skinner jt. õnnelikud. Antiik: Õnn- peame olema kindlad hüvede olemuses > tõelised?>ainult meist Eudaimonia olemus – kuidas ma peaksin elama? endast sõltuvad. -eesmärgid (telos) Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest. -õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad)
sisalduvad mõned üldised käitumise ja tundmise mallid, mis on kohased kõigile inimolenditele. Paljud filosoofid (nt Sartre) aga eitavad niisuguse nähtuse nagu "inimloomus" eksisteerimist. Ajalooliselt Paljudel juhtudel on vooruseetika lähtekohaks Aristotelese teos Nichomachose eetika. Kaasaegsetes teooriates ka tükke Platoni, Aquino Thomase, Hume'i, Nietzsche vaadetest. Antiikne vooruseetika Aristoteles: inimelu eesmärk on "õitseng"EUDAIMONIA. (See pole niivõrd õnnelikkus (õnn), vaid pigem inimese terviklik heaolu.) Teatud kindlad elamise viisid edendavad õitsengut nagu ka teatud hoolitsemine kirsipuu eest toob kaasa selle kasvamise, õied ja viljad. Õitsemiseks on tarvilik omada voorusi. 137. Mis on voorus!? Aristotelese järgi: käitumise ja tundmise muster, kalduvus käituda, soovida ja tunda teatud viisil vastavates situatsioonides. Moraalsed voorused Aristotelese järgi:
Õnne olemus antiigis Keskne küsimus kuidas ma peaksin elama? See puudutab eesmärke (telos) ehk mis on hüved, mille poole peaksime püüdlema. Õnne definitsioon tulenebki telosest õnn pole muud kui lõpp-eesmärk ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu
kõvadus. Sekundaarsed omadused pole aatomitele omased, need on loodud inimmeelte poolt: värvus, lõhn, maitse. Seega tõde tuleb selgitada mõistuse abil. Maailma tunnetamine on seotud eidolatega - asjade pinnal asuvate kergesti lenduvate aatomitega. Ka hing koosneb aatomitest, selle moodustavad imekerged tuleaatomid. Inimesel on ainus elu. Surm saabub, kui hing laguneb peale suu kaudu kehast lahkumist. Demokritose eetikaõpetuses on oluliseks mõisteks õnn - eudaimonia. Elu eesmärk - saada õnnelikuks. Suurim õnn on olla vaba soovidest ja kirgedest. 43. Sofistika Sofist tähendas VI saj. e. Kr. teadlast, filosoofi. V.saj.e. Kr. muutus sofist kõnekunsti õpetaja nimetuseks. Vanemad sofistid V.saj. e. Kr. Nooremad sofistid IV saj. e. Kr. Vanematest sofistidest tuntuimad on Protagoras ja Gorgias. Sofistide keskus: Ateena. Seal nõuti kohtuprotsessidel avalikku kõnelemist. V saj. e. Kr. tõusis kõnekunst tähtsaks ühiskondliku
mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aretē) nagu õiglus (dikaiosynē), vaprus (andreia), vagadus (hosiotēs, eusebeia), mõistlikkus (sōphrosynē) jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia). Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistēmē) ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad – neil on mõni kunst või oskus (technē) –, siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, nt õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade vahendusel aru anda (logos). Enamasti aga satuvad ametimehed oma
nauditav, arutleb Aristoteles. Inimene püüdleb selle poole, mis on tema jaoks hea. Kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. Õnnelikkus seisneb inimelu täiuslikkuses. Kõik elav püüdleb selle poole, et teostada oma võimalused, realiseerida olemasolevad potentsiaalid. Seda sünnipärast tungi eneseteostuse, inimesele ainuomase eesmärgi - telose - poole nimetatakse teleoloogiliseks printsiibiks. Inimese eesmärk on eudaimonia; õnnelikkus ja voorus on selline karakteri omadus või aktiivsus, mis edendab eesmärgi saavutamist ning mille puudumine takistab õnnelikkust. Ometi pole voorused ainult eesmärgi saavutamise vahendid - vooruste harjutamine (vooruslik elu) teebki inimelu täiuslikuks. Aristotelese õpetuse kohaselt moodustub moraalne karakter kahesugustest voorustest. Loomuse voorused (eetilised voorused) näitavad kombetäiust. Kombetäiuse puhul ei teki meil midagi looduse mõjul
Õnn on seejuures eesmärk omaette, kõike muud valitakse vaid vahenditeks millegi teise jaoks. Õnn on püsiv seisund, õnnelikuna ei vajata midagi. Mis on õnn? "Et jumalad on õnnelikud ja teevad vaid vaimutööd, suurim õnn on ka inimese puhul vaimutöös." Kuigi on vaja hoolitseda ka keha eest, peab väliseid hüvesid olema vaid nii palju, et poleks vaja neile tähelepanu pöörata. Inimese ülimaks hüve on õnn, mis on enesega piirduv (autarkes). Õnn - eudaimonia kõik, mis elus võib soovitavat olla - seisneb autarkias, kui elu on meeldiv omaette võetuna, selle enda pärast 15 ja mitte millestki muust tingitult. Töö ei ole õnn, töö eesmärk on saavutada jõudeaega, õnn on jõudeajas nauditavas. Nii nagu sõja eesmärgiks on rahu, on töö eesmärgiks nautida saavutatut...
annaabi.ee 
